Lihtsalt mõned mõtted:
1) Eesti koondisel ei ole ammu olnud normaalseid keskkaitsjaid. Tamm ja Mets võivad olla toredad poisid, kuid nende fenomenist heade keskkaitsjatena ei ole ma tänaseni aru saanud. Minus nad igatahes mingisugustki kindlust tekitada ei suuda.
Ausalt igatseks koondisesse pigem selliseid häid, vanakooli no nonsense tüüpi kaitsjaid.
2) Eesti koondisel puudub oma identiteet. Küll üritatakse rohkem palliga mängimist juurutada, siis proovitakse jälle teisi imelahendusi ja nii edasi ja edasi. Kui materjali ei ole, siis ei tasu üle oma varju hüpata.
Eesti koondisest ei saa lähiaastate jooksul meeskonda, kes valdaks palli ning suudaks järjest rünnakuid üles võtta ja vastase kaitseliini murda – meil lihtsalt puuduvad tehnilised oskused selleks!
Seega võiks olla alternatiiv eelkõige kaitsest lähtuv kompaktne meeskond, mis proovib mõtestatud ja samas agressiivset pressi teha. Eesti parim võimalus ongi sundida vastane eksima, olla agressiivne, võita pall võimalikult kõrgel ning üritada seeläbi ohtlikute kontrate ja pool-kontradega nõelata. Kui ise mängu luua ei suudeta, siis tuleb panna vastane eksima.
Selles suhtes tuleb paljude teistega nõustuda, et kõige lähemal mingisugusele mängulisele identiteedile oldi viimati Tarmo Rüütli käe all.
1) Eesti koondisel ei ole ammu olnud normaalseid keskkaitsjaid. Tamm ja Mets võivad olla toredad poisid, kuid nende fenomenist heade keskkaitsjatena ei ole ma tänaseni aru saanud. Minus nad igatahes mingisugustki kindlust tekitada ei suuda.
Ausalt igatseks koondisesse pigem selliseid häid, vanakooli no nonsense tüüpi kaitsjaid.
2) Eesti koondisel puudub oma identiteet. Küll üritatakse rohkem palliga mängimist juurutada, siis proovitakse jälle teisi imelahendusi ja nii edasi ja edasi. Kui materjali ei ole, siis ei tasu üle oma varju hüpata.
Eesti koondisest ei saa lähiaastate jooksul meeskonda, kes valdaks palli ning suudaks järjest rünnakuid üles võtta ja vastase kaitseliini murda – meil lihtsalt puuduvad tehnilised oskused selleks!
Seega võiks olla alternatiiv eelkõige kaitsest lähtuv kompaktne meeskond, mis proovib mõtestatud ja samas agressiivset pressi teha. Eesti parim võimalus ongi sundida vastane eksima, olla agressiivne, võita pall võimalikult kõrgel ning üritada seeläbi ohtlikute kontrate ja pool-kontradega nõelata. Kui ise mängu luua ei suudeta, siis tuleb panna vastane eksima.
Selles suhtes tuleb paljude teistega nõustuda, et kõige lähemal mingisugusele mängulisele identiteedile oldi viimati Tarmo Rüütli käe all.
Kommentaar