KÜSITLUS 2: Eesti spordisündmus (alates 1990. aastast), Alagrupid A ja B

[plastic'99]

Ära nüüd sina meltdownima hakka.

Ma ikka teen seda praegu läbi iroonianoodi, ei oska võibolla kõige oskuslikumalt seda muidugi edasi anda. Oma pointi kaitsen? jah. Kas kotib tegelikult kuidagi? Ei.

[-RoMaRiO-]

Alagrupp A

Erki Nool Sydneys - live mälestust ketteheite dramaatikast ei ole, aga sel ajal juba suutsin aduda kui võimsa saavutusega olümpiavõidu näol on tegemist. minu teadliku elu esimene olümpiakuld siiski. mitmevõistlus puges hinge ja Erki Noole Reval Cupist sai iga-aastane kohustuslik sündmus.

Poom Derby Countys - selle sündmuse mõistmiseks olin liiga noor, kuigi ilmselt juba sain aru, et Mart Poom on Eesti kõige vägevam jalgpallur. selle sündmuse erilisus on ilmselt aastatega kohale jõudnud, et kui uskumatu saavutus tol ajal Eestist Inglismaa kõrgliigasse jõudmine ikkagi oli. lisaks sportlikule konkurentsile ka bürokraatia.

Michael Parki hukkumine - seda traagilist päeva mäletan hästi, aga olgu meeldejäävamate spordisündmuste valimine ikka positiivse tooniga.

vehklejad võidavad MM kulla - pole vähimatki aimu, kus ma tol hetkel olin, kas ma seda võistlust vaatasin, kus võistlus toimus või kes üleüldse Eesti neliku moodustasid. pakkus huvi ilmselt ainult tolleks päevaks.

Alagrupp B

Šmiguni keiss - tol hetkel ei teadnud veel keegi "Usume Andrus Veerpalu" kampaaniatest, aga isa oli mul lapsena suusatamisega tegelenud ja suusatamise ülekannete kõrvale käis kodus peamiselt ikka jutt "et kõik ju panevad". Torino olümpia ajaks olin igatahes endale juba teadvustanud, et ilmselt kestvussporti ilma lisaabita ei tehta. Usume Andrust ajal sai igatahes juba peenelt naerdud muidu ka täiesti intelligentsete inimeste üle, kes Andruse eest välja astusid. Alaspetsiifikaga kaasas käiv paratamatus ehk jätab suures plaanis külmaks. Kestvussporti jälgin tänaselgi päeval ainult hetkeemotsiooni pärast ja ei oma mu jaoks erilist traagikat kui kelleltki aastaid hiljem medalid ära võetakse.

Jalkakoondise 2012. tsükkel - seda emotsiooni on isegi keeruline kirjeldada, mida keskmisest oluliselt suurema jalkafännina tunnetasin ka seltskondades, kus muidu jalgpall erilist rolli ei omanud. sai mu jaoks ainult kinnitust, et kui tulemused tuleksid kaasa, siis saaks Eestiski jalgpallist ala number 1. ja lõppkokkuvõttes ei saavutatud ju tegelikult mitte midagi. play-off paaride loosimise ajal olin Liverpoolis, kus kohalike käest sai loosimistulemused teada, kui kuuldi, et eestlased, sest iga nurga peal internetis möllamisest võis veel ainult unistada. Pärast Iirimaalt suhu saamist läksin Kristiines Madara tänava ööklubisse, misiganes selle nimi tollal oli. Plaati keerutas Siim Pohlak.

Rasmus Mägi saab EM-l hõbeda - väga vägev emotsioon, aga paraku konkurendid on alagrupis piisavalt kõvad, et mitte valituks osutuda.

Ott Tänak MM tiitel - mulle ilmselt läks see tiitel veidi vähem korda, kui paljudele teistele ralli- ja spordihuvilistele. eks juba Märtini aegadest on lugematu arv tunde reaalajas kiiruskatse tulemusi oodatud, aga šampanjat päris lahti ei korkinud. Tänak on saavutanud täiesti eraldiseisva staatuse Eesti spordis ja kui see nii paljudele inimestele korda läheb, siis peab võimas saavutus olema.

[Mõnuagent 007]

Noh, suudame veel üllatuse välja võluda kuskilt?