Sõpruskohtumiste korraldamisel lähtutakse eelkõige järgmise valikmängu tasemest, ning sellest vastasest. Ütleme, Poola soovis Eestiga kohtuda, kuna nende järgmine valikmäng on Lätiga. Bulgaaria kohtus Leeduga, kuna nende järgmine valkimäng on Eestiga. Baltimaade stiil on nende arvates siis piisavalt sarnane, eelkõige aga saavad nad tunda võibolla sarnast mängutempot, ning sarnast mängutaset (nagu me teame, ongi Baltimaad küllaltki võrdsel tasemel). Näiteks Läti aga ei kohtunud Tšehhi või Slovakkiaga (et Poola-mänguks sarnast taset kogeda), kuna Tšehhil ega Slovakkial pole Baltimaadesse asja. Lätiga ei soovinud keegi muu kohtuda kui Usbekistan (nojah, saanuks ehk ka mõne Euroopa kääbusriigi või Aasia riike vmi, aga see pole tähtis)... lihtne. Eestigi on jäänud sundvalikute ette, kohtudes näiteks sõprusmängudes Andorra või Moldovaga - aga parem mängida rahvusvahelist mängu kui üldse mitte mängida (seda lauset rõhutaks nendele, kes Eesti-Island mänguga lehvitama tulevad).

Sellistel printsiipidel need mängud tekivad, enamasti ju sõprusmängud enne valikmänge ongi, ning sellest tulenevalt ka valikud. Kindlasti oleks tore ükskord näha Prantsusmaad või Inglismaad A. Le Coq Arenal, kuid minu ennustuse kohaselt juhtub see kunagi tulevikus ainult EM- või MM-valikgruppi loosimise puhul.