Manchester City

[Nasfal]

See võrdlus ei näita nagu liiga palju selles diskussioonis vähemalt minu jaoks, sest United on siiski kasumlik klubi, kes oma klubi tegevusega jõuavad/jõudsid kalleid mängijaid osta (nüüd jõuavad ka omanike laene tagasi maksta).

Mingid imelikud tabelid leidsin net spendi kohta, mida võib võtta kui "see oli internetis, seega peab olema tõsi":

1992-1998 net spend
Newcastle: £40,570,000 (> 4000% more than United)
Arsenal: £31,070,000 (> 3100% more than United)
Liverpool: £29,625,000 (> 2900% more than United spent)
Chelsea: £27,705,000 (> 2700% more than United spent)
Spurs: £18,630,000 (> 1800% more than United spent)
City: £12,070,000 (> 1200% more than United spent)
United: -£40,000

Ehk siis kui numbrid enam-vähem paika peavad, siis sellest "SAF ostis edu" väitest ei saa väga juttu olla - selle ajaga saadi 4 liigatiitlit.

1999-2003 net spend

United: £90,050,000
Liverpool: £60,110,000 (United spent 50% more)
Newcastle: £56,950,000 (United spent 58% more)
City: £54,662,000 (United spent 65% more)
Spurs: £46,552,500 (United spent 93% more)
Chelsea: £40,760,000 (United spent 121% more)
Arsenal: £17,916,000 (United spent 403% more)


2004-2013 net spend

Chelsea: £524,500,000 (325% more than United spent)
City: £434,820,000 (252% more than United spent)
Liverpool: £168,800,000 (37% more than United spent)
United: £123,400,000
Spurs: £100,850,000 (United spent 22% more)
Newcastle: £1,900,000 (United spent 6,395% more)
Arsenal: -£23,570,000 (United spent > 12,300% more)

Safiga ongi raske vōrrelda, sest ta oli see vend, kes andis laibale 300 eurot ja temast sai jalgpallur kui oponeerida ühte meie endist jalgpallurit.

[LeeRomeno]

Küsiks sama küsimuse, mille varem siin korduvalt küsinud olen. Millisel hetkel oleks pidanud kunstlikud nähtused Amazoni ja LHV kinni panema? Ise ei majandanud, omanikud pumpasid raha juurde, Swed ja SEB olid küll isemajandavad. Miks muus äris on kahjumid normaalne osa tegevusest, peaasi et kohustused kaetud on, aga jalgpall on eriline äri, kus on vaja ettevõtete kaitseks FFP-d? (Hint: kunstlik turutõke vanade turuosaliste kaitseks)

Kas siin pole see teema, et FFP loodi pigem selle vältimiseks, kui omanikul siiber saab toetamisest või saab raha otsa ja siis võib ajalooline klubi kaduda või pankrotistuda? Neid juhtumeid olnud ju küll. Päris startuppidega ei saa võrrelda, seal jah investorite raha ainult mängus, mitte aastaid ajalugu ja kohalik kommuun.

[plastic'99]

Keegi ei peagi midagi tegema. Cityt, Chelseat ja PSG-d võib pidada maailma ägedaimaks klubiks, nende omanike kasvõi filantroopideks või kui seda mitte, siis vabal turul tegutsevateks kapitalistideks, keda kotitakse mingi sitase FFP-ga.

Samas öelda, et it is what it is ja teiste klubidega ei ole mingit vahet, läbi ajaloo on suured rahad ja suured talendid...

Seega see puhas kapitalistlik vaade ja võrdlus jääb veidi võõraks. Keegi ei käse üleüldse mingeid jalgpalliklubisid fännata või vutti vaadata, eksole, aga kui juba vaatad, siis teatud väärtusküsimused nagu siiski tähtsad vms? Noh, nagu enda naise valiku puhul.

[nimastain]

Mõnel jällegi ongi mitu naist ja kõik lohakad.

[Nasfal]

Seega see puhas kapitalistlik vaade ja võrdlus jääb veidi võõraks. Keegi ei käse üleüldse mingeid jalgpalliklubisid fännata või vutti vaadata, eksole, aga kui juba vaatad, siis teatud väärtusküsimused nagu siiski tähtsad vms? Noh, nagu enda naise valiku puhul.

No just. Mõnele meeldib kodukana ning teadmine, et soe toit ja külm õlu on külmkapis ning teistele meeldivad ilusad tissid.

[Kenny's Heroes]

Jälle need vahvad argumendid, et mis siis vaene mancity pidanuks tegema, kuna tal polnud sellist ajalugu ja edu, või et firma käima saamiseks vaja raha pumbata vms. Ma ei saa aru sellisest õigustamisest seoses mcityde, chelseade, psgdega. Okei, tuleb kahtlase väärtusega õliraha sisse (spordi nimel pigistatakse silm kinni, tegelt paljudes teistes valdkondades ka) ja klubi pumbatakse kõrgtasemele. Tore! On veel konkurentsi ülalpool juures. Aga siis läheb asi üle piiri, mancity/psg jne jätkab lõpmatute miljonite sisse pumpamist läbi 'sponsorite' ja muude tegevuste ja enam pole asi pelgalt klubi kõrgtaseme konkurentsi toomises, vaid kõige vallutamises just sellesama rahalise jõuga. Mancity/psg võivad pmtst kontrollimatult investeerida ja tuulde ka lasta, teised üritavad hoopis järele jõuda. Selles on probleem. Mitte et 'miks klubi ei või finantsiliselt liidritega ühele pulgale tuua'. Õliklubid on nii tugevalt üles pumbatud, et kui just mõnel teisel klubil liigas ei juhtu tulema ilgelt head hoogu, on õliklubi võit garanteeritud. Ja tihti muud kohalikud karikad ka.

Ja veel, miks see argument mulle pinda käib. Lapsikumalt võib veel öelda, aga kui nt mancity tuuakse nii üles, miksmitte Sunderland, Nottingham, või ma ei tea, Rochdale? Loosiratas ei naeratand lihtsalt? Lisaks saab alati tänapäeval ka kiita, kui klubid suudavad ilma miljarditeta sammu pidada - Lester on liigagi lihtne näide, aga pädev. Wolves on tõusnud vaat kust. Muidugi pole nad tiitliheitjad või pidevad euroopakoha kangutajad, aga võrdlusmomendi mõte on, et saab ka muidu, mitte ajada jahu, et ainult monumentaalse rahalise süstiga saab sporti elavdada.

[COYI]

Saksamaal vihatakse ka RB Leipzigit, kuigi neil ei ole naftaraha. Minu meelest on see tavaline vanad vs uued "tulevad siia meie karikaid võtma"-biif, mitte siiras võitlus musta raha vastu. Keegi ei kutsu ju üles CL-i boikoteerima, et Gazprom neil sponsor on.

[Mõnuagent 007]

Saksamaal vihatakse ka RB Leipzigit, kuigi neil ei ole naftaraha. Minu meelest on see tavaline vanad vs uued "tulevad siia meie karikaid võtma"-biif, mitte siiras võitlus musta raha vastu. Keegi ei kutsu ju üles CL-i boikoteerima, et Gazprom neil sponsor on.

Loe Kenny postitus mõttega läbi.

[j6u1uv4n4]

Saksamaal vihatakse ka RB Leipzigit, kuigi neil ei ole naftaraha. Minu meelest on see tavaline vanad vs uued "tulevad siia meie karikaid võtma"-biif, mitte siiras võitlus musta raha vastu. Keegi ei kutsu ju üles CL-i boikoteerima, et Gazprom neil sponsor on.

Tundub jah nagu jätk sellele "Real Madrid ostis kõik staarid kokku" jaurule. Nüüd teevad seda mitu meeskonda, ning see teebki ju asja huvitavamaks? Reeglite rikkumine on nõme, aga vaata seda parem süsteemi arengu perspektiivist. Parimal juhul tulevad esile uued efektiivsed piirangud mis kärbivad raha mõju (raske uskuda kap süsteemis, aga äkki?) või halvimal juhul tehakse uus liiga kus kõigil on sama palju raha (US style)(keegi vist on seletanud mulle miks see jalkas ei toimiks, aga ma ei mäleta enam).

[COYI]

Vastasin Plasticule väärtushinnangute teemal. Hirm kõige vallutamises rahalise jõuga on irratsionaalne. Maailmas on ikkagi piiratud arv Mbappesid, Haalandeid ja Tucheleid, neidki painavad vigastused, konfliktid treenerite ja riietusruumi / juhtkonna vahel, kehv kommunikatsioon ja ebaõnn väljakul. Palju suurem risk kõige vallutamiseks oli siis, kui Real üksi tegi Galacticos projekti. Kui seda teevad mitmed klubid, siis on tipus diversifitseeritum ja mäng huvitavam. Ja isegi sel juhul on enne käesolevat vooru Leicester ja West Ham tabelis Chelseast ees ja Atalanta Juvest 1 punkt maas. Over & out.

E: kirjutasin Jõuluvanaga samal ajal

[Mõnuagent 007]

Ok, käisin jalutamas ja mõtisklesin. Tuleb taaskord postitus, kus ma ei tea täpselt, mida ma öelda tahan, aga murekohaks on see.

"Vanad suured on pahased".

Hea küll. Kuidas toimivad vanad suured? Nad lähevad prestiiži ja raha pealt väiksema klubi juurde ja ostavad suurema raha eest mängija. Neid meeskondi on sisuliselt Liverpool, ManU, äkki ka nipanapa Arsenal kunagi.

Nad ostavad näiteks 70 milli eest mängija, aga tuleb välja, et mängija on tropp, nussib peatreeneri tütart ja läheb veel katki ka. Meeskond on veidi fucked, sest suur osa palgafondi ja üleminekusummat läks lihtsalt huugama.

Tuleb Man City, ostab 70 milli eest mängija. See nussib peatreeneri tütart, nussib ta katki ja on tropp ka. Probleemi pole, sest pingilt tuleb uus tüüp.

Hea küll, üks klubi on rikkam ja puha, paremini majandatud jne.

Nüüd jõuame probleemi tuumani. Kui on näiteks USA omanik või näiteks UK omanik või kes iganes, siis on tegu enamasti ikkagi firmaga, kus loetakse ka raha. Piletitulu, reklaamimüük, mängijate ostud-müügid, muud asjad. Osanikud ja omanikud tahavad, et pluss ja miinus oleks üsna samas kategoorias. Noh, kui ma oleks mingi asja väikeaktsionär, siis ma tahaks, et tulemused oleksid head, mitte, et pidevalt raha põleks. Lisaks on väga raske ka seal rahaliselt skeemitada, sest mingil hetkel tuleks usas IRS ja küsiks, et, poisid, mis toimub!

Man City ja PSG-ga on veidi teine. Kui klubil läheb asi totaalselt punasesse. Noh, et ostad viie aasta jooksul 400 milli eest kaitsjaid, aga ikkagi ei tööta, siis tõstaksid osanikud kisa, aga siin ei tõsteta. Miks? Sest appi tõttab riiklik firma (üldiselt lennufirma), mis plekib kinni miinuse eriti vinge reklaamilepinguga või mõne muu säärase asjaga. Kohalik maksuamet kuulub samale perekonnale, rahvas ei vali, kedagi ei koti, autoritaarse korra võlu.

See viib olukorrani, kus nö. vanad ja pahad suured peavad mõtlema sellepeale, et raamatupidamises enamvähem asjad korras oleks. Uued ja head suured selle peale mõtlema ei pea, sest sisuliselt võivad nad lõpmatuseni võtta enda rahva arvelt raha ja selle enda hobisse kinni maksta. Vanal suurel peab minema üleminekud täkke, treener täkke, et võita, PSG ja Man City püsivad seal tipus alati, kuna lihtsalt neil ei ole putsi läinud superstaari ostmisega probleeme. Lihtsalt uus väike rahasuts peale.

Loodi FFP, see hakkas skeemi peale jaurama, ei kottinud kedagi. See ju kiusab uusi ja toetab vanasid!

Hea küll, kui lubatakse, siis ikka võib!

Aga mida see toob kaasa jalkaklubidele? Näiteks West Ham teeb head skautimistööd ja toob enda klubisse soodsa hinna eest mängija Slaviast. Vana suurklubi ostab ta 30 milli eest ära. Enam mees ei mängi nii hästi, vana suurklubi peab siis midagi ette võtma, üritama ta maha müüa, saada midagigi. Uus suurklubi maksab 30 milli, mees ei mängi väga, ah, lükkame kuhugi pingiotsale või jätame niisama ridadesse, no problem. Ehk oht vanalt suurelt on väiksem, sest nad peavad ka kindlad olema, kas mängija mängib, sest see tooks neile kohe mänguliselt tagasilöögi, kui ei mängi, sest neil peab raamatupidamises asjad klappima, kuna, noh, aktsionärid ja shit.

See ajab arusaadavalt vanade suurte fännid pahaseks ja kõik. Neile muidugi meeldiks, kui kõik oleks vanaviisi, sest lapsepõlves sai ju lemmikuks valitud võitja, mille saatel end mitte tunda vinnilise noorena, vaid ikkagi vinge fännina ja tunda, et sa oled maailma kunn (vähemalt paar korda nädalas, kui ManU WHU-d 2:1 võitis näiteks).

Nüüd jõuan minusuguse reavaatajani. Mul pole väga vahet, kas võidab ManU või ManCity. Ma tahaks saada toredat meelelahutust, põnevust ja kõike muud. Et ma ei teaks hooaja alguses, et kes võidab ja milline suur seekord põrub etc. Ehk kellel on seekord suure raha eest ost täppi läinud, kellel mitte.

Meistrite Liiga on ses osas hea formaat, et siin sõltub kõik rohkem esi-XIst ehk võib tulla üllatusi ja suured rahalaevad ei tähenda alati võitu. Seal on olulislem pikem süsteem.

Probleem tuleb eelkõige liigas. Kui sa raiskad kõige rohkem raha, siis võiks meeskond ka mänguliselt olla selline, et vaatad mängu ja saad pihku taguda, et parim mäng ever. Seda ei tehta, vaid mängitakse puhtalt longevity peale hooaega. Chelsea on seda teinud kakskümmend aastat, mänguliselt on asi kole, aga pink on nii kuradi pikk, et võidab ikka tiitli (tõsi, tuli Man City, see muutis). Nüüd siis ostab Man City veel rohkem mängijaid, pingil on mehed, kes läheksid lõdva riistaga ükskõik millisesse teise suurklubisse ja kütaksid seal põhikoosseisu, nende naised ja peatreeneri tütred läbi ja kõik aplodeeriksid. Ehk siis meeskond kulutab lihtsalt selleks tuimalt raha, et kui keegi ka välja ei vea, siis on pingilt järgmine 60 miljonit maksnud ebaõnnestunud ost võtta, kes mingis mängus ikka välja veab. Tervitame siinkohal seda Man City Mendyt. Aga mäng on endiselt igav, võetakse lihtsalt 3 punkti ja see on kõige olulisem. Tiitel tuleb, noh. Ja lõpuks on Mõnu kurb, kuna hooaeg on sitaks igav, sest selleks, et keegi üldse Cityga kaasa joosta saaks, on vaja täielikku õnnestumist. Piisab ühest keskkaitsja vigastusest ja Pool on sisuliselt tühi. Piisab Bruno vigastusest ManUl, on meeskond katki. Man City parim mees peaks olema De Bruyne, läks katki, toodi Gündogan tuimalt ülespoole. Aastaid oli parim Agüero, läks katki, täiesti poogen.

Ja see kõik taandub ikkagi lõpuks sellele, et nad saavad tänu enda omanikmaale lihtsalt teistega ebavõrdsed tingimused. Sisuliselt maksab sealne valitsev perekond riigi rahadest mingi printsi hobid kinni, väiksemad meeskonnad kaotavad suvaliselt mängijaid, sest kui ManU ostab suure rahhi eest mängija, siis peab see mängija töötama. Man City seda ei vaja, nad ostavad korraga kuus meest samale positsioonile, keegi ikka töötab ja kui katki läheb, siis kolm samasugust ootab.

Ja kui su arust on see endiselt kuri vanade fännide jaur, siis kirjuta mulle PM, annan sulle Taavi Aasa telefoninumbri, sest ta on umbes sama pime inimene, kelle ümber võetakse koguaeg inimesi korruptsiooniga kinni, kuid tema ei näe kunagi midagi valesti.

Ja jõuluvanale. Et USAs on võimalik sama palgalehega meeskondi juhtida selliselt, et kõik vastavad ka samadele reeglitele. Seal on klubid ikka erineva väärtuse ja muude asjadega, kuid mingid reeglid on paigas. Kuidas sa Euroopas samadele finantstingimustele Inglismaa omanikfirma, Katari omanikfirma ja Venemaa omanikfirma vastama saad, võtab minul käsi laiutama. Kui Mike Ashley või Glazerid üritavad enda aktsionäri või kodumaad huiama hakata, siis lähevad nad vangi. Kuni prints Abdullah või Roman suure liidriga enda kodumaal tülli ei lähe, siis küll nad seda rahhi ikka leiavad, millega tuima panna.

[COYI]

Fair enough, tulen diskussiooni huvides mõttekäiguga kaasa. Sel juhul tuleks asi lahendada sanktsioonidega, et nende ja nende riikide omanikud pole teretulnud, sest ebaaus maksukonkurents, inimõigused, puudulik demokraatia n shit. Ütleme ausalt välja, et te ei meeldi meile ja ei ole oodatud. Kindlasti on vale hakata asja lahendama kasumiaruande põhiselt, mis on lihtsalt BS. See on nagu Trumpi müür. Võib esmapilgul tunduda loogiline, tegelikult aga on populism, mis midagi ei lahenda.

[Mõnuagent 007]

Fair enough, tulen diskussiooni huvides mõttekäiguga kaasa. Sel juhul tuleks asi lahendada sanktsioonidega, et nende ja nende riikide omanikud pole teretulnud, sest ebaaus maksukonkurents, inimõigused, puudulik demokraatia n shit. Ütleme ausalt välja, et te ei meeldi meile ja ei ole oodatud. Kindlasti on vale hakata asja lahendama kasumiaruande põhiselt, mis on lihtsalt BS. See on nagu Trumpi müür. Võib esmapilgul tunduda loogiline, tegelikult aga on populism, mis midagi ei lahenda.

Siis lendab rassismikaart viie sekiga da haussi, kohalik moslemikogukond tõstab tõrvikud pea kohale ja kõik on putsis.

Ehk ma ei ütle, et FFP on parim viis. Lõpuks on inglise klubid ju majanduslikult midagi sarnast nagu kallid riided ja Rolls Royce'd, kus sa lood toote, mille reaalne väärtus on väiksem, aga uusrikkad plekivad enda teenitud raha sulle tagasi.

Ehk sa võtad nende nafta, annad neile raha ja võtad neilt selle raha tagasi mingi läikiva vidinaga. Sisuliselt tegid konkistadoorid samamoodi indiaanlastega - kuld meile, me anname teile veidi läikivat klaasi!

Aga jalgpallifänn ikkagi ei tohiks sellist joga vaikides alla neelata ja öelda, et, yo, kõik on lahe! No ei ole lahe, noh!

[mjaasa]

Hea postitus, mõnu.

[Mõnuagent 007]

Tahtsin lisada, et see on natuke isegi skisofreeniline olukord. Fännid tahavad tänu sellele, et nende klubi ostaks samamoodi mingi rikas suhkruissi üles, samas loob see üha võimatumaks senise "head üleminekud, hea noortetöö => tulemused" arengu. Ehk kui enda meeskond teeb, siis ollakse megarahul. Kui teine teeb, siis ollakse pahased. Praegu on ju suurklubide fännide poolt selline arengki, et kui meeskond võidab vastast näiteks 2:1, korralik mäng, võrdsed võimalused, siis leitakse ikka, et mäng oli tegelikult sitt ja pooled vennad peaks välja vahetama. Kui Real Madrid võidab koduliigas kedagi 1:0, siis on asi täiesti mõttetu, mängijad ei tööta ja üleüldse. Justkui mingi ideaal on, et enam pole jalgpall põnev õhtu, kus saad emotsionaalset rollercoasterit, vaid sellist 90' kestvat konstantset üleolekut, kus lükatakse lõpuks kaks väravat ära ja mingit ohtu kaotuseks pole.

Siis on hea tunda, et elan küll Mustamäel ja sõidan trolliga, aga vähemalt on kaks tundi nädalas, kus olen justkui maailma kunn.