320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Premium liiga staadioniblogi!

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    Premium liiga staadioniblogi!

    Sai ju lubatud, eile sai alustatud!
    Foorumlane atleticomadrid, see tähendab mina, on otsustanud oma isekuses käia läbi kõik Premium liiga 10 kodustaadionit hooajal 2019 ja otsustanud sellest enneolematust kogemusest ka mõne sõnaga kirjutada.
    Sõidame!
    "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
    These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

    #2
    Tervitusi jalgpallihulludele!
    Juba paar aastat on peas olnud mõte võtta tõsisemalt ette kohaliku jalgpalli kõige kõrgem tase ja seda mitte mugavalt teleri vahendusel või kodulinna klubi Pärnu mänge külastades vaid minnes otse sündmukohale! 10 klubi, 10 kodumängu, 10 erisugust staadionit üle Eesti! Et hooaeg on pikk ja sisaldab väga eriilmelisi kohtumisi väga erinevates ilmastikutingimustes leidsin, et ka minul pole mõtet suveilmu ootama jääda. Lumehanged, paar kraadi sooja ja vihm(kui veab!) on Premium liiga alguse lahutamatuks osaks!

    Kes mängib?
    JK Tallinna Kalev - Narva Trans.
    Kodumeeskonnaks on Tallinna jalgpallihierarhias end neljandaks jõuks lugev Tallinna Kalev. Ajalootund selle klubi käsitlemisel võiks kujuneda lehekülgede pikkuseks, sest tegemist on vanima senini teguteva jalgpalliklubiga Eestimaa pinnal! Aastal 1911 loodud Kalev on tulnud kahel korral Eesti meistriks ning korra karikavõitjaks. Neid hiilgavaid aegu nautis klubi "kuldsel" Pätsu ajal. Kalevi tegutsemine jätkus ka okupatsiooni ajal, osaleti Nõukogude liidu meistrivõistlustel ja ENSV meistrikuld tuli aastal 1955. Ent jalgpallielu üleüldine hääbumine ja marginaliseerumine Eesti NSV-s viis kaardilt ka kuulsurikka ajaloo ja kogemustepagasiga Kalevi ning taaskord tekkis see nimi kohalikule tasandile tagasi aastal 2002.
    Sel sajandil on klubi kõikunud esiliiga ja kõrgliiga vahel ning saavutanud parima positsiooni hooajal 2007, olles 6. kohal.
    Aga tuleme tänasesse päeva tagasi! Klubi veavad kaks meie jalgpalli vaieldamatut suurnime, Joel Lindpere ja Ragnar Klavan ning punti on võetud ka kolmas hästi tuntud sinisärk - Aleksandr Dmitrijev. Viimase hooleks on peatreeneriamet ning selles ametis on mehel käsil alles päris esimene hooaeg.
    Kalevi klubi nagu näha on täis noorusliku energiat ja noorus valitseb ka platsil, kus keskmine iga kerkib vaid natuke üle 20 aasta.

    Staadion.
    Legend räägib, et üks õige eestlane on käinud vähemalt korra elus laulu ja tantsupeol ja ühes sellega on tõene fakt, et õige eestlane on seega külastanud ka Tallinna Kalevi kodu. Justnimelt Kalevi keskstaadion ja selle spordikompleks on ajaloolise jalgpalliklubi südameks.
    Kes on käinud, see teab, et arhitektuuriliselt meenutab paik pigem mõnda Lõuna-Euroopa vanakooli jalgpallistaadioni, oma jooksuradade, hiiglasliku ovaali ja katuseta tribüünidega. Ehitatud 1955 ja mahutavusega 12 000 silmapaari omab seegi samaväärselt rikkaliku ajalugu, kui tema murul mängiv jalgpalliklubi.
    Kurvastama peavad aga need, kes end juba kujutavad, märjukese tops peos ja ajaloo õpetlik hõng ninasõõrmetes, järgmisel Kalevi kodumängul istumas. Nimelt on Tallinna linn võtnud plaani staadion rekonstrueerida ning kuidas, mis mahus ja mis ajaks täpselt kõik valmib pole veel päris selge ka vuntsidele endile linnavalitsuses. Seniks tuleb läbi ajada kohe samas kõrval asuva kunstmuru väljakuga, mille kõrvale on kohandatud tribüünid, puhvet, teadustaja ala ja kõik muu vajalik. Asupaik on mugavalt kesklinnas ning ligi pääseb mugavalt nii jalamees, kui autojuht.
    Staadionil on ka abihoone/riietusruumid mis tähendab, et WC-s ei pea käima vanas heas TOI TOI plastkuubikus ja hea õnne korral võid sisenedes/väljudes kokku põrgata ka näiteks kodumeeskonna superstaari Kevin Rääbisega! Makske palju tahate aga näiteks Old Traffordil sellist võimalust ei tule!

    Kogemus.
    Tallinna Kalev on tänavusel hooajal käivitanud helde projekti nimega Suur Mäng ja see näeb ette piletiraha asemel hoopis annetuse küsimist. Igaüks valib ise piletiraha suuruse, olgu selleks euro või siis sada ning kogu tulu läheb SOS Lasteküla toetuseks. Omaltpoolt lisab igale piletile veel 50 senti ka Coolbet, Kalevi peasponsor.

    Toitlustuse poole pealt ei saa kuidagi kurta, pakuti grillvorsti, chipse, küüslauguleibu, isegi pannkooke! Õlu, siider, kohv ning tasuta tee!
    Väga tähelepaneliku detailina hoolitsetakse mängule tulnu eest ka muul viisil: soe bleed, vahtkummist istumisalus, vihmavarjud! Need kõik on pealtvaatajale mängu ajaks tasuta ja suurepärane idee arvestades märtsikuule iseloomuliku ilmastiku! Mängu eel ja poolajal hoiab tempot ja tuju aktiivne teadustaja viies läbi auhinnamänge ja hoides publikut kursis vajamineva infoga. Mis puutub mängupäeva ilma, siis +4, pilves, ilma erilise tuule ja vihmata on juba täitsa okei jalkailm, kui riietus vastav.

    Fännid.
    Kalevil on ka oma ametlik fännklubi, midagi millega saavad kiidelda vaid vähesed Eesti klubid. Kalevi Kotkad on küll väikesearvuline, ent tegus ning silmapaistev seltskond. Mängul on neile eraldatud lausa oma väravatagune tribüün, mis on ehitud lippudega ning mille keskelt ei puudu ka kõmisevad trummihelid. Lauluosa jäi vähemalt esimeses kohtumises tagasihoidlikuks ent vähemalt on fännid silmapaistvad! Lisaks elementaarsele fännisallile tunned Kotkaid juba kaugelt ka riietusest!

    Fännklubi on tihedalt seotud ka klubi tegemistega, abistades vabatahtliku organisatsioonina selle kõrval ning näiteks enne kohtumist Transiga töötati palehigis lumekoristusel! Kokku oli mängul publikut ca. 250 inimest, kellest julgelt 30 kandis ühel või teisel moel Kalevi atribuutikat. Muide, ka kaugelt Narvast oli tulnud kaasaelajaid. Tõsi, äratuntavaid sallistatud härrasmehi oli vaid 2 ent mõned härrad käisid ringi Transi retrologodega mütsides seega loeme nemad ka sisse!


    Mäng.
    Külalismeeskond piirilinnast viis koju võidu numbritega 4:0. Narvakate Lätist tulnud ja kõigi "vabadusvõitlejate" lemmikrelva nime kandev peatreener Kalašnikovs pani seega Dmitrijevi juhitud sinisärklased kindlalt matile. Peab nentima, et noored kalevlased väga mängu sisse ei saanud ja Marko Meeritsa väravat suuremat ei ohustanud. Kohtumise kõige eredam täht oli ilmselt Transi ääreründaja, number 9, Eric McWoods. Oma kiirusomadustega isegi kohtuniku lummanud poiss, kelle ohjeldamisega kodumeeskond hirmsasti kimpu jäi, lõi lõpuks ka kohtumise viimase ja kõige kaunima värava. Mainimata ei saa jätta ka Joseph Salistet, kelle eeltööst said võimalikuks kolm esimest tabamust. Kodumeeskonnast kedagi esile ei kerkinud.
    "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
    These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

    Kommentaar


      #3
      Ma olen seda juttu juba korra alustanud aga soccernet oskas sellisel viisil kinni joosta, et kogu mu jutt läks nagu värske rahandusministrikandidaat valimiskampaanias ütles: "alla vett".
      Igatahes juhtus nii, et välismaa jalgpall põhjustas minule nii ränga pohmelli, et ilmsetel ja ilmselgetel põhjustel võib arvata, et enne järgmist augustit ei tule mul tuju seda sisukamalt jälgida. Aga kus kassiahastus peal, sinna kohe ka seljanka ja vesi ilmuvad.
      Jalgpallilises mõistes olen avastanud lohutuse aga hoopiski ootamatust. FC Flora pühib Kaljuga Hiiul põrandat, Levadia uhkeldab superklubiliku stardiga, Viljandis pannakse enne mängu lõbusalt jooki ja kohalikule murule on naasnud messias Vassiljev ise. Eesti jalgpall, bloody hell!


      Kes mängib?
      Paide Linnameeskond vs. Narva Trans.

      Kuidagi juhtus nii, et ilm oli super ja välkplaan kohaliku liigat külastada sigines järsku mõtetesse. Olnuks valida võinuks juhtuda ka mõnele teisele kohtumisele aga laupäeval ainult üks kavas oligi, nii saigi valitud sihtkohaks Paide linn. Pean siinkohal üle selgitama, plaan on endiselt külastada iga klubi kodumängu vähemalt korra, mitte igas linnas Narva Transi näha! Sõbrad auto peale ja minekut!
      Eesti keskmaa jalgpall elab praegu ilusaid aegu, sest tabelipositsioonilt oli ja on Paide LM endiselt kolmandal real. Meeskond on täis mehi, kes oleks oodatud hea meelega ka pealinnas ja paljud neist on saabunud hoopiski piiri tagant. Mait Toom, Kevin Kauber, Andre Frolov, Karl Mööl to name a few...
      Madalamates liigades on Paide esindatud olnud juba 90-ndatest saati, nimesid on lapsel olnud mitu, kaasa arvatud legendaarne lisanimi FC Flora mis on kaunistanud teadupärast pooli väikelinnade jalgpallisatse. Oh aegu...hea, et need möödas on?
      Paide Linnameeskonnaks nimetas klubi end aastal 2009, sellele eelnes aga saavutus mille üle on uhke ilmselt iga kodulinna patrioot. Nimelt edeneti 4 hooaega niimoodi, et iga sügis tõusti aste kõrgemale, kuni meistriliigasse välja! Seda tempu pole väidetavalt suutnud Eesti jalgpallis veel keegi. Muide, üleminekumängudel alistati Pärnu Vaprus ehk päris hea võrdlusmoment, kuhu on arenenud Paide ja millisesse sohu vajunud Pärnu. Linnameeskonna igati asjalikul kodukal on ära toodud veel eraldi sektsioon elavale legendile, Viktor Metsale, kohalikule noortetreenerile kelle käe alt sirgunud näiteks Enar Jääger, vennad Roobad ja praegune treener Zlava Zahovaiko. Kui ühel ilusal päeval klubi päris oma staadioni saab, siis ehk on just selle mehe pronkskuju kaunistamas staadionväravat?

      Staadion.
      Kahtlemata on jalgpalliareen Paide jaoks kitsakoht, sest tegemist on vist kõige tavalisema koolistaadioniga. Kunst ja pärismuru asetsevad kõrvuti jäädes üsna linna serva. Kohe staadionite taga algabki mets, mis on omamoodi ilus aga meenutab vast kõige paremini Paide, kui jalgpallilinna päritolu ja õrna iga. Leppima peab katuseta tribüüniga, kuhu kõik ei mahu ning soristada tuleb välikemmergusse. Plusspoolele tuleb märkida korralik elektrooniline tabloo. Parkimiskohti jagub aga ärge lähedalasuva kortermaja alale eksige! Kesklinnast peaks jalutajal võtma ehk ca 20 minutit.

      Kogemus.
      Kui staadion on klubil tagasihoidlik siis mängupäeva kogemus sellevõrra rikkalikum! Linnas patseerides kohtab lakoonilist, lihtsat aga samas üliägedat reklaamlahendust:

      Kas pole äge, mis? Ja neid pallistatud poste leidus linnas üksjagu.
      Soovite väikest enne mängu einet? Soovitan kohvikut Südamesahver!
      Kõht tühjenes staadionil? Palun, pirukad, šokolaad, tasuta tee ja karastusjoogid. Õlu vaid 2.- tops(A Le Coq Premium)!
      Teadustaja, poolaja mängud( keegi võitis muruniiduki!) väiksetele ja suurtele, puhkpilliorkester muusikaks!Ilm oli fantastiline, +14, päike ja vaid kergelt põski paitav tuuleke. 3.- pilet ja tasuta kalender meeskonna kapteni pildiga!



      Fännid.
      Ütleksin, et Paide on üks neist klubidest millel on väga suur fännipotensiaal. Kindlasti on abiks seegi, et meeskonnas mängivad põnevad mehed ja klubi on stabiilselt ja järjekindlalt oma taset tõstnud. See on oluline faktor ja paistab kohalikesse süstivat uhkust, et ka väikelinn suudab jalgpallikaardil tegusi teha. LMi publikurekord pärineb nende kõige esimesest kõrgliiga matšist aastal 2009, milleks oli 450 ning nähtud kohtumisele jõudis silmapaare 327. Olen enam, kui kindel selle rekordi kukkumises nende kümnendal Premium Liiga aastal!
      Ära võiks märkida ka fakti, et kohalikud on atribuutika usku ja mängule tullakse klubi värvides. Paidekate fännisallid on tõesti kenad ja neid kantakse hea meelega, tribüünile annab see värvi ja on kahtlemata oluline ühtekuuluvustunde tekkele! Inimesi paistab olevat igas vanuses, alates lastest/noortest/keskealistest kuni mängu nautivate eakate daamideni välja!Laulud on laenatud koondiseviisid ja leidub ka paar aktiivset trummilööjat. Viskan viie härrale, kes nautis mängu "vastaskaldal", kuumas kevadpäikeses osutus särk juba üleliigseks kehakatteks. Ning lisaks ei saa mainimata jätta ka võõrsilfänne, kes pakkusid väärikat laululahingut ja olid klubi värvidesse ehitult kogunenud umbkaudu 15-liikmeliseks pundiks!

      Mäng.
      Jäi 0:0.
      Esimene poolaeg oli küll igava võitu aga teisel juba juhtus ja kuigi Trans valdas palli olid võimalused tsipa paremad kodumeeskonnal. Sellest muidugi on kahju, et väravat ei löödud, sest kodupubliku rõõmumöirged on üks oluline osa mängupäeva kogemusest. Vähemasti tõi elevust Tarmo Neemelo mängu sekkumine, sest oma hüüdnime "karu" õigustab legend küll 100 %.

      Mis puutub Premium Liigasse üldiselt siis mul on tähelepanek. Kodust jalgpalli võibki vältima jääda, kui seda pidevalt võrrelda kohtadega kus muru on rohelisem, kus staadionid on suuremad, kus mängijad on tuntumad, kus publikut käib kordi enam. Aga kui see kõik ära unustada ja mõelda kohalikust vutimängust hoopis teises perspektiivis võib teile endalegi üllatuseks tekkida asja vastu tõsine huvi ja hasart. Võtke mängupäeva hoopis, kui mõnusat laata või vabaõhuüritust kuhu suviti ikka eksite! Süüa ja juua saab, tuttavatega juttu puhuda ka, hea õnne korral võib millegi võrra rikkamana koju minna(kasvõi emotsiooni) ja Poola kaltsude asemel näete hoopis täiesti korraliku jalgpalli! Mina näiteks ei suuda uut vooru ära oodatagi!
      "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
      These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

      Kommentaar


        #4
        Viimane lõik on nii hästi sõnastatud, et paremini ei oskakski ja kogu teema ning idee üldse on nii äge, et kui Hiiule satud, siis kostitaks meeleldi õllega!

        Kommentaar


          #5
          Väga tore ettevõtmine, jätka samas vaimus!
          et temas tmingid man of the matchi küll ei tehta sellepärast,sest kui aus olla ega ta ju midagi väga erilist seal ei teinud,viis aint portugali poolfinaali

          Kommentaar


            #6
            Tõesti on huvitav lugeda.

            Kommentaar


              #7
              Kaabukergitus!

              Algselt postitas -RoMaRiO- Vaata postitust
              Viimane lõik on nii hästi sõnastatud, et paremini ei oskakski ja kogu teema ning idee üldse on nii äge, et kui Hiiule satud, siis kostitaks meeleldi õllega!
              Meest sõnast, mul on Hiiul tutvusi
              "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
              These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

              Kommentaar


                #8
                Pisikese parandusena publikurekord on eelmise aasta 10. augustist 636, aga sellegi mõistagi proovime tänavu üle lüüa!

                Väga mõnus lugemine igatahes ja keep up the good work! Võiks ju täitsa foorumist välja jõuda Soccerneti avalehele see rubliik!!!

                Kommentaar


                  #9
                  Kui Diego Simeone 2011. aasta detsembris Vicente Calderoni staadionile saabus, siis juba peatreeneri mitte mängijana, oli tal klubi staffile oluline tähelepanek ja nõudmine. Staadioni väravavõrgud vahetatagu kiiremas korras välja! See mis sahisema pannakse olgu osake klubi identiteedist, seega ka vastavas värvikombinatsioonis. Viljandi JK Tulevik paistab järgivat sama filosoofiat, sest nagu Madridi Atletico staadionil valitseb punavalge*, siis nõnda on Viljandi Linnastaadioni väravavõrgud sinikollased! Kas käsu selleks andis Sander Post, Aivar Lillevere või on see nii alati olnud, sellele teavad vastust vaid klubi inimesed ise!

                  Kes mängib?
                  Viljandi JK Tulevik - FC Flora
                  Sean sedakorda sammud naaberlinna, ürgses rütmis hingavasse Viljandisse, mille jalgpallilugu ei jää kaugeltki alla mulgimaa pealinna enda iidsele ajaloole. Ordulinnus ja linna esmakordne mainimine ulatuvad pikkade sajandite taha aga ka Tuleviku nimeline spordiselts ei ole mitte mõni uuema aja leiutis. Klubi logol ilutsev uhke number, 1912, märgib aastat mil kinnitati Viljandi Tuleviku spordiseltsi põhikiri. Ajalugu armastab kumada, kõneleda ja hingata igas Viljandi nurgakeses ja Linnastaadion ei ole erand - koht kuhu kollased särgid mänguks üles rivistuvad ja publik istet võtab on see sama järveäärne koplipealne, mille mõis 1913. aastal jalgpalliseltsile kasutada andis! Tõsisem vutimäng läks lahti juba vabadussõja lõppedes ning noores vastloodud Vabariigis. Kaootiline nagu tolleaegne pallisport oli, ei jõudnud ka Tulevik märkimisväärsete üleriigiliste tulemusteni, kohaliku jalgpallielu jämedam ots oli ja jäi pealinna.
                  Nõukogude korra järsk tulek ja resoluutne luud pühkis teiste seas kaardil ka Tuleviku. Okupatsiooniaeg Viljandis möödus omasoodu ja eelkõige võiks meenutada neist aegadest klassikaliselt sotsialistlike klubinimesi nagu "Dünamo", "Spartak", "Jõud" ning minu isiklik lemmik "Bussi ja taksopark". 1957. aastal tuli Spartak Eesti(NSV) karikavõitjaks, mis on tänase päevani linna jalgpalli tähtsaimate maamärkide seas. Ent kindlasti kuulub nende hulka ka hooaeg 1999, kus Eesti meistrivõistlustelt noppis Viljandi Tulevik hõbemedalid!
                  Sel suurepärasel kevad-sügisel juhendas klubi Tarmo Rüütli, selja taha jäeti näiteks Narva Trans ja FC Flora. 2 hooaega järjest(1999-2000) jõuti ka karikafinaali ent mõlemas võidutses Maardu Levadia. Kõige krooniks mängiti 3 hooaega UEFA eurosarja eelringi, kus näiteks tuli madistada Club Brüggega! Jah, millenium oli Viljandi jalgpallis mälestusväärne periood.
                  2011. aastal alustati mulkide jalgpallis aga uut tsüklit, Tulevikust sai täiesti iseseisev klubi, kes oma teekonda alustas 2. liigas. Nüüd on nad siin.

                  Staadion.
                  Lõpuks ometi on Premium Liigas käes murujalgpalli aeg, kunst jäetakse (enamjaolt) selja taha ja kolitakse õigetele staadionitele. Nüüd alles õige kodune jalgpall algab! Viljandi Linnastaadion mahutab tsipa üle tuhande näo, on igati kaasaegse taristuga ja asub lihtsalt fantastilises asupaigas! Lummav vaade ning koht Viljandi järve kaldal on kindel kandidaat konkureerimaks ilusaima asukohaga staadioni tiitlile Eestis. Kes teab, ehk ka kogu maailmas?
                  Asukoht on hea, linn ise väike ja kompaktne ja põhimõtteliselt ükskõik mis kohast te parasjagu ei asu, olete te staadionist jalutuskäigu kaugusel. Linnusest, bussijaamast või Suure Venna pubist - 10 minutit max.


                  Kogemus.
                  Seekord olin hoolikamalt ette valmistunud ja taustinformatsiooni kogunud. See andis mulle võimaluse teha sisse haak ja alustada mängupäeva hoopis pubis. Ja mitte mingis tavalises vaid sellises kus Viljandi Tuleviku fänne kohata võib! Noh, mina küll ei näinud kedagi aga niipalju, kui silma on jäänud tehakse Tuleviku võõrsilmängudest kohvikus Legend laivi ja kõik saavad sinna neid kaema minna! Menüüs on Tuleviku burger, millest väike osa läheb klubi toetuseks. Letil on karikas. Karika küljes sall. Seinal on pilt Tuleviku minevikust. Pildi kõrval aga on hõbemedal SELLEST hooajast:
                  Kõrri saab kallata ehtsat kohaliku kräftbeeri nimega Viljandi Paadimees. Ehe värk!
                  Legendist on staadionile ca 5 minuti pikkune diagonaaljalutuskäik, mööda veetornist ja raekojast ning juba laskutegi mööda Viljandile omast järsku nõlva staadioni väravasse. Pilet maksis 4 eurot, millele sai lisada 1 eurose lotopileti osalemaks telekaloosis. 55 tolline televiisoripurakas läks mängu lõpus ühele õnnelikule fännile koju kätte! Loosimistega ollakse igaljuhul klubis sina peal, sest hooaja lõpu suure finaalina antakse välja kõigi külastanute vahel koguni aiamaja! Seega, üks põhjus jälle juures miks Tuleviku mängul tänavu nimi kirja saada!
                  Minu visiit kattus emadepäevaga ning seetõttu oli ka õhkkond erilisem, sest emadele pöörati tähelepanu vähemalt samapalju, kui mängijatele platsil. Eraldi loosimäng emmedele, väljakule marss koos mängijatega ning emade-laste jalkalahing poolajal. Tatikad olid paremad 2:0 Üldse on tegu lastesõbraliku keskkonnaga, sest mudilastele on staadioni planeeringu lahendus väga mokkamööda. Lai ala staadioniväravate ja tribüüni vahel annab võimaluse rahmeldada end hingetuks ja samal ajal ei pea vanemad muretsema, et mõni põnn murule veereks. Kõhutäie pärastki ei pea muretsema, doogi ja suppi ning limpsi ja snäkke oli rohkem, kui üles lugeda viitsiksin. Õlu ja siider 3 euroraha. Ja loomulikult, mis emadepäev see oleks ilma maitsvate pannkookideta? Jah, ka see keelt alla viiv maiuseklassika oli esindatud! Nänni ei müüdud just väga laias valikus aga põhiline oli olemas ning kel soovi soetada endale näiteks Tuleviku särk, astugu sisse Centrumi keskuse Rademari.

                  Muide, see mängu kava/teataja on nii mahukas, et ma lugesin selle lõpuni alles kodus. Väärt lugemine, Marek!

                  Fännid.
                  Nagu Paides, nii on ka Viljandis tunda seda, et praegused publikunumbrid on ainult väike osa sellest milleks see linn võimeline on. Aga Viljandi on teistsugune. Siin ollakse samm või paar keskmaa naabritest ees ja saavutatud juba see mille poole nemad teel on. Siin on tunda seda romantilist kogukonnatunnet, millest räägitakse aga mille kinnipüüdmine, tekitamine ja inimestesse süstimine on keeruline ja veel raskemini mõõdetav. 517 inimest staadionil oli selle hooaja publikurekord ja mulle, kui võõrale jäi mulje, et peaaegu kõik kohalikud tundsid üksteist! Vahest võib mõnisada inimest jätta endast suurema ja ühtsema mulje, kui mitu tuhat. Pikk tee on minna aga see teekond on valitud õige!
                  Silma jäi, et ka poliitiku kiires elutempos leidub aega jalgpallimängule, kohal oli Helir-Valdor Seeder, jälgimas kodulinna klubi kohtumist ja samal ajal ka poja tegemisi rohelisel murul. Ekspoliitik Jaak Jõerüüt staadionile ei jõudnud, jäi minust kohvikusse lattet limpsima.
                  Viljandi publik on suhteliselt vaikne, istuv, aegajalt plaksutav ja ergutav ent pigem vaoshoitud. Koordineeritud laulujuppe ja trummi tagumist veel ei eksisteeri. Selle mõttes oli reisiv Flora fännkond oma umbes 10-15 liikmega laululahingus kindel võidumees.
                  Lippe ei näinud ja püro ei tehta aga kollase mannschafti värav täitis katusealuse võimsa möirgega! Seega on tribüün pigem selline sumisev paigake, kus liigset kära ei tehta aga päris vakka ka ei olda. Samas, kui kõik on sõbrad ja üksteist nagunii teavad, ei saagi liigseks laadaks minna!

                  Mäng.
                  Rõõm näha, et liigas kõik saadaolevad punktid üles korjanud FC Flora vastu ei tuldud alla andma, ära kannatama või hädist partiid esitama. Esimene poolaeg oli üpris võrdne, teiselgi ähvardati tagasitulekuga. Paraku on FCF tänavu nii võimas, et oma tahe surutakse väiksemale peale. Võitlust oli palju, auahnust ja tahtmist koduklubil rohkem, kui platsile ära mahub! 1:3 ei ole küll hea tulemus ent võrrelge taustsüsteeme! Floral on kasutada parim võimalik, Tulevikul kummipuruste hangede alla mattunud ettevalmistusperiood. Ma arvan, et seda arvesse võttes pole seis paha. Tasavägine meistriliiga on ka publikuhuvi jaoks väga oluline. Kohaliku publiku lemmik ja kaptenipaela kandev Kaimar Saag saatis vooru kaunimate tabamuste valimistele omaltpoolt mõjuva kandidaadi.
                  Sander Post paistab olevat väga asjalik ja väga sobilik treener Viljandile ning tingimuste paranendes võiks klubi sihtida tulevikus vabalt kohta esiviisikus. Ning mine tea, ehk jõuatakse üheskoos samade tegudeni mida saavutas class `99 või kaugemalegi!

                  #meolemeviljandi




                  * Olgu tõe huvides märgitud, et uuel Atletico Madridi staadionil, Metropolitanol on punavalgest võrgulahendusest loobutud.
                  "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
                  These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

                  Kommentaar


                    #10
                    Kuressaares vol.1

                    Nähtu on täpselt nii muljetavaldav, et pean enne ridade kirja panemist minema ja tuhnima soccerneti arhiivides. 2018 aasta superkuumal maikuul vaatab FC Kuressaare kodumängu Paide LMi vastu 140 inimest. Sama aasta augustis Tammeka vastu veelgi vähem, 135. 2017, kui klubi veel esiliigas müdistab, on vaatajanumber päris padupiinlik number - 50.
                    Fast forward tänasesse päeva ning asjalood ei saaks olla kardinaalsemalt erinevamad! 292 inimest tekitavad Kuressaare linnastaadionil võimsa melu mis jätab kajakad ja nende kisa taustalauljate rolli, trummipõrin vaibub vaid puhkehetkeks, laul, hüüded, chantimine ja püroshow! Kas ma sattusin ikka õigele praamile?


                    Kes mängib?
                    FC Kuressaare - Tartu JK Tammeka
                    Saarlaste jalgpalliklubi on kahtlemata üks unikaalsemaid meie meistriliigas. Omaette saarel asetsev, oma kultuuriga ning eriliste inimestega klubi mis hoiab elus kohaliku jalgpallikaardi läänepoolsemat otsa. Ei naabrid Hiiumaal oma sellisel tasemel klubi, ei oma seda ka läänlased Haapsalus, ammugi veel muhulased või vormsikad! Ei, on Kuressaare, tükk tühja maad ja uuesti kerkivad jalgpallilipud alles Pärnu linnas. Seega on tegu ühe omamoodi maailmaga, meretaguse asjaga, nagu öeldakse! Seda, et turistid saart ummistavad pole mingi uudis aga, et ka jalgpallituristid, see on juba midagi uut! Igatahes üks säärane minu isikus on otsa lahti teinud!
                    FC Kuressaare on alguse saanud aastal 1997 ning nende kahekümne kahe aasta jooksul pendeldanud korduvalt meistriliiga ja esiliiga vahet. Suurt edu pole saare jalgpall nautinud ent vahest on juba see suur asi, et logistiliselt nii eripärases situatsioonis asetsev koht üldse sellisel tasemel mängida suudab aastast aastasse.
                    Klubil on tugev side Eesti jalgpallimaastiku El Padrinoga, Aivar Pohlakuga, kes kõmmutas seal sajandivahetusel väravaid lausa oma jalgadega! Ja üldse mitte halvasti, nii 24 tükki hooaja peale! Ka Aivari poeg Pelle Pohlak on klubi ajaloos sees, olles olnud peatreener ja veel hiljuti ka mängija. Veel üks äramärkimist vääriv mees minevikust on Martti Pukk, kes saaremaa jalgpallis ei vaja tutvustamist. Muide, ex-väravaküti näol on tegemist päritolult hoopis hiidlasega!
                    Tänane peatreener on Jan Važinski, kes treenerialas toimetas esimest korda juba aastal 1998 ning loomulikult on igas heas meeskonnas ka oma tähtmängija, siinkohal Sander Laht, üks ja ainus nagu fännid ütlevad. Ka Kuressaares on võetud eesmärgiks mängitada oma noori ja jõuda kaugele eelkõige kohaliku toorainega. Head ajad on klubisse kahtlemata pärale jõudnud, sest tänavune hooaeg on alanud üle ootuste suurepäraselt ning eelmiselgi esineti kõiki kriitikuid vaigistades. Vaid 3 aastat tagasi oldi esiliiga B-s ja 2 tagasi lõpetati esiliiga keskel. Konkurentide soov loobuda tõstis FC Kuressaare sinna kus nad praegu on ja oma võimalust kasutavad nad 100%!

                    Staadion.
                    Kohalik arena suudab mahutada 2000 inimest ja asub kesklinnast natuke eemal, linnuse taga ja mere ääres. Asukoha mõttes on taaskord tegemist tõelise lummusega ning kõva konkurendiga Viljandile. Staadioni kõrval asub parkla, kuhu on väga edukalt võimalik saabuda ka kesklinnast läbi sõitmata. Kohe staadioni ligiduses on rand, nii ehedalt saaremaine nagu ette võite kujutada! Milline vaade! Ja sealsamas asub ka Kuressaare sümbol, 800 aasta vanune piiskopilinnus! Linnusest edasi algab vanalinn koos oma kohvikute ja kõige muuga, seega on lausa kohustuslik varuda aega selle kõigega tutvumiseks ning mõnel ägedal terrassil mängueelne arutelu ja soojendus teha!
                    Liikudes tagasi staadioni enda juurde on siiski ka miinuseid. Koht merekaldal tähendab avatust läänemere karmidele iilidele ja seinad ning katus puuduvad. Tribüün ise ei ole plasttoolidega nn ajutine vaid vanakooli puupink. Väga mõnus istuda, parajalt kõrge ja head ülevaadet pakkuv aga, kui ilm ei ole täiuslik nagu eile, muutub seal olemine kindlasti kaunis ebamugavaks. Enda kergendamiseks on ajutised käimlad.
                    Ka ajalugu on see paik näinud, tegemist on ühe staadioniga, kus on peetud ka koondisematše, siin on vastu võetud näiteks asereid ja parimaid pallureid Andorrast. 2000. aastal võõrustati siin karikafinaali ja oma teise võidu ajaloos teenis FC Levadia.

                    Kogemus.
                    Saaremaale minek on nagunii üks isemoodi ettevõtmine, saab ju sinna ainult praamiga. Kellele mõnus, kellele tüütu aga taas lisab see retkele pisut omapärast vürtsi. Ärge tehke lapsikut viga, Kuivastus taas maad puudutades ei ole te veel saarlaste manu vaid alles muhulaste juures! Hoidku jumal, kui te selle olulise fakti vastu eksite ja Liiva poes kohaliku saarlase pähe tervitate!
                    Et Suure Töllu koduriiki jõuda tuleb ületada veel teinegi väin ning seejärel võiks vutifänn näiteks kohe paremale pöörata, sest seal asub maailmakuulus Orissaare jalgpalliväljak ja tema keskpunktis ilutsev tamm. Kui lõpuks Kuressaare linnapiiri jõuate tõmmake ringilt Roomassaare peale, saate kesklinna vältides teha ring linnale peale ja otsemat teed staadioni juurde. Vältimisel on ka mõte, linna keskväljakul toimuvad suuremahulised renoveerimistööd ja autoga pole sinna mõtet ronida. Kui kohal vaadake juba ise edasi, linnus ja kesklinn on mõnesaja meetri kaugusel, viikingite jalgpalli püha kants aga ootamas merekaldal.

                    Mängupäeva ilm oli ilmselt parim mida inimene võib tahta. Kui alguses pelgasin, et tuulega läheb staadionil viluks siis reaalselt õnnistati praktiliselt tuulevaikusega, sooja +23 kraadi ja päikesepaiste. Perfekt!
                    Pilet 4 eurot, millega kaasa sai ka mängukava. Panin tähele huvitava detaili. Kava on informatiivne ning keskendunud algavale kohtumisele aga seal on kirjas ka mõned laulusalmid fännidele. Väga hea idee!


                    Staadionile sisenedes sigines minusse segadus ja hirm. Kas tõesti on üleval ainult nännitelk ja ainus mida suunurgas nätsutada passib on küll visuaalselt ilus aga kulinaarselt maitsetu FCK fännisall? Huh, siiski halastus! Tribüünide vahele oli parkinud toidukas mida ma esmalt üldse kiirabiautoks pidasin. Krõmpsud, limpsid, õlu inimesele ja autojuhile + kiirtoit burgeritest friikateni. Igati hea valik ma usun!
                    0% õlu oli pigem soe aga võibolla oli asi selles, et see ei maitse ju ka külmalt väga hästi.
                    Teistest eristav element toiduosakonnas - värske hapukurk!

                    Paistab, et ükski kohalik tippklubi ei jäta oma korraldustiimiga hooletusse lapsi, ka siin oli olemas mänguala ja batuut ning samuti kuuluvad kohtumise juurde poolaja mängud ja loosimised. Üks õnnelik Tartu Tammeka tirts läks koju FC Kuressaare mütsiga! Midagi loositi mängu lõpus välja ka aga kuna ma ei võitnud siis ma juba unustasin mis see oli

                    Fännid.
                    Just see osa üllatas mind kõige enam. Publikunumbrite arvestuses on saare klubi ikka jäänud tabeli tagumistele positsioonidele ent tänavu ollakse südikalt juurde panemas ja tribüünidele on tekkinud elu! Et aga selline toetus omadele poistele püsti pandi oli üllatus to the max!
                    Algus kusjuures viitas hoopis vastupidisele - paar ülemäära nokastanud tüüpi kõikusid oma kohtadel ja flirtisid tagurpidi saltoga mõned astmed madalamale. Leidus ka paar pasunasõpra. Üks härra soovitas aga tartlastel üht-teist imeda. Sigatsemisele tegi kiire lõpu kohalik kogukonnajuht Liina Tamm, kes mehe ette võttis ja korralikult läbi noomis. Saare mees võib kange olla aga saare naine on kangem! Pärast seda taltus bravuurikas kapten vaid pisut ülemeelikuks madruseks.
                    FC Kuressaare fännide tõeline pale avaldus aga mängu alates. Üsna tugevate numbritega esindatud, ca 30 inimeseline punt noori andis hagu terve mängu! Kolme trummi, võimsa hääle ja ruuporiga! Lipud, sallid ja kollane/sinine värv inimeste seljas oli nii elementaarne, et ei vaja siinkohal isegi pikemat peatumist. Erinevaid laule ja chante oli üllatavalt palju, need olid isikupärased ja enamikus täiesti originaalsed. Mingit tagasihoidlikust see punt ei ilmutanud ning, kui saabus oodatud hetk ja meeskonna staar Sander Laht penaltipunktilt viikingid tagasi mängu tõi vallandati tribüünil sini-kollane püro!
                    Mängu lõppedes oli lausa kohustuslik sellise fänniarmee tänamine pallurite poolt ning seda tehti hea meelega:

                    Meeleolu ei lõppenud kohtuniku vilega ning pärast mängu linna poole liikuva seltskonna seas kaikus koduklubi toetavaid hõikeid edasi.
                    Ja päris vakka ei olnud ju ka külalised. Tammeka "hääle" eest hoolitsesid klubi noormängijad ja kohati suutis 8 aastaste tüdrukute ja poiste sõpruskond oma eel-häälemurdelistel sagedustel laveerides korraliku vastupanu osutada.
                    "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
                    These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

                    Kommentaar


                      #11
                      Kuressaares vol.2

                      Kirjatükk läks nii pikaks, et tuleb teha jätkupost!
                      Igatahes üks pilt meeldivalt täidetud tribüünist:


                      Mäng.
                      Lõppes 1:1!
                      Kuigi Kuressaarel oli ebatavaline luksus võõrustada Tammekat 6. positsioonilt ajal mil tartlased punase laterna rollis asuvad, oli mäng ise pigem märksa realistlikum. Tartu Tammeka on mänguliselt ikkagi keskmik ja ka kodust kaugel suudeti domineerida. Paraku on realiseerimisega raskusi ja see omakorda tõstab maksvusele kodumeeskonna head omadused. Võitlustahe ei jätnud kollasärke tänagi maha ja koduseinade toel, kes tõesti abiks olid, rööviti ikkagi viigipunkt! Head ajad on nautimiseks ja tänavune hooaeg on senini pakkunud saarlaste jalgpalliklubile väga ilusaid hetki. Kui kõik läheb ka edaspidi hästi on võimalik murda rekord - senini on parim koht liigatabelis olnud üheksas jäädes maha kaheksandast punktiga. Hirmutavalt suuri allajäämisi pole esinenud ning kodumurul teenitakse efektiivselt punkte!
                      Seninähtud mängudest pakkus Kuressaare linnastaadion kindlasti ühe parima emotsiooni!
                      "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
                      These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

                      Kommentaar


                        #12
                        Ma kiidan just su kirjutamise poolt. Kogu tekst on väga hästi koostatud ja mega nauditav on lugeda. Projekti olen juba varasemalt kiitnud. Hindeid peaks jagama, siis 10/10

                        Kommentaar


                          #13
                          Kiitused ka minu poolt. Need lood võiks Soccerneti esilehel olla.

                          Kommentaar


                            #14
                            Tänan tagasiside eest, mehed!
                            "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
                            These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

                            Kommentaar


                              #15
                              Pool Premiumi hooaega on läbi ja juhuslikult jõudsin täpselt poole peale oma jalgpallireisidega ka mina.
                              Maardu linn on näinud enda staadionil sündimas ja mängimas Eesti üht edukaimat jalgpalliklubi Levadiat ent peale seda, kui suur vend suurde linna kolis anno 2004, jäi linna jalgpalli laiutama märkimisväärne auk. Alates sellest kevadest on 17 tuhande elanikuga asumi rõõmuks kõrgliiga jalgpall tagasi ja sinisärgid võitlevad taas koha eest päikese all. Tõsi, kohanemine on karm, tabelis ollakse viimased ja karika tõstmise asemel peetakse võitlust ellujäämise nimel.
                              Niisiis, seekord panin pilgu peale kohtumisele, kus "kadunud poeg" naaseb oma endisele kodumurule, seismaks silmitsi klubiga, kes tema saapad täitnud ja teatepulga üle võtnud.

                              Kes mängib?
                              Maardu Linnameeskond - Tallinna FCI Levadia
                              Õigupoolest on lugu selline, et Maardu Linnameeskond on tegelikult aastakese vanem, kui Levadia. Sündinud 1997 nagu on kirjas klubi embleemil. Nüüd on see koht, kus tuleks lugeja kurssi viia klubi ajalooga aga antud juhul on info selle koht vähe puudulik. Google - google!
                              Kodulehekülje andmetel sai FC Maardu nimeline klubi alguse noortejalgpalli arendajana ning 2010 löödi käed Maardu Starbunkeriga, III liigas pallinud iseseisva klubiga. Sellest alates hakati liikuma aste astmelt kõrgemale ning 2017 pandi viimaks esiliiga hurraaga kinni. Ent kohalike jalgpallisõprade südamed murdis teadaanne, et klubi ei kavatsegi aste kõrgemal ennast proovile panna, vaid kogub aastakese veel rasva, raha ja kogemust ning proovib 2018 uuesti. Ka möödunud aastal ei leidnud konkurendid Maardule vastumürki ning klubi võitis esiliiga taas ja seekord võeti väljakutse vastu.
                              Miks aga üldse sellist kohtumist vaatama läksin, kus taseme vahe on ilmselge ja oodata on suuremat sauna? Noh, esmalt muidugi fakt, et kodumeeskonnale külla tulnud Levadia alustas oma teekonda just Maardus, #comeback. Teiseks on suured käärid klubide tasemes vägagi premiumliigalik nähtus ja kuna blogi mõte on kajastada kodust jalgpalli võimalikult paljude nurkade alt, siis ei saa üht klassikalist Taaveti ja Koljati lahingut turneelt kuidagi välja jätta!

                              Staadion.
                              Tegemist siis taaskord sellise koolistaadioni tüüpi väljakuga, mis päiksepaistega on nitševoo aga igasuguse muu ilmaga peab ikka jalgpalli päriselt armastama. Asub ühe kohaliku koolimaja kõrval ning on peatänavast ca 1 km kaugusel. Ilmselt on tegu kõrgliigas kõige halvemas seisukorras oleva muruga ja seda ei jäeta mainimata üheski mängueelses intekas. Tõsi ta on, rahvaliiga palluri jaoks oleks tegu üsna ideaalse platsiga, sest muru on niidetud ja enam-vähem sile aga proffidel on nurisemist omajagu...
                              Istmiku all on puupink, mille peal on 1,5 tundi mängu võimalik viisakalt ära vaadata, mängijad on ligidal ja asjal tuleb käia renditud välikäimlas. Koht ei saa kiidelda just parima taristuga aga sarnaselt Paidega on miinimum tehtud ja võimalus jalgpalli normaalselt jälgida olemas. Halva ilma vastu võitlemisel saate loota siiski vaid endale, sest tribüün piirdub pinkidega.


                              Kogemus.
                              Tallinnast saab Maardusse kesklinnas marsa peale hüpates ja vähem, kui poole tunni pärast oletegi endises kaevanduslinnas. Keemiakombinaat, Fosforiidikaevandus, Iru elektrijaam ja Muuga sadam - ülemäära romantikat(kui üldse!) sellest linnast ja tema tööstuslikust minevikust ei leia. Lakooniline, liigsete mugavusteta ja tõsine. Võibolla iseloomustab see ka kohaliku jalgpalli!
                              Peale ühe bussikas kohatud reklaami muid viiteid mängupäevale silma ei hakanud ja üldse tundus linnake kuidagi eriti vaikne. Leidsin kohalikust poest alla euro maksva õlle ja miskipärast julgesin seda poola meistriteost ka proovida:

                              Kuidagi vaikne oli ja mõtlesin, et aeg on küps staadionile liikuda. Jalkaplatse asus piirkonnas lausa mitu aga keegi nende muru ei tallanud. Kuidagi vaikne oli...
                              Lõpuks hakkasid paistma Maardu Linnameeskonda kuulutavad lipud ja mängupäeva fiiling võis alata!
                              Maardu on suuresti venekeelne linn ja vastavalt sellele edastatakse infot ka kahes keeles. Teadustajagi kasutas mõlemat linnas käibel olevat keelepruuki.

                              Pilet oli senistest kohtumistest odavaim, vaid 2 eurot ja nagu ikka sisaldab hind mängukava. Askeetlik oli seegi ent sisaldas siiski kõige tähtsamat: tabeliseisu ja koosseise.
                              Kui poeõlu oli riski peale minek aga vähemalt külm, siis staadionil pakutu valmistas selge pettumuse. Andke või kantsler Merkeli isiklikest Bavaria tagavaradest aga soe õlu on igaljuhul lihtsalt vastik. Ja ega soe limpski parem pole. Samas võib kiidusõnu lausuda toiduvaliku suunas, sest mõnusaid õllekõrvaseid fritituid pubisnäkke leidus putkal üllatavalt palju: sibularõngad, jalapenopallid, kanatiivad jne. Samas õlu oli ju soe...
                              Poolaja show eest hoolitsesid tantsutüdrukud ja toimus ka loosimäng mida ma järjekordselt ei võitnud!

                              Fännid.
                              Sallide, särkide ja muu atribuutika osas oli tribüün vaene, nimelt need puudusid pea täielikult. Nägin vaid ühte klubi fännisärgis inimest ja kui keegi ka salliga tuli siis varjas ta seda minu eest osavalt. Kuidagi vaikne oli...
                              Siiski suutis tribüün elavneda igakord, kui oma poisid poolel väljakul palli võitsid ja suuna Levadia värava poole võtsid. Need üritused kahjuks lõppesid reeglina enneaegselt. Muide Maardus teevad kõige enam lärmi just keskealised naised, kes paar rida minust eespool meeskonna rünnakutele kaasa elasid! Ebaõnnestumise puhul ei hoitud enda teada ka konstruktiivset kriitikat, seda vajadusel väga mahlases sõnakasutuses
                              Sarnaselt Viljandi mängule olid külalisfännid valjemad mis näitlikustab ehedalt seda, et Maardu häälekas osa fännibaasist ei ole just kõige suurem. Levadia 5 fänni olid selgelt kuuldavamad...
                              Numbriliselt ei olnud samas asi üldse mitte kehva, sest kohale oli saabunud ca 270 inimest. Huvitav moment oli poolajal. Välja vahetatud Dmitri Kruglov, kes teadagi on selle linna üks kuulsamaid jalgpallureid jalutas tribüüni eest läbi ja kätles soojalt mitmete pealtvaatajatega. Vastasvõistkonnas küll aga linn ei unusta oma kangelasi!

                              Mäng.
                              Jäi 1:6!
                              Nagu oodata oli võttis suurem klubi stabiilse rahuga oma 3 punkti ära. Väravad tulid niisuguse voolavuse ja rahuga nagu need tihtilugu säärase tasemevahega mängudes tulevad. Maardu paraku on liiga punane latern ja suured saunad suurtelt meeskondadelt tulevad tuppa ning sinna pole suurt midagi parata. Samas on klubi nii hea küll, et omasuguseid matile panna ja sinised särgid Tallinna lähistelt võivad vabalt oma debüüthooajale Premium liigas lisada ka teise. Hoolimata kadunud lootusest punkte võtta jäi publik lõpuni oma kohale ja vaatas omade mängu austusväärse lojaalsusega lõpuni.
                              "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
                              These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

                              Kommentaar

                              Working...
                              X