320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Serie A 2019/2020

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    #16
    Parma

    Mis toimus eelmisel hooajal?

    Kolme järjestikuse promotsiooniga mudaliigast kõrgliigasse tõusnud Parma jätkas oma muinasjuttu Serie A esimeses kolmandikus. Peamiselt veteranpallureid mängitanud meeskond leidis ennast peale 13. vooru nii enda kui ka kõigi Itaalia jalgpallifännide üllatuseks kuuendalt tabelirealt. Kuid sellega muinasjutuline hooaeg lõppes. Ülejäänud aasta mängiti mängupidliliselt ja kogutud punktide mõistes relegatsioonitiimi vääriliselt. Neljateistkümnes tabelirida on küll tubli saavutus, kuid ilmselged ohumärgid jäid uue hooaja vaates õhku.

    Mida tehti suvel?

    Parma juhtkond sai aru, et meeskonna keskmine vanus- eelmisel aastal 15st enim mänguaeg teeninud mängijast 11 oli 31 aastased või vanemad- võib osutuda probleemiks ja nii on suvel ette võetud mõningane noorenduskuur. Seda eelkõige poolkaitses. Eelmisel hooajal oli keskväljal ainsaks konstandiks Antonino Barillą alustamine ja tema ümber mehed vahetusid mängust mängu. Selleks hooajaks on toodud kolm uut poolkaistjat, kes suvel on koheselt ka põhitiimis kohad sisse võtnud. Keskvälja südamesse osteti Peterburist 25-aastane brasiillane Hernani, Pescarast laenati 26-aastane uruguailane Gastón Brugman ja Atalantast laenati vaid 19-aastane rootslane Dejan Kulusevski. Eelmisel aastal minuteid saanud Kucka, Scozzarella ja Grassi peavad tõsiselt pingutama, et ennast taas rotatsiooni mängida.

    Mõneti sarnane oli eelmisel aastal seis ründes, kus oli kaks vaieldamatut põhimeest ja üks koht, kus mängust mängu (ebaõnnestunult) otsiti kolmandat liiget. Gervinho on vasakul äärel üle elamast tõelist teist noorust ja Roberto Inglese on viimasel kolmel hooajal löönud stabiilselt umbes kümme liigaväravat. Neilt kahelt mehel võib taaskord paarkümmend väravat oodata. Kuid vakantne on kolmas koht ründetrios, kuhu uuel hooajal kandideerivad Interist laenatud Prantsusmaa u21 äär Yann Karamoh ja Atalantast laenatud Taani koondise tornründaja Andreas Cornelius, kes mõlemad olid eelmisel aastal huvitaval kombel laenul Bordeauxis. Mõlemad peaksid olema natuke kõrgema tasemega mängijad kui olematu väravasaldo peale jäänud Siligardi, Sprocati ja Ceravolo, kes kõik Parma ridadesse jäid.

    Kaitseliinis suuri muutusi pole, kui jätta kõrvale peamiselt pingil olnud DiMarco ja Bastoni naasmine Interisse. Väravas jätkab eelmise hooaja esimeses pooles statistiliselt liiga parim väravavaht olnud Luigi Sepe. Keskkaitses jätkavad kogenud Riccardo Gagliolo ja üliülikogenud meeskonna kapten Bruno Alves, kelle seljataga pingil on Albaania koondislane Kastriot Dermaku. Äärekaitsepositsioonid jagavad ära eelmisel aastal kõik mängud kaasa teinud Simone Iacoponi ja viimased viis aastat Empolis ning Fiorentinas paremkaitses mänginud Vincent Laurini. Selline enamvähem punt.

    Mida oodata sellel hooajal?

    Oma neljandat aastat Parma treeneripingil alustaval Roberto D'Aversa tundub olevat käes mõnevõrra parem materjal kui eelmisel aastal. Seda siis kontekstis, et eelmise aasta materjal oli alates detsembrist tagumise kolmiku tasemel. Kui kaitsest ja ründest on pilt ees, siis suurimaks võtmeküsimuseks näib olevat uue näo saanud poolkaitse toimimine. Kui poolkaitse saab ennast jooksma, siis ei ole ebatõenäoline eelmise aasta koha ületamine. Aga pigem ennustaks rasket hooaega, kus lõppeks jäädakse siiski püsima.

    Eika ennustab: Napp püsimajäämine

    Kommentaar


      #17
      Nainggolan kolis ju Sardiiniasse tagasi, et oma vähiga võitlevale naisele toeks olla? Tahaks uskuda, et peod, alkohool ja sigaretid jäävad seetõttu ikka tahaplaanile.

      Kommentaar


        #18
        Algselt postitas Mask Vaata postitust
        Nainggolan kolis ju Sardiiniasse tagasi, et oma vähiga võitlevale naisele toeks olla? Tahaks uskuda, et peod, alkohool ja sigaretid jäävad seetõttu ikka tahaplaanile.
        Ei, alles oli video/pilt, kus kimus fännide seas tobi.

        Kommentaar


          #19
          Algselt postitas Solfice Vaata postitust
          Ei, alles oli video/pilt, kus kimus fännide seas tobi.
          Ahh ok. Loodetavasti naisel kopsuvähki ei ole ...

          Kommentaar


            #20
            Jup-jup, endalegi jäi see hiljutine 9goli peovideo silma. Aga jätkame.

            SPAL


            Mis toimus eelmisel hooajal?

            SPAL näitas oma teisel järjestikusel kõrgliiga hooajal väikeklubile iseloomulikku mängu, kuhu kuulusid nii ilusad seeriad (kevadel 8 mängust 6 võitu, sealhulgas Roma, Lazio ja Juventuse üle) kui ka koledad seeriad (talvel 18 mängust 1 võit). Oli nii perioode, kus kaitse pidas kui ka perioode, kus kaitse ikaldas. Oli perioode, kus suudeti näidata väga kena rünnakut kui ka perioode, mida iseloomustas sumbuursus ja igavus. Oma täit potentsiaali ei suutnud klubi välja mängida, kuid samas oli kaasa võtta nii mõndagi positiivset. Sealhulgas ka 13. koht tabelis- nii kõrgel lõpetas SPAL viimati hooaja aastal 1967.

            Mida tehti suvel?

            SPALi tabas suvel suur mure äärtel. Kuuendat hooaega klubi juhendav Leonardo Semplici 3-5-2 süsteemis oli ja on võtmerollis wingbackid (aaargh, ma ei saa aru, et kuidas siiani pole antud positsioonile hea eesti keelset vastet) läbi kelle toimus suur osa ründemängust. Eelmisel aastal said antud rollidega Manuel Lazzari paremal ja Mohamed Fares vasakul hakkama ning mõlemat võis pidada meeskonna võtmemängijateks. Kuid eelmisel aastal koondisedebüüdi teinud Lazzari lahkus suvel Laziosse ja Alžeeria koondislasel Faresel läksid põlve ristandsidemed, mis tähendab poolest hooajast eemale jäämist. Nii peavad hetkeseisuga antud positsioonidel hakkama saama eelmisel aastal Udindeses mänginud D`Alessandro ja eelmisel aastal Serie Bs mänginud brass Gabriel Strefezza, mis on üsna nukravõitu optsioonid. Teisalt on SPAL näidanud ennast piisavalt targa meeskonnana, et need augud viimasel nädalal ära lappida. Saab näha.

            Tarkust näitas klubi albaanlase Etrit Berisha toomisega väravasuule. Albaanlane oli Atalantas enne pingilevajumist liiga üks tippväravavahte ja peaks olema tiptop täienus. Keskkaitses oli ainus suurem muudatus Bonifazi lahkumine Torinosse ja tema asendamine brass Igoriga, kes pallis eelmisel aastal Austrias. Kuid eelmisel aastal vedasid Cionek ja Vicari üldjoontes kenasti välja ning Frosinonest naases tiimi poolakas Salamon.

            Ka keskväljal suuri muutusi pole. Rivis on nii kogenud Kurtic, Missiroli ja Valdiorfi kui ka mõnevõrra nooremad ja andekamad Murgia, Valoti ja Viviani. Semplici näitas eelmisel aastal, et suudab antud seltskonnast toimiva koosseisu välja roteerida küll. Suurem mure oli rünnakuga. Andrea Petagna tegi suurepärase hooaja ja suutis lüüa lausa 16 väravat. Petagna väravasaldo oli seda üllatavam, et varasemate Atalanta aastatega lõi ta kokku 9 väravat ja pigem jäi silma raiskamisega. Kuid Petagnal väga hea ründepartnerit polnud. 4 väravaga oli meeskonna paremusel teine ründaja Mirko Antenucci, kes saadeti ära Serie Bsse ja väga ebaõnnestunud oli ka Floccari ja Paloschi hooajad, kes mõlemad jäid kahe värava peale. Hooaja eel on katsetatud ründes Sassuolost toodud Di Francesco ja jaanuaris Partizanist toodud Montenegro koondislast Jankovici. Kuid ega kumbki neist puhas ründaja pole.

            Mida oodata sellel hooajal?

            SPALi meeskonnas on ilmselgelt auke ja muresid. Rünnak seisab Petagna õlul ja ääred on suur-suur küsimärk. Võrreldes eelmise aastaga võiks mõningast punktikadu oodata (eriti juhul, kui äärtele tõepoolest kedagi ei leita) Teisalt näib meeskonna koosseis natuke esinduslikum kui uutel tulijatel, Semplici tundub väga andekas peatreener ja sellest võiks püsimajäämiseks piisata küll.

            Eika ennustab: Napp püsimajäämine (kuigi kui Brescia veel täiendub ja SPAL ei tee suvel rohkem midagi, siis äkki jätan nad isegi joone alla)

            Kommentaar


              #21
              Algselt postitas Mask Vaata postitust
              Nainggolan kolis ju Sardiiniasse tagasi, et oma vähiga võitlevale naisele toeks olla? Tahaks uskuda, et peod, alkohool ja sigaretid jäävad seetõttu ikka tahaplaanile.
              oh püha lihtsameelsus. 9gol laksib endiselt narkis, alksi ja tobi regulaarselt. Kujutage ette milline mängija ta oleks võinud olla ilma kõige selleta...

              Kommentaar


                #22
                Udinese

                Mis toimus eelmisel hooajal?

                Udinese hakkab üha enam meenutama vanatädi, kes kunagi oli väga elav ja seltskonna hing, kuid viimased aastad on olnud haiglas koomas, kust ta ei tule välja ega ei sure ka ära. Udine klubilt tuli taaskord ilmetu mängupildi ja ründega hooaeg, kust pole kaasa võtta eriti positiivseid emotsioone, positiivseid tulevikutegijaid ega staare. Järjekorras kuues järjestikune hooaeg tabeli teises pooles on tõsiasi. Igav.

                Mida tehti suvel?

                Möönan kohe, et eelpool mainitud “pole staare”” väitega tegin liiga ühele mehele. Udinese suve suurim võit oli Argentina koondislase Rodrigo De Pauli säilitamine. Argentina koondise põhikoosseisu murdnud De Paul tegi 25-aastaselt karjääri parima hooaja nii mängupildiliselt kui ka statistiliselt lõpetades 9+8 saldoga. Kummalisel kombel suurklubid keskväljal ja ründes igas positisoonil mängida suutvat meest ei tahtnud. Olgem ausad- De Paulita võiks see Udinese vabalt Serie Bsse kukkuda.

                Teisalt lootnuks bianconerilt vahelduseks aktiivset üleminekuakent, kuid Udinese on Pozzol jäänud Watfordi kõrval täiesti tagaplaanile. Näiteks ründesuunal on ainsaks uueks meheks Makedoonia koondislane Ilija Nestorovski, kes viimased aastad Palermoga Serie Bs tiksus. Kuid vaevalt suudab ta Igor Tudori poolt 3-5-2 mängivas meeskonnas Kevin Lasagna tipuründest pingile lükata.

                Ka keskväljale leiti täiendust pankrotistunud Palermost, kust napsati endale kogenud bosnialane Mato Jajalo. Muus osas on kõik sama nagu eelmisel aastal. Paremäär on Jens Stryger Larseni käes, vasakul äärel kasutatakse Argentina universaali Ignacio Pussettot, kes võib vajadusel sarnaselt de Paulile kõiki poolkaitse ja ründe kohti mängida. Keskväljal jätkavad nii 24-aastane elevandiluuranniklane Fofana, tema Tšehhist pärit vanusekaaslane Barak ja 22-aastane Itaalia koondislane Mandragora. On küll potentsiaaliga pallurid, kuigi keegi neist eelmisel aastal mälestusväärset muljet ei jätnud ja loodetud arenguhüpet ei teinud.

                Ainus põnev täiendus on tehtud kaitsesse, kuhu toodi eelmisel aastal CSKA põhimeheks olnud 23-aastane Rodrigo Becćo, kes hakkab mänguaja eest võitlema Opoku, Troost-Ekongi, De Maio ja Samiriga. Huvitav kuju on ka Argentina väravavaht Juan Musso, kes eelmisel hooajal suutis mõned suurepärased matšid teha. Aga nagu öeldud on ühesõnaga üldpilt üsna tuttav eelmisest jalgpalliaastast.

                Mida oodata sellel hooajal?

                Udinese puhul võiks lootust tekitada asjaolu, et suurem osa tiimist on 25-aastased või nooremad ehk potentsiaali võiks nooremapoolsel tiimil olla. Seda potentsiaali, mida näidati lõppenud hooaja teises pooles, kui oldi kodus teenitud punktidelt liiga seitsmes meeskond. Hea stsenaarium olekski, et kõik need kahekümnendate alguses olevad Mandragorad, Fofanad, Barakid, Pussettod, Okapad jne teevad veel ühe sammu edasi ja hakkavad paugutama ning de Paul teeb statistiliselt veel seksikama aasta. Lisaks on Udinesel pink täis noormängijaid, kelle tasemest pole veel mingit pilti ees ja sealtki võib ootamatut abi tulla. Teisalt pole Udinesest enam aastaid täkkmängijaid esile tõusnud ja sellele kogemusele põhinedes enam ei looda positiivse stsenaariumi käiku minekule.

                Eika ennustab: 15.

                Kommentaar


                  #23
                  Sassuolo

                  Mis toimus eelmisel hooajal?

                  Sassuolo võttis Udineselt mõned aastad tagasi üle “põnevate noormängijate ja seksika mängupildiga klubi, mis meeldib kõigile” rolli. Kuid nagu Udinese on nemadki viimastel aastatel vajunud igavasse keskpärasusse. Kuigi rohemustadel olid mõned noored pärlid, siis üldjoontes platsil midagi liiga mäletamisväärset korda ei saadetud. Meeskond oli taas piisavalt tasemelt, et väljakukkumise tsoonist kaugel olla, kuid samas jäi taas klassi puudu, et Euroopa Liiga kohtade jagamisel sõna sekka öelda. Varasemate aastate 12. ja 11. tabelikoht said lisa järjekordse 11. positsiooniga ning õhku jäi küsimus, et kuidas teha samm edasi esikümnesse.

                  Mida tehti suvel?

                  Sassuolo ostu-müügisuvi oli erakordselt aktiivne. Muudatusi tehti igas liinis ja hooaja avamängus võidakse heal juhul alustada 6-7 uue mängijaga. Ühest küljest kaotati küll mitmed olulised põhimehed, kuid teisalt on kõik uued mängumehed päris põnevad. Vähemalt avavoorudes peaks vaatamist olema küll, et kas ja kuidas see sats käima saab.

                  Sassuolol on aastaid olnud probleem tasemel tipuründaja leidmisega. Nii proovis peatreener Roberto De Zerbi eelmisel aastal tipus nii Matrit, Boatengi kui ka Babacari. Kes kõik olid üsna ebaõnnestunud. Nii otsustati rahakotirauad lahti lüüa ja Empolist toodi ära Francesco Caputo. 32-aastase Caputo sisuline kõrgliiga debüüthooaeg oli eelmisel aastal võimas, kui mees lõpetas aasta 16 väravaga. Võiks ju tegu olla mehega, kes tänavu samas tempos jätkab. Positiivne oli eelmisel aastal ka 8 väravaga lõppenud Domenico Berardi hooaeg. Antud väravasaldo jääb küll kaugele tema kunagistest 15 ja 16 väraga lõppenud aastatest, kuid tegu oli siiski ääremängija viimase nelja aasta parima hooajaga. Ründetrio kolmandaks liikmeks peaks olema 22-aastane Jérémie Boga, kes möödunud hooajal mäng-mängult paremaks ja silmapaistvamaks muutus. Pingilt on lisaks võtta Itaalia noortekoondislased (Raspadori ja Brignola), kes kindlasti loodavad ennast sellel aastal suurde jalgpalli läbi murda.

                  Suur kadu tabas keskpoolkaitset, kust müüdi Interissr aastaid Noreverdi mängu juhtinud Stefano Sensi. Tema asemel toodi kaks meest. Peale nelja West Hami aastat naaseb liigasse ekvatoriaalguinealane Pedro Obiang, kelle puhul loodetakse kunagise Sampdoria vormi taasleidmist. Oli ju toona tegu ühe põnevama keskpoolikuga liias. Põnev on ka Empolis läbimurdehooaja teinud 19-aastane elevandiluurannikalne Hamed Junior Traorč. Väidetavalt toodi suure jooksuvõimega noormees klubisse kahasse Juventusega, mis peaks olema märk talendikusest. Kolmas liige keskväljal on suvel olnud Milani taustaga u21 koondislane Manuel Locatelli, kuid omad võimalused põhitiimis mängimiseks on kindlasti ka Maroko koondislasel Mehdi Bourabial, ghanalasel Aldred Duncanil ja Luca Mazzitellil. Igati põnev punt.

                  Täiesti uppi on löödud eelmisel aastal üsna nigelalt toiminud kaitseliin. Fiorentinasse lahkus paremkaistja Lirola, Juventusesse müüdi keskkaitsja Demiral ja Bresciasse laenati Magnani. Kõigile kolmele tulid ka asendajad. Viini Rapidist hangiti noor Türgi koondise kaitsja Mert Müldür, Dortmundist laenati kunagine Saksa noortekoondislane Jeremy Toljan ja Interist tuli meeskonda noor prantslane Andrew Gravillon, kes eelmisel aastal säras Pescara ridades. Antud mehed peaks ära jagama paremkaitse ja ühe keskkaitsja koha, sest vasakaitses peaks üsna kindel olema Rogerio staatus ja keskkaitses vaevalt suudetakse välja lükata Gian Marco Ferrarit. Kuigi neid arvestatava kõrgliiga kogemusega kaitsjaid on Sassuolo koosseisus hetkel kõvasti (Goldaniga, Peluso, Adjapong, Marlon) ja konkurents saab kõva olema. Üsna rahulikult saab oma kuuendale Sassuolo aastale vastu minna väravavaht Andrea Consigli, kes oma rohe-mustade karjääris vaid paar üksikut mängu pidanud vahele jätma.

                  Mida oodata sellel hooajal?

                  Paberil näeb Sassuolo ründesuunal parem välja kui eelmisel aastal. Traore-Obiang peaks olema füüsiliselt rõve duo kõigi klubide vastu ning ründes on lõpuks ometi mees, kes lähiajaloos väravaid löönud. Kaitse kohal on mõnevõrra suuremaid küsimärke, kuid põnevaid nimesid leiab sealtki. Kui kõik klapib, siis võiks meeskonna lagi olla Euroopa Liiga kohale võitlemine. Tõsi, Euroopast võib sel aastal unistada umbes 14-15 meeskonda. Liiga keskklass on ilmselgelt kollektiivselt sammu edasi teinud. Aga isegi, kui mäng selliselt lippama ei hakka, siis on Sassuolo taas teinud lükkeid, et olla liiga üks põnevamaid meeskondi. Mis on võit kõigile!

                  Eika ennustab: Umbes kümnes

                  Kommentaar


                    #24
                    Bologna

                    Mis toimus eelmisel hooajal?

                    Bologna hooaja saab jagada selgelt kaheks väga erinäoliseks perioodiks:
                    Pippo Inzaghi Bologna, mis oli 21. vooru järel liiga kõige vähem skoorinud meeskond, tabelis 14 punkti peal ehk 3 punktiga allpool püsimajäämise joont
                    Ja
                    Sinisa Mihajlovici Bologna, mis ülejäänud 17 mänguga võttis 30 punkti (antud perioodil edestasti näiteks Interit ja Laziot ning teeniti üks punkt vähem kui Juventus) ja mis oli löödud väravate arvestuses liigas paremuselt teine tiim Napoli järel.
                    Lõppeks maandus Rossoblu tabeli kümnendal real. Nii kõrgel pole meeskond viimasel seitsmel aasta lõpetanud ja vundament uuele hooajal on tugev.

                    Mida tehti suvel?

                    Bologna masterplaan näis lihtne. Kuna hooaja teine pool oli suurepärane, siis taheti jätkata suures plaanis samade meeste ja sama taktikaga. Sellele plaanile lõi kaikad kodaratesse peatreenerit tabanud verevähk. Hetkel on veel lahtine kui palju ja mis vormis Sinisa meeskonda juhendada saab, kuid teades kui visa serblane on, siis tema naljalt pukist ei loobu.

                    Ainus väga suur kadu tabas meeskonda keskväljal, kust müüdi Fiorentinasse Erick Pulgar. Nii on meeskonna 4-2-3-1 süsteemis väga olulist rolli mänginud keskkaitseduos arvestatav auk, mida seni pole täidetud. Hollandist toodi küll 22-aastane Jerdy Schouten, kuid tema karjäär midagi erilist ei tundu. Julgustavad pole ka teised optsioonid, sest šveitlasel Blerim Džemailil on passis juba 33 eluaastat, noor rootslane Svanberg mulle muljet ei jätnud ja Andrea Poli on piisavalt pehme mängumees, keda lõhkuva parnerita on keeruline platsil hoida. Nii on suvel keskväljal Poli kõrval mängitatud noor nigeerlast Kingsley Michaelit, kes eelmise aasta veetis Serie Bs. Kui Kinglseyga arvestatakse kui põhikoosseisumehega, siis on poisile ikka väga suured saapad esikusse jäetud.

                    Ründavamate mängijatega on seis tuttavam. Välja osteti mõlemad jaanuaris Villarrealist laenatud ja suurt rolli meeskonna ümbersünnis mänginud poolkaitsjad Roberto Soriano ja Nicola Sansone. Samuti osteti Juventusest välja noor paremäär Riccardo Orsolini, kes hooaja viimastel kuudel oli omal positsioonil liiga üks paremaid pallureid. Arvestades, et kolme mehe eest pandi lauale kokku 35 miljonit eurot, siis see näitab, et Bolognal on suurde mängu naasmisega tõsi taga. Lisanduvad 6 miljonit maksti noore taani ääre Andreas Skov Olseni eest, kes Taani superliigas paugutas olenemata 19-eluaastast 19 väravat. Tundub kõva talent temagi. Tipuründes peaks üsna kindel olema Federico Santanderi koht. Paraguailase 8 löödud liigaväravat ei tundu midagi erilist, kuid Santanderil on väga oluline roll rohkes mustas töös, pressi tegemises ja olukordade loomise. Rõve maadluspartner igale kaitseliinile. Ja hädaolukorras saab alati platsile tuua Rodrigio Palacio või Mattia Destro.

                    Mõnevõrra üllatuslikult loobuti keskkaitsest nii Helanderist, kes müüdi Rangersisse kui ka Lyancost, kelle ostuvõimalusest loobuti. Nii kandideerivad sel hooajal ülikogenud Danilo kõrvale eelmisel aastal hooti mänginud Arturo Calabresi, Chievost ostetud Mattia Bani ja Belgiast toodud noor Jaapani koondislane Takehiro Tomiyasu. Hetkel näib, et neist on põhitiimi koha endale saanud viimane mees. Äärekaistjad ja väravavaht on eelmisest aastast tuttav kamp. Kindaid hoiab enda käes järjekordse kõva hooaja teinud Łukasz Skorupski ning äärtel roteerivad omavahel senegallane Mbaye ning hollandlased Denswil ja Disjks. Eelmise aasta põhjal igati asised mehed kõik.

                    Mida oodata sellel hooajal?

                    Esiteks tuleb Bologna uuesti kiita, et suvel on raha kulutatud. Ilmselgelt meeskonna kanadalasest omanikul Saputol on finantse ja see viimaste hooaegade vaikne vegeteerimine ajas kuradima närvi küll. Loodetavasti näeb sellist ca 50 miljoni letti lükkamist ka edaspidi. Aga Bologna puhul on esil kaks peamist küsimust. Kuidas mõjutab Miha haigus meeskonda? Ideaalis võiks olla kõigile räige motivatsiooniboost. Aga mis siis, kui tiim alustab sitalt? Kuidas sa läheb serblase juurde “hei, kuule, teame küll, et sul leukeemia ja värk, aga laseme su lahti”. Tundub ebareaalne. Teine huvitav küsimus on, et kuidas hakkab toimima kaitsmine ilma Lyanco ja Pulgarita. Kui asendusmehed hakkama saavad, siis tundub Bologna meeldivalt äge tiim, mis väga vabalt võib oma kümnendalt tabelirealt kõrgemale tõusta.

                    Eika ennustab: Umbes kümnes

                    Kommentaar


                      #25
                      Kuna Corriere dello Sport on kokku joonistanud kena ülevaate särkidest, siis võib seda vast siingi jagada. Sellisena näib Brescia kombo kõige kenam

                      Kommentaar


                        #26
                        Sampdoria

                        Mis toimus eelmisel hooajal?

                        Sampdoria näitas peatreener Giampaolo käe all läbi hooaja väga seksikat ründemängu ning 27 väravat löönud Quagliarella ja 11 väravat löönud Defreli vedamisel oli meeskond liiga paremuselt viies väravalööja. Edestades selles arvestuses näiteks mõlemat Milaano klubi. Veel hooaja keskpaigani suutis ka meeskonna kaitse pidada ja tundus, et Genua klubi võib end üle pika aja Euroopasse vedada. Kuid siis hakkas kaitse päris tõsiselt lekkima ja lõppeks vajuti tabelis üsna selgele 9. reale ehk sisuliselt positsioonile, kus lõpetati ka kahel varasemal aastal.

                        Mida tehti suvel?

                        Tähelepanelikum lugeja on täheldanud, et Serie A keskklassi puhul on läbivaks kirjelduseks “meeskond on läinud paberil tugevamaks/ägedamaks” või siis vähemalt “meeskond on jäänud üldjoontes samaks”. Antud kombo murrab Sampdoria. Mitte, et Genua klubi oleks ilmselgelt nõrgemaks jäänud. Seda mitte. Aga lahkujate nimekiri on pikk ja nende asendajad tekitavad mõningaid küsimärke.

                        Ehk olulisim muudatustest on viimased kolm aastat meeskonda juhendanud Marco Giampaolo lahkumine Milani. Eusebio Di Francesco Roma aasta jäi poolikuks ja jättis mehe taktikalise paindlikkuse osas küsimärgid õhku. Lisaks on alati aastaid ühe süsteemiga mänginud meeskonna ümbervoolimine keskmisest keerukam ülesanne.

                        Kaitseski lahkus mitu meest. Neist olulisim kaotus on noore Taani tornkaitsja Joachim Anderseni lahkumine Lyoni kui ka temaga pooled mänginud Lorenzo Tonelli naasmine Napolisse. Uuel hooajal peaks keskkaitsepaari moodustama Interi, Valencia ja Barcelona läbi käinud kolumbialane Jeison Murillo ning eelmisel aastal põhitiimi murdnud gambialane Omar Colley. Pingile toodi Hollandi liigast noor Saksa hiid Julian Chabot. Äärekaitsesse on valikut korralikult, sest lisaks eelmisel aastal mänginud Bereszyńskile, Salale ja Murrule toodi Chievos väga korraliku hooaja teinud Itaalia u21 koondislane Fabio Depaoli. Suurimad küsimärgid on üleval Juventusest välja ostetud Auderoga. Verinoor väravavaht alustas hooaega suurepäraselt, kuid aasta teine pool on täielik katastroof ja täpselt ei saagi aru, et mis värk selle Indoneesia juurtega poisiga on. Headel päevadel võiks tegu olla Juventuse põhikindaga ja halbadel päevadel on tegu Serie B tasemel mehega.

                        Ka poolkaitset tabas oluline kadu, kui meeskonna belglasest mängujuht Praet siirdus Briti saartele ja põhikoosseisu-pingi vahel pendeldanud Saponara vahetas Sampdoria särgi Genoa särgi vastu. Nendele kahele mehele väga arvestavaid asendusi ei toodud (Chievost hangiti küll prantslane Leris ja Heerenveenist norralane Thorsby), mis peaks Doria fännid murelikuks tegema. Seltskond Linetty-Jankto-Vieira on nooremapoolne ja lubav- kõik kolm on vanuse poolest kahekümnendate alguses. Kuid mingi tasakaal jääks nagu puudu. Ja vaevalt seda seletamatut “midagi” suudab toota kogenud rootslane Ekdal või ülikogenud paraguailane Barreto.

                        Et kaod oleksid ikka igas liinis, siis naases Romasse eelmisel hooajal väga tubli 11 väravat löönud Grégoire Defrel. Ühest küljest pole see suur mure, sest ründes on olemas igaliikult Quagliarella. Teisalt oleks see ikka ülimalt ebareaalne kui 36-aastaselt oma parima hooaja teinud kapten suudaks sama hoogu jätkata. Või teisalt, kurat seda teab. Äkki suudab? Päris ideaalsed pole EDFi 4-3-3 süsteemi ka Gaston Ramirez ja Manolo Gabbiadini, kelle parimad küljed äärel mängides just ei avaldu. Õnneks on Dorial olemas eelmisel aastal korraliku hooaja teinud Gianluca Caprari ja Argentinast toodud 20-aastane Gonzalo Maroni, kes mõlemad karikas jala valgeks said.

                        Kogu seisu kirsiks tordil on segane seis meeskonna omaniku ümber, sest väidetavalt on ärimehed Gianluca Vialli eestvedamisel klubi endale ostmas. Sellest oleks muidugi maru kahju, sest senine omanik Massimo Ferrero on aastaid olnud “Serie A top3 sõgedad klubiomanik” esikolmikus sees. Aga õnneks Massimo Cellino naases liigasse, mis teeks antud kaotuse natuke kergemalt üle-elatavaks.

                        Mida oodata sellel hooajal?

                        Paberil tundub Sampdoria igati tiptop. Aga mul on personaalsed kiiksud, mis mind häirivad. Esiteks ei näe ma, et poolkaitse oleks kenasti tasakaalus. Teiseks ma kahtlustan, et Quagliarella väravasaju arhitektiks oli Giampaolo ja temata jääb Fabio endale omasema kümnekonna värava juurde. Ja kuna ka ülejäänud ründemängijad pole karjääris väga suuri värava saldosid saavutanud, siis võib skoormine osutuda probleemiks. Jah, seda isegi Di Francesco ulja dirigeerimise käe all. Mingi sisetunne ütleb, et keskklassi võidurelvastumisel on Doria üks suuremaid kaotajaid ja võrreldes eelmise aastaga antake kohti ära. Näis. Soccerneti eelvaates ennustati tiim näiteks viiendaks. Teisalt oleks ainult positiivne kui eksijaks olen mina ja meeskonna ründe- ning kaitsemäng lippaks. Sest Sampdoria on tegelikult vaieldamatult üks äärmiselt äge klubi.

                        Eika ennustab: Umbes kümnes

                        Kommentaar


                          #27
                          Lazio

                          Mis toimus eelmisel hooajal?

                          Üle-eelmisel hooajal kõigi Itaalia klubide väravavõrgud ribadeks peksnud Lazio ründemäng oli lõppenud hooajal tõsine pettumus. 89 värava pealt kukuti 56 värava peale. Antud kolmekümnekolme väravaline ärakukkumine oli seda müstilisem, et meeskond jätkas sama peatreeneri ja samade ründemängijatega. Siiski olid pealinlased veel poole hooaja peal tublil neljandal tabelireal. Kuid uue kalendriaasta sees hakkas rünnaku hambutus kätte maksma. Saamatus suurmängudes ja koperdamised tabeli alumise otsa tiimide vastu langetasid Biancocelesti lõppeks tabelis kaheksandale kohale.

                          Mida tehti suvel?

                          Suurklubi kaheksandal kohal lõpetamine tähendab Itaalias tavaliselt peatreeneri kohalt lendamist, rohkelt müüke, rohkelt oste ning üleüldist tõmblemist. Lazio otsustas...teha mitte midagi. Mõneti arusaadav, sest liigas ebaõnnestumise kõrval võideti Coppa Italia ehk tühjade kätega ei jäädud. Aga siiski harjumatu.

                          “Mitte midagi ei tehtud” on muidugi tsipa meelevaldne kirjeldus, sest kaks põnevat lüket tehti. Eelmisel aastal 3-5-2 süsteemi parem ääre ikaldas korralikult. Plaan A Marusic ei vedanud välja ning hooaja lõpuks oli seis nii sitt, et mänge alustas Romulo. Nii nopiti suvel SPALis suurepärase hooaja teinud Manuel Lazzari. Itaalia koondise debüüdi kirja saanud Lazzari võiks potentsiaalselt olla ideaalne lahendus Inzaghi taktika paremale äärele, sest mees jõuab joosta, pädeb kaitses kui ka suudab ründes erinevatel viisidel kasulik olla. Teine täiendus tehti keskkaitsesse. Kuna iga õige Itaalia meeskonna rivistuses peab olema slovakk, siis Kopenhaagenist üks selline leiti. Denis Vavro eest makstud 10 miljonit vihjab, et päris vahetusmeheks teda ei toodud, kuid Radu, Acerbi, Luis Felipe, Bastos ega Wallace vaevalt oma mänguaega niisama tahavad ära anda. Muud kaitsesuuna mängijad on tuttavad eelmisest aastast. Esikindana jätkab Albaania koondislane Strakosha ja vasakäärel alustamise nimel võitlevad mitte ülekaalus, aga samas ka andetum Lukaku ja kaptenist igiliikur Lulic

                          Poolkaitse ja rünnak on vapsjee lisandusteta kui kõrvale jätta üsna suvalise CVga hispaanlase Jony tulek. Teisalt kui sul on keskväljale võtta Parolo, Leiva, Luis Alberto ja Milenkovic-Savic, siis kas on üldse vaja väga tõmmelda? Fiorentinasse naasis küll Milan Badelj, kuid horvaadi ainus Lazio hooaeg oli üllatavalt pask ja vaevalt teda taga nutetakse. Eelmisel aastal oli pealinna natsiklubil siiski pidev probleem ründega. Ciro Immobile on järjepidevalt tootnud väravaid ja tegi ka seda eelmisel aastal. Kuid kuidagi ei leitud ründesse toimivat partnerlust. Üle-eelmisel aastal säranud Luis Alberto kaotas oma värava- ja söödusoone täielikult ning hispaanlane tagandati poolkaitses madalamale mängima. Joaquķn Correa ja Felipe Caicedol on mõlemal tugevaid omadusi- vastavalt tehnika ja võimas keha- kuid ega kummagi karjäärist kahekohaliste väravatega liigahooaegasid ei leia. Ja on ka selge, et Immobile ei suuda päris igal aastal 29 värava lüüa nagu see 2 aastat tagasi juhtus.

                          Mida oodata sellel hooajal?

                          Eeldatavasti nuputab Simone Inzaghi oma Rooma villas, kuidas taasleida üle-eelmise hooaja rünnak. See rünnak, kus duo Immobile-Luis Alberto lõid kahe peale 40 liigaväravat. Eelmisel aastal katsetas Inzaghi Immobile taga pea kõiki erinevaid lahendusi, kuid ükski kooslus lendu ei läinud. Selle valemi lahendamine ongi Lazio peamine küsimus, sest kaitse ja poolkaitse toimivuses ei tohiks küsimusi olla. Pean möönma, et olen natuke siiski pessimistlik ja usun, et Meistrite Liiga kohale madistamiseks jääb meeskonnal tulevärki natuke napiks.

                          Eika ennustab: Seitsmendad

                          Kommentaar


                            #28
                            Torino

                            Mis toimus eelmisel hooajal?

                            Torino tsementeeris oma esikümne klubi staatust, sest viimase kuue hooaja jooksul viiendat korda lõpetati esiüheksas. Tähelepanuväärne oli Mazzarri juhitud meeskonna mängupildi paramine hooaja käigus. Eriti kuidas il Toro sai enda kaitse pidama. Viimases 17. voorus oli Torino teenitud punktide arvestuses liiga paremuselt teine meeskond ja sellel perioodil lasti sisse vaid 15 väravat, millega oldi antud ajavahemiku pidevaim kaitse. Boonusena loobus Milan Euroopa Liigast, mistap saab Torino väikese avansina Eurorahasid ja -mänge. Julgustav seis, millelt uuele hooajal vastu minna.

                            Mida tehti suvel?

                            Kui Lazio puhul võis öelda “suvel ei tehtud suurt midagi”, siis Torino puhul võiks küll öelda, et ei tehtud mitte midagi. Osteti välja mõned laenul olnud mängijad. Keskkaitsest lõpetas karjääri kogenud Emiliano Moretti, kelle minutite eest hakkavad võitlema laenult naasnud Kevin Bonifazi ja Lyanco. Ja kõik. Tegelt ka.

                            Mida oodata sellel hooajal?

                            Eeldatavasti võib oodata sama, mis eelmisel hooajal. Kaitseliini juhendab kogenud väravavaht Sirigu. Keskkaitses on suurepärase hooaja teinud kameruunlase Nicolas Nkoulou ja itaallase Armando Izzo kõrval üks vakantne koht, millele pretendeerivad lisaks eelmainitud itaallasele Bonifazile ja brassile Lyancole ka prantslane Djidji ja seni Euroopa Liiga mängudes valituks olnud noor brass Bremer. Väga korralik kooslus. Mõnevõrra suuremad küsimärgid on wingbackidega, kuid kogenud de Silvestri ja Ansaldi eelmine aasta oli väga stabiilne. Isegi kui rünnakul mehed ei toitnud, siis kogemuste pealt suudeti oma äär kinni hoida küll. Neist põnevam nimi on noor nigeerlane Ola Aina, kes Ansaldi hooaja käigus pingile mängis ja lisaks kaitsele ka rünnakule suutis palju juurde anda.

                            Walter Mazzarril on valikut ka 3-4-3 taktika keskpoolikusse, sest valikus on nii loovamaid mängijaid (Daniele Baselli ja Soualiho Meite) kui selgelt lõhkuvaid mehi (eelkõige Tomas Rincon). Ründetrio juveeliks on vaieldamatult Andrea Belotti. Il Gallo, kelle eest väidetavalt 2 suve tagasi küsiti 100m, lõppenud hooaja algus oli taas nutune. Kuid aasta teises pooles sai näha juba seda 100m Belottit. Tema kaaslased on mõnevõrra rohkem roteeruvad, sest ei Sasa Lukic, Simone Zaza, Alejandro Berenguer ega Iago Falque kajäärid erilise stabiilsusega pole silma paistnud. Aga enamasti neist üks-kaks meest on ikka piisavad vormis, et väravaid kõmmutada ja olukordi luua.

                            Kes eelmisel aastal mõnda Torino mängu nägi, siis üldpilt peaks ästi ees olema. Nagu öeldud. Nii vaikset ja koosseisu muutusteta suve pole ühelgi teisel klubil olnud. Aga milleks lõhkuda asja mis toimib? Meeskonna kaitseliin peaks olema piisav, et esikümnest mitte välja kukkuda ja kahtlustan, et sealt üks-kaks meest mängivad ennast tulevaks hooajaks mõnda suurtiimi (eelkõige on ootused üleval Izzo ja Bonifazi osas). Kuid eelmise aasta kaheksandast kohast kõrgemale tõusmiseks peaks õnnestuma ka rünnak ja natuke on tunne, et Belotti õlgadele on pandud väga suur koorem. Hirmsasti kuluks üks-kaks stabiilselt tipptasemel mängivat ründemängijat meeskonnale ära. Lisaks ei tundu Torino meeskonna poolkaitse piisavalt sügav, et edukalt nii Euroopa Liigat kui ka Serie Ad mängida. Aga esikümne meeskond peaks Torino taaskord olema.

                            Eika ennustab: Kaheksandad.

                            Kommentaar


                              #29
                              Proovime siis lõpuspurdi enne hooaja algust ära teha

                              Roma

                              Mis toimus eelmisel hooajal?

                              Lootused Roma osas olid enne eelmist hooaeg kõrged. Monchi! Uued noored mängijad! Vaatame kasvõi ennustusi, mida tehti eelmisel suvel. Tanel 2, cannuman 2, Devil 2, orbitaaljaam 3, Halb Ründaja 3, keenjus 3, La Stampa 3, La Gazzetta dello Sport 3. Olin vist ainus, kes Romat esinelikusse ei ennustanud. Tagantjärgi vaadates oli isegi toona pakutud viies koht liiga uljas. Sisuliselt läks Romal perse kõik, mis perse minna sai. Monchil ebaõnnestusid pea kõik ostud (Olsen, N`Zonzi, Cristante, Pastore) ja mees saadeti nahui. Di Fransceco ei jätnud taktikaliselt mingi muljet ja saadeti nahui. Boonusena tegid sammu tagasi mitmed kogenenumad mängijad ja noored mehed ei teinud oodatud sammu edasi. Ühest küljest igati perses hooaeg, kuid teisalt jäi meeskonnal ikkagi vaid 3 punkti puudu Meistrite Liiga kohast.

                              Mida tehti suvel?

                              Kui eelmisel suvel olin ma üks väheseid, kes Giallorossisse ei uskunud, siis tänavu olen vast üks väheseid, kes Romasse usub. Esmapilgul ei tohiks selleks põhjust olla. Romale omaselt müüdi maha oma kõige väärtuslikum kaitsemängija (Manolas) ja kõige väärtuslikum ründemängija (El Shaarawy). Lisaks pole ründesuunal olenemata Shaawa lahkumisest lisandujaid. Kuigi pikalt oli juttu Dzeko asendamisest mõne noorema mehega, siis hetkeseisuga jätkab tipuründes 33 aastane bosnialane. Kindlasti on see probleem, sest Dzeko möödunud hooaeg oli märgatavalt kehvem kui tema eelnevad aastad (vaid 9 liigaväravat, varasemad kaks aastat enne seda lõppesid vastavalt 29 ja 16 väravaga).

                              Kuid minu kõrgendatud ootused on soetud peamiselt Paulo Fonsecaga. Kõik, mida ma portugallasest peatreeneri kohta olen lugenud, peaks Dzeko seljatagusega väga hästi sobima. Fonseca nõudvat meeskonnalt rohkelt jooksmist, kõrget pressi ja pallita liikumist. Ja jooksuvõimelisi noormehi pealinlastel on. Cengiz Ünderilt ja Justin Kluivertilt oodati eelmisel aastal suure pauguga läbilöömist, kuid fännid pidid poistes kõvasti pettuma. Nüüd, aasta vanematena (kuid siiski olles alles vastavalt 22 ja 20 aastased) võiks nad läbimurdeaasta teha. Oma suurt talenti näitas Nicolņ Zaniolo, kellel oli suuri probleeme stabiilsusega. Peale esimest aastat suures jalgpallis võiks temagi puhul loota, et teisel hooajal hakkavad väravad ja söödud tihemini tulema. Ja isegi kui antud verinoor trio tervikuna ei peaks õnnestuma, siis on olemas kogenumad Perrotti, Pastore ja Schick, kes häda pärast ajavad asja ära (kuigi viimase kahe sobivuses uue Roma taktikasse ma kahtlen).

                              Samuti meeldivad mulle Roma optsioonid keskväljale. Mõnevõrra aeglaseks jäänud Nzonzi ja De Rossi on nüüdseks lahkunud ja kahele kohale 4-2-3-1 formatsiooni keskväljal kandideerib noor ja näljane seltskond. Napolist ostetud Diawara, Fiorentinast ostetud Veretout ja juba eelmisest aastast tiimis olevad itaallased Pellegrini ja Cristante on kõik väga erinäolised mängijad ja Fonsecal on kõvasti nuputamist, et mis duo kvarterist kõige paremini toimida võiks.

                              Päris uue näo on saanud meeskonna kaitse. Vasakkaitsesse toodi Kolaroviga mänguaja eest võitlema Juventuses pingipoisi staatuses olnud Spinazzola. Paremkaitses asendati alati vigane olnud Karsdorp viimased kaks aastat Chelseas mänginud Zappacostaga. Zappacosta koht algkoosseisus pole sugugi kindel, sest oma sõna on öelda meeskonna kaptenil Florenzil. Kuid kaks uut äärekaistjat on selgelt ründesuunalised, mis näitab väga hästi, mida äärekaitsjatelt oodatakse ja mis mängu Roma mängima hakkab. Mõnevõrra rohkem panevad õlgu kehitama Manolase asendajad. Türgist toodud u21 koondislane Yıldırım Mert Ēetin ja eelkõige Atalantast hangitud 2 Itaalia koondise mängukogemusega Gianluca Mancini on üsna riskantsed ostud. Mancini peaks paberil Manolase koha justkui üle võtma, aga Atalanta kolmemehelisest liinist kahemehelisse duosse ületulek pole lihtne. Mistap on Roma sõprusmängudes alustanud Juan Jesus-Fazio duoga, mis on küll kogenud, aga samas liiga üks aeglasemaid duosid. Tundub natuke keeruline seis ja hirmsasti kuluks üks lisandus kaitsesse ära.

                              Kummaline valik tehti ka väravasse. Rootslane Olsen oli möödunud aastal täiesti kohutav ja kellegi ostmine oli paratamatu. Aga kas Espanyoli ja Real Betise taustaga Pau Lopez on nüüd see õige valik? Statistiliselt oli 24-aastane hispaanlane La Ligas sama kohutav nagu Olsen Serie As. Kas natuke üle ei mõeldud “Fonseca tahab jalaga osavat väravavahti ja Lopez on Euroopas selles vallas üks parimaid” mõtlemisega? Saab näha. Aga küllap Roma skaudid teavad paremini kui statistika.

                              Mida oodata sellel hooajal?

                              Roma on täpselt see meeskond, keda annab lolli peaga väga heaks tiimiks mõelda. Mõtled uljalt, et kõik noored mehed teevad sammu edasi ja uus peatreener on parem kui eelmine. Umbes nagu eelmisel aastal kõik seda Roma puhul tegid ja pettusid. Oleks ju täiesti loogiline, et Pau Lopez ongi käkk, kaitset ei saada pidama, noored poolkaitsjad ei tee sammu edasi ja Dzeko “kõlblik kuni” on läbi. Märtsiks on taaskord Ranieri pukis ja Mirante väravas ja higistatakse, et vähemalt Euroopa Liigasse saada. Ei üllatuks. Aga uuesti. Olen seekord ise see loll, kes noore tiimi õnnestumisse usub.

                              Eika ennustab: Neljas

                              Kommentaar


                                #30
                                Milan

                                Mis toimus eelmisel hooajal?

                                Milan oli läbi hooaja kenasti Meistrite Liiga konkurentsis. Kuid siis tuli kohutav seeria märtsis-apriilis, kus teeniti seitsmest mängust vaid üks võit, mis lubas Atalantal 7 punktise vahe tagasi teha. Kuigi Milan lõpetas hooaja neljamängulise võiduseeriaga, siis lõppeks suutsid nii Atalanta kui ka Inter ühe punktiga rossoneri ette jääda. Moepealinlaste Meistrite Liiga põud sai jätku kuuenda hooajaga, kus neid Euroopa kõrgeimal tasemel ei näe.

                                Mida tehti suvel?

                                Mul on soccerneti foorumis igasuviseid traditsioone. Näiteks eelvaadete kirjutamine. Ja vaieldamatu traditsioon on nendes eelvaadetes Milani suve rülehindamine. Milan on viimased kuus aastat minu ennustatud kohale vähemalt pügala või kahega alla jäänud. Süsteem on lithne:
                                1. Milan tuleb suvele vastu väga sitalt hooajalt
                                2. Leitakse uus treener ja meeskonda tuuakse hunnik põnevaid mängumehi
                                3. Vaatan seda koosseisu paberil ühelt ja teiselt poolt ning mõtlen “täiesti esineljavääriline tiim”
                                4. Ennustan Milani esinelja
                                5. Milan teeb sita hooaja.
                                Ja alustan uuesti esimesest punktist. Möönan, et olin ka sellel korral samasse ämbrisse astumas. Vaatan seda tiimi ja tundub täitsa Meistrite Liiga kohale minev koosseis olevat. Aga intelligentse inimesega üritan järjekordset ämbrit vältida ja proovin sellel korral üles need kohad, mis Milanil jälle perse võiksid minna.

                                Kaitse tundub tegelikult meeldivalt sügav. Paremkaitsesse on võtta noored Calabria ja Conti. Vasakule toodi Real Madridist Theo Hernandez, kes hakkab mänguaja eest võitlema Ricardo Rodriguezega. Keskkaitses on meeskonna kapteni ja liiga ühe parima keskkaitsja Alessio Romagnoli kõrval olevale kohale võitlemas kogenud Musacchio, pikalt vigastuspausilt naasev Mattia Caldara ja juttude järgi päris andekas brass Léo Duarte, kelle varasemaks klubiks oli Flamengo. Igati viisakas valik Donnarumma ette.

                                Valikut on ka poolkaitses. Gennaro Gattusot asendama toodud Marco Giampaolo 4-3-1-2 süsteemi peaks mehi olema küll. Uue peatreeneri nõudmised on tema Empoli ja Sampdoria aastatel põhinedes lihtsad: keskväli peab tegema korralikku meeskondlikku pressi, palli peab võitma võimalikult kõrgel ja pall peab ründes liikuma kiirelt. Rombi põhja on Milanil kogenud Lucas Biglia ja tema ümber toodi mänguaja eest võitlema Empoli suurepärast hooaja teinud sloveen Rade Krunic ja Aafrika Meistrivõistluste parimaks mängijad valitud al˛eer Ismaėl Bennacer. Lisaks on olemas andekas Lucas Paqueta, kellel on klassi kõvasti kuid natuke jääb puudu stabiilsusest. Hakan Ēalhanoğlu võiks nüüd lõpuks teha ühe korraliku hooaja, Suso võiks oma tehniliste oskuste poolest olla üsna ideaalne ründeliini taha ja lisaks on Bonaventura...eem...olemas. Lahtine on veel ka Franck Kessie tulevik, sest miskipärast ta ei sobituvat hästi Giampaolole. Saab näha. Mina küll näeksin Kessiet Milanis algkoossiesus möllamas.

                                Kui hetkel peaksin panustama oma rahad “Kes on uuel aastal Serie A parim väravalööja” koefitsentidele, siis minu rahad läheksid Krzysztof Piątekile. Üks asi on maailma kõige ägedama väravatähistusega poolaka 22 väravat eelmisel hooajal. Kuid veel olulisem on see, kuidas Giampaolo on järjepidevalt oma ründajad (vt nt Quagliarella ja Defrel eelmisel aastal) käima saanud. Võiks ju 30 väravalist liiga-aastat lubada küll. Kõvad rahad pandi suvel Rafael Lećo peale. Portugallane Lilles müstiliselt palju väravaid ei skoorinud (8), kuid teisalt on tegu pea 190cm pika ja tehniliselt räigelt osava ründajaga, kellel passis ainult 20 eluaastat. Tundub talent küll. Ja ei välistaks, et Giampaolo suudab panna eelnevate aastate flopid Samu Castillejo ja/või Andre Silva mängima.

                                Milani lagi tundub päris kõrgel. Hooajal on kolm väga selget tiitlisoosikut: Juventus, Napoli ja Inter. Ainus meeskond, kes kõigi (rõhutan: kõigi) asjaolude kokkulangemisel võiks antud punti lisanduda on Milan. Roma meeskonna lagi on tänu noorusele natuke madalam ning Atalantad ja Laziod ja muud satsid jäävad lahjaks. Aga Milanil võiks nimede poolest seda sisu olla küll, et kui kõik nupud paika loksuvad, siis hakatakse kõvasti paugutama.

                                Mis Milanil siis lappesse läheb?

                                Kurat seda teab. Esiteks muidugi on küsimus, et kas me oleme kindlad, et Giampaolo on päriselt hea mees? Sampdoria laeks jäi tema aastatel 9. koht ehk suurt eneseületust ei tulnud kordagi. Keskpoolkaitse on küll põnev, aga võib jääda kaitsesuuna lahjaks. Samuti on lahtine, kas meeskonnas on üldse mõni ründav poolik, kes suudab edukalt ründajate taga mängida. Ja kui Piateki eelmine hooaeg oli #fluke, siis võib klubil väravalöömisega tuuga olla. Ja ega ma Donnarumma headuses pole enam kindel. Kaua sa jaksad neid palli valesti hindamisi väljatulekutel vaadata? Ja kuigi Romagnolile on justkui kolm võimalikku partnerit, siis kõik nad on oma küsimärkidega. Sama ebakindluse jutt käib ka ka Calabria-Conti duo kohta paremkaitses. Ühesõnaga. Raske öelda, et mis Milanil seekord perse läheb. Aga viimaste aastate põhjal midagi nagunii läheb!

                                Eika ennustab: Paberil esineliku tiim, aga lõpetatakse viiendana

                                Kommentaar

                                Working...
                                X