Ma esmapilgul ei leidnud, et sel teemal oleks siin foorumis püsivamalt arutatud, aga kuna see valdkond on viimasel ajal mõtteis olnud, siis oleks huvitav kuulda ka teiste spordisõprade arvamust. Ajendatud on see muidugi sellest, et publikunumbrid on enamus spordiüritustel oluliselt langenud ja kohati lausa piinlikult madalad. Peapõhjusena võib ilmselgelt välja tuua koroonast tulenevad mõjud - tervisetõendi kohustus, hirm üritusi külastada, harjumuse kadumine jne, aga kas ainult? Jalkaliit küll koos klubidega teeb aasta lõpus tagasiside kogumist, aga mulle tundub, et laiemalt pole väga palju uuritud ikkagi neid tegureid, et mis mõjutab kohapeale minekut või mis suunab hoopis (tele)ülekande vahendel mängu jälgima. Eelkõige inimeste seas, kes ei ole päris tänavalt ja kelle huvi sündmuse vastu on laiemalt olemas. Lisaks kõikidele mugavustele võiks üheks olulisemaks kriteeriumiks olla piletihind.
Toon enda pealt kohe paar hiljutist näidet. Ma kulutan aastas ilmselt päris märkimisväärse summa erineva meelelahutuse peale, et pigem ei pea end väga hinnatundlikuks, aga viimase kuu-kahe jooksul olen kolm korda korda tabanud end mõttelt, et õhtu on vaba ja võiks ju sporti vaatama minna, aga kurat see üritus ei ole ju seda raha väärt. Esmalt Kalev/Cramo Meistrite liiga 1. eelring Lissaboni Sportingu vastu - 20€. Okei, oleks sama raha eest saanud päeva esimest mängu ka vaadata, aga Eesti spordisõpra ei huvita võrkpalli näitel isegi olümpiavõitjate vaatamine, kui just ei mängita Eesti vastu. Veel vähem siis Austria poolamatööride mäng kossus. Kümpaga oleks ilmselt saali läinud. Lõppes sellega, et vaatasin kodus ülekannet.
Pühapäeva õhtu Flora - Tammeka. Noh, sportlik pinge põhimõtteliselt puudub, aga kuna eelmine õhtu sai väike trall tehtud, siis võiks ju paari Ampsu toodanguga tervist turgutada, aga seal ka alla nelja euri väga miskit pakuta. Kohapeal mängupilet 7€. Viiekaga oleks ilmselt statale läinud. Lõppes sellega, et tellisin pitsa ja vaatasin kodus ülekannet. Korvpalli karikavõistlused TTÜ - Rakvere Tarvas. Kohapeal pilet 10€. Saatsin kohe persse, ülekannet ka ei olnud, aga vaatasin pärast tulemust.
Jah, kõiki üritusi oleks saanud külastada ka eelmüügist piletit ostes soodsamalt, aga eika artiklis tõi Cramo esindaja mu arust väga tabavalt välja, et on jõutud arusaamisele, et spordis eelmüügi sooduspakkumised ei toimi nii nagu muudel kultuurisündmustel. Spordi vaatamine on rohkem emotsiooniost kui planeeritud tegevus. Ja sellele on mu arvates ka väga lihtne põhjus. Kuna traditsioonidest tulenev fännikultuur ja side konkreetse klubiga enamus inimestel puudub, siis suur osa külastajaid ongi lihtsalt laiemalt spordisõbrad, kes käivad mängu vaatamas, aga kelle jaoks tihtilugu pole oluline, et kumb meeskond võidabki. Vähemalt kohalikel meistrivõistlustel Tallinna näitel. Ja eks muude kultuurisündmustega on ka see, et ega sealgi alla paarikümne kuskil väga sisse lasta, aga neid vast keskmisest inimesest suuremad fanaatikudki külastavad oluliselt harvem, kui spordivõistlusi, mis iganädalased.
Läheb juba sissejuhatus pikemaks, kui ma planeerisin, ja ma täiesti selgelt adun, et klubide jaoks peab see olema pikemas plaanis oluline sissetulekuallikas, et olla konkurentsivõimelise(ma)d ja hetkel vähemalt, et ürituse korralduskuludki tagasi teenida, aga olukorras, kus saalid/staadionid ei olnud ka enne pandeemiat liiga suure täituvusega, on äkki piletihinnad ikka liiga kõrged? Siit ja sealt oli kuulda ka, et Eesti - Wales 20€ nägi liiga palju välja. Samas ei olevat kaheksa aastat Eesti koondise mängudel hinnad sellise kaliibriga vastaste vastu tõusnud. Rahvuskoondis on muidugi rahvuskoondis, aga kui Bundesligat oled 13€ eest vaatamas käinud ja eelmine kuu Austria Bundesligaski 16€ eest lasti sisse, siis Eestis piletihinnad sellega võrreldes väga proportsionaalsed ei tundu.
Kuulaks meeleldi arvamusi, et on kedagi veel, kes muidu oleks spordivõistlust vaatama läinud, aga jättis seetõttu vahele, et piletihind tundus liiga kallis ja kodus diivanil Westonsit mõistlikum libistada kui sama raha eest hallis/statal orikat või premmi lasta. Näiteks Eesti koondise või Flora eurosarjamängude näitel. Sport peaks olema kättesaadav kõikidele ühiskonnagruppidele, kellegi jaoks oleks kindlasti ka 1€ palju, aga nii enam-vähem mõistlikkuse piirides. Kõiki komponente arvesse võttes võiks mu arvates hetkel koduste liigade lagi olla 5€, eurosarjamängude puhul 10€ ja rahvuskoondised 15€/20€.
Toon enda pealt kohe paar hiljutist näidet. Ma kulutan aastas ilmselt päris märkimisväärse summa erineva meelelahutuse peale, et pigem ei pea end väga hinnatundlikuks, aga viimase kuu-kahe jooksul olen kolm korda korda tabanud end mõttelt, et õhtu on vaba ja võiks ju sporti vaatama minna, aga kurat see üritus ei ole ju seda raha väärt. Esmalt Kalev/Cramo Meistrite liiga 1. eelring Lissaboni Sportingu vastu - 20€. Okei, oleks sama raha eest saanud päeva esimest mängu ka vaadata, aga Eesti spordisõpra ei huvita võrkpalli näitel isegi olümpiavõitjate vaatamine, kui just ei mängita Eesti vastu. Veel vähem siis Austria poolamatööride mäng kossus. Kümpaga oleks ilmselt saali läinud. Lõppes sellega, et vaatasin kodus ülekannet.
Pühapäeva õhtu Flora - Tammeka. Noh, sportlik pinge põhimõtteliselt puudub, aga kuna eelmine õhtu sai väike trall tehtud, siis võiks ju paari Ampsu toodanguga tervist turgutada, aga seal ka alla nelja euri väga miskit pakuta. Kohapeal mängupilet 7€. Viiekaga oleks ilmselt statale läinud. Lõppes sellega, et tellisin pitsa ja vaatasin kodus ülekannet. Korvpalli karikavõistlused TTÜ - Rakvere Tarvas. Kohapeal pilet 10€. Saatsin kohe persse, ülekannet ka ei olnud, aga vaatasin pärast tulemust.
Jah, kõiki üritusi oleks saanud külastada ka eelmüügist piletit ostes soodsamalt, aga eika artiklis tõi Cramo esindaja mu arust väga tabavalt välja, et on jõutud arusaamisele, et spordis eelmüügi sooduspakkumised ei toimi nii nagu muudel kultuurisündmustel. Spordi vaatamine on rohkem emotsiooniost kui planeeritud tegevus. Ja sellele on mu arvates ka väga lihtne põhjus. Kuna traditsioonidest tulenev fännikultuur ja side konkreetse klubiga enamus inimestel puudub, siis suur osa külastajaid ongi lihtsalt laiemalt spordisõbrad, kes käivad mängu vaatamas, aga kelle jaoks tihtilugu pole oluline, et kumb meeskond võidabki. Vähemalt kohalikel meistrivõistlustel Tallinna näitel. Ja eks muude kultuurisündmustega on ka see, et ega sealgi alla paarikümne kuskil väga sisse lasta, aga neid vast keskmisest inimesest suuremad fanaatikudki külastavad oluliselt harvem, kui spordivõistlusi, mis iganädalased.
Läheb juba sissejuhatus pikemaks, kui ma planeerisin, ja ma täiesti selgelt adun, et klubide jaoks peab see olema pikemas plaanis oluline sissetulekuallikas, et olla konkurentsivõimelise(ma)d ja hetkel vähemalt, et ürituse korralduskuludki tagasi teenida, aga olukorras, kus saalid/staadionid ei olnud ka enne pandeemiat liiga suure täituvusega, on äkki piletihinnad ikka liiga kõrged? Siit ja sealt oli kuulda ka, et Eesti - Wales 20€ nägi liiga palju välja. Samas ei olevat kaheksa aastat Eesti koondise mängudel hinnad sellise kaliibriga vastaste vastu tõusnud. Rahvuskoondis on muidugi rahvuskoondis, aga kui Bundesligat oled 13€ eest vaatamas käinud ja eelmine kuu Austria Bundesligaski 16€ eest lasti sisse, siis Eestis piletihinnad sellega võrreldes väga proportsionaalsed ei tundu.
Kuulaks meeleldi arvamusi, et on kedagi veel, kes muidu oleks spordivõistlust vaatama läinud, aga jättis seetõttu vahele, et piletihind tundus liiga kallis ja kodus diivanil Westonsit mõistlikum libistada kui sama raha eest hallis/statal orikat või premmi lasta. Näiteks Eesti koondise või Flora eurosarjamängude näitel. Sport peaks olema kättesaadav kõikidele ühiskonnagruppidele, kellegi jaoks oleks kindlasti ka 1€ palju, aga nii enam-vähem mõistlikkuse piirides. Kõiki komponente arvesse võttes võiks mu arvates hetkel koduste liigade lagi olla 5€, eurosarjamängude puhul 10€ ja rahvuskoondised 15€/20€.
Kommentaar