Tere foorum! Vaatan, et siin on maru vaikseks jäänud. Lisame siis siia vaikusesse natu sügisest lehesahinat Klubidel, mängijatel, toitlustajatel, staadionitel jpm on oma teemad, aga kogu melus suurt rolli täitval vutiajakirjandusel mitte. Nüüd on see viga ka parandatud. Teen siis otsa lahti. Pole väga pikka aega midagi kirjutanud, seega kirjamärke võib omajagu koguneda. Pidage vastu:
------
Aeg-ajalt ilmub meie osavate suleseppade poolt ikka artikleid mille hoiakutega päris nõus ei saa olla, aga täna tekkis küll küsimus, et mida ma just lugesin? Kas ma olen oma 12 aastase koondisevuti ja 8 aastase klubivuti fänni"karjääri" jooksul täiesti valesti elanud või on kogenud ajakirjanik endale väikese mõttevääratuse lubanud?
Andres Vaheri kolumn: armas fänn, sa pole jumal!
Kellele kirjutab ajakirjanik? Vaheri loogika järgi iseendale ja peatoimetajale. Lehe ostnud lugejal on ainult "au" olla kirjatükkide tunnistajaks, omamata mingisugust õigust kriitikale. Kuid kellele me neid staadioneid ehitame ja kogukonnajuhte palkame, kui publik ei ole sihtgrupp, teenusesaaja? Jah, jalgpalli saab tõesti mängida iseendale ja meeskonnale. Selleks pole vaja muud teha kui ajada sõpruskond kokku ja käia kinnisel platsil lõbu pärast peale tagumas. Kuid suurt vutti mängitakse publikule, fännidele.
Kui Kams käratab peale räiget muna Nurmela peale või Frantsev saadab Subbotini suunas paar krõbedat sõna teele on see okei, aga ainsana kogu sellele showle peale maksev fänn tohib endale ainult kaasa plaksutamist lubada? Cmon Kõik on inimesed. Emotsionaalne panus mida üks tulihingeline fänn mängust-mängu investeerib on suurem kui üks ajakirjanik ette kujutada oskab. Kui meeskonnas mõni lüli järgi annab, siis ei vea ta alt ainult meeskonda, personali, omanikke. Seda apsakat elab vähemalt sama valusalt läbi ka tribüünil kaasa elav poolehoidja. Võtta ainsana fännilt (lugejalt) õigus negatiivne välja tuua on ülbe. Ükski jalgpallifänn ei tule staadionile sooviga omadele puid alla panna. Kuid nende tuhandete meeskonna toetuseks lauldud laulude kõrval tuleb tribüünilt vahel ka kriitikat. Enamasti põhjusega. Kui sa tahad olla professionaalne mängija ja veel enam, kunagi leiba teenida suures jalgpallis, siis pead olema võimeline seda kriitikat ka taluma.
Kui sellise arvamusega tuleks välja mõni noore tulevikulootuse lapsevanem, kes pelgab võsukest kunagi tabada võivat kriitikat, oleks see arusaadav. Kuid kui sellist arvamust jalgpallifännidest ja oma lugejatest omab pikki aastaid vutiajakirjanikuna leiba teeniv ajakirjanik, on see lihtsalt nukker.
------
Aeg-ajalt ilmub meie osavate suleseppade poolt ikka artikleid mille hoiakutega päris nõus ei saa olla, aga täna tekkis küll küsimus, et mida ma just lugesin? Kas ma olen oma 12 aastase koondisevuti ja 8 aastase klubivuti fänni"karjääri" jooksul täiesti valesti elanud või on kogenud ajakirjanik endale väikese mõttevääratuse lubanud?
Andres Vaheri kolumn: armas fänn, sa pole jumal!
Matthew Syed alustas ühte oma The Timesi kolumnit selliselt: «Peame endile tunnistama, et kriitiline hulk jalgpallifänne on rumalad.»
...
Kellele jalgpallur – või mis tahes spordiala esindaja – mängib? Fännidele? Oi ei. Riigile? Püha lihtsameelsus. Ikka iseendale ja/või oma klubile. Esimeses järjekorras. Kõik ülejäänud tulevad alles seejärel, olles siis puhtakujulised kaasaelajad, kõrvalised mõjutajad või kuidas iganes soovite. Ei saa ju kuidagi olla mõeldav, et jalgpallurile annab mänguks ülesanded üks fänn või fännigrupp. Selleks on ikka treener(id).
Ning just sestap ongi tõelise fänni kohustus oma meeskonda ja mängijaid toetada ja aidata. Nii heas kui ka halvas. Üsna tingimusteta. Verbaalne rünnak (või solvang) ei teeni päris kindlasti kumbagi eesmärki. Nagu elu näitas, võib mõjuda hoopis bumerangina, mis tõi lõpuks kahju kõikidele osalistele. Või tunneb lumepalli käima lükanud «poolehoidja» end nüüd mingil viisil paremini, kui enne saatuslikku mängu Levadiaga?
...
Kellele jalgpallur – või mis tahes spordiala esindaja – mängib? Fännidele? Oi ei. Riigile? Püha lihtsameelsus. Ikka iseendale ja/või oma klubile. Esimeses järjekorras. Kõik ülejäänud tulevad alles seejärel, olles siis puhtakujulised kaasaelajad, kõrvalised mõjutajad või kuidas iganes soovite. Ei saa ju kuidagi olla mõeldav, et jalgpallurile annab mänguks ülesanded üks fänn või fännigrupp. Selleks on ikka treener(id).
Ning just sestap ongi tõelise fänni kohustus oma meeskonda ja mängijaid toetada ja aidata. Nii heas kui ka halvas. Üsna tingimusteta. Verbaalne rünnak (või solvang) ei teeni päris kindlasti kumbagi eesmärki. Nagu elu näitas, võib mõjuda hoopis bumerangina, mis tõi lõpuks kahju kõikidele osalistele. Või tunneb lumepalli käima lükanud «poolehoidja» end nüüd mingil viisil paremini, kui enne saatuslikku mängu Levadiaga?
Kellele kirjutab ajakirjanik? Vaheri loogika järgi iseendale ja peatoimetajale. Lehe ostnud lugejal on ainult "au" olla kirjatükkide tunnistajaks, omamata mingisugust õigust kriitikale. Kuid kellele me neid staadioneid ehitame ja kogukonnajuhte palkame, kui publik ei ole sihtgrupp, teenusesaaja? Jah, jalgpalli saab tõesti mängida iseendale ja meeskonnale. Selleks pole vaja muud teha kui ajada sõpruskond kokku ja käia kinnisel platsil lõbu pärast peale tagumas. Kuid suurt vutti mängitakse publikule, fännidele.
Kui Kams käratab peale räiget muna Nurmela peale või Frantsev saadab Subbotini suunas paar krõbedat sõna teele on see okei, aga ainsana kogu sellele showle peale maksev fänn tohib endale ainult kaasa plaksutamist lubada? Cmon Kõik on inimesed. Emotsionaalne panus mida üks tulihingeline fänn mängust-mängu investeerib on suurem kui üks ajakirjanik ette kujutada oskab. Kui meeskonnas mõni lüli järgi annab, siis ei vea ta alt ainult meeskonda, personali, omanikke. Seda apsakat elab vähemalt sama valusalt läbi ka tribüünil kaasa elav poolehoidja. Võtta ainsana fännilt (lugejalt) õigus negatiivne välja tuua on ülbe. Ükski jalgpallifänn ei tule staadionile sooviga omadele puid alla panna. Kuid nende tuhandete meeskonna toetuseks lauldud laulude kõrval tuleb tribüünilt vahel ka kriitikat. Enamasti põhjusega. Kui sa tahad olla professionaalne mängija ja veel enam, kunagi leiba teenida suures jalgpallis, siis pead olema võimeline seda kriitikat ka taluma.
Kui sellise arvamusega tuleks välja mõni noore tulevikulootuse lapsevanem, kes pelgab võsukest kunagi tabada võivat kriitikat, oleks see arusaadav. Kuid kui sellist arvamust jalgpallifännidest ja oma lugejatest omab pikki aastaid vutiajakirjanikuna leiba teeniv ajakirjanik, on see lihtsalt nukker.
Kommentaar