Selle Flora - Leva staadioni jagamisega oli ja on päris korralik dilemma. Möödunud nädalavahetusel viskas ideaalsel ajal ette ideaalse mängu - Tallinna derby! Eesti jalgpalli SEE mäng, kahe kõige edukama ja vist ka kõige rikkama, mõõduvõtmine.
Paraku oli kalendris sätitud mäng Levadia kodukohtumiseks ja kuigi ma algul arvasin, et keeran nimed järjekorras lihtsalt vastupidi ja kajastan seda Flora kodumänguna siis päris nii ikka ei passi. Kodumängu korraldus on ikkagi selgelt Levadia teha ja nii läinuks suusad lõpuks ikka väga risti. Aga kuidas ma hakkan ülbelt kirjutama A Le Coq Arenast kui Levadia kodustaadionist, kui see tegelikult on rohkem Flora kodu ja seda arvudes aastatesse ümbermängides võimsa ülekaaluga 18:1?
Seekordne sissekanne tuleb vähemasti staadioni kategooriat silmas pidades teistsugune. Ent Levadia kodumäng on Levadia kodumäng ikkagi!

Kes mängib?
Tallinna FCI Levadia - FC Flora
Levadia on üks reisihimuline klubi. Saanud alguse 1998 aastal Maardus sealse Olümpia ja FK Maardu ühinemisel, palliti esimesed 6 aastat just seal. Siis koliti Tallinna, kaunile Kadrioru staadionile mis nii edukale klubile palju väärikam paistis. Ent aeg käib oma rada pidi ja aastal 2018 leiti, et noobli piirkonna noobel staadion jääb vahepeal superklubiks kerkinud Levadia ambitsioonidele omakorda kitsaks!
Sky is the limit ja enam kõrgemale, kui Lilleküla staadion, ei ole võimalik maarjamaa jalgpallis tähti püüdes tõusta. Nii juhtuski, et raudtee äärde sättis Flora kõrvale sisse ennast teinegi roheline klubi.
Aga pöörduksin tagasi klubi ajaloo juurde! Nii kiirelt pole vist ükski meeskond jalgu alla võtnud Eestis, kui seda Levadia tegi. Ärimees Viktor Levada rahade toel tegutsemist alustanud klubi võitis alustuseks esiliiga(1998) ja juba järgmisel hooajal(1999) ka meistriliiga! Veelgi enam, seda tiitlit suudeti kaitstagi(2000)! Niigi heale ninaesisele lisaks haarati endale sakummiks ka mõlemal hooajal karikavõit ja arvasite õigesti, ka "supercoppa!"
Kõva, väga kõva märk oli maha pandud ja konkurent FC Florale näidatud, et linna ligiduses hiilib uus Šheriff.
Ajaks mil klubi esimese juubeli tähistamiseni jõudis, oli trofeede riiulil oma koha peal seismas 15 tõutunnustega karikat!
Täiesti kindel on ka see, et Levadia Tallinn on parimate saavutusteni jõudnud Eesti klubi euroopas, olles mänginud seal edukalt nii Twente, Wisla Krakowi, kui kurikuulsa Belgradi Crvena Zvezdaga. Üks samm jäi puudu UEFA Cupi alagrupiturniirist aastal 2007, sest Newcastle United osutus liiga kõvaks pähkliks.
Tänaseks on Levadia ühinenud FC Infonetiga ja seepärast kannab ka nimekuju FCI Levadia. Kokku kaunistab klubi ajalugu 24 võidetud karikat ja meeskond kuulub meie jalgpalli absoluutsesse tippu.

Staadion.
Nagu eelpool kirjutatud sai on Levadia loonud endale omaenese versiooni Gulliveri reisidest. Jõudnud viimaks otsaga igipõlise rivaali FC Flora koju, olnuks külalislahkust palju oodata. Ja nimetatud derbimängul seda "lahkust" ka demonstreeriti:

Jätan poole valimata selles vaidluses aga staadioni eripäradest rääkides jätan selle siiski ootama Flora kodumängu.

Kogemus.
Alustaks hetkest mil kogemus algas. Kõndides staadioni poole kuulsin juba kauguses peene häälega neidu lõõritamas. Küll oli kena! Laulma oli ta võetud festivaliala raames, mis on suurte mängude puhul juba tavaks saamas nii koondise, kui klubide puhul. Seal pakutakse miskit head süüa, tegevusi on noortele ja vanadele ja päris väikestele, auhinnamängud, puuris saab palli mängida, osta saab klubi nänni ning muidugi on kontsert.
Muu on vägev aga vot see muusika. See muusika nagu ei sobi. See polnud halb aga selle muusika koht ei ole staadioni juures, inimesi sportliku elamuse eel üles kütmas. Merilin Mälk oli see habras neiu, kelle õlule oli pandud kuulmenärvile elamuse pakkumine ja kuigi ma toonitan veelkord, mul pole etteaste kohta ühtegi halba sõna, siis lihtsalt selline aeglase tempoga akustiline ei ole enne vihast derbimängu see mida ootaks.
Pilet oli 5 eurot, seda on küll teistest rohkem aga no olgem ausad, viieka eest pakutakse ka. On kõva tasemega mäng, kohalike staaride ja superstaaridega ja te jälgite seda kõike selleks ehitatud hoones! Festivalialal sai keha kinnitada korraliku praega mida sussutati kuumal pannil. Levadia nännitelk oli õues, hiljem koliti staadioniruumidesse. Sööki, jooki sai ka sees, seal juba teenindas Amps Catering, kes tõsisemast toidust pakkus doogi. Niisama näksimist oli lademetes, jätsi ka ja joogid külmad!

Fännid.
Kas teate mis? Need on Levadial olemas! Ei, mitte need 10 tüüpi seal otsatribüünil oma lipuga:

Jah, niiöelda ultrate sektori järgi hinnanguid jagades on Levadia lootusetu mansa, kelle tegemised ei lähe korda just paljudele.
Aga küljetribüünil on elu hoopis teine!

Küljekas jagunes selgelt kaheks, millest mina jagasin oma aega kummagile ühe poolaja. Pildil asun keset Levadia "poolt" ja seal elati Levadiale korralikult kaasa ning tõde sellest, kus ma asun avaldus pärast kodumeeskonna väravat. Hõisked, rõõm, möll! Terve poolaja ergutasid aktiivsemad omasid ja chantisid klubi nime. Seal leidus inimesi nii särkides, kui sallides ning müüt Levadia armetust fännibaasist sai vähemalt derbimängus ja otse selle keskel olles küll korraliku hoobi!
Kui midagi fännidest veel välja tuua, siis too härra laevapasun. Ma ei ole kunagi kuulnud ühtegi meest nii valjult häält tegemas, kui härra LEE-VAA-DII-A! Kõigepealt eksis ta üldse Flora poolele ja esimese 45 pani kusagil taamal nagu hull. Teisel poolajal jätkus vokaalset rammu samapalju aga nüüd juba omade seltsis. Ausalt, see mees sobiks misiganes parvlaeva vööri väiksemaid aluseid peletama.

Mäng.
Jäi 1:2, Levadia kaotus!
Penaltid, vaieldavad kohtuniku otsused, punased kaardid, väravad - kõik see mida Tallinna derby alati pakub! 106. korda juba on neid mänge mängitud aga näe, minu jalg astus tribüünile seda vaatemängu nautima alles esmakordselt. Ütlen ausalt, ei kahetse ja lähen kindlasti tagasi!
Enne mängu põrkusin juhuslikult Pärnu Vapruse die hard fänniga, kes samuti oli teel kohtumisele ja ütles, et korra aastas käib vähemalt vaatamas seda. Tõmbab ka väljaspoolt publikut see heitlus ja miks ei peakski! Kaua sa ikka telekast imetled, vahest tahaks emotsioone ka kohapeal kogeda!
Lõppu üks pilt mis ütleb rohkem, kui tuhat sõna siin blogis suudaks!