Lehekülg 2, kokku 2 EsimeneEsimene 12
Näidatakse tulemusi 21 kuni 30, kokku 30
  1. #21
    Virtuaalne hullumeelsus Kasutaja atleticomadrid avatar
    Liitus foorumiga
    Feb 2009
    Postitusi
    5 329

    Algupärane

    Selle Flora - Leva staadioni jagamisega oli ja on päris korralik dilemma. Möödunud nädalavahetusel viskas ideaalsel ajal ette ideaalse mängu - Tallinna derby! Eesti jalgpalli SEE mäng, kahe kõige edukama ja vist ka kõige rikkama, mõõduvõtmine.
    Paraku oli kalendris sätitud mäng Levadia kodukohtumiseks ja kuigi ma algul arvasin, et keeran nimed järjekorras lihtsalt vastupidi ja kajastan seda Flora kodumänguna siis päris nii ikka ei passi. Kodumängu korraldus on ikkagi selgelt Levadia teha ja nii läinuks suusad lõpuks ikka väga risti. Aga kuidas ma hakkan ülbelt kirjutama A Le Coq Arenast kui Levadia kodustaadionist, kui see tegelikult on rohkem Flora kodu ja seda arvudes aastatesse ümbermängides võimsa ülekaaluga 18:1?
    Seekordne sissekanne tuleb vähemasti staadioni kategooriat silmas pidades teistsugune. Ent Levadia kodumäng on Levadia kodumäng ikkagi!

    Kes mängib?
    Tallinna FCI Levadia - FC Flora
    Levadia on üks reisihimuline klubi. Saanud alguse 1998 aastal Maardus sealse Olümpia ja FK Maardu ühinemisel, palliti esimesed 6 aastat just seal. Siis koliti Tallinna, kaunile Kadrioru staadionile mis nii edukale klubile palju väärikam paistis. Ent aeg käib oma rada pidi ja aastal 2018 leiti, et noobli piirkonna noobel staadion jääb vahepeal superklubiks kerkinud Levadia ambitsioonidele omakorda kitsaks!
    Sky is the limit ja enam kõrgemale, kui Lilleküla staadion, ei ole võimalik maarjamaa jalgpallis tähti püüdes tõusta. Nii juhtuski, et raudtee äärde sättis Flora kõrvale sisse ennast teinegi roheline klubi.
    Aga pöörduksin tagasi klubi ajaloo juurde! Nii kiirelt pole vist ükski meeskond jalgu alla võtnud Eestis, kui seda Levadia tegi. Ärimees Viktor Levada rahade toel tegutsemist alustanud klubi võitis alustuseks esiliiga(1998) ja juba järgmisel hooajal(1999) ka meistriliiga! Veelgi enam, seda tiitlit suudeti kaitstagi(2000)! Niigi heale ninaesisele lisaks haarati endale sakummiks ka mõlemal hooajal karikavõit ja arvasite õigesti, ka "supercoppa!"
    Kõva, väga kõva märk oli maha pandud ja konkurent FC Florale näidatud, et linna ligiduses hiilib uus Šheriff.
    Ajaks mil klubi esimese juubeli tähistamiseni jõudis, oli trofeede riiulil oma koha peal seismas 15 tõutunnustega karikat!
    Täiesti kindel on ka see, et Levadia Tallinn on parimate saavutusteni jõudnud Eesti klubi euroopas, olles mänginud seal edukalt nii Twente, Wisla Krakowi, kui kurikuulsa Belgradi Crvena Zvezdaga. Üks samm jäi puudu UEFA Cupi alagrupiturniirist aastal 2007, sest Newcastle United osutus liiga kõvaks pähkliks.
    Tänaseks on Levadia ühinenud FC Infonetiga ja seepärast kannab ka nimekuju FCI Levadia. Kokku kaunistab klubi ajalugu 24 võidetud karikat ja meeskond kuulub meie jalgpalli absoluutsesse tippu.

    Staadion.
    Nagu eelpool kirjutatud sai on Levadia loonud endale omaenese versiooni Gulliveri reisidest. Jõudnud viimaks otsaga igipõlise rivaali FC Flora koju, olnuks külalislahkust palju oodata. Ja nimetatud derbimängul seda "lahkust" ka demonstreeriti:

    Jätan poole valimata selles vaidluses aga staadioni eripäradest rääkides jätan selle siiski ootama Flora kodumängu.

    Kogemus.
    Alustaks hetkest mil kogemus algas. Kõndides staadioni poole kuulsin juba kauguses peene häälega neidu lõõritamas. Küll oli kena! Laulma oli ta võetud festivaliala raames, mis on suurte mängude puhul juba tavaks saamas nii koondise, kui klubide puhul. Seal pakutakse miskit head süüa, tegevusi on noortele ja vanadele ja päris väikestele, auhinnamängud, puuris saab palli mängida, osta saab klubi nänni ning muidugi on kontsert.
    Muu on vägev aga vot see muusika. See muusika nagu ei sobi. See polnud halb aga selle muusika koht ei ole staadioni juures, inimesi sportliku elamuse eel üles kütmas. Merilin Mälk oli see habras neiu, kelle õlule oli pandud kuulmenärvile elamuse pakkumine ja kuigi ma toonitan veelkord, mul pole etteaste kohta ühtegi halba sõna, siis lihtsalt selline aeglase tempoga akustiline ei ole enne vihast derbimängu see mida ootaks.
    Pilet oli 5 eurot, seda on küll teistest rohkem aga no olgem ausad, viieka eest pakutakse ka. On kõva tasemega mäng, kohalike staaride ja superstaaridega ja te jälgite seda kõike selleks ehitatud hoones! Festivalialal sai keha kinnitada korraliku praega mida sussutati kuumal pannil. Levadia nännitelk oli õues, hiljem koliti staadioniruumidesse. Sööki, jooki sai ka sees, seal juba teenindas Amps Catering, kes tõsisemast toidust pakkus doogi. Niisama näksimist oli lademetes, jätsi ka ja joogid külmad!

    Fännid.
    Kas teate mis? Need on Levadial olemas! Ei, mitte need 10 tüüpi seal otsatribüünil oma lipuga:

    Jah, niiöelda ultrate sektori järgi hinnanguid jagades on Levadia lootusetu mansa, kelle tegemised ei lähe korda just paljudele.
    Aga küljetribüünil on elu hoopis teine!

    Küljekas jagunes selgelt kaheks, millest mina jagasin oma aega kummagile ühe poolaja. Pildil asun keset Levadia "poolt" ja seal elati Levadiale korralikult kaasa ning tõde sellest, kus ma asun avaldus pärast kodumeeskonna väravat. Hõisked, rõõm, möll! Terve poolaja ergutasid aktiivsemad omasid ja chantisid klubi nime. Seal leidus inimesi nii särkides, kui sallides ning müüt Levadia armetust fännibaasist sai vähemalt derbimängus ja otse selle keskel olles küll korraliku hoobi!
    Kui midagi fännidest veel välja tuua, siis too härra laevapasun. Ma ei ole kunagi kuulnud ühtegi meest nii valjult häält tegemas, kui härra LEE-VAA-DII-A! Kõigepealt eksis ta üldse Flora poolele ja esimese 45 pani kusagil taamal nagu hull. Teisel poolajal jätkus vokaalset rammu samapalju aga nüüd juba omade seltsis. Ausalt, see mees sobiks misiganes parvlaeva vööri väiksemaid aluseid peletama.

    Mäng.
    Jäi 1:2, Levadia kaotus!
    Penaltid, vaieldavad kohtuniku otsused, punased kaardid, väravad - kõik see mida Tallinna derby alati pakub! 106. korda juba on neid mänge mängitud aga näe, minu jalg astus tribüünile seda vaatemängu nautima alles esmakordselt. Ütlen ausalt, ei kahetse ja lähen kindlasti tagasi!
    Enne mängu põrkusin juhuslikult Pärnu Vapruse die hard fänniga, kes samuti oli teel kohtumisele ja ütles, et korra aastas käib vähemalt vaatamas seda. Tõmbab ka väljaspoolt publikut see heitlus ja miks ei peakski! Kaua sa ikka telekast imetled, vahest tahaks emotsioone ka kohapeal kogeda!
    Lõppu üks pilt mis ütleb rohkem, kui tuhat sõna siin blogis suudaks!
    "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
    These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

  2. #22
    Virtuaalne hullumeelsus Kasutaja atleticomadrid avatar
    Liitus foorumiga
    Feb 2009
    Postitusi
    5 329

    Algupärane @ Hiiu vol.1

    Üle kuu aja on möödas viimasest postitusest ja ühtlasi viimasest Premium Liiga kohtumisest minu jaoks. Vahepeal sai kaeda esiliigat, eika ja Icemaniga euroopa liiga jalgpalli pikimas järjekorras istutud(väike kahvlitorge, Flora) ja siin-seal oma elu ka elatud!
    Lõpuks hakkasid siiski taas minu ja jalgpalli graafikud uuesti ühes hingama ja staadioniblogi comeback sündis möödunud nädalavahetusel.
    HIIU, HIIU, HERE I COME!

    Kes mängib?
    Nõmme Kalju FC - Tallinna FCI Levadia
    Lisaks Tallinna derbyle, raudtee derbyle ja veel miskile, kus Kalev osaleb on põhimõtteline pealinna vastasseis ka nende klubide vahel. Tõeline Der Klassiker!
    Ühest küljest on tegu väga sarnaste klubidega ja samas ka üdini erinevatega. Sarnaselt Levadiaga võlgneb ka Kalju oma tänase staatuse klubi presidendile, kelleks on kohalikes jalgpalliringkondades teada tuntud ööklubiärimees Kuno Tehva. Tehva tulekuga aastal 2002 algas Kalju, kui professionaalse jalgpalliklubi teekond. 10 aastat hiljem olid esimesed viljad nopitavad - Nõmme Kalju krooniti Eesti meistriks! Eelneval ja järgneval aastal jäädi hõbemedalile ja 2015 tõsteti pea kohal Tipneri karikas. Uus edu tuli aastal 2018, kui teistkordselt tuldi Eesti meistrikullale ja seda kaotamata ainsatki mängu!
    Nõmme Kalju jalgpalliklubi asutati muidugi hoopis varem, kui selle sajandi algus. Klubi embleemil ilutsev 1923 on see hetk ajaloos mil aasta varem asutatud spordiseltsi kõrvale tekkis jalgpalliklubi. Jaksu Nõmme mändide all pallikultuuriga tegeleda jätkus nagu ka paljudel teistel saatusekaaslastel, suure ilmasõja tulekuni. Sellest ajast saab kõige parema ülevaate kuulates Nõmme Kalju endise mängija ja tänase auliikme Heldur Tuulemäe meenutusi:

    Nõmmekate puhul ei saa kindlasti mööda minna ka tehtud mehetegudest väljaspool kodupiire. Euroopa tippsarjade eelringides on alistatud 7 vastast 10 osaletud aasta jooksul, teiste seas HJK, Maccabi Haifa ja rahakad kasahhid FC Aktobe näol. Seda on kõvasti rohkem, kui näiteks põhirivaal FC Flora suutnud on. Olgu vorm hea või halb, euroopas on Kalju jõud millega tuleb arvestada.
    Suur erinevus seisneb klubidel aktiivses fännibaasis. Levadia fännkond on hoolimata edust kohalikul rindel veel tagasihoidlik, samas kui Nõmme Kalju on selles valdkonnas üks kohalike pioneere! Kalju ja tema häälekas fännklubi "Roosad Pantrid" olid ilmselt üks esimesi tähelepanuväärsemaid killukesi kohalikus jalgpallis mis aastaid tagasi mulle silma hakkas. Koloriitseid persoone on FC Hollywoodi hüüdnime kandvas klubis aastate jooksul jagunud nii väljakule, tribüünile, kui ka klubi personali.

    Staadion.
    Legendaarne Hiiu on pantrite koduks olnud selle asutamisest peale. Staadionihoone on lihtne ehitis, mis ei hiilga eriliste mugavustega aga on piisavalt hubane, et normaalselt jalgpalli jälgida. Katuse osaga tribüünile sekundeerivad tellingutest lisaehitused, mis tõstavad mahutavuse originaal 500 pealt umbes kolmekordseks. Tribüün ise on selline mõnusalt lai, olles üheaegselt sobilik aktiivsemale osale, kui passiivsemale istujaskonnale. Asupaik Nõmme mändide vahel on igati hea ja kes kihutab mööda Kadakat või Pärnu mnt-d peaks siltide järgi hõlpsalt täpse asukoha tuvastama. Muide, kuskil ligiduses elab ka meie austet presidendiproua!
    Hiiu on staadion kus tuleb mängida aastaringi kunstlikul kattel ja murujalgpalli näevad pallurite jalad vaid võõrsil. Tõrvatilgana esineb fakt, et Eesti valitseva meistri staadionil tuleb käia hädal välikäimlas. Samas on tegemist võibolla, et ainsa staadioniga maailmas, mille sissekäiku ehib tramm! Jep, tramm! Tramm, millest ma lolli peaga pilti ei teinud aga võin kinnitada, et see on seal!
    Kui tulla veelkord tribüünide juurde siis kõik kohaliku vutielu austajad ja austajannad on kindlasti kuulnud mõistet "säästutribüün". See Hiiu staadioni omapära seisneb selles, et vutimatši on võimalik jälgida ka eemal asuval nõlval, kuhu piletiraha jõud ei ulatu, silm aga hästi seletab. Klubi president härra Tehva on andnud hoolimata kaotsi minevast piletitulust, sellele sektorile oma pühaliku õnnistuse ja kinnitanud, et säästukas jääb alles hoolimata kõigest. Vast siin peitubki konks, miks tuli Celticu mängu eest nii palju välja käia?
    Ikkagi aastad saamata tulu...

    Kogemus.
    Tallinn tore linn aga, kui boltida vaja on pole neid raisku kaherattalisi kuskil. Terve Pääsküla oli neist lage linna saabudes ja nii jäi ära minu plaanitud cool vihisemine linna poole. Takso, palun!
    "Metallica" nimeline piletisaaga on nüüdseks suurte tähtedega Eesti jalgpalli ajaloos ja inetu plekina Nõmme Kalju renomeel aga näib, et klubi juhtkond on otsustanud jätkata sama loomingulisel kursil! Eelmüügist on piletihind 3.- ja FB attendiga 3.50.- So far, so good, eksju?
    Aga siis läheb jälle veidraks. Nimelt väravas on pilet 10 eurot!!! Tegu on konkrentsitult soolaseima piletihinnaga liigas ning painama jääb suur küsimus, MIKS? Nagu eelnevalt kirjeldatud sai, pole üldse raske roosasärkide mänge ka täitsa tasuta jälgida, mis lisab seda hämmingut asja sisse veel...
    Kuna suur osa kogemusest seostub fännidega siis mainiks veel siia alla ära, et ilm oli 21 kraadi super ja puhvet asjalikult varustatud!
    "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
    These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

  3. #23
    Virtuaalne hullumeelsus Kasutaja atleticomadrid avatar
    Liitus foorumiga
    Feb 2009
    Postitusi
    5 329

    Algupärane @ Hiiu vol.2

    Fännid.
    Nõmme Kalju ja FCF eristuvad ülejäänud maarjamaa klubidest sellega, et ajal mil teised alles otsivad oma kogukonda, loovad fännibaasi ja unistavad organiseeritud kaasaelamisest on neil kahel need olulised punktid olemas ja täidetud.
    Neil on inimesed, numbrid, häälekas kaasaelamine, organiseeritus sektori sees, atribuutika, lipud, bännerid, värvid ehk kõik see mis kuulub ultra jalgpallikultuuri juurde. Eesti mõistes on Kalju fännid need kellest võetakse šnitti, nemad on need kes on eeskujuks.
    Kui varasemalt olen mängul olnud pigem vaatleja rollis siis seekord otsustasin sukelduda curva südamesse! Sinna, kus möllavad NKFC tõelised fännid!
    Mängupäev on eriline sündmus ja ei alga 5 minutit enne avavilet staadionile saabumisega. Oi ei. Mänguks valmistutakse ette ja tavapärane valmistumine näeb ette kohtumist ammu enne mängu algust. Nõmme Kalju fännid teevad seda reeglina pubis Puhfet. Nagu ütleb klubi pikaaegseid toetajaid -RoMaRiO-, toimub kodumängu eelne miiting seal 90% juhtudest. Mängueelsed arutelud kuuluvad fänni elustiili juurde ja mujal maailmas on paar õlut kohalikus pubis tavapärane nähtus, ole sa britt, sakslane või elanik igaveses linnas.
    Sealt jääb staadionile ainult mõnesaja meetrine jalutuskäik.

    Et siis niimoodi juhtuski, et seadsin minagi ennast kõrtsi sooja tegema ja esimesi muljeid kuulama. Teemu Pukki vägitegude saatel ja algkooseisude saabumisel oldi üsna ühisel nõul, et ründajata Kalju saab Levadialt küllap soolase sahmaka. Aga ära tuleb kannatada nii tõusud, kui langused.
    Nagu selgus staadionil on tribüünil kergemat sorti kriis. Fännide endi sõnul on klubi maine skandaalide tõttu hetkel viimaste aastate madalaimale tasemele kukkunud ja vilets tabelikoht ei muuda asju sugugi paremaks. Seetõttu on ka osa fännisektorist "uitama" läinud ning read selle võrra oluliselt harvemad. Kokkuvõttes muidugi ei ole asi hull, sest, kui mõne väiksema klubi tribüüni teeks teatud osa puudumine hetkega haudvaikseks, siis pantritel jagub vokaalset rammu ka mõõnade üle elamiseks.
    Laulmine ja põrisev trumm ei puudunud ka seekord ning vaikuse hetki väga ette ei tulnud. Repertuaar on originaalne, see tähendab, et ei põhine koondise viisidel ning omab selget ülesehitust, näiteks kasutades teatud lugudel eeslauljat. Kes endiselt arvab, et fänlus, see on noorte räuskajate pärusmaa, siis mõelge uuesti. Roosad pantrid koosnevad nii noortest, kui vanematest, meestest ja naistest.
    Kõik kelle jaoks on mängu jälgimine hariliku tennisepubliku kombel liiga igav ja hing ihkab eneseväljendust järgmisel tasandil, on seisutribüünile oodatud! Publikut oli kokku 678 hinge ehk siis üleüldine atmosfäär väga mõnus. Eks Levadiagi suutis päris viisaka toetajaskonna kokku ajada ja omaltpoolt pisut häälekust lisada. Seda kas sisse loetakse ka kuulsusrikka "säästuka" publik, ei oska öelda.

    Arvestades, et kodupublikul oli varu veel küllaga, siis kindlasti ei kuulunud külastatud kord kõige kirkamate Hiiu õhtute sekka. Kellel soov näha milleks Hiiul võimelised ollakse võib aimu saada sellest näiteks selles episoodis:
    NB! Sidemed klubi mängijate ja fännide vahel on alati tähtsad ja eriti isenesest mõistetavad väikeses Eestis. Kui suures jalgpallis tõmbab superstaari silmamine ultrate keskel kõigil kohe klombi kurku, siis sama toimub ka meie kodumaal! Peeter Klein, üks säravamaid mängijaid tänavuses Kaljus sai mõned päevad tagasi õnnetult vigastada ent ei jäänud koju käppa lakkuma. Ikka tribüünile, ikka oma fännide keskele, ikka oma poistele sealt kaasa elama!

    Mäng.
    Jäi 2:1 Kaljule!
    Uskumatu küll, lausa müstika valdkonda kuuluv aga poolaja lõpuks sirasid tablool Kalju edunumbrid. Või täpsemini öeldes siranuks, sest tabloo ei töötanud. On see klubi saanud tänavu peksa meedialt, konkurentidelt, võõralt ja omalt publikult, viigistanud Kalevi ja Tulevikuga ja roomanud veel kümnes hädaorus. Aga selle kõige kiuste on tänavu selg prügiseks tehtud FC Floral, Skhendijal ja nüüd jällegi ka Levadial. Pantreid ei tasu iial maha matta, sest haavatud loom on kõige ohtlikum!
    Lisaks endale vajaliku enesusu säilitamisele ja võidujooksus Paidega oluliste punktide noppimisele võis olla see vabalt mäng mis saadab Levadia lootsi Aleksandar Rogici hooaja lõpus Serbiasse tagasi. Kohale tulnud inimesed ja eriti Kalju tulihingelised toetajad said mõnusa elamuse ja magusa võidu!
    "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
    These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

  4. #24
    Virtuaalne hullumeelsus Kasutaja atleticomadrid avatar
    Liitus foorumiga
    Feb 2009
    Postitusi
    5 329

    Algupärane

    Pikalt pikalt on oodatud hetke mil Eesti meistrikarikas oleks enamat, kui Tallinna klubide siseasi. Kord on pööratud lootusrikkad pilgud selle hegemoonia lõpetamiseks Sillamäe poole, siis veel kaugemale Narva ja ajaloolist jõnksu vähemalt tabeliseisu poolest on pakkunud isegi väike Viljandi oma 99` aasta hõbemedaliga. Ent tegelikult on teatavad ootused ja lootused üleval olnud konkurentsi tekkeks ka lõuna pool, nimelt Tartus.
    JK Tammeka on pidanud tuliseid derbymänge meistrisarjas kodulinna rivaali Merkuuriga, seejärel nad alla neelanud, näinud tõusmas taas konkurenti Santose näol ning nendegi langust faktina konstanteerinud ja hoolimata Tartu Welco kiiduväärt püüdlustest neilegi selgelt mõista andnud, et Tartumaa jalgpalli valitseja sau on ja peab jäämagi Tartu Tammeka võimsasse peopessa.
    Kas tõesti siis varsti-varsti?

    Kes mängib?
    JK Tartu Tammeka - FC Flora
    Tartu nimi Eesti kõrgliigas on olnud stabiilselt esindatud juba kõvasti üle 10 aasta ning Tammeka on figureerinud kõrgtasemel hooajast 2005. Tuleb nentida, et kui Tartu nimi on püsiv siis klubi enda ajalugu sugugi mitte sõit peegelsiledal järvel. Kõigepealt mängiti JK Tammeka nime all(2005), siis ühineti JK Merkuuriga ja muututi Maag Tammekaks(2006-2008), seejärel peale sassis sponsorlussuhteid alustati uuesti Tammekana(2009-2013). 2014 kevadeks oli seegi projekt oma aja ära elanud ja Jane Afshari juhitud klubi seisis silmitsi valikutega saneerimise või liigast välja viskamise vahel. Nagu välismaal!
    Õnneks tõttas appi vana hea bürokraatia ja veel suuremaks õnnistuseks oli kõigile Tartu jalgpallisõpradele teadmine, et JK Tammeka ja JK Tammeka Jalgpallikool on juriidiliselt täiesti eraldi seisvad kehad. Niisiis saadeti MTÜ Tammeka ajaloo prügikasti ja koha meistriliigas võttis üle Jalgpallikool Tammeka. Uus projekt Kristjan Tiiriku juhtimisel on palju ambitsioonikam, kui kõik varasemad kokku ja aastaks 2020 on lubatud euroopa jalgpall Tamme staadionile tuua!
    Selliste suurte plaanidega on nagu on ja alati ei täitu need täpselt nii nagu algselt välja hõigatud ja eks seda näita ka tänavune hooaeg. Aga kunagi naerdi ka Kuno Tehva üle ja vaadake kus tema juhitav klubi nüüd on! F**king Glasgow Celticut tuleb võõrustada!
    Igatahes on Tartus lõpuks üks suurte munadega klubi ja töö tippu jõudmiseks käib usinalt.
    Veel mainiks ära, et Tammeka loodi noorte jalgpallikoolina juba laulva revolutsiooni päevil, sünniaastaks sama mis siinkirjutajal ehk 1989. Sinised värvid klubile valitigi toetusavaldusena Eesti riigi iseseisvuspüüdlustele. Kahel korral on Tammeka käest libisenud võimalus tõsta pea kohale Tipneri karikas, 2008 ja 2017 jäädi mõlemal finaalis kaotajateks. See eest terendab tänavu silme ees liigas 5. koht ja see oleks 2007 aastal saavutatud rekordplatsnungi kordamine!

    Staadion.
    Tammeka koduks on Tamme staadion, mis avati tänasel kujul aastal 2011 ja mahutab ca 1600 inimest. Ma kohe hea meelega virutaks wikist sellise kena pildi, kus on näha seda ilu mida pakub puupüsti täis staadion!

    (Klubi)jalgpall muidugi selliseid masse meie riigis ei liiguta aga kena vaatepilt ikkagi! Ja ega publikunumbritelt pole tartlastele midagi ette heita, selles vallas on nad alati olnud esirinnas! Tänasel mängul saavutati publikunumber 439 ja korra on tänavu ületatud ka maagiline 1000.
    Laias laastus meenutab staadion natuke Viljandit oma laia tribüüni taguse ja krunti piirava aiaga, omab abiruume, jõusaali, normaalseid tualettruume ja on üldse igati kaasaegne ja kutsuv. Miinuspoolele võiks panna selle, et tribüünil on kohati tuuline. Parim vaade avaneb teiselt tribüünikorruselt kuhu sätivad ennast sisse ka Tammeka Ultrad. Asukoht on kesklinnast ca 1,5km kaugusel üsna ligidal Riia strassele.
    Omamoodi säästuversioonis jalgpalli vaatamine on võimalik ka siin aga selleks oleks vaja juba kaasata ka binokkel...

    Kogemus.
    Jalgpalliteemalised kokkupuutepunktid ei lasknud Tartus end just väga pikalt oodata. Tasku keskuse ees jagas üks lahke seltskond, end Keskerakonnaks nimetav grupp, mööduvatele teemakohast ajakirjandust, pannkooke ja sooja teed! Ühe jagaja jaoks on roheline värv südamelähedane ka muudel põhjustel, kui ametialane ja maailmavaateline pädevus. Nimelt oli kohal abistamas ja jagamas ka Tartu abilinnapea Monica Rand, teada tuntud FC Flora toetaja! Pikem artikkel temaga ilmus veebruarikuus ka soccernetis: https://soccernet.ee/artikkel/valimi...allihall-pusti

    Jalmar Vabarnal oli igav hakanud ja ta oli õue tulnud pilli mängima. Suht Tartule omane juhtum vist?

    Sain targemaks ka, lisaks piletilevile ja piletimaailmale on olemas ka piletikeskus.
    Üldiselt muutub juba ka Premium liiga mängudele pileti hankimine aina lihtsamaks, sularaha ja paberivabaks. Kes tahab võib eelmüügist kasvõi mitu päeva ette osta ja saab odavamalt ka, 4 euri eel ja 5 euri kohapealne mängutasu.

    Ise võinuks antud kohtumist ka täitsa tasuta jälgida. Nimelt marssisin staadionile esimesest avatud väravast mis silma hakkas. Niiviisi jalutasin staadionile külje pealt, keegi ei seganud mind, kedagi ei seganud mina ja peatusin alles turvamehe juures piletikassa seljataga küsimusega "aaa kuskohast piletit saab osta? Aga kas te teate kuidas ma siia sain?"
    Kuna kohalik jalgpall vajab hädasti rahalist panust ja mul on soov kõik hooaja jooksul kogutud piletid alles hoida, siis sai ikkagi omalt poolt õlg ka alla pandud.
    Kui Narvakad ja Flora kodumäng millegi eriti "ülbega" ei üllata siis võib hooaja parima toitlustuse auhinna Tammeka kätesse ära anda!
    Viitsimist kõik üles lugeda on mul vähe aga kujutage ette ühe korraliku suveürituse toitlustust ja just midagi sellist Tamme staadionil täna ka pakuti + 5-6 sorti õlut! Ebamaine! Muidugi ilm oli selline sügisene juba ja kahjuks see õll väga ei tõmmanud aga ka tee oli väga hea!


    Fännid.
    Tammekal on oma häälekas fännibaas alati olemas olnud. Sinivalgeid lipumehi on nähtud ka võõrsil, kodust rääkimata. Staadionil hõivavad nad ülemise tribüüniosa ja teevad oma tööd entusiasmi ja esiletõstmist vääriva järjekindlusega! Tammeka Ultrad hoidsid terve mängu vältel katusealust lauluviisidest kõlamas ja ei jätnud järgi ka siis, kui seis väljakul üha hapumaks ja hapumaks muutuma hakkas.
    Kuuldavasti on tulihingeliste seas ka välismaalasi ja tõepoolest, tegu on seni ainukese korraga, kuis kuulen viisijuppe ingliskeelseid!
    Punti oli kuskil 20 tõsihullu ja lärmi nad teha oskasid, kõik 90 minutit!
    We all live in the yellow submarine!!!

    Mäng.
    Jäi 1:6! Njah, tõsi mis tõsi. Seda enam väärib kodumeeskonna fänniarmee kiitust, et väljakul läksid asjad teisel poolajal ikka päris käest. Tammeka polnudki niivõrd kehv aga Flora pakkus publikule soorituse mida suudab anda ainult võistkond kelle ninasõõrmetes on meistritiitli lõhna! Meeskond pakatas enesekindlusest ja kui selline Flora tuleb Eesti meistriks, siis müts maha! Tegu on vaieldamatult parima klubiga see aasta ja see mentaalne väsimus mille nahka läks viimatine kodumäng Tartu klubiga A Le Coqil on veenvalt mineviku jäetud. Suurima aplausi teenis aga ikkagi see üks värav mis sinisärkide oma ja publik, au ja kiitus siinkohal, oli oma kohtadel mängu lõpuni!
    "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
    These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

  5. #25
    Asjahuviline Kasutaja Stok avatar
    Liitus foorumiga
    Apr 2007
    Postitusi
    11 322

    Algupärane

    Kuni viimase lauseni oli tore lugemine, aga publik kadus küll koos päikesega. Samal ajal kui Flora muudkui kasvatas oma väravatevahet.
    "This team will be a bit different next season, it is clear," said Klopp. "We will do something with transfers."

  6. #26
    Virtuaalne hullumeelsus Kasutaja atleticomadrid avatar
    Liitus foorumiga
    Feb 2009
    Postitusi
    5 329

    Algupärane

    Nõndaks siis, suurejoonelise jalgpallisuaree lõpp on nüüd juba päris ligidal!
    9/10
    Gorod Narva.


    Kes mängib?
    Narva Trans - Maardu Linnameeskond

    Eesti jalgpallimaastiku geograafiline orientiir ida suunas on õnneks või kahjuks, kuidas kellele, venitatud riigipiiri vahetusse lähedusse. Vaid otsustav sammuke veel, ametkondade bürokraatia heakskiit viisa näol taskus ja juba võiksingi mõelda lõputu venemaa vutimaailma tagamaade avastamisest. Ent jäägem esialgu siiski etteantud teema piiridesse.
    Narva Jalgpalliklubi Trans sündis aastal 1979, kandes nime FK Avtomobil ja pakkus tollal eelkõige sportliku väljundit kohaliku bussiettevõtte juures. Diletantlikust huvist, kinnitamata andmetel, võis olla väga vabalt tegu autotranspordibaasiga nr 26.
    Mõnel korral nuusutati Eesti NSV kõrgeima liiga õhku ka aga üldiselt söödi igapäevast jalgpallileiba aste madalamal. 1989 muutus klubi Narva autobaasiks ja 1992 jõuti nimetuseni Narva Trans. Seega on Narva pikaealise jalgpalli juured põimunud väga tugevalt transpordiga, mis kahjuks ei kajastu kuidagi nende logos või rahvasuus külge kleebitud hüüdnimena. Tõesti väga kahju!

    Klubi president on koloriitne Nikolai Burdakov, kes juba Avtomobili aegadel ise klubis mängis ja on pidanud klubi presidendi ametit aastast 1992. Vähetähtis pole fakt, et Trans ei ole kordagi meistriliigast välja kukkunud, mistõttu võidakse tinglikult kanda ennast uhkeldavasse ritta Real Madridi, Athletic Bilbao või emma-kumma Milano superklubiga.
    Kõigi nende aastate jooksul on võidetud 2x Tipneri karikas, 2x Supercoppa de Estonia, ning parima tulemusena meistrisarjas 2. koht aastast 2006. Pronksmedaleid on aga lausa 6! Euroopas on käidud ja kogetud üksjagu aga tulemused on kahjuks sellised millel pikalt peatuda ei maksa.
    Üldiselt on Narva klubi alati olnud mingit sorti vastumürk Harjumaa väe ja võimu vastu ning ilma nende eksistentsita oleks pilt veelgi Tallinna kesksem. Kui teised Ida-Viru klubid on käinud ja kõrbenud, siis Trans on, eelkõige president Burdakovi ebainimlikele pingutustele, suutnud säilitada võrdlemisi stabiilse oleluse. Võimalik, et just seetõttu ongi vanahärra kohati tsipa wacko ja tahtes palju head oma kodulinnale, keerab mees vinti tihtilugu puruks ja pool pööret tagasi. Igatahes on kauaoodatud sekkumine tiitliheitlusse ja kerkimine Premium liiga koorekihi sekka ikka ja alati Narva jaoks seletamatutel ja seletatavatel põhjustel ära jäänud. Nagu ka tänavu.

    Staadion.
    On kaks võimalust. Kas te jälgite mängu kesklinnas asuvalt Fama kunstmurustaadionilt või ootate mängijaid Kreenholmi murukamarale.
    Kuna murustaadion ei vasta UEFA nõuetele peab Trans mängima eurosarju kuskil kus säärased litsentsid on tunnustatud konsiiliumi heakskiitvad hinnangud pälvinud. Veel on Kreenholmi staadioni suureks miinuseks korraliku valgustuse puudumine, mistõttu tuleb juba varasügisel mängud Famale kolida. See tõik, ei ole samas sugugi veel kurblooline.
    Fama staadion on oma ehitus-arhitektuurilisest perspektiivist vägagi kiiduväärt objekt, omades kahte väga olulist detaili. Nimelt on tribüünil, kuhu juhatatakse pealtvaatajaskond, olemas katus ja seinad. See elementaarne mugavus ei ole meie õhukeses jalgpallikultuuris veel teps mitte norm! Väga kõrged plusspunktid teenib ka asukoht kesklinnas ja lahmakas parkla, kuhu kaugemalt tulijal võimalik oma raudne ratsu puhkeasendisse laveerida.

    Kogemus.
    Kuna bussiühendus marsruudil Pärnu-Narva pakub üsna mannetuid võimalusi oli jalgpallireisi obligatoorne komponent pikemat sorti autosõit. Selle käigus jäid eredalt meelde kaks kohanime. Moldova ootamatu lähedus(vaid 2,5 km põhitrassist!) ning surmavalt lakooniline asula nimega Aa. Narva linn ise jätab väga kena mulje ja on lihtne orienteerumiseks. Lausa nii lihtne, et enne, kui arugi sain juhatasid sildid mind lahkelt piiritsooni. Kindla otsustavusega loobusin sellest võimalusest!
    Narva linnuse juures on väga kaunis promenaad, mida julgen soovitada! Soccerneti saatesarja "Silm peale" tähelepaneliku jälgijana, panin kõrva taha, et ühes osas soovitas nimetatud rada ka kohalik võtmemängija Joseph Saliste. Selle ligiduses asub keldribaar nimega German Pub, mis omas tõepoolest teatavaid sarnasusi ühe eheda saksapärase kõrtsuga. Et mängueelne klaasike humalavirret oli rangelt vastunäidustatud, leppisin sedapuhku soojema joogipoolise cappucinoga.
    Mängu asukohta saabusin aegsasti, 40 minutit enne avavile kõlamist. Sellega valmistasin nähtavasti priske üllatuse müüjatädile, kes ühes isikus oli vastutamas nii piletite, kui ka sihtotstarbeliste rekvisiitide, mille lõppeesmärk on näidata oma poolehoidu Narva Transi jalgpallimeeskonnale, müügi eest. Igatahes päädis viljakas, lahke turvamehe sekkumisel juba 4 inimese vahel peetud segakeelne mõttevahetus sellega, et mind ühes kaaslasega lasti territooriumile TASUTA.
    Jäi arusaamatuks kas piletikontsud polnud veel saabunud, oli proual pakilisemaid toimetusi plaanis, kui tegelemine early birdiga või tundis ta ära minus vabakutselise jalgpallikirjaniku, kelle tasuvaba sissepääs võib olla eelduseks positiivse blogipostituse kirjutamiseks? Who knows!
    Muide, ei maksa karta, et Narva linn nõuaks eranditult suhtlemist vene keeles. Minu kogemusele toetudes võin väita, et eesti keeles kõnelejat ei vaadata sugugi suuremate silmadega, kui slaavi dialekti pruukijat. Räägitakse küll ja ka inglish on käibel, mis aitab vajadusel verbaalsest kimbatusest sirge seljaga välja tulla.
    Viskasin pilgu staadionile üldisemalt, jätkasin kraadivaba aga kofeiinise keelekaste lainel ja hindasin toiduvalikut tugeva 4 plussiga.
    Tegin ka pilti, väiksemõõdulisest tuvastamata otstarbega hoonest:

    Fännid.
    On mõtetu vastu vaielda tõsiasjale, et vastu talve on klubide vaatajaskonnad asunud kahanevale kõverale. Et mitte peatuda pikemalt sellel mõtlemapaneval faktil, lisan vaatajanumbri milleks oli laupäeva pärastlõunasel mängul 206. Kakssada pealtvaatajat on minu hinnangul piir, millest allapoole kukkumine on tribüünil oleva melu ja õhkkonna mõistes, kriitiline number. Seega täitis nimetatud mäng veel selle minimaalse normi napilt ära. Olgu siinkohal märgitud, et Narva on siiski üks neist vähestest klubidest, kes täitnud kestval hooajal maagilise 1000. pealtvaataja numbri! Jäägu see oluline saavutus positiivse foonina tasakaalustama laupäeval saavutatud ahtamat sellealast resultaati.
    Pealtvaatajaskonna kaasaelamine ja "värvilisus": keskmine.
    Laulud puuduvad, hüüded eksisteerivad.
    Trumm: olemas.
    Huvitav fakt: klubil on oma hümn, Narva Trans - tšempion!



    Mäng.
    Jäi 5:2!
    Väravaid oli igale maitsele, Maardu väravavaht paistis tõeline pudinäpp ja kogu lugupidamise juures, Maardu on ikka läbi ja lõhki esiliiga materjal. Ja küllap nad seal juba mõtetes ka on, sest arvestades frustratiivseid reklaamtahvli tagumisi peale kaheksat mängitud minutit(seis oli selleks ajaks juba 2:0 Narvale) jääb mulje, et vaimselt ollakse juba alla andnud.
    On asjaosalistele kibe tõdemus, et Narva Trans võinuks oma täit olemasolevat potensiaali realiseerides mängida tänavu vabalt medalitele. Paraku, paraku! Piirilinna suurima klubi käekirja lahutamatuks osaks on ränk ebastabiilsus ja asjatu tõmblemine. Kaunid momendid(karikavõit) vahelduvad magedate suutäitega(4 peatreeneri vahetust ja hetkel 6. koht) ja sarnases taktis, justkui kokkuvõtlikult Transi hooajast kulges ka nimetet kohtumine. Kiirele initsatiivi haaramisele ja mängu kindlale kontrollimisele sigines sisse ei tea kuskohast paar narri viga ja tarbetu punase kaardi teenimine 4:1 seisult.

    Lõppu üks pildike sügisromantikat!
    "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
    These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

  7. #27
    Asjahuviline Kasutaja Stok avatar
    Liitus foorumiga
    Apr 2007
    Postitusi
    11 322

    Algupärane

    Tsitaat Algselt postitas atleticomadrid Vaata postitust
    Vähetähtis pole fakt, et Trans ei ole kordagi meistriliigast välja kukkunud, mistõttu võidakse tinglikult kanda ennast uhkeldavasse ritta Real Madridi, Athletic Bilbao või emma-kumma Milano superklubiga.
    Milaanos on ainult üks superklubi ja see on kaks korda võitnud Serie B vahetult enne seda, kui Berlusconi tuli ja hakkas raha pesema.
    "This team will be a bit different next season, it is clear," said Klopp. "We will do something with transfers."

  8. #28

  9. #29
    Virtuaalne hullumeelsus Kasutaja atleticomadrid avatar
    Liitus foorumiga
    Feb 2009
    Postitusi
    5 329

    Algupärane

    Tänan tähelepanelike lugejaid! Ma päris täpselt ei mäletanud tõesti kumb ja kas neist kõik hooajad kõrgliigas kirja on saanud. Aga midagi ähmast seoses moepealinnaga meenus.
    "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
    These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

  10. #30
    Virtuaalne hullumeelsus Kasutaja atleticomadrid avatar
    Liitus foorumiga
    Feb 2009
    Postitusi
    5 329

    Algupärane

    Kui minu esimene matš sellel hooajal leidis aset märtsikuisel Kalevi staadionil polnud ilm kiita. Hallid olud, pisut vihma, mõni kraadike sooja, ehk siis tüüpiline kevadjalka. Väga suure ringi ja mõne sissepõikega taas pealinna jõudes, et tõmmata rasvane joon oma jalgpallimatkale alla, oli ka ilm teinud aastaringi ning jõudnud taas alguspunkti. Vaid paadunud meteroloogiaoptimist saaks toimunut talutavaks nimetada ja kõige paremini võttis selle ilmastiku kokku üks staadioniruumides viibinud briti härrasmees:
    I love football, but i am NOT going out there again!
    This is fucking intense!
    Minu märtsis alguse saanud premmiturniir on jõudnud sarnaselt Flora omaga võiduka lõpuni!

    Kes mängib?
    FC Flora - Paide Linnameeskond

    Juhus, saatus või vilets organiseerimine, Flora kodumäng polnud minu poolt taotluslikult viimaseks lahinguks jäetud. Küll peab nentima fakti, et näha viimases mängus meistri selgumist kukkus paremini välja, kui alguses plaanitud oli! Peame seda siis väikeseks boonuseks jalgpallifortuuna poolt, kes mu tegemistele võis innukalt kaasa elada! Ja tänada tuleb kahtlemata ka Sander Purit!
    Alustaksime Flora Football Clubi puhul kirjeldavaid protsesse sealt, kus ka konkurentide omi, täitsa algusest.
    1990. aastal Aivar Pohlaku poolt loodud jalgpalliühing oli vastus siinmail domineerivale venekeelsele vutikultuurile ning komplekteeriti peaasjalikult legendaarsest noortevõistkonnast, Tallinna Lõvidest. Esimesel hooajal ise peatreeneri ametis kätt proovinud Pohlak, usaldas edaspidi väljakuäärsed juhtohjad selles ametis end kindlamalt tundvate meeste kätte ning Roman Ubakivi juhendamisel võeti ka esimene meistrikuld.
    Neid on kogunenud nüüdseks 12 ja Flora on kujunenud vaieldamatult Eesti jalgpalli kaubamärgiks. Kelle poolt vihatud, kelle poolt armastatud on Flora klubi mis pole kunagi meistriliigast välja kukkunud ega isegi 4. kohast allapoole platseerunud!
    Niivõrd rikkaliku ajalooga ja tuntud klubi ajaloo ümberjutustamine võtaks minu õhtust liigselt suure tüki ja mis seal salata, puuduks sel ka sügavam mõte. Seega võivad kõik Flora vastu põhjalikumat huvi tundvad foorumlased jätkata ajalooekspeditsiooni klubi kodulehel või wikis!

    Staadion.
    Kui võtta ja hakata võrdlema FC Flora kodustaadionit teiste eestimaiste konkurentidega tuleb tõsiselt kaaluda sellise kõrvutamise eetilist väärtust. On ümberlükkamatuks tõigaks asjaolu, et A Le Coq Arena näol on tegu sihtotstarbeliste spordirajatiste kategoorias oma ala vääramatu tipptasemega eestimaa pinnal. Luuleliselt, kirjanduslike liialdusi puistates, tegu on Eesti jalgpalli ooperimajaga!
    On sündsusetu kõrvutada siinkohal seda pompöösset projekti konkurentidega. Lisaks on tegemist rahvusstaadioniga, eriprojektiga, mille valmimise taust ja tagamõtted ongi erakordsed. FC Floral on olnud au nimetada seda rajatist oma koduks nüüdseks 18 aastat.
    2001 aastal esimest mängu näinud Lillekülas asuv spordiehitis on baltimaade modernseim staadion, mahutab peaaegu 15 000 inimest, täidab ära kõikmõeldavad UEFA, FIFA ja EJL nõudeid, omab arvestatavat treeningkompleksi ning on võõrustanud maailma tippjalgpallile lisaks ka kuulsaid rockbände, näiteks Aerosmithi ja mister Lenny Kravitzit!
    Foorumi külastajate jaoks on see imeline ja palju uhkeid elamusi pakkunud paik vana tuttav ja kes veel sinna sattunud pole tehku see ära juba järgmisel Flora kodumängul!

    Kogemus.
    Nagu juba põgusalt mainitud sai, ei olnud ilm suurem asi loteriivõit. Hetkeks, kui staadioniruumidesse jõudsin, olin läbimärg ja juba kolmandat korda sama päeva jooksul. Ladisev sadu rikkus ära ka korraldatud perepäeva mitmed atraktsioonid, eeskätt need mis jäid väljapoole ilmastiku meelevalla eest kaitsvaid betoonkonstruktsioone. Seetõttu varjusid ka päästeametnikud, politseinikud ja "pöörleva auto" operaatorid pigem telkide alla. Klientuur ja huvilised olid kas hoones või kodus teetassi embuses, jälgimas Ott Tänaku ajaloolist kihutamist.
    Külmetavate kontide peale oldi õnneks mängupaigas mõeldud, jagati tasuta teed. Amps Catering oli varustanud end ka külmema märjukesega, võimekusega valmistada hot dogi ja serveerida arvestatava soolasisaldusega snäkke. Kui staadion on Floral par excellence, siis näiteks toidupoolise seisukohast ma jätaks nad, hooaja lõikes kogetu põhjal, TOP 3-st kindlasti välja!
    Olgu mainitud tasakaaluks, et fänninänni letti silmas pidades ei leidu klubile maarjamaal vastast!
    Kuna ilm oli jätkuvalt pelutav, pidin silmitsi seisma nördima paneva faktiga, et tervisliku tippvormi säilitamise huvides oleks targem püsida staadioniruumides. Niisiis, möödus lõviosa minu kogemusest viisil, mida kirjeldab kõige paremini see pilt:

    Pistelised reidid elamuskeskusse ehk tribüünile siiski ei puudunud. Panen kirja väga olulise soovituse - alla 10 kraadise ilma puhul kasutage talvejopet!

    Fännid.
    Flora fännid kuuluvad kõige eesrindlikemate sekka Eestis ent nendegi jaoks oli nigel ilm katsumusterohke. Valetan, kui ütleksin, et neil oli võimalik esitada pühapäeva õhtul oma kaasaelamise parimat partiid! Õnneks on sadanud "Viiendale Sektorile" sülle võimalusi end demonstreerida ka varasemalt, juulikuises derbys Levadiaga ning ka mälestusväärses eurolahingus Frankfurtiga. Kolme matši peale kokku tehti kära küll! On lippe, on laule, on püro, atmosfäär on positiivne! Isiklikult mulle on meelejärgi ka plakati või nn "bännerikultuur", kus "hea" sõnaga peetakse meeles konkurenti või selgitatakse muul viisil oma tõekspidamisi, meelsust ja emotsiooni.
    Ka küljetribüüni florakad on häälekad, kui mitte võrreldes sektoriga, siis kodukamara rivaalidega küll.
    Minu üllatuseks oli staadionil ka seltskond britte, kelle tegutsemise eripärasid hinnates võis järeldada, et nad on siin selleks, et elada kaasa FC Florale! Üks neist viis identifikatsiooni lausa sellisele tasemele, et kandis autentset Flora fännisärki! Enamik härrastest piirdusid küll tavapärasemate ihukatetega, näiteks Aston Villa mütsi või seeliku(!) ja punase parukaga. Kahjuks ei leidnud ma sobivat hetke nende džentelmenide motiivide kohta aru pärida. Minu viga!
    Ja parima piletikujunduse auhind läheb:

    Antud kohtumise pealtvaatajanumber jäi mäletamistmööda kuhugi 700 inimese kanti.


    Mäng.
    Jäi 1:0!
    Vesine väljak nõudis mängijatelt kõikide oskuste manifestatsiooni ja sellega tuldi eduliselt ja meisterlikult ka toime!
    FC Flora on Eesti meister! Erik Sorga kõige majesteetlikuma jalaga ründaja ja teda toetav rohevalge seltskond vaieldamatult ja matemaatilise tõestusega kinnitatult kõige parem meeskond meistrisarjas aastal 2019! Minu kõige soojemad õnnitlused meeskonnale, personalile ja kõikidele kaasaelajatele! Ka Paidekad muide on kiitust väärt! Sellise ilmaga tulla Tallinna ja elada kaasa - respekt! Võrdlusmomenti mul pole aga ehk üks kõige enam edasiarenenud fännklaabe tänavu?

    PS! Olin juba teel staadionilt bussijaama, kui tühi kõht ja pidutsev hing suurejoonelise aktsiooni lõppfaasi tähistamist nõudsid. Juhuse tahtel kohtasin seal sama rõõmsas tujus staažikaid Flora fänne. Kogemuste vahetamine kasvas üle mitmetahuliseks ja tasandiliseks jalgpalliaruteluks ning tunnid muudkui läksid ja läksid...
    Valgustav ja üdini positiivsed hetki pakkunud lõppvaatus staadioniblogile! Siinkohal tervitused Zurawskile, Vosemile ning soccerneti paremikku kuuluvale spordireporterile!
    "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
    These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

 
 

Järjehoidjad

Postitamise reeglid

  • Sa ei tohi postitada uusi teemasid
  • Sa ei tohi postitada vastuseid
  • Sa ei tohi postitada manuseid
  • Sa ei tohi muuta oma postitusi
  •  
  • BB kood on Sisse lülitatud
  • Emotikonid on Sisse lülitatud
  • [IMG] kood on Sisse lülitatud
  • [VIDEO] code is Sisse lülitatud
  • HTML-kood on Välja lülitatud