Esimest korda oma fännikarjääri jooksul sai U-17 ja U-19 koondistele kaasa elada.
Kolmekesi siis Läti tee sai ette võetudki, kaasas muidugi lipud ja muu atribuutika.
Limbazi asub Eesti piirist umbes 50 km kaugusel ja on selline vaikne provintsilinn ,natuke väiksem meie Viljandist arvan ma. Saadion asus ilusas kohas ja oli hästi hooldatud ,kuid jalgpalliväljak oli väga ebatasane. Samas oli murukate siiski korralik.Kõrval oli ka sisehall ,kus sai kõiki sisealasid harrastada. Poisid elasid kohe staadioni kõrval, ühikates , kolm meest toas ja suur dushiruum koridori peale. Süüa said nad oma jutu järgi väga hästi ja üldse oli vastuvõtt tasemele.
Meie kolmekesi saime samuti ühe sellise toa,mis läks meile kolme peale umbes 100.eeki maksma.
Fänne ,peale meie ,ühelgi koondisel ei olnud ja selle üle olime kõik koos väga õnnelikud , mängijad muidugi eriti.Lõpus käis isegi turniiri peakorraldaja isiklikult meiega rääkimas ,kinkides plakati ja muud träna.
Eesti koondise mängud olid muidugi sätitud nii ,et kaks mängu olid järjest. Reedel Lätiga ja laup. Leeduga ,seega puhkeaega jäi meile teistest vähem.Kõik mängud algasid korralikult hümniga nagu kord ja kohus,mida me siis kõva häälega kaasa laulsime ,nakatades sellega terve meeskonna.
Esimene mäng algas reedel kell 15.00 ja toimus Läti ja Eesti U-17 koondiste vahel.
Mängu algus oli meie poolt vaadates üsna krobeline olime ju talvel neile 1-7 kaotanud ja siis oli jõudude vahekord selge. Nüüd aga peale esimest kümmet minutit muutus meie mäng aina kindlamaks. Hästi tegutses vesku Sergei Lepmets ja poisid said aina rohkem kindlust juurde. Kaitse oli paigas ja lätlased (95%venelased) läksid üha rohkem närvi. Esimene poolaeg lõppeski viigiliselt 0-0 ,kusjuures meil olid nii mõnedki head kontrad. Lätlased küll valdasid rohkem palli ja üritasid pikkad diagonaalidega palli läbi äärte mängida aga see ei kandnud vilja.
Teine poolaeg algas jälle kerge Läti survega aga keskel haaras Eesti ootamatult mitu korda initsiatiivi endale ja nõelas teravalt. Meie olime juba päris kindlad ,et viik on taskus ,kuid siis 10 min. enne lõppu,täitsa süütust olukorrast tegi vv. rumala väljajooksu ja ründaja lükkas palli üle tema ,peaga väravasse. Võitlesime edasi ja ründasime isegi rohkem ,kui lätlased ,kuid lõpus löödi meile kontrast siiski värav.
Kuna kohtunik oli lätlane siis vilepartiist ei hakka eriti rääkima,see oli täiesti ühepoolne.
Kokkuvõttes olime mänguga rahul ja rüüpasime külma õlut ,mis oli igatahes parem ,kui läti meeskond:P .
Teises mängus tuli vastu Läti U-19. Kohe alguses oli märgata ,et siin oli jõudude vahekord palju tasavägisem ,kui eelmises mängus. Kohe mängu alguses 3. min. oli meil 100% võimalus juhtima minna ,kuid löök 7.meetrilt läks vv. otse sülle ja sealt kornerisse. Lõppkokkuvõttes see ebaõnnestunud löök meie mängu saatyse otsustaski.
Eesti oli aktiivsem pool kogu aeg ja kaitse pidas. Kontrollisime mängu ,kuigi Läti valdas võibolla rohkem territoriaalselt.Poolaeg 0-0. Juhtuma hakkas teisel,kui meie vv. ei suutnud lihtsat pealelööki oma kaitsja jalgade vahelt kätte saada ja tobeda sudimise peale sai ,lätlane sealt mingi koba löögiga värava. Edasi tormasid poisid lahingusse ja meil oli veel mitu head võimalust. Läti mängis väga toorelt ja lõpuks sai jopa-kolla ka punase kaardi ,kuigi neid oleks võinud vähemalt kaks tükki veel anda. Peale seda surus Eesti täiega ja olime väravale väga lähedal,Läti oli jumala kuse ,kui äkki kaitse rängast veast ja vastaste läbisöödust sai ründaja üks-üks olukorda ja ei eksinud.
Mängisime küll lõpuni ründavat jalgpalli ,kuid kahjuks olid nii vaimnsed ,kui füüsilised ressursid juba otsas.
Meie olime natuke pettunud ja poisid ilmselgelt samuti ,sest mäng oli täitsa võidetav.
Õnnest jäi puudu ja ärgem unustagem ,et kohtunik oli ka seekord PEDE.
Õhtul tegime väikse õlle ja külastasime kohalikku bubi ,kus päris vintsked pardid ringi liikusid ja esti poistega tutvust üritasid sobitada.
(järgneb)