G-grupp
2002 Salt Lake City Omi 15 kilomeetrit klassikat – Kiku oli dopinguküttide poolt ära neutraliseeritud, aga siis tulid Jaak Mae ja Andrus Veerpalu ja panid püsti tõelise medalipeo. Sellist pulli pole minu teada varem olümpiatel juhtunud, et kaks eestlast on poodiumil. Pärast võitis Veerpalu veel ühe hõbeda ka. Küll see 2002 oli hea aasta meie kestvussportlastel!
2016 Ragnar Klavan saab Liverpooli – ilmselt kõige kõrgemalt üle ootuste hüpanud üleminek Eesti jalgpalli ajaloos. Kui nägin pealkirja „Klavan jätkab mängijakarjääri Liverpoolis“, siis mõtlesin „Naiss, Everton!“. Klavanil jäi küll suur tiitel võitmata, aga viimase 30 aasta parim üleminek? Ilmselt küll!
1999 Erki Noole pehme teivas – 1998 võitis Nool lõpuks kulla, EMl. Sevillas peetud MMil aasta hiljem jäi kõige enam kindlasti meelde Eritrea naissportlane paljaste rindadega jooksmas, kuid Eesti spordifolkloori jäid sõnad teivashüppesektorist „Teivas oli pehme“. Kui luua konteksti, siis Eduard Hämälainen, Sebrle ja muud klemmid olid juba katkestanud, Erki Nool läks punkt punktis Tomas Dvorakiga samas taktis. Ja siis sai Nool algkõrgusel enda trumpalal nulli. Tõsi, ilmselt oleks talle tema tavapärane tulemus 5.40 toonud hõbeda.
2002 Pavel Loskutav saab Emil hõbemedali. Ilmselt Eesti kergejõustikuajaloo kõige „mida fakki“-medal. Loskutov oli alati tubli sportlane, aga korraga suutsid samal Emil jõuda Jane Salumäe neljandaks ja siis Pavel Loskutov veel ka teiseks. Küll see 2002 oli hea aasta meie kestvussportlastel.
H-GRUPP
2008 OM-hõbe Jaanson-Endrekson – tegelikult poleks see äkki isegi tabelisse saanud, kui üheks osapooleks poleks toona juba ilgelt vana olnud Jüri Jaanson. Ateenas sai ta kõva punnitamisega lõpuks hõbeda kätte, aga siis tuli ta jälle ja võttis selle teise hõbeda ka. Küll see esimene aastakümme sel sajandil oli kestvusspordis head!
2003 Lauri Aus hukkub treeningul – ilmselt kõige ebaõiglasem spordisurm viimase 30 aasta jooksul. Jaan Kirsipuu kõrval alati selline vaiksem ja rõõmsameelsem sai ta olümpial 1992 viienda koha. 2003 suvel läks ta trenni tegema ja jäi roolijoodiku auto ette.
2005 Andrus Värnik võidab MM-kulla – vihmane päev oli seni Eesti jaoks olnud traagiline, sest Tallinna lahel kukkus alla Copterline’i sõiduk. Samal õhtul läks paduvihmases Helsingis oda viskama Andrus Värnik ja võitis ülirasketes tingimustes mõneti üllatuslikultki kuldmedali. Pärast seda läks asi muidugi lappesse – kippus jooma, kippus ülbitsema. Kuluaarides sahistatakse, et mingi proovitud „ravikuur“ viis mehe surma veerele, misjärel kadus mehel ka igasugune vaimne meelekindlus. Inimlikult viimase kolmekümne aasta üks kurvemaid „mis oleks võinud kõik veel olla“-juhtum.
2011 Andrus Veerpalu dopingujuhtum – kui keegi pole vaadanud, siis videod „me usume andrus veerpalu“ otsinguga leiab YT-s kulda. Ma ei saa siiani aru, miks pidi Veerpalu veel 40aastaselt üldse võistelda üritama? Ühesõnaga kukkus korraga pomm, ajakirjanikud olid pahad, Kristjan Port muutus kogu Eesti vihatuimaks meheks. Toona suudeti dopingusüüst pääseda, Veerpalu medaleid ei võta enam keegi. Aga see dopingujuhtum näitas, et Eesti suusatamine oli pärast seda ainult kunstliku hingamise all. Lõplikult ühendati kadunuke lahti 2019 Seefeldis, kus Veerpalu maine lõplikult põhja lendas.
2002 Salt Lake City Omi 15 kilomeetrit klassikat – Kiku oli dopinguküttide poolt ära neutraliseeritud, aga siis tulid Jaak Mae ja Andrus Veerpalu ja panid püsti tõelise medalipeo. Sellist pulli pole minu teada varem olümpiatel juhtunud, et kaks eestlast on poodiumil. Pärast võitis Veerpalu veel ühe hõbeda ka. Küll see 2002 oli hea aasta meie kestvussportlastel!
2016 Ragnar Klavan saab Liverpooli – ilmselt kõige kõrgemalt üle ootuste hüpanud üleminek Eesti jalgpalli ajaloos. Kui nägin pealkirja „Klavan jätkab mängijakarjääri Liverpoolis“, siis mõtlesin „Naiss, Everton!“. Klavanil jäi küll suur tiitel võitmata, aga viimase 30 aasta parim üleminek? Ilmselt küll!
1999 Erki Noole pehme teivas – 1998 võitis Nool lõpuks kulla, EMl. Sevillas peetud MMil aasta hiljem jäi kõige enam kindlasti meelde Eritrea naissportlane paljaste rindadega jooksmas, kuid Eesti spordifolkloori jäid sõnad teivashüppesektorist „Teivas oli pehme“. Kui luua konteksti, siis Eduard Hämälainen, Sebrle ja muud klemmid olid juba katkestanud, Erki Nool läks punkt punktis Tomas Dvorakiga samas taktis. Ja siis sai Nool algkõrgusel enda trumpalal nulli. Tõsi, ilmselt oleks talle tema tavapärane tulemus 5.40 toonud hõbeda.
2002 Pavel Loskutav saab Emil hõbemedali. Ilmselt Eesti kergejõustikuajaloo kõige „mida fakki“-medal. Loskutov oli alati tubli sportlane, aga korraga suutsid samal Emil jõuda Jane Salumäe neljandaks ja siis Pavel Loskutov veel ka teiseks. Küll see 2002 oli hea aasta meie kestvussportlastel.
H-GRUPP
2008 OM-hõbe Jaanson-Endrekson – tegelikult poleks see äkki isegi tabelisse saanud, kui üheks osapooleks poleks toona juba ilgelt vana olnud Jüri Jaanson. Ateenas sai ta kõva punnitamisega lõpuks hõbeda kätte, aga siis tuli ta jälle ja võttis selle teise hõbeda ka. Küll see esimene aastakümme sel sajandil oli kestvusspordis head!
2003 Lauri Aus hukkub treeningul – ilmselt kõige ebaõiglasem spordisurm viimase 30 aasta jooksul. Jaan Kirsipuu kõrval alati selline vaiksem ja rõõmsameelsem sai ta olümpial 1992 viienda koha. 2003 suvel läks ta trenni tegema ja jäi roolijoodiku auto ette.
2005 Andrus Värnik võidab MM-kulla – vihmane päev oli seni Eesti jaoks olnud traagiline, sest Tallinna lahel kukkus alla Copterline’i sõiduk. Samal õhtul läks paduvihmases Helsingis oda viskama Andrus Värnik ja võitis ülirasketes tingimustes mõneti üllatuslikultki kuldmedali. Pärast seda läks asi muidugi lappesse – kippus jooma, kippus ülbitsema. Kuluaarides sahistatakse, et mingi proovitud „ravikuur“ viis mehe surma veerele, misjärel kadus mehel ka igasugune vaimne meelekindlus. Inimlikult viimase kolmekümne aasta üks kurvemaid „mis oleks võinud kõik veel olla“-juhtum.
2011 Andrus Veerpalu dopingujuhtum – kui keegi pole vaadanud, siis videod „me usume andrus veerpalu“ otsinguga leiab YT-s kulda. Ma ei saa siiani aru, miks pidi Veerpalu veel 40aastaselt üldse võistelda üritama? Ühesõnaga kukkus korraga pomm, ajakirjanikud olid pahad, Kristjan Port muutus kogu Eesti vihatuimaks meheks. Toona suudeti dopingusüüst pääseda, Veerpalu medaleid ei võta enam keegi. Aga see dopingujuhtum näitas, et Eesti suusatamine oli pärast seda ainult kunstliku hingamise all. Lõplikult ühendati kadunuke lahti 2019 Seefeldis, kus Veerpalu maine lõplikult põhja lendas.
Kommentaar