Praktiseeriva juristina ning oma töös ka palju notaribüroodega kokkupuutuva juristina mõtlesin oma 1999. postituse teha mõningate tähelepanekute kohta, mida võiks notaritehingutega seonduvalt meeles pidada:
* palju äriregistriasju (ning ka mõningaid kinnistusraamatu kandeid) saab teha ise e-portaalides, s.h. juhatuse liikmeid vahetada ning muid andmeid muuta. Kui aga aeg on raha, siis tasub see jätta notari hooleks, kes garanteerib, et soovitud kanded ka registrites ära tehakse (maksab tavapäraselt 40-50 EUR)
* kui endale vaeva ei tee, siis müüge alati ise oma kinnisvara - maakleri pakutav teenus ei ole sageli väärt seda, et maksate 3-6% müügihinnast maaklerile. Ärge palgake ka advokaati oma müügiasju ajama - kogu müügiks vajamineva info saate tasuta notaribüroo käest, samuti saab seda tasuta advokaat, kes omakorda saadud teadmisi raha eest teile edasi vahendab.
* Kui teie müüdaval varal on puuduseid (kuskilt laseb läbi, valjud naabrid, omaalgatuslikult mahavõetud mittekandev sein jne), siis informeerige sellest kindlasti ostjat ja kui ostja on nõus ikkagi ostma nende puudustega, siis ka notaribürood, kes paneb need lepingusse ja hiljem ei ole ostjal võimalik enam teie vastu nõuet esitada seoses nende puudustega. Puuduste varjamine võib hiljem kätte maksta, kui ostja on piisavalt teadlik oma õigustest - peate puuduse kõrvaldama omal kulul, müügihinda alandama, kohtutrall jne
* samamoodi soovitus ostjale - ka kõige harilikum korter vaadake üle koos ehituseksperdiga (ma ise olen kasutanud riiklikult tunnustatud ehituseksperte, võibolla pisut overkill, aga erinevus tunnustatud ehituseksperdi ja sõber Vallo vahel on see, et hilisemata võimalike vaidluste korral tunnustatud eksperdi arvamust kohus arvestab pimesi) ning avastatud vigade kohta tehke müüjale ettepanek need omal kulul kõrvaldada - või kui teete ise, siis arvestage nende maksumus korteri hinnast maha (kui Müüja ei ole juba oma kehtiva hinna määramisel neid puuduseid arvestanud hinda vähendava tegurina). Müüja võib vaadata halvakspanuga detailides sorkivat ostjat, aga parem karta, kui hiljem kahetseda. Ning puudused ja nende kõrvaldamine/mittekõrvaldamine kindlasti notarilepingusse ka kirja.
* kui ostate omafinantseeringuga, siis pole mõtet ohkida ja/või teravmeelitseda, kui küsitakse raha päritolu kohta tõendeid (pangaväljavõtted jne) - riik on notaritele pannud kohustuse (nagu ka pankadele) kõik see välja uurida. Tõsi, rong võib olla ammu läinud, sest venelased pesid 200 miljardit juba ära, aga see ei kuulu arutamisele notaris.
* kui soovite oma vanaemale kotti pähe tõmmata ja viia ta notarisse, et kingiks teile oma Vilde tee korteri, siis hold your horses. kinkelepingud on tänapäeval üks sügavuti jälgitavamaid tehinguliike, sest minevikus lohkutõmmatud pensionärid on teinud notarid eriti ettevaatlikuks. Tihtipeale on vanaemal kasulikum teha testament, mis klaarib omandisuhteid PÄRAST tema surma, mitte tema eluajal. Olen näinud inimesi, kes pingsalt ootavad oma eaka lähisugulase surma, et seejärel vara realiseerida.
* seadused ei küsi emotsioone. Ärge kinkige armukesele korterit ja pärast sõimate kogu EV õigussüsteemi, kui te ei saa oma korterit tagasi põhjusel, et armuke käis Hollikas ja sai 25-aastastelt kuttidelt sealsamas korteris rongi. Hoiduge liigsetest emotsioonidest oma varaga ümberkäimisel.
* notariaalne volitus - väga underrated dokument. Eraisikule maksab 30 EUR ja ta võib volitada teist usaldusväärset isikut tegema ükskõik mis toiminguid, s.h. ka välismaal. Kasulik reisijatele, ultrabusy ärimeestele jne. Volikirja saab timmida peensusteni, a la "volitan Vollit müüma minu korterit hinnaga minimaalselt 40 000 EUR, tingimusel et kõik raha minu kontole ning ostja ei tohi olla Surinami kodanik ja valduse üleandmisel peab korteris mängima Hainsalu,Kohvi ja Oksmaa - Muusika meid kõiki liidab ja selle fakti peab tuvastama Tõnu Kaljuste oma dig.allkirjastatud aktiga".
*laenu andes seadke laenusaaja kinnisvarale (kui tal on) hüpoteek - nii tagate oma perset ja saate laenu hapuksminemisel anda sundtäitmisele kinnisvara ning müügi korral saate oma raha (ja intressid) tagasi. Kuidas aga inimsuhetega jääb, eriti siis, kui laenusaaja oli sõber, see on teine teema.
Kui miskit veel meenub, siis täiendan jooksvalt.
* palju äriregistriasju (ning ka mõningaid kinnistusraamatu kandeid) saab teha ise e-portaalides, s.h. juhatuse liikmeid vahetada ning muid andmeid muuta. Kui aga aeg on raha, siis tasub see jätta notari hooleks, kes garanteerib, et soovitud kanded ka registrites ära tehakse (maksab tavapäraselt 40-50 EUR)
* kui endale vaeva ei tee, siis müüge alati ise oma kinnisvara - maakleri pakutav teenus ei ole sageli väärt seda, et maksate 3-6% müügihinnast maaklerile. Ärge palgake ka advokaati oma müügiasju ajama - kogu müügiks vajamineva info saate tasuta notaribüroo käest, samuti saab seda tasuta advokaat, kes omakorda saadud teadmisi raha eest teile edasi vahendab.
* Kui teie müüdaval varal on puuduseid (kuskilt laseb läbi, valjud naabrid, omaalgatuslikult mahavõetud mittekandev sein jne), siis informeerige sellest kindlasti ostjat ja kui ostja on nõus ikkagi ostma nende puudustega, siis ka notaribürood, kes paneb need lepingusse ja hiljem ei ole ostjal võimalik enam teie vastu nõuet esitada seoses nende puudustega. Puuduste varjamine võib hiljem kätte maksta, kui ostja on piisavalt teadlik oma õigustest - peate puuduse kõrvaldama omal kulul, müügihinda alandama, kohtutrall jne
* samamoodi soovitus ostjale - ka kõige harilikum korter vaadake üle koos ehituseksperdiga (ma ise olen kasutanud riiklikult tunnustatud ehituseksperte, võibolla pisut overkill, aga erinevus tunnustatud ehituseksperdi ja sõber Vallo vahel on see, et hilisemata võimalike vaidluste korral tunnustatud eksperdi arvamust kohus arvestab pimesi) ning avastatud vigade kohta tehke müüjale ettepanek need omal kulul kõrvaldada - või kui teete ise, siis arvestage nende maksumus korteri hinnast maha (kui Müüja ei ole juba oma kehtiva hinna määramisel neid puuduseid arvestanud hinda vähendava tegurina). Müüja võib vaadata halvakspanuga detailides sorkivat ostjat, aga parem karta, kui hiljem kahetseda. Ning puudused ja nende kõrvaldamine/mittekõrvaldamine kindlasti notarilepingusse ka kirja.
* kui ostate omafinantseeringuga, siis pole mõtet ohkida ja/või teravmeelitseda, kui küsitakse raha päritolu kohta tõendeid (pangaväljavõtted jne) - riik on notaritele pannud kohustuse (nagu ka pankadele) kõik see välja uurida. Tõsi, rong võib olla ammu läinud, sest venelased pesid 200 miljardit juba ära, aga see ei kuulu arutamisele notaris.
* kui soovite oma vanaemale kotti pähe tõmmata ja viia ta notarisse, et kingiks teile oma Vilde tee korteri, siis hold your horses. kinkelepingud on tänapäeval üks sügavuti jälgitavamaid tehinguliike, sest minevikus lohkutõmmatud pensionärid on teinud notarid eriti ettevaatlikuks. Tihtipeale on vanaemal kasulikum teha testament, mis klaarib omandisuhteid PÄRAST tema surma, mitte tema eluajal. Olen näinud inimesi, kes pingsalt ootavad oma eaka lähisugulase surma, et seejärel vara realiseerida.
* seadused ei küsi emotsioone. Ärge kinkige armukesele korterit ja pärast sõimate kogu EV õigussüsteemi, kui te ei saa oma korterit tagasi põhjusel, et armuke käis Hollikas ja sai 25-aastastelt kuttidelt sealsamas korteris rongi. Hoiduge liigsetest emotsioonidest oma varaga ümberkäimisel.
* notariaalne volitus - väga underrated dokument. Eraisikule maksab 30 EUR ja ta võib volitada teist usaldusväärset isikut tegema ükskõik mis toiminguid, s.h. ka välismaal. Kasulik reisijatele, ultrabusy ärimeestele jne. Volikirja saab timmida peensusteni, a la "volitan Vollit müüma minu korterit hinnaga minimaalselt 40 000 EUR, tingimusel et kõik raha minu kontole ning ostja ei tohi olla Surinami kodanik ja valduse üleandmisel peab korteris mängima Hainsalu,Kohvi ja Oksmaa - Muusika meid kõiki liidab ja selle fakti peab tuvastama Tõnu Kaljuste oma dig.allkirjastatud aktiga".
*laenu andes seadke laenusaaja kinnisvarale (kui tal on) hüpoteek - nii tagate oma perset ja saate laenu hapuksminemisel anda sundtäitmisele kinnisvara ning müügi korral saate oma raha (ja intressid) tagasi. Kuidas aga inimsuhetega jääb, eriti siis, kui laenusaaja oli sõber, see on teine teema.
Kui miskit veel meenub, siis täiendan jooksvalt.
aga PMi võib alati saata, kui tarvis asju ajada, ehk oskan kedagi kobedat soovitada case per case.
Kommentaar