320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Serie A 2019/2020

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    Serie A 2019/2020

    Võib vist vaikselt uue hooaja teema käima tõmmata?

    Loomulikult on liigal uus logo, sest logo peab ju iga 2 aasta tagant muutma:

    Pall on (mitte-ametlikult) selline ehk värviline pläust nagu nad kõikjal tänapäeval on:


    Ja kuigi graafik pole veel loositud, sest hooaja alguseni ju kuu aega ja aega on, siis üldplaan olevat selline:

    First Serie A weekend: August 24-25
    Midweek rounds: September 29, October 30, April 22
    International breaks: September 8, October 12, November 17, March 29
    Last Serie A weekend: May 23-24

    #2
    Algselt postitas eika Vaata postitust
    Ja kuigi graafik pole veel loositud, sest hooaja alguseni ju kuu aega ja aega on, siis üldplaan olevat selline:
    Ma ei saa kunagi aru, miks sellega nii kaua aega peab minema.
    Instagram

    Twitter

    Eesti Lokomotiv Moskva fännid

    telekavaataja.blogabet.com

    Kommentaar


      #3
      Täna tuleb mängugraafik välja.

      Kommentaar


        #4
        Algselt postitas Jr Vaata postitust
        Täna tuleb mängugraafik välja.
        De Laurentiisi rolleril mootor soe juba?

        Kommentaar


          #5
          Instagram

          Twitter

          Eesti Lokomotiv Moskva fännid

          telekavaataja.blogabet.com

          Kommentaar


            #6
            ainult minu twitteri feedis on konspiratsiooni torked? (Roma-gobbi suunal, kolm aastat and whatnot)
            jokers to the right
            clowns to the left of me

            Kommentaar


              #7
              Kuna hooaja alguseni on minna 20 päeva, siis võib vaikselt alustada klassikaliste eelvaadetega. Mõneti on muidugi tegu enneaegse posituspurskega, sest üleminekuaken on veel terve augusti lahti ja kindlasti jõuavad mitmed meeskonnad oma koosseisu märgatavalt täiendada. Teisalt äkki jõuab selliselt hooaja esimeseks vooruks (või augusti lõpuks) jutud kirjutatud. Oleks võit seegi. Alustame Koit Toome ja Laura bängimispealinnast Veronast.

              Hellas Verona




              Mis toimus eelmisel hooajal?

              Verona tiksus läbi hooaja Serie B tipu lähistel, kuid kevadel läks olukord legendaarse Fabio Grosso käe all hapuks. Napilt enne hooaja lõppu tuli sisse 7 mänguline võiduta seeria, mis päädis mai alguses treenerivahetusega. Aastaid Serie Bs treeneritööd teinud Alfredo Aglietti pingile toomine osutus õigeks lükkeks. Verona jäi tabelis viiendale kohale ning play-offis suudeti järjepanu välja lüüa Perugia, Pescara ja Cittadella. Verona linna ilusam klubi on peale vaheaastat liigas tagasi!

              Mida on tehtud suvel?

              Kui sul on valida, kas sa treeneripingil...
              A ...jätkad aastaid Serie Bs pädevat tööd teinud mehega, kes võttis üle kriisis oleva tiimi ja vedas selle kõrgliigasse
              või
              B ...võtad endale uue peatreeneri, kelle viimase kolme aasta saldo on:
              * hooaeg Genoas, kus mees vallandati hooaja keskel, sest meeskond oli relegatsiooni tsooni piiril ja kus ta võeti hooaja lõpus tagasi ning meeskond ikka pääses väga napilt väljakukkumisest
              * hooaja algus Genoas, mille saldoks jäi 12 mängust 1 võit ja vallandamine
              * hooaja keskpaik Genoas, kus ta sai kirja 7 võiduta mängu ja lasti lahti

              Muidugi sa valid variant B ehk Ivan Jurici, kellel on viimasest 19 liigamängust kirjas 1 võit! Ja seda nõksa paremate meestega kui tal on tänavu Veronas kasutada. Mis saaks valesti minna? Taaskord hea näide sellest, et Itaalia klubijuhid on idioodid. Mina paneks oma rahad julgelt horvaatlase peale, kui on panustamiseks küsimus “mis peatreener vallandatakse esimesena”.

              Iseenesest on Verona meeskond paberil päris kena ja suvel on tehtud loogilisi lükkeid. Keskkaitsesse toodi horvaatiast varasem Albaania ja nüüdne Kosovo koondislane Rrahmani, Moskvast toodi koju kunagine koondislane Bocchetti ning Genoast hangiti kunagine Saksa noortekoondislane Günter, kes tervena Genoas enamvähem ka platsile sai. Lisaks on olemas eelmisest aastast nooremapoolsed mängumehed nagu brasiillane Alan Empereur, poolakas Dawidowicz, sloveen Balkovec ja verinoor albaanlane Kumbulla. Korralik rahvaste paabel, kus peaks olema piisavalt sügavust, et kolmesesse kaitseliini sobiv kooslus leida. Mõnevõrra suurem küsimärk on väravavaht Marco Silvestri, kes kahekümne kaheksa eluaasta jooksul on Serie As kirja saanud vaid kolm mängu ja pigem olnud esiliigades paugutaja. Aga mine sa tea. Äkki veab Silvesti välja.

              Kindlasti võiks välja vedada meeskonna keskpoolkaitse. Kuigi kaotati üks põhimehi Laribi, siis on meeskonnas eelmisest hooajast olemas nii šotlane Henderson, korealane Lee, itaallane di Gaudio kui ka eelmise olulisim lüli Mattia Zaccagni. Lisaks on klubiga taasliitunud Daniel Bessa, Genoast hangiti ülikogenud Miguel Veloso ja Udinesest Emmanuel Agyemang-Badu. Võiks küll olla kooslus, mis suudab platsil asju teha. Sõna “suur valik” iseloomustab ka valikut 3-5-2 süsteemi äärtele, sest sinna on võtta kunagiste Napoli Serie A aastate järel teise liigatasemesse unustatud Luigi Vitale, kunagised imelapsed Alessandro Crescenzi ja Davide Faraoni ning (taaskord Genoast liitunud) Darko Lazovic, kellest kaks viimast peaksid kõige tõenäolisemad alustajad olema.

              Kogu see “võiks Serie A taseme välja vedada küll” jutt lõpeb ründeliini jõudes, kus pole ei sügavust ega taset. Muidugi jätkab Itaalia ründelegend ja nüüdne Verona kapten Giampaolo Pazzini, kelle viimased kõrgliigas veedetud hooajad on lõppenud vastavalt 5, 6 ja 5 väravaga. Julgust ei tekita ka tema Serie Bs löödud 12 väravat, mis on pigem keskpärane saldo. Teisalt oli 35-aastane Pazzogol tiimi selgelt parim ründaja, sest ülejäänud seltskond on veel suvalisem. Samuel Di Carmine mängis viimati kõrgliiga tasemel 18-aastaselt ehk 13 aastat tagasi. 11 väravat Serie Bs oli küll tore saavutus, aga miski ei vihja sellele, et sealt peaks tulema kõrgliiga tasemel põhimees. Nagu ei tohiks seda olla ka Slovakkia u21 koondislane Tupta ega aastaid erinevate klubide vahel väravavaeselt tolgendanud Antonino Ragusa. Kui mujal liinides on olnud mitmeid täiendusi, siis kummalisel kombel on ründeliin jäänud seni oluliste hangeteta.

              Mida oodata sellel hooajal?

              Verona on hea näide sellest, et augusti algus on eelvaateks veel vara. Kui meeskond peaks ründeliini tõmbama 1-2 kõrgliigatasemel ründajat, siis võiks neid napilt püsima jääma ennustada küll. Kuigi 1-2 nime kuluks neile ka mujale ära. Aga kui see ründeliin peaks jääma lisandusteta, siis ma Veronale pikka pidu ei ennusta ja kõik vihjab sama koldale väljakukkumisele nagu eelmistel Serie A hooaegadel. Loodetavasti lähinädalad toovad siiski täiendusi.

              Verona puhul peab muidugi ühe küsimärgina ära mainima vaimse poole- nimelt on nende kaks viimast Serie A külastust lõppenud üsna sarnaselt. Paberil oli meeskond täis väikeklubi kohta nimekaid ja Serie A püsimajäämise tasemel mängumehi. Nagu ka praegu. Kuid mõlemal kõrgliiga aastal on Gialloblu täielikult kollapsinud ja juba hooaja keskpaigaks ellujäämise joonest kaugele jäänud. Kui tänavuse hooaja algus peaks Veronal ebaõnnestuma, siis võib meeskonna juhtkonna, fännide ja mängijate peas väga kiiresti tekkida lisapingeid tekitav küsimus “kas tõesti läheb kõik taaskord kiiresti aia taha”.

              Eika ennustab: (hetkeseisuga) relegatsioon

              Kommentaar


                #8
                Lecce



                Mis toimus eelmisel hooajal?

                Üheksakümnendatel ja nullnullindatel stabiilselt Serie A/Serie B vahel pendeldanud Lecce jooksev kümnend oli pikalt katastroofiline. Kümnendi alguses kukuti kõrgliigast välja ja saadi otsa ka karistus kihlveopettuste eest, mis kukutas meeskonna tugevuselt kolmandasse liigatasemesse. Kuid 2 aastat tagasi asus meeskonna peatreeneriks kunagine Lazio/Fiorentina/Palemo legendaardne poolkaitsja Fabio Liverani, kes kõigepealt tõstis meeskonna eelmiseks aastaks Serie Bsse ning vaid ühe stabiilselt kena hooajaga kõrgliigasse.

                Mida on tehtud suvel?

                Lecce suvi tekitab väga kahetisi tundeid. On küll tehtud mõned hanked, kuid üldiselt on kogu üldmulje Giallorossist vägagi relegatsioonimaiguline.

                Leccel oli eelmisel hooajal kaks mängumeest Serie B viie parima väravalööja seas. 28-aastaselt alles oma kolmanda hooaja tugevuselt teisel liigatasemel teinud Andrea La Mantia tegi ilmselgelt elu parima hooaja. Lisaks 17 liigaväravale suutis mängumees ka kaheksale väravale eeltöö teha. 31-aastase Marco Mancosu eelmist hooaega võib samuti pidada mehe karjääri edukaimaks, sest peamiselt tugevuselt kolmandas liigatasemes omi aastaid veetnud kapteni saldoks jäi 13+6. Arusaadavalt tundis meeskond, et neist kahest mehest jääb väheks ning ründesse lisati Gianluca Lapadula. Tõsi, mõned hooaja tagasi väga napilt esimesest koondisemängust ilma jäänud ründaja eelmine hooaeg oli küsimusi tekitav. Jäi ju mees Genoas vaid ühe värava peale. Lisaks kandideerivad 4-3-2-1 süsteemis ülemisse kolmikusse veel Filippo Falco (läbi karjääri Serie Bs mänginud mängujuht, kes oli eelmisel aastal teise liigataseme üks parimaid sööduandjaid) ja Simone Lo Faso (noor mõne aasta tagune u21 koondislane, kes hangiti Palermost).

                Mõnevõrra suuremaid muudatusi tehti poolkaitses, kuhu hangiti PAOKist mõned mängud Ukraina koondiseski teinud Yevhen Shakhov ja välja osteti talvel meeskonnaga liitunud Roma kunagine suurlootus Panagiōtīs Tachtsidīs. Nende kahe kõrvale kolmandaks numbriks on peamine kandidaat samuti talveaknas ostetud sloveen Žan Majer või kohalikud poisid Andrea Tabanelli ja Jacopo Petriccione. Arvetades, et kahe viimase mehe viimaste aastate karjäär koosneb Serie B ja Serie C vahel pendeldamisest ning sloveeni kõrghetkeks on näpuotsaga mänge Rostovis, siis ei tundu põhjust juubeldamiseks.

                Kõige suurem suvine hoop tabas meeskonda kaitses, kust koduklubisse Fiorentinasse naasis paremkaitsja Lorenzo Venuti. Tema asemele toodi FSBCst edeva eesnimega Rumeenia koondise paremkaitsja Romario Benzar, kes selle augu peaks ära lappima. Väga tundmatu on Serie A fännidele ka ülejäänud kaitseliin, sest keskkaitsjad Biagio Meccariello, Fabio Lucioni ja vasakkaitsja Marco Calderoni on küll vanuse poolest kogenud, kuid senises karjääris saanud kamba peale kirja vaid 9 Serie A mängu. Korralik kõrgliiga taust on lõppenud hooaja Chievos mänginud Luca Rossettinil, kuid tema on pigem karjääri loojanguaastates. Sarnane kõrgliigas olematute mängude arv on ka väravavahtidel Mauro Vigoritol ja suvel toodud Gabrielil (tõsi viimasel neist on kirjas müstilised 7 mängu Milani aegadest ).

                Mida oodata sellel hooajal?


                Üldiselt on muidugi jube keeruline hinnata meeskondade võimalusi, kus enamik tiimi on karjääri veetnud Serie Bs ja mängijatest mingit reaalset ülevaadet pole. Enamasti kipuvad sellised “äkki veab Serie Bs toiminud meeskond välja” loogikaga tiimi üles ehitanud klubid kohe esimesel aastal välja kukkuma. On küll erandeid ja näen ka Lecce puhul stsenaariumit, et Fabio Liverani on geeniustreener ja/või Lapadula hakkab skoorima ja/või eelmisel aastal Serie Bs paugutanud mängumehed möllavad nii ründes kui ka poolkaitses ja/või Serie B taustaga kaitsemängijad on lihvimata pärlid, kes lihtsalt viimased mitu aastat kõrgliiga meeskondade radarilt ebaõiglaselt välja jäänud. Aga sellised juhtumid on pigem harvad erandid ja tõenäosusteooriat kasutades Lecce kõrgliigas viibimine jääb ühe aasta pikkuseks.

                Eika ennustab: relegatsioon

                Kommentaar


                  #9
                  (tänavu kipuvad jutud jube pikaks kruttima, et kui on lugemiseks natsa liig, siis andke märku ja proovin mingit mõistlikku tähemärkide limiiti hoida)

                  Brescia




                  Mis toimus eelmisel hooajal?

                  Brescia on kindlasti (minust) vanemate Serie A fännide südames, sest meeskonna kuldajad olid selle sajandi alguses, kui tiimi rünnet vedasid Igli Tare, Luca Toni ja Roberto Baggio ning keskväljal kontrollisid mänge Pep Guardiola ja Andrea Pirlo (kaks viimast küll koos mängida ei jõudnud). Meeskonna lähiajaloos seda sära enam pole. Viimasest 14st aastast 13 stabiilselt Serie Bs mänginud Brescia alustas eelmise hooaja mänge kohutavalt, kui Milani ja Interi legendi David Suazo käe all oldi esimese nelja vooru järel ühe punkti peal. Seepeale otsustati pukki tuua Chievo peatreenerina tuntuks saanud Eugenio Corini ja enam tagasi ei vaadatud. Kiiresti tõusti tabeli tippu, kus ka hooaeg lõpetati.

                  Mis peamine- koos Bresciaga naasis kõrgliigasse Massimo Cellino, kes on peale Zamparini jalgpalli juurest taandumist ametlikult nõdrameelseim itaallasest klubiomanik. Peale kahtkümmet aastat finantsskandaale ja tülisid Cagliaris kaotas Itaalia kõrgliiga mehe paariks aastaks Inglismaale. Leedsis suutis mees kolme aastaga tekitada sellise kaose, mida ta iseloomustas lausega “kui te elasite üle minu, siis suudate te kõik üle elada”. Nüüd on elav legend Serie As tagasi. Kas ma oleksin üllatunud, kui Cellino poole hooaja pealt ütleks “minge kõik perse, ma ei taha Bresciat omada ja klubi on müügis”? Ei! Kas ma oleksin üllatunud, kui Cellino pandaks (taaskord) finantsjamade eest kinni? Ei! Kas ma oleksin üllatunud, kui Cellino hakkaks ühtäkki rahaga paugutama ja Brescia möllaks üleminekuturul? Ei! Kas ma oleksin üllatunud, kui Cellino läheks tülli Brescia linnaga ja meeskond hakkaks lambist suvastaadionil mängima? Ei! Kas ma oleksin üllatunud, kui Brescial oleks tuleval hooajal 4 või 5 erinevat peatreenerit? Ei! Loodetavasti on vanamehel veel piisavalt elujõudu ja tahet, et taaskord kaost külvata ja meedias segast peksta! Rock`n`roll, baby!

                  Mida on tehtud suvel?

                  Brescia suve suurim küsimus oli ja on, et kas suudetakse Sandro Tonalit hoida meeskonnas. Noormeest peetakse üheks suurimaks Itaalia tulevikutegijaks, kelle võrdlused algavad ja lõpevad Andrea Pirloga:
                  Brescia omakasvandik. Check
                  Kaitseliini ees mängiv mängujuht. Check
                  Peamiseks tugevuseks pikad pallid. Check
                  Pikk juus ja kerge hobusenägu. Check
                  Lähiajast enam selgemat kaks tilka vett juhtumit ei mäletagi.

                  Le Rondinelle optsioonid on tegelikult lihtsad. Kas müüa mees kohe ca 20m maha või loota, et vähegi pädeva hooaja puhul tõuseb Itaalia koondisessegi kutsutud Tonali hind kahekordseks. Muidugi on risk, et kui Tonali peaks läbi põlema, siis hind hoopis kukub kahekordselt. Aga seni on Brescia hoidnud müümise osas jäika joont. Mis on ainult positiivne, sest särtsakaid mängijaid läheb ka väiketiimidesse vaja.

                  Bresciast, sarnaselt Leccega, ei leia ülemäära palju kõrgliiga taustaga mängijaid. Kuid võrreldes Leccega on Brescia koosseis märgatavalt noorem ja lootustandvam. Vaatame kasvõi poolkaitset, kus lisaks Tonalile leiab paremalt äärelt itaallase Dimitri Bisoli, vasakult äärelt Albaania koondislase Emanuele Ndoj ja trequartista kohalt, järjekordse slovaki liigas, Nikolas Špaleki. Vanused on noormeestel vastavalt 25, 22 ja 22 ehk kõigi puhul võib tegu olla korralike tulevikutegijatega. Pingilt on lisaks veel võtta kogunud mehed nagu Daniele Dessena ja Luca Tremolada ja kahtlustan, et sinna tuuakse 1-2 nime sügavuseks juurde.

                  Kaitses keskmine vanus küll tõuseb, aga sealgi on lõivosa meestest pigem alles teel oma parimasse mänguikka. Vasakkaitse koha eest võitlevad 24-aastane Aleš Matějů ja üks väheseid arvetatava Serie A taustaga mängijaid Bruno Martella. Paremkaitse positisoon on hetkel 26-aastase Roma kasvandiku Stefano Sabelli käes. Keskkaitses oli juba eelmisel hooajal põhimeheks 22-aastane Andrea Cistana, kelle paariliseks kandideerivad Katarist toodud hiiglase mõõtu Venetsueela koondislane Jhon Chancellor ja ülikogenud Daniele Gastaldello, kes kannab platsile saades kaptenipaela. Mõnevõrra suuremad küsimärgid on väravavahtidega, kus ainult madalamate liigade kogemusega Enrico Alfonsole toodi Kopenhaagenist konkurentsi pakkuma soomlane Jesse Joronen. Mõlemad tunduvad kuidagi suvalised variandid, aga eks näis.

                  Meeskonna suurim ründestaar on eelmise hooaja Serie B suurim väravakütt Alfredo Donnarumma. Tegelikult paugutus Donnarumma juba aasta varem Serie Bs 23 väravat. Toona Empoli otsustas, et mehe tase pole kõrgliigaks piisav ja müüs ta maha. Nüüd peale 25 väravaga lõppenud hooaega saab 29-aastane mängumees lõpuks võimaluse näidata omi võimeid kõige kõrgemal tasemal. Vaadates kuidas eelmise aasta Serie B parim väravakütt Caputo tuli ja paugutas tippklubidele, siis ei näe põhjust, miks ei võiks seda ka Donnarumma teha. Kuna ülejäänud ründajad Torregrossa ja Morosini erilist skoorimisabi põhitäkule ei pakkunud, siis Ligue 1st leiti 22-aastane endine Prantsusmaa noortekoondislane Florian Ayé, kes suutis konnasööjate teises liigas 18 väravat lüüa.

                  Mida oodata sellel hooajal?

                  Üldiselt on sümpaatne näha, et kõik kolm liigasse tõusnud meeskonda on erineva filosoofiaga. Hetkeseisuga panustab Verona varasema kõrgliigakogemustega kogenud mängijatele, Lecce vanale kahurväele, kes madalamates liigades oma karjääri veetnud ja Brescia rohkem tulevikutegijatele. Viimane neist näib tänu oma lähenemisele antud seltskonnast kõige sümpaatsem ja miskipärast tekivad võrdlused Empoliga. Ka Empoli oli täis tulevikunimesid, kellest mitmed tegid olulise sammu karjääris edasi (Bennacer ja Krunic siirdusid suvel Milani, Di Lorenzo Napolisse ja Caputo Sassuolosse). Kuid sellest püsimajäämiseks ei piisanud. Eks näis, kas Brescial läheb natuke paremini.

                  Kahuks on kõikide tõusnud klubidega sarnane probleem. Sõprusmängudes on meeskonnad näidanud küll päris häid tulemusi (Brescial viimati 2:0 võit Besiktasi üle, Veronal viigid Hoffenheimi, Trabzonspori ja SPALiga ja Leccel 4:1 seljavõit eelmise aasta kõrgliiga tiimi Frosinone üle) ja mõnel teisel aastal ennustanuks nad väga rahulikult püsima jääma. Vundament on meeskondadel korralik ja suvel tehtud liigutused loogilised. Kuid uustulnukate kahjuks on suve jooksul terve Serie A tagumine ots eranditult tugevamaks muutunud ja ellujäämiseks peavad Serie Bst tulijad väga kõva hooaja tegema. See pole küll välistatud ei Brescia, Lecce ega Verona puhul, kuid hetkeseisuga puhtalt koosseise vaadates ei julgeks küll kedagi neist nö vanadest olijatest ettepoole panna. Millest on kahju. Kuid õnneks on veel terve august ees ja antud triol on võimalik veel koosseise täiendada.

                  Eika ennustab: Relegatsioon

                  Kommentaar


                    #10
                    Algselt postitas Stok
                    What I said. Aga Milan ei pea iga lollusega kaasa minema.
                    siin vist ikka pidi. (ehk oldi otsusustamisprotsessi juures ja seeläbi kriitikat väärt). aga üldjuhul nullkampaania ju. kedagi ei koti. noh ... peale sinu

                    ja lõppkokkuvõttes oli vaid pildivalik vale. piraatlus Serie A's tõsine/nr 1 probleem:
                     



                    edasi arendades: itaalias on särkide ja nänni suhtes piraatlusprobleem. sellege vist tuleb ja ehk hakatakse ka tegelema. samas see vist eeldabki enda staadioneid.
                    jokers to the right
                    clowns to the left of me

                    Kommentaar


                      #11
                      Algselt postitas Stok
                      ja 2300 FB kasutaja.
                      no ja mis nüüd juhtub? striimimine jääb ära, sest tehti sotsmeedia kampaania ja inimesed kommenteerisid?
                      jokers to the right
                      clowns to the left of me

                      Kommentaar


                        #12
                        Algselt postitas Stok
                        Need 2300 inimest võivad hakata ManU fänniks.
                        Premm ja CL ainsad, kelle advokaadid on suutnud striimimist vägekenegi ohjata. Väga ei usu.

                        A kas kampaania oli suunatud välisvaatajatele? Või on hoopis kodumaal piraatlus dela?
                        jokers to the right
                        clowns to the left of me

                        Kommentaar


                          #13
                          Genoa



                          Mis toimus eelmisel hooajal?

                          Sellel kümnendil vaid korra esikümnes lõpetanud Genoa oli taaskord väljakukkumisele lähedal. Kohe erakordselt lähedal. Peale jaanuaris toiminud Piateki müüki oli Rossoblu vorm allakäigutrepil. Meeskond oli hooaja viimased 10 mängu võiduta ja veel 10 minutit enne hooaja lõppu oldi reaalaja tulemuste põhjal punktiga Empoli taga väljakukkumas. Kuid siis suutis Inter Empoli vastu lüüa 2:1 värava ning suudeti nende rünnakutele vastu seista, mis kindlustas Genoale napimatest napima püsimajäämise.

                          Mida on tehtud suvel?

                          Esimene oluline muudatus tehti pingil. Eelmisel hooajal käis Genoast läbi kolm peatreenerit (Ballardini, Juric, Prandelli) ja keegi neist erilist muljet ei jätnud. Nii nopiti endale viimased 2 hooaega Empolit juhendanud Aurelio Andreazzoli. Kümmekond mängu Romatki juhendanud Andreazzoli mängitas Empolit eelmisel aastal 3-5-2 süsteemis ja kõik vihjab sellele, et mees jätkab sama lahendusega Genoas.

                          Kui meeskonna omanik Enrico Preziosi oli varasemalt tuntud iga-suvise tühjendusmüügi ja koosseisu uppilöömise poolest, siis tänavune suvi on olnud viimastele hooaegadele omaselt rahulik. On küll toodud mõned täiendused, kuid üldjoontes on koosseis üsna tuttav. Väravas jätkab noor rumeenlane Radu, kes juba eelmisel aastal näitas oma kõrget talenti. Oma teisel täishooajal võiks noormehelt oodata stabiilsuse lisandumist- kui see juhtuma peaks, siis võib Radu väga vabalt tõusta liiga parimate kinnaste sekka. Üldiselt meeldib mulle ka Genoa kaitseliin. Kaitseliini kolmemehelisus peaks väga hästi ära varjama Biraghi, suvel Juventusesse müüdud ja tagasi laenatud Romero ning Milanist tasuta liitunud Zapata puujalgsuse. Lisaks peaks klubi kapten Criscito uuest hooajast olema täiskohaga keskkaitsja, mis vähemalt paberil peaks värava päris korralikult lukku keerama.

                          Põnev on ka vasakwingbacki koha endale saavad Antonio Barreca naasmine liigasse. Mõne hooajad tagasi Torinos suurepäraseid mänge näidanud vasakkaitsja viimased poolteist hooaega on möödunud Monaco ja Newcastle`i pingil. Saab näha, kas ja kuidas mängupraktika puudumine poisile mõjunud on, sest talenti oli Antoniol küllaga. Samasugune küsimärk ripub ka meeskonna parema ääre kohal. Väga edukates sõprusmängudes (nt on võidetud Bordeauxi ja Lyoni) on antud positsioonil mänginud noor Ghiglione, kes eelmisel aastal polnud isegi väljakukkunud Frosinones põhimees. Aga Genoa õnneks on neil pingilt võtta häda pärast võimalikke varuoptsioone (nt Romulo) ja ei imestaks, kui sinna positsioonile veel abi tuuakse.

                          Päris uue näo on selle aastaga saanud meeskonna poolkaitse. Jätkavad mõlemad jaanuaris toodud mängumehed serblane Radovanovic ja taanlane Lerager. Viimane neist sai tiimi rahvuskaaslase, sest Ajaxist hangiti ülikogenud Lasse Schöne, kes vaatamatu vanusele võiks meeskonda väga hästi sulanduda. Tormi Genoa linna veeklaasis tekitas viimase aasta Sampdoria ridades veetnud Saponara, kes ise on rahulikult õlgu kehitanud ja öelnud “ma olen elukutseline jalgpallur ja mängin seal, kus mind tahetakse”. Pädevate poolkaitsjate nimekiri ei lõppe nende nelja mängijaga, sest lisaks kandideerivad põhitiimi Sturaro, Romulo, suvel liitunud noor kolumbialane Agudelo, noor poolakas Jagiello, noor itaalllane Cassatta ja kogenud Hiljemark ning Sandro. Ilmselgelt on 11 meest kolmele kohale liig ja järgnevale kahel nädalal võib kõvasti müüke-laene oodata.

                          Suurimad küsimärgid on ründes. Eelmisel aastal oli Genoa peale Piateki lahkumist väravalöömisega päris hädas. Noor elevandiluuranniklane Koaume jäi 4 värava peale nagu ka kogenud Pandev ja jaanuaris liitunud kunagine Roma suurlootus Sanabria jäi 15 mänguga kolme väravaa peale. Pole just põhjust hõisakmiseks (ülejäänud mõne värava kirja saanud ründesuunamängijad Lapadula ja Lazovic saadeti suvel nahui). Antud triole toodi appi noor tornründaja Andrea Pinamonti ja 23-aastane saksa-türklane Sinan Gümüş. Kuid nemadki lõpetasid eelmise aasta vastavalt Frosinones ja Galatasarays 5 ja 4 väravaga.

                          Mida oodata sellel hooajal?

                          Genoaga on aastast-aastasse olnud häda, et suvel ja paberil tundub meeskond äge, kuid see ägedus mänguväljakule ei kandu. Taaskord tundub Genoa Kriketi ja Jalgpalliklubi lagi esikümne vääriline. Talendikas väravavaht, kogenud keskkaitsjad, robustselt lai ja kogenud valik poolkaitses (okei, suured küsimärgid on wingbackidega, aga see selleks) ning hunnik talendikaid ründemängijaid. Võtmeküsimuseks näib olevat, et kas nelikust Sanabria-Kouame-Gümüs-Pinamonti kerkib esile üks-kaks meest, kes suudavad stabiilselt väravaid lüüa. Arvestades, et mängijatel on vanust vastavalt 23-21-23-20 aastat, siis võiksid kõik nad selleks ka võimelised olla. Ei oleks üllatunud, kui sinipunased tõuseks tänavu esikümnesse. Kuid vaadates tabeli teise otsa võidurelvastumist ja Genoa järjepidevaid lati alt minekuid, siis pigem ennustaks neile kohta tabeli teise poole keskel. Nagu sellel kümnendil kombeks.

                          Eika ennustab: 14.

                          Kommentaar


                            #14
                            Fiorentina



                            Mis toimus eelmisel hooajal?

                            Fiorentina on hea näide, kuidas ainult noormängijates koosneva tiimiga hooajala vastuminek on suur risk ja miks peab riietusruumi tasakaaluks kaasama kogenuid pallureid, kes suudaks kriisiolukorras külma pead säilitada. Veel veebruari keskel oli Viola tabelis 8. real ja vaid mõne punkti kaugusel Meistrite Liiga kohast. Kuid siis läks meeskonna vorm totaalselt lappama. Fiorentina jäi viimases 14(!). mängus võiduta ja mitte kuidagi ei suutnud verinoor tiim august välja ronida. Ei aidanud ka Piolo asendamine Montellaga. Oli Viola õnn, et hooaja lõpp kätte jõudis ja kolme punktiga joone peale jäädi.

                            Mida on tehtud suvel?

                            Fiorentina suve suurim ja olulisim muudatus toimus omanikkonnas. Diego Della Valle noppis pankrotistunud ja mudaliigasse taandatud klubi üles 2002. aastal. Della Valle aastaid võib hinnata üsna kahetiselt. Klubi tõusis kiiresti neljandalt liigatasemalt kõrgeimale tasemele ja üsna pea stabiilselt ka suurde mängu. Bingo Loto võrdlus kasutades: täismängu võit jäi Fiorentinal esikolmikus lõpetamise kujul saavutamata, kuid võeti päris mitu diagonaalidemängu võitu neljandate kohtade näol. Näiteks hooaegadel 2007-2015 lõpetati kaheksa hooaja jooksul viiel korral neljandal tabelireal. Kuid lõppeks jäi kingakaupmehe rahakott alati tsipa liiga õhukeseks, et see otsustav samm suurte poiste sekka teha ja tundus, et viimastel aastatel kadus Della Vallel nii finantsiline kui ka sisuline tahe meeskond tassida.

                            Rohkelt peaks finantsmusklit olema meeskonna uuel omanikul. Itaalia sündinud Ühendriikide ärimagnaadi Rocco Commisso virtuaalsel pangakontol olevat 5 miljardit dollarit, millest tühised 150-200 miljonit pani ta Firenze esindusklubi ostmiseks. Mehe esimesed sõnavõtud on mitmetimõistetavad. Ühest küljest ütles ta, et ta on nii vana mees, et tal pole aega oodata 10 aastat klubi ülesehitamiseks. Teisalt on ta juba öelnud, et ta ei kavatse hakata suurejooneliselt raha põletama ja pigem peab klubi ameeriklastest omanikele omaselt nulli tootma. Commisso, kes varasemalt üritas väidetavalt osta Milani ja väikeosalust oma lemmikklubis Juventuses, esimesed liigutused näitavad, et päris tühikargajaga tegu pole. Koheselt ütles ta avalikult, et Fiorentina ei müüa oma suurimat staari Chiesat. Võib umbes 99,6% kindel olla, et Della Valle oleks noormängija rahaks teinud. Teiseks tegi ta peamiselt PSG ja Manchester City repertuaarist tuttava lükke ehk üllatuslikult asus klubi särgisponsoriks Ameerika suuruselt viies kaabellevi pakkuja Mediacom. Jep, mille omanik on Commisso. (Möönan, et see on mu puusalt laksatud eeldus, et antud lükkega üritatakse FFP võtmes klubi sissetulekuid suuremaks saada. Ei välista, et tegu on Juventusliku lükkega, kus särgidiil on omanike brändi promomiseks isegi natuke alla turuhinna).

                            Fiorentina suve algus üleminekute osas on pigem vaiksemapoolne. Täielikult läbikukkunud noor prantsuse väravavaht Lofont saadeti tagasi kodumaale. Hetkeseisuga on esikindaks 21 aastane poolakas Bartłomiej Drągowski, kes viimased pool aastat veetis Empolis. Saab näha, kas klubisse tuleb mõni kogenum mees juurde. Ka kaitset on natuke ümber mängitud, sest keskkaitsest kaotati Hugo. Seda küll suureks kaotuseks ei saa pidada, sest brass oli üks paras kaigas. Asemele toodi paar noort meest, kellest olulisim on aastaid Sassuolo paremkaitses säranud Pol Lirola. On mõneti isegi üllatav, et Lirola on 1997 aasta väljalase, sest hispaanlane on justkui aastaid ja aastaid liigas mänginud. Lirola eakaaslane Nikola Milenkovic saab nüüd paremkaitsest siirduda põhikohaga keskkaitsjaks, mis serblase 195cm kasvu arvestades peaks olema tema õige positsioon. Jalgpalli ühe suurema kaitsetalendi Milenkovici partner peaks olema meeskonna argentiinlasest kapten German Pezzella, kuigi hooaja eel on sõprusmängudes kõvasti mängitatud ka 20 aastast Luca Ranierit. Väga kindel võib olla oma mänguajas vasakkaitsja Cristiano Biraghi, kes on viimase kahe aastaga mänginud ennast nii liiga paremate äärekaistjate hulka kui ka Itaalia koondisesse. Lecces suurepärase aasta teinud Venuti kui ka Serbia u21 koondislane Terzic peavad kardetavasti veel oma aega ootama.

                            Kuna eelmisel aastal oli Fiorentina üheks probleemiks poolkaitsetrio olematu kaitsemäng, siis jäeti välja ostamata nii laenul olnud Gerson kui ka Edmilson Fernandes ning meeskonna mängujuht Jordan Veretout müüdi pealinna. Uuel hooajal peaks poolkaitsetrio moodustama eelmise aasta Lazios veetnud horvaat Milan Badelj, viimased neli aastat Bologna keskvälja juhtinud Tšiili koondislane Erick Pulgar ja meeskonna eelmise aasta suurim väravakütt Marco Benassi. Muidugi ei tohiks lasta ennast eksitada sõnapaarist “suurim väravakütt” , sest Viola parimaks väravakütiks sai 7 väravaga (mis poolkaitsjale on vaieldamatult tubli saavutus). Paberil tundub tasakaalus kooslus, kus nende taha pingile kandideerivad itaallane Castrovilli, noor poolakas Zurkowski, uruguailane Cristoforo ja veel tiimis olevad kogenumad prantslased Dabo ja Eysseric.

                            Suurimad küsimärgid on meeskonnal ründes, kus eelmisel aastal ühtegi arvestatavat väravamasinat polnud. Möödunud hooaja laenumehed Muriel-Pjaca-Mirallas saadeti oma koduklubidesse tagasi, kuid kummalisel kombel pole seni veel arvestatavaid täiendusi leitud. Jah, Barcelonast toodi Kevin-Prince Boateng, kuid mehe vanust ja viimaseid aastaid arvestades teda suurostuks küll nimetada ei saa. Hetkel näibki kindel olevat vaid meeskonna suurima staari Federico Chiesa alustamine. Ülejäänud kahel kohale kandideerivad lisaks Boatengile eelmisel aastal heleda leegiga läbipõlenud ja vaid 6 värava löönud Giovanni Simeone, sõprusmängudes rohkelt mänguaega saanud 20-aastane Riccardo Sottil, temast aasta nooremad Serbia tornründaja Dušan Vlahovic ja Hispaaniast toodud Tofol Montiel ja…eem….suht kõik.

                            Mida oodata sellel hooajal?

                            Fiorentina kaitse ja poolkaitse näevad juba paremad välja, kui eelmisel aastal. Kaitses on talenti, mis võiks muutuda hooaeg hooajalt paremaks ning poolkaitse tundub kenasti tasakaalus. Aga see rünnak teeb murelikuks. On täiesti võimalik, et Sottil on järgmine Bernardeschi-Chiesa ja Simeone hakkab mängima nagu enne eelmist hooaega. Aga see on üsna saviljalgadel lootus. Pigem tuleb loota, et Fiorentina toob paar kindlal tasemel ründemängijat meeskonna juurde ja siis võiksid nad rallit sõita küll. Kahtlen, et selle poolkaitsega päris esineliku lähistele võiks tõusta, aga Euroopa Liigasse kandideerimiseks oleks siis tiimi küll.

                            Eika ennustab: Kui ei tule kedagi ründesse juurde, siis 13., kui tuleb üks nimi juurde 11. ja kui tuleb kaks nime juurde, siis 9. Ühesõnaga... Umbes kümnes

                            Kommentaar


                              #15
                              Cagliari

                              Mis toimus eelmisel hooajal?

                              Serie A tabeli teise poole tihedust- lõppeks eraldas kümnendana lõpetamist ja väljalangemist kuus punkti- näitas kenasti Cagliari hooaja lõpp. Piisas vaid natukene käest ära läinud hooaja viimasest viiest voorust, kui võeti vaid üks punkt, ja sardiinlased vajusid kümnenda koha konkurentsist tabeli viieteistkümnendale reale. Teisalt ei peegelda antud positsioon meeskonna täit potentsiaali. Võrreldes kaasvõitlejatega oli Cagliaril väga palju probleeme vigastustega ja tiimi üldpilt oli võrreldes eespool lõpetanutega märgatavalt kenam. Kodus suudeti pea kõikide meeskondadega võidelda, aga suureks murekohaks oli võõrsil mängimine. Mandril mängides oldi liiga üks kohutavamaid meeskondi ja sealt võeti ligi kolm korda vähem punkte kui Sardegna Arenalt

                              Cagliariga oli enne suve üleval viis küsimust. Alustame eestlaste vaatevinklist kõige olulisemast:

                              Kas Klavan jätkab Cagliari põhimehena?


                              Tundub küll. Äärekaitses tehti mõned lükked. Näiteks toodi karjääri lõpetanud Darijo Srna asemel viimased aastad SPALis ja Bolognas veetnud Federico Mattiello, laenult naasis noor Simone Pinna ning taaskord võeti laenule suvel Romast Juventusesse siirdunud Luca Pellegrini, kes hakkavad mänguaja eest võitlema Charalampos Lykogiannīse ja Fabrizio Cacciatorega. Kuid keskkaitses ühtegi uut nime pole. Jätkavad nii kaptenipaela kandev Luca Ceppitelli, Filippo Romagna, Fabio Pisacane kui ka Ragnar Klavan. Isegi kui võtta eest ära sini-must-valged prillid peaks Ragnar Klavan olema antud nelikust kõige kõrgema tasemelisem mängumees ja kui Rakul vähegi tervis vastu peab (ptui-ptui-ptui sülitan üle õla) peaks eestlasele tänavu kõvasti kõrgliigaminuteid tiksuma.

                              Kas Cagliari suudab alles hoida Cragno?

                              Üllataval kombel eelmisel aastal liiga top3 väravavahi seas olnud Alessio Cragno vastu suurklubidel huvi polnud. Mis oli Cagliarile suur võit, sest Cragno tassis meeskonda korralikult. Samas pole seis täiesti roosiline, sest klubi esikinnas sai viigilises sõprusmängus Fenerbahcega vigastada. Hetkel ei oska arstid õlavigastuse tõsisust täpsemalt öelda, kuid kindel on see, et Cragnot esimestes voorudes ei näe ja tänase päeva seisuga seisab avamängus postide vahel Rafael. Mis väga hea optsioon just poleks. Arvestades, et meedias on liikvel jutud ülikogenud Sorretino toomisest meeskonda, siis võib vigastus olla päris tõsine.

                              Kas Cagliari suudab alles hoida Barella?

                              Vastupidiselt Cragnole oli Nicolo Barella vastu olemas tõsine huvi nii koduliigas kui ka välismaal ja lõppeks siirdus meeskonna suurim staar Interisse. Kuigi paberil on tegu justkui 12m eurose laenuga, siis on enam kui kindel, et moepealinlased ostavad noormehel järgmisel suvel lisanduva 25m eest välja. Lisaks on võimalik sardiinlastel saada erinevaid boonuseid, mis tähendaks kuni 45m euro suurust teenistust. Õnneks pole Cagliari raha jätnud panka intresse koguma vaid meeskonda täiendati kolme kõrgetasemelise poolkaitsjaga. Viimased aastad Napolis ja Sevillas peamiselt vahetustest mänguaega saanud Horvaatia koondislane Marko Rog saab nüüd 24-aastaselt näidata, et temast on sisu olla suures mängus põhimees. Põnev on ka Rogi vanusekaaslane Nahitan Nández, kes on viimased aastad olnud nii Boja Juniorsi ja Uruguai koondise põhimees. Nandez on universaalne loov mängija, kes suudab pallida poolkaitses igal positsioonil. Paberil ideaalne mees Marani liikuvasse poolkaitserombi. Sarnane universaal on kolmas mees Nainggolan. Kogenud belglane mängis ennast just Cagliaris jalgpallimaailma üheks paremaks poolkaitsjaks ning Radja tagasitulek koju oli suve üks ootamatuimaid kuid samas ka sümpaatsemaid üleminekuid. Muidugi on Nainggolani puhul suur küsimus, et kas mees võtab tänavust hooaega kui tõestamise aastat, et ennast tagasi suurklubisse mängida. Või jätkab ta pidevalt sotsiaalmeediasse jõudnud pidutsemist koos rohkete sigarettide ja rohke alkoholiküttega. Aga isegi pohmellis Radja peaks olema Cagliaris keskväljajumal. Lisaks on alles kõik teised eelmise hooaja põhimehed: Ionita, Birsa, Deiola, Cigarini, Bradaric, Oliva ja Castro. Valikut rohkem kui küll.

                              Kas Cagliari leiab Pavoletti kõrvale ründaja?

                              Eelmisel aastal 16 väravat löönud tornründaja Pavoletti kõrvale võrdväärse tasemega mängumeest polnud. Joao Pedro küll ajas asja ära, aga hirmsasti kuluks meeskonnale ka teine 10+ väravat lööb ründaja ära. Seni pole seda leitud ja hetkel kandideerivad Pavoletti kõrvale toosama Joao Pedro, üsna kahvatu hooaja teinud 23-aastased Cerri ja bulgaarlane Despodov ning eelmise aasta Serie Bs pallinud noor Põhja-Korea Koondislane Han Kwang-song (häda pärast võib ründes kasutada ka Birsat, aga ega temagi eriline väravamasin pole). Ei oleks midagi hullu, kui see ründeseltskond selliseks jääks, aga Euroopa Liiga kohtast unistamiseks läheks ühte ründejat juurde vaja.

                              Kas näeme Cagliarit ja Klavanit ka tänavu Kanal12s?


                              Jep, mängud kenasti kavas olemas ja kõik peaks timm olema.

                              Mida oodata sellel hooajal?


                              Mulle väga meeldib, et mida Cagliari tegi suvel keskväljaga ja ainuüksi sellelt baasilt võib sardiinlasi julgelt eelmise hooaja 15. kohast kõrgemalt ennustada. Praeguse koosseisuga on kümnes tabelikoht üsna reaalne eesmärk ja kui leitaks juurde üks tasemel ründaja, siis võiks Cagliari eesmärgiks võtta viimase Euroopa Liiga kohale pürgimise.

                              Eika ennustab: Umbes kümnes

                              Kommentaar

                              Working...
                              X