Algselt postitas Gallacher
Vaata postitust
Kuidas ma nüüd seda seletan.
Okei alustan siis endast. Kui ma pidin võistlema sportlasega kellel oli võrreldes minuga nt. 5 või 10 korda rohkem võistlusi ja mingeid nö. nimekamate võistluste tiitleid. Või raskem turniir, siis treener mulle küll ei ütelnud, et kuule võita NIIKUINII pole võimalik. Et oled tubli kui ennast esimeses raundis nokki ei lase luua. Tegelesin küll individuaalspordiga aga sellegi poolest. Sellise mentaliteediga kus ennem matsi/turniiri treener annab juba alla ei hakka me kunagi kuskile jõudma. Ei mäleta küll, et Rüütli oleks ennem mängu või valiksarja öelnud vsjo, kolmas või ulihealkorral viik on meie lagi.
Sama nagu tatina naabrehoovi poistega kakeldes kui neid tuleb 10 asemel 20. Siis tostad kaed üles ja paned kadjama? Ei pane ju. Võitled ikka igahinna eest. Kasvõi kahe või kolme eest.
Isegi kui Reim tegelikult usub ja loodab edasipääsu. Võiks ju seda kuskilt natuke välja ka näidata. Või see on see eestlaslik tagasihoidlikus. Et jumala eest ei luba nüüd midagi mis paberipeal tundub ebaloomulik.
Pärast veel keegi naerab või näitab näpuga. Oh seda häbi siis. No andke andeks. Sellise tagasihoidlikusega on üldse võimalik vutti mängida?
Selliselt talitades peaks enamvähem 98% mängudest treener juba paarpäeva ennem ära ütlema, et kui me siit viigi saame või sisse ei lase lüüa, oleme sigahästi teinud. Sest paberipeal on meist enamus tiimid paremad.
Minuarust suured asjad maailmas ongi aluse saanud meeletust usust ja tahtmisest ja sellenimel pingutamisest. Reim oleks võinud selle ka kokku võtta niiviisi. Et on raske aga läheme püüdma edasipääsu. Kodus on healpäeval võimalus kõigiga kui võrdnevõrdselt mängida ja väljas tuleb lihtsalt verininast väljas pingutada ja siis sügisel vaatame kus me oleme.
Mis veel mõnuvälja toi, et mangijad ei lähe kaotama. Aga treeneri suhtumine üldjuhul kandub edasi ka mängumeestele.
Aga olge rõõmsad ja igaettevõtmine või raskus mis teil ettetuleb. Tõstke kohe käed üles ja öelge, et ma ei saa sellega hakkama. See paistab teie mentaliteet olevat. Kindlasti jõuate megakaugele niiviisi.
E: Mis ma veel tahtsin lisada. Kui mul oleks koondise fännina sama mentaliteet, et see valiksari saame jälle niikuinii põske. Siis ilmselt ma ei käiks jalgpalli või üldse sporti vaatamas. Reaalselt ma saan muidugi aru , et võimalus on õhkõrn, isegi väiksem veel. Aga niikaua kui on kasvõi 0,000000000000001% võimalust. Ma ei lase küll käsi alla ja ütle, et me lähme healjuhul kolmandat kohta püüdma. See pole ju spordimehe hing.
Kommentaar