Noh, mängisin täna hooaja lõpuni tegelt, interiga.

Juuli kuus saadi teada šokeeriv uudis: Kasvaja tõttu ei saanud peatreener Roberto Mancini treenerina jätkata ning vaja oli kiiret asendust. Järgmise päeva hommikul helises minu korteris telefon. Ühel pool olin mina ning teisel pool Interi spordidirektor Marco Branca, kes pakkus minule lepingut. See tuli küll šhokkina, kuid otsustasin väljakutse paugu pealt vastu võtta. Pidin ennast võimalikult kiirelt Milaanosse ajama. Juba oli interi kodukal üleval uudis minu tulekust ja oli märgitud ka ära homse pressikonverentsi aeg. See oli kell 17:00 kesk-Euroopa aja järgi.

Algus tundis paljulubav. CLi kvalifikatsioonist sain niuhti läbi. Vastaseks oli Skonto. Edasi sain lõppskooriga 7:1 vist. Suvel ostsin endale Veroni mängijaõigused. Rohkem suuri tehinguid vist ei teinud. Ei, tegin küll. Kuna täkk nimega Vieri ostsustas minuga mölisema hakkata tähendas see talle ust. Maksin vist mingi 220k naela ning temast sai vabaagent. Sealt siirdus ta Liverpooli. Tema edasisi tegemisi pole jälginud. Hooaega alustasin mänguga Roma vastu. Mängu eel käisid meediast läbi kommentaarid mõlema meeskonna peatreenerite poolt. Del Neri oli mängu eel kindel, et nad võidavad, kuid mina jäin rahulikuks ja vastasin prillidega pastaõgijale, et las parim võistkond võidab. Juhtus nii, et meie oli parimad. Võitsime 2:0.

Järgnes veel hunnik suurepäraseid nädalaid. Serie A-s panime koos AC Milani ja Juventusega päris pikalt täiseduga. Samas, Meistrite Liigas olime minetanud edasipääsu võimalused kuna alahindasime vastaseid. Eriti tugevaks osutus Celtic. Teise koha hõivas endale FC Bayern. Meie pidime üllatuslikult lepima alles kolmanda kohaga. Olin mängijate peale päris vihane, sest Meistrite Liigas ei olnud näha mängu, millega esinesime Serie A-s. Varsti jõudis kätte mäng, mida ma põnevusega ootasin: Minu esimene Milaano derby. Sellele mängule eelnendud mängudes tekkisid mul tõsised probleemid skoorimisega. Mängu ajal tundus jälle, et me ei leia väravavõrku üles. Kuid siiski. Teise poolaja keskpaigas sai karistusala joonel palli Obagol. Nigeeria täkk virutas kohe palli Dida\'st mööda ja läksime 1:0 juhtima. Taktikaliselt läksin peale väravat kaitsesse kuna oli emotsionaalselt tähtis võita oma esimene derby. Kuid mingi 5 minutit enne mängu lõppu lõi Milan värava. Autor Inzaghi, aga see oli suluseisust. Ülejäänud 5 minutit pidas kaitse vastu ja derby võit oligi võetud.

Kuid talvel otsustasin teha kaks müüki, mis mängisid ilmselt minu hooaja teisel poolel väga suurt rolli. Ma otsustasin 10 miljoni eest loobuda Andy Van der Meyde ja Ivan Cordoba teenetest. Tasapisi olen ma aru saanud, et ma tegin valesti. Nende eest saadud raha eest hankisin ma endale, aga korraliku left-backi, Dede ning keskkaitsesse Vincent Kompany. Muidugi oli seal nende eest saadud raha hulgas ka endine ülejääk transfer budgetist. Kahjuks osutus Kompany ost aga tõsiselt mõttetuks. Ta sai mängida kokku mingi 6-7 mängu ning üle 7 ei saanud ta kunagi hindeks. Ma olin tõsiselt pettunud. Dede oli õnneks kasulikum. Brass ei saanud kunagi hindeks midagi alla 7. Olgu mainitud, et hooaja esimese poole lõpuks olin liigatabelis kolmas. Milan ja Juventus olid juba päris korraliku vahe sisse käristanud. Säilis pisukene lootus, et suudan mõlemad kinni püüda.

Kahjuks ei läinud hooaja teine pool kuidagi hästi. Eriti sitalt läksid mängud võõrsil. Adriano, kes esimesel poolel hooajast sahistas võrku tervelt 19 korda suutis teisel poolel hooajast lisada oma saagile vaid 3 kolli. Lisaks kaotasid siis supervormi ka Dejan Stankovic, Emre ja Recoba. Kõik mehed täitsid rolli keskväljal. Kaks esimest olid võistkonnale aga enneolematu tähtsusega. Emre oli meie hea hooaja alguse tähtsaim figuur. Tekitas väravavõimalusi, kui palli kaotas võitles alati tagasi jne. Ta oli absoluutselt asendamatu. Dejan\'i söötudest äärel tundsime, aga tõsiselt puudu, ka väravat ei leidnud ta enam eriti ülesse võrreldes hooaja algusega.

Hooaja teisel poolel oli ka paar head asja. Nimelt, edutasin ülesse paar noort mängijat. Hooaja käigus sai noortetiimist tunda Serie a lõhna 6 meest. Kaks neist panid lausa värava oma debüüdil. Kõik need olid itaallased. Pärast häid seeriaid Kreeka eest ostustasin A koosseisu tuua kreeka täkku Labros Choutuse. Tal võttis väravalöömisega küll natukene aega, kuid lööma ma ta sain. Hooaja lõpuks sai mees hakkama 10 väravaga 20 mängust. (Kümnest neist tuli ta vahetusest platsile) Kõige tähtsamad väravad olid tema jaoks kindlasti löödud Juventuse vastu. 2 väravat meie 3:0 võidumängus Juve vastu jätsid ta algkoosseisu kuni hooaja lõpuni ja virutas ta veelgi kolle. Nüüd räägiks, aga meie hooaja teise poole suurima staari tegemistest. Staari nimeks osutus Julio Ricardo Cruz. Ma ei suuda kokku lugeda mänge, kus ta meile punkte päästis. Aga jah, tänu tema väravatele saime me ligikaudu 20 punni. Kroonijuveeliks jääb tal mäng Sampdoria vastu, kus me kümnekesi olles jäima kaotusseisu 1:0 ning tema kolme väravaga suutsima lõpuks võita 3:1.

Liigas tulin kolmandaks. Neljandaks jäi 5 punktiga, ülla-ülla, Palermo. Aga eriti põnevaks osutus Serie A viimane voor. Enne seda oli Juventusel tabelis täpselt kolm punkti milanist rohkem. Ja oi kuradit, viimases voorus kohtusid just need kaks võistkonda. Juve võidu korral oleks tiitli saanud Juve, viigi korral Juve ning Milani võidu korral tänu väravatevahele AC Milan. Mäng jäi 2:2 viiki niing Juventus krooniti kahekümnekaheksandat (on vist nii palju) korda Itaalia meistriteks.

Üldiselt oli mul palju õnne, et ma hooaja käigus kinga ei saanud.


Nüüd üritan saada täisversiooni ning jätkata mängu. Suvel on plaanis osta Marco Materazzile sobi keskkaitse partner ning keskväljale üks või rohkem uus(i) nina/u. Kuigi ma siiralt loodan, et CM on parem.