Replying to Topic \'Maavõistlused\'
Oijah!
Millal ükskord Eesti mänguga täiesti rahule saab jääda?
Mäng iseenesest oli üsna hea ja võitluslik, võrdsed vastased olid platsil ja 1:1 on õige tulemus. Eesti surus küll päris jõhkralt vahepeal, kuid i`le jäi täpp panemata - kaks latti, Operi 3 möödalööki, M.Rooba lajatus otse õhust küljevõrku jne. Hea, et viik lõpuks tuli. Kaotus oleks olnud ebaõiglane.
Aga nüüd irisen - millal eestlased üldse keskväljal peapalle võidavad kui isegi peajagu lühemate albaanlaste käest suudeti neid endale saada mõned üksikud?
Või milline eesmärk on söödu saanud vastasele täiega peale...ja siis sama hooga mööda jooksmisel?
Kas eestlaste tehnika ja platsinägemine on tõesti nii nõrk, et valesööte koguneb mängu lõpuks ikka üle mõistuse palju?
Veel tehnikast - miks tundub, vaadates Saksamaa, Itaalia, Brasiilia või kasvõi Ukraina ja Läti mänge, et meestel on pall nagu jala külge liimitud, palli peatamisel jääb see sinna, kuhu vaja, mitte ei põrka-veere 3-5 meetrit eemale? Ma ei taha küll uskuda, et mainitud oskus geenidega kaasa sünnib.
Miks tippjalgpalli vaadates esmapilgul silmad-kinni tehtud pommlöögid pidevalt sihile jõuavad, eestlaste puhul aga enamjaolt vastaseid tabavad?
Tra, ma ütlen küll
Mängijad - mängu parimad Poom, (üllatuslikult) Viikmäe (millal see mees ükskord kõik olukorrad lõpuni võitleb), Stepanov, Klavan. Teatud reservatsiooniga ka Jääger.
Keskmikud - Oper, Lindpere, Piiroja, (jälle üllatuslikult) Rähn, Reim.
Nõrgad - M.Rooba.
Smirnov ja Kink mängisid nii lühikest aega, et midagi tarka nende kohta öelda ei oska. Kinki kohta siiski - järjekordselt veendusin, et noor Kink ületab juba praegu mitmes mänguelemendis vanu tegijaid ja temast võib tulla Eesti kõigi aegade parim mängija. VÕIB tulla.
Oijah!
Millal ükskord Eesti mänguga täiesti rahule saab jääda?
Mäng iseenesest oli üsna hea ja võitluslik, võrdsed vastased olid platsil ja 1:1 on õige tulemus. Eesti surus küll päris jõhkralt vahepeal, kuid i`le jäi täpp panemata - kaks latti, Operi 3 möödalööki, M.Rooba lajatus otse õhust küljevõrku jne. Hea, et viik lõpuks tuli. Kaotus oleks olnud ebaõiglane.
Aga nüüd irisen - millal eestlased üldse keskväljal peapalle võidavad kui isegi peajagu lühemate albaanlaste käest suudeti neid endale saada mõned üksikud?
Või milline eesmärk on söödu saanud vastasele täiega peale...ja siis sama hooga mööda jooksmisel?
Kas eestlaste tehnika ja platsinägemine on tõesti nii nõrk, et valesööte koguneb mängu lõpuks ikka üle mõistuse palju?
Veel tehnikast - miks tundub, vaadates Saksamaa, Itaalia, Brasiilia või kasvõi Ukraina ja Läti mänge, et meestel on pall nagu jala külge liimitud, palli peatamisel jääb see sinna, kuhu vaja, mitte ei põrka-veere 3-5 meetrit eemale? Ma ei taha küll uskuda, et mainitud oskus geenidega kaasa sünnib.
Miks tippjalgpalli vaadates esmapilgul silmad-kinni tehtud pommlöögid pidevalt sihile jõuavad, eestlaste puhul aga enamjaolt vastaseid tabavad?
Tra, ma ütlen küll
Mängijad - mängu parimad Poom, (üllatuslikult) Viikmäe (millal see mees ükskord kõik olukorrad lõpuni võitleb), Stepanov, Klavan. Teatud reservatsiooniga ka Jääger.
Keskmikud - Oper, Lindpere, Piiroja, (jälle üllatuslikult) Rähn, Reim.
Nõrgad - M.Rooba.
Smirnov ja Kink mängisid nii lühikest aega, et midagi tarka nende kohta öelda ei oska. Kinki kohta siiski - järjekordselt veendusin, et noor Kink ületab juba praegu mitmes mänguelemendis vanu tegijaid ja temast võib tulla Eesti kõigi aegade parim mängija. VÕIB tulla.
Kommentaar