pöff

[Mõnuagent 007]

Vaatasid filmi "Eia jõulud Tondikakul" ja tunnen muret üha kasvava ökoterrorismi pärast. Filmis nööritakse jubedalt täiesti ausat ärimeest, kes võttis vastutustundetult viinaninalt metsa võlgade katteks ära, et see siis maha võtta ja tuua piirkonda investeeringuid. Aga muidugi kehastab seda ärimeest Juhan Ulfsak, kes on viimasel ajal ilmselt saanud filmitegijatele selliseks djüüdiks:
- õu, meil on siin mingit pahalast vaja kedagi mängima. Kes see olla võiks?
- aa, Ulfsak muidugi.
Ja siis hakkab ökoterror pihta, kuna naabertalus on jõuluvanalikult madala häälega Jaan Rekkor, kellele on külla sõitnud lapselaps, keda ta pole elus veel näinud, sest üks vastik naisisik on teda tema pojast eemal hoidnud ja nüüd on poeg vihane. Poega kehastab muidugi Priit Võigemast, kes on viimasel ajal ilmselt saanud filmitegijatele selliseks djüüdiks:
- õu, meil on vaja mingit mehist meest filmi. Helistaks Malmstenile?
- aa, ei, Malmsten on igas filmis juba. Võtame hoopis Võigemasti!
Ja nii on Võigemast juba igas filmis viimase aasta jooksul. Kogu pilt maa-elust on muidugi väga viltune. Viinaninast metsamüüja on usutav, aga siis näidatakse, et Eia vanaisa ja nende naabripere on muidugi igati idüllilised, armastavad loomi, on pmst veganid ja kõikjal põlevad küünlad. FFS, me oleme näinud alates Võsareporterist kuni Kodutundeni välja, et maainimesed joovad koguaeg ja siis saavad palju lapsi, kes elavad kaltsudes. Aga nüüd siis selline valeinfo? Perepoegi mängivad muidugi Piusid, kes on viimasel ajal ilmselt saanud filmitegijatele sellisteks djüüdideks:
- õu, meil on vaja filmis veidi nalja ka. Kalmetit ei saa võtta, kuna ta näitas ajakirjas peenist. A see on ju lastefilm!
- aa, jaa, kuule, Piusid on naljakad!
Ja nii siis hakataksegi kambas kottima õnnetut ettevõtjat, kes tahab metsa maha võtta ja selleks leitakse üles mingi kakk, kes olla sinna pesa loonud ja selleks tuleb kohale looduskaitsja, kelle rolli on võetud muidugi Tambet Tuisk, kes on viimasel ajal ilmselt saanud filmitegijatele selliseks djüüdiks:
- õu, meil on vaja filmis mingit tõsist ametnikku, kes tunduks autoriteetne, aga samas ka inimlik.
- aa, kuule, Tambet Tuisu numbrit tahad?
Ja siis on muidugi Liis Lemsalu ka, kuna tema pole veel saanud selliseks djüüdiks:
- õu, kuule, meil on vaja noort ja kena naist, kes laulaks filmi lõppu ka täiesti arusaamatu laulu.
- õu, Liis Lemsalu on kena, aga tema ühtegi laulu ei oska keegi öelda.
Hea film oli.
P.S. Filmis osales ka Mirtel Pohla, kes oli väga tore.

Mõnumeeter: Mirtel, miks?
Valumeeter: Liis kukkus puu otsast alla
Ajumeeter: jah.

[Mõnuagent 007]

Anna sõda sai siis lõpuks ära vaadatud. See film, mida ma võrdlesin Marek_T lemmikuga. Ma pean siinkohal tunnistama, et Idi i smotri jäi mul pooleli, kuna oli liiga ängistav ja, noh, see film oli ka ikka väga-väga-väga pikk film, ehkki filmi pikkuseks oli 75 minutit. Väike Anna ärkab massihauas enda surnud pereliikmete vahel ja siis poeb peitu koolimaja korstnasse. Otsib vett, otsib süüa, vaatab sakslasi, kõik on kurb. Ma ei oska seda isegi kellelegi soovitada, sest ma sain ise aru, et film on ju hea ja kunst ja shit, aga kuradi raske oli vaadata. https://2018.poff.ee/filmid/416512
Mõnumeeter: nop.
Valumeeter: kogu film oli valus
Ajumeeter: oli okeika.

Siis lendasin Apollosse ja sain selle PÖFFi siiani parima elamuse, mida ma tegelikult sellest filmist ei oodanud. Piir algas vaikselt - on tolliametnik, kes haistab ära, kes on midagi üle piiri toomas. Tundub nagu tüüpiline pöffikas, aga siis saabub pilti teine samasugune inimene. Ehk erakordselt kole, erakordselt kääbikulik, erakordselt imelik. Ja siis keeratakse vint üle, siis veel üle ja veel üle. Seda filmi saab nii lihtsalt ära spoilida, et ma rohkem midagi ei ütle, aga ma lihtsalt vaatasin kogu üritust ja imestasin, et kuidas keegi suutis millegi sellise peale üleüldse tulla? Tõusis pika puuga selle aasta parimaks filmiks, sest, noh, peate ära nägema. Võimas kaks tundi.

https://2018.poff.ee/filmid/416367

Mõnumeeter: nägi tisse, aga, noh, naljakalt. Ja kõige omapärasem seksstseen ka üle pika aja.
Valumeeter: pedofiilil peksti pea vastu maanteed puruks.
Ajumeeter: leveleid on nii palju, vali ainult.

Ja siis film, mis teeb ilmselt Oscaritel päris palju tööd. Roheline raamat näitab 60ndate lõunaosariike ja näitab nii, nagu te seda ka ootate. Samas ei ole seal väga palju kurjust, vaid lihtsalt must pianist, kes palkab endale itaallasest machomehe Viggo Mortenseni kehastuses end kontserttuurile saatma. Mortensen on suursoosik meespeaosalise Oscarile, film ise ka ilmselt lendab korralikult. Ja, noh, oli ka kuradima hea. Jäi siiski minu jaoks Piirist allapoole veidi. Ilmselt saab sellest ka USA jõuluklassik, sest filmi lõpp on soe ja nummi.

https://2018.poff.ee/filmid/416632

Mõnumeeter: ei midagi
Valumeeter: neeger saab peksa, Viggo peksab teisi
Ajumeeter: väga lihtne film

[zaz]

Alati kui ma Mõnuagendi filmiülevaateid olen lugenud on tekkinud imestus, et kuidas, ja kas ka tegelikult, saab kinos magama jääda. PÖFFi raames on sel nädalal aga juhtunud täpselt mõlema vaadatud filmi ajal see, et kuidagi ei suuda ärkvel püsida. Aga no, ma ületasin hiljaaegu ka 30 piiri, et eks vanus vist. Et tegelt päris hea variant küll, kus tööpäeva väsimus välja puhata.


Aga nähtud filmid on siis: Tel Aviv Tules. vahva vaatamine, ei midagi erilist.
Roheline raamat. Väga hea. Lihtne aga toimiv.

[Mõnuagent 007]

Ja sain juba üleeile kiidelda, et sel aastal olen kõik filmid okeikad valinud, kui tuli peale päev nimega eile, kus kõik läks pekki. Võtsin esimese hooga pileti suvalisele eskimo-seiklusele, mis oli kummalisel kombel tehtud tuntud eskimo-riigi Bulgaaria poolt.Aga algas rahulikult, kulges rahulikult ja lõppes rahulikult. Vanem eskimopaar elas enda elu, püüdsid kala ja panid üles püüniseid, et filmi lõpus minna tütart otsima, kes oli linna kolinud. Vahepeal kurdeti, et kevad tuleb üha varem ja nii edasi. Ja siis saigi film läbi. Kogu filmi mälestusväärseim hetk juhtus filmi algul, kui mingi naisisik pidi minema minust mööda, aga ei märganud astet ja kukkus mulle sülle #metoo
Mõnumeeter: ei midagi
Valumeeter: ei vist ka midagi
Ajumeeter: ööööööööööööööööööööööööööööö

Õhtul läksin vaatama poolakate filmi Libahunt. Haarasin kaasa poest veini, kuna Aga oli juba piisavalt traumeeriv olnud ja see oli igati õige otsus, sest ka see film oli täiesti hoomamatu suurus. Natside käest pääsenud lapsed lähevad vanasse mõisahoonesse ja neid hakkavad piirama kurjad hundikoerad. Allegooriaid kui palju, käib õudne pusimine, aga suurt mitte midagi kinni hakata pole. Hea, et läbi sai.
Mõnumeeter: nop
Valumeeter: tapeti, hammustati ja taheti vägistada
Ajumeeter: äääääääääääää

[Mõnuagent 007]

Eile teatas mulle muidugi süsteem, et mul on 25 piletit täis ja nüüd rohkem enam ei saa. Saatsin kirja PÖFFi korraldajatele ja küsisin, kas saaks kuidagi selle piirangu maha võtta. Saigi. Kliendipoolne viis pluss!

[dareth]

Lase mul kukkuda. Kutsuti filmi vaatama, nõustusin. Hiljem teadvustasime, et tegemist laste- ja noorteprogrammi filmiga, mis peaks käsitlema laste õigusi, aitama neil elus õiget teed valida ja blabla. Sättisime ootuste lati madalamale. Ei olnud abi. Vähemalt noored saalis ei mölisenud, ainult ühe korra käis üle naerukahin, kui peategelane alasti oma sõbranna ja tolle tüübi kõrval ärkas. Tegelikult võin neid alahinnata, kuid pidasime 136 minutist vastu umbes 50, sest film oli umbes kõige halvem film, mida ma kinos näinud olen (isegi hullem kui "The Counselor") - aga ma aastas kinos vaid mõned korrad käin ka.

Miks oli halb? Süžee oli ebareaalne, film venis ja oli klišeedest pungil. Näiteks... keegi ei pane oma lapsele nime põhikooli sõbranna järgi, kes viib sind 15-aastasena narkopeole, kus üks tutt üledoosi tõttu varre annab.

Meetrika:
Tisside pealt tõmmati triipu, oli noort lopsakat tissi ja hüplevat tissi ratsapoosis.
Valu tekitamist kaameramees üldiselt tabada ei suutnud, kuigi potentsiaali oli.
Teismelised saalis olid vait, järelikult nõudis mõttetegevust (à la kus meil nii ägedad peod toimuvad).

Kuna 2/3 šedöövrist jäi nägemata, siis võib-olla jäi midagi olulist nägemata. Aga mitte eriti tõenäoliselt.

[Mõnuagent 007]

Anna ja maailmalõpp tundus filmina, mis ei saa ju väga mööda minna, kuna olla justkui Shaun Of The Dead kohtub La La Landiga. Kuna mulle mõlemad eelnimetatud väga meeldisid, siis oligi see film ka kindlalt kavas, aga läks ikka kõvasti mööda. Laulud olid ultrajuustud, liiga pikad ja kogu film venis seetõttu masendavalt. Samas istusid kuskil eespool teismelised plikad, kes huilgasid vaimustusest, kuna oli naljakas ja üleüldse. Seega ilmselt oli hea film, aga mina lihtsalt vale sihtgrupp.
Mõnumeeter: nope
Valumeeter: zombid hammustasid inimesi, peaaegu kõik said surma
Ajumeeter: arusaadav

Seejärel oli aeg proovida ära ka Venemaa filmikunst, sest venelased üldiselt on PÖFFil alati meeletult populaarsed ja seda filmi kiitis ka filmifännist kolleeg, kes käis suisa Cannesis ja Veneetsias filme vaatamas. Mees, kes üllatas kõiki räägib metsavaht Egorist, kellel avastatakse vähk, mida ravida ei saa. Ja seepeale otsustab mees, et ta üritab nüüd surma üle kavaldada ja riietab end naiseks, mispeale saab ta kohalikelt klemmidelt peksa. Ja umbes selline kogu filmi sisu ongi. Kui algul tundub, et tegu on Breaking Badiga, siis ei ole miskit, vaid vaikselt tiksutakse kuni lõpuni, mil ongi vähk korraga kadunud.
Mõnumeeter: näeb raseda naise tisse
Valumeeter: siberi mehed annavad naiseriides Egorile peksa
Ajumeeter: kui midagi toimunuks, siis oleks äkki midagi mõelda.

Ja seejärel võtsin sammud 2,5 tundi kestvale Suspiriale, mida samamoodi kiideti ette taevani, kuigi IMDB-st on näha väga polariseerunud vastuvõttu. Dakota Johnson läheb selles filmis Berliinis asuvasse tantsuakadeemiasse, aga seal on mingi üleloomulik kuri jõud mängus ja nii keeratakse üks neiu mingi üleloomuliku jõu poolt haakristiks ja siis veavad tantsuõpetajad ta lihakonksude otsas ära. Õudselt põnev film ja väga ilus, aga mitte munnigi aru ei saanud. Õnneks oli kaasas valge vein Itaaliast, mille film ka Suspiria on, mistõttu läks aeg kiirelt. Pärast filmi nägin saalist väljumas Silvergeidist tuntud Silver M-i, kellelt küsisin, et kas ta sai midagi aru. Tema leidis, et see oli vist midagi seotud ühe tegelase süümepiinadega, vist. Ja siis küsisin tuntud DJ-lt Kersten K-lt, kes ütles lihtsalt, et üllatavalt keskpärane oli. Ja siis guugeldasin sõbrannaga pool tundi, et mis värk seal filmis siis oli. Ja kui küsisin filmifännist soovitajalt, et mis värk oli, siis ta küsis, et kas ma magasin filmi ajal, et aru ei saanud. Vott, selline elamus...
Mõnumeeter: jah, muidugi.
Valumeeter: ai, muidugi.
Ajumeeter: Mitte midagi ei saanud muidugi aru.

[Mõnuagent 007]

Pärast kahte üsna ebaõnnestunud päeva läks täna juba veidi paremini, sest esmalt tuli kavva film
Liblikad, mida oli Artisesse vaatama tulnud täismaja inimesi. Selles suhtes isegi naljakas, et see Artisesse suunati, inimesed istusid suisa treppidel ja tekkis vaidlus inimeste vahel, kes saavad erinevalt aru piletil olevast tekstist "filmile hilinedes kaotad õiguse piletil märgitud kohale". Film rääkis kolmest lapsest, kes polnud isa 30 aastat näinud ja ka ise väga omavahel ei suheldud, aga nüüd peavad koos isa külastama. Kohati keeras film hästi totraks, aga ka naljakaks - näiteks kippusid kanad õhku lendama, sest olid püssirohtu nokkinud. Üks tegelastest nägi välja nagu vuntsidega Kalev Kruus ja üleüldse oli film tore ja rõõmsameelne, mille lõpp oli kohe erakordselt naljakas. Soovitan.

https://2018.poff.ee/filmid/418161

Mõnumeeter: nope
Valumeeter: kanad lendavad juppideks, kolm seiklejat satuvad ka baarikaklusesse.
Ajumeeter: tore heatuju film

Ja et ei oleks ikka õhtu lõpuks hea ja puhas tunne, siis läksin järgmisena USA väikse-eelarvelise Dead Women Walking seansile, mis erinevalt Liblikatest eriti palju rahvast kohale polnud meelitanud. 9 lühiloost koosnev antoloogia näitas erinevate naiste lugudega päeva enne hukkamist. Filmi alatoon oli mõistagi surmanuhtluse vastane, kus näidati suuremat osa hukatavatest lihtsalt õnnetute narkomaanidena, väärkoheldutena ja mentaalselt haigetena. Lood veidi kõikuva tasemega - kõige kõvem oli 18 aasta eest rasedana narkoraha pärast tapnud naise esimene kohtumine enda pojaga päev enne hukkamist. Mõjuv, rusuv, korralike näitlejatöödega film, mis jääb meelde ja mõttesse.

https://2018.poff.ee/filmid/418274

Mõnumeeter: väga ilusate rindadega naisisik käis viimast korda elus duši all.
Valumeeter: kui mõnus see hukkamine ja kuritööde kirjeldused olla saavad?
Ajumeeter: hea ja lihtne.

[Mõnuagent 007]

Kui ma hommikul kell 9 üles ärkasin, siis õhtune idee, et minna hommikustele pressiseanssidele, enam nii hea ei tundunud. Aga kuna veedan pool päeva Lasnamäel jalgpalliga, siis ajasin end ikka jalule, kuna Jaapani filmid mulle meeldivad ja üks selline pidi just ka tulema. Saatus tahtis aga teisiti ja kui ma kell 1015 kinno jõudsin, siis see saal, kus minu teada pidi film algama, oli veel täiesti pime. Vabatahtlik neiu ei teadnud Jaapani filmist suurt midagi ja suunas mu Alekokk-sviiti, kus algas hoopis Leedu teos Summer Survivors. Kuna üks Leedu film oli juba nähtud ja polnud kõige halvem, siis võtsin end kokku ja läksin vaatasin, kuidas ilgelt tujukas noor psühholoog saab ülesande viia Vilniusest Palangasse arsti manu üks bipolaarne noormees ja enesetappu üritanud neiu. Niimoodi nad siis autos sõidavad, arutavad elu üle ja muutuvad järjest rõõmsamaks. Kohati saab ka päris head nalja, näitelajad on tublid ja lõpp on muidugi selline, mis jätab filmi meelde, kuna kes on vaimsete haigustega kokku puutunud, siis annab see film täpselt selle edasi, et kui kiirelt kõik muutuda võib.
Mõnumeeter: null
Valumeeter: käsi lõigati katki, tablette neelati alla
Ajumeeter: okeika

Seejärel tuli eetrisse USA film Trauma on ajamasin, mis algas sihitult käiva neiuga, kes seejärel karjus, läks riietega vanni, riietega duši alla ja andis mõista, et meessõber vist vägistas ta ja tal on maruvalus ja ta võttis enda jalgevahelt verd, mida enda näkku määrida, aga ta ikkagi omamoodi igatseb teda ja emaga ta ei suhtle ja siis ta joob palju, läheb veel riietega vanni, lõikab enda juuksed ära - siinkohal jäin ma mingiks hetkeks magama. Saalis oli umbes kuus inimest ja kui ma ärkasin, siis üks neist luges väikse lambi valgel raamatut, teine kirjutas midagi arvutisse. Naine läks seejärel vanematele külla, ütles enda emale, et isa on värdjas, aga ema polnud nõus. Naine läks välja - karjus lumesajus. Ja ütleski, et mees vägistas ta. Mis seisnes selles, et mees tahtis anaali panna, naine ei tahtnud, mees võttis jõuga. Naine vaatab kaamerasse ja ütleb: "Trauma on ajamasin". Ja saabki film läbi.
Mõnumeeter: naine käis ainult aluspesuga vannis
Valumeeter: naine ulub ja kannatab vaimselt.
Ajumeeter: ehk ilmselt film naistele, kuna, noh, mida mees sellistest asjadest teabki, kui ei ole just väga empaatia ja shit. Ehk tegelikult sisu oli küll, aga vorm käis nii jõuliselt üle, et oli ikka paras kunst.

30 on täis ja nädal veel jäänud.

[Mõnuagent 007]

Lõpetasin tänase päeva pooltühjas saalis hetkeseisudega üheks Oscari favoriidiks loetava Widowsiga. Kuna lugesin enne IMDB kommentaare, kus vinguti, et mingit actionit pole ja on maruigav, siis veidi olid ootused alanenud. Kuna kõht oli tühi, popkorni süüa ei tahtnud, siis sai kaasa ostetud varssellerit! Geniaalne käik polnud, sest see, kurat, krõmpsus nii kõvasti, et veidi imelik hakkas, aga vähemalt tean tulevikus, mida tõelisele popkornikale kaasa võtta. Aa, ühesõnaga filmi algul saab kohe neli meest surma, kui üritavad veidi hämara taustaga munitsipaalpoliitikult kampaaniaraha pihta panna. Kohalik Taavi Aas nõuab raha naistelt ja nii hakkavad nad plaane pidama. Kõlab nagu tüüpiline klišee ala Oceani 8, siis tegelikult on see ka tegelikult väga vale ootus, sest selles filmis on veidi aju kasutatud ja pole tegu päris "näitame naistele kalleid asju ja siis teeme veidi nalja ka". Korralik film, mis võtab lahti nii poliitilise korrumpeerumise, poliitväsimuse, maffia tungimisega poliitikasse, rassilised pinged, kirikutegelaste kahepalgelisusest hoolimata nahavärvist jnejne. Korralik ja tihe film, igav ei hakka. Kindel esiviisikufilm.
Mõnumeeter: Elizabeth Debicki näitab tisse.
Valumeeter: osasid inimesi tapetakse päris koledasti.
Ajumeeter: stiilselt kokku pandud, paar asja jäi mul küsitavaks, aga, noh, äkki teinekord vaadates olen targem.

[Peeter I]

Selle ühiskondliku pasatormi keskel on kinoskäik lausa kohustuslik. Sommide "Inimese roll" Elektriteatris, millest kirjutati kenasti ka kultuuriportaalis. Teeb ka Eesti vaatenurgast veitsa kadedaks, siin vist järgmine komöödia moodi asi jälle "Klassikokkutulek".

[Mõnuagent 007]

Juba Peetri mainitud The Human Part on tõesti väga-väga hea. Luuserist endine ärihai valetab enda sugulastele, et tal on suur ettevõte, kuid tegelikult elab ta mahajäetud kaubanduskeskuses, aga sugulased tulevad külla ja Pekka hakkab vehklema, et keegi ikka aru ei saaks, et tal raha pole, kuigi kõik sugulased tahavad tema kulul laristada. Väga soe ja naljakas film. Tisse siiski ei näe, mis on muidugi klassikokkutulekul parem. https://2018.poff.ee/filmid/415887
Mõnumeeter: vana naine palkab paksu mehe, et teda alasti vaadata
Valumeeter: otsast rebitakse üks keel, auto alla jäädakse ka
Ajumeeter: tore

[Mõnuagent 007]

Puhkus sai läbi ja energiat+aega kinos laamendada jäi ka sellega koheselt vähemaks. Eile vaatasin ära ühe filmi, milleks oli austerlaste Erik ja Erika, mis räägib tõsieluloo poisilikust tüdrukust Erikast, kes armastas mäesuusatada ja sai 1966. aastal slaalomi MM-tiitli. Seejärel tegi vastik ROK uue testi ja korraga leiti, et tegu on hoopis mehega. Kõik hakkasid muidugi mainet pesema, naismees peideti ära ja nii ta siis valis, et kas saada "päris" naiseks või meheks. Noh, pikk polnud, väga nutukat ei tehtud ja lõpuks jäi hea tuju ja kõik oli hea. Kiidan.
Mõnumeeter: mitu naist oli korraga duši all. Lisaks nägi alla sekundi ja kena naise tisse.
Valumeeter: naismees sai uue noksi, aga sai öösel orgasmuse ja õmblused tulid lahti.
Ajumeeter: okei

[Mõnuagent 007]

Song Of The Tree on Kõrgõstani film. Jah, just, Kõrgõstani film. Ja tegelikult on senise PÖFFi pildiliselt kindlalt kõige ilusam film. Esimese hooga ehmatab muidugi ära, kui tegelased lambist laulma hakkavad, aga kuna asi pole nii hull kui Anna ja Maailmalõpp, siis harjub kiirelt ära ja hakatakse tegelema tõsiste mägederahvaste värkidega ehk armumiste, reetmiste, tapmiste ja hobustega kuristikku kukkumisega. Sisu on pmst selline, et Erek armub hõimupealiku tütresse, aga hõimupealik tahab tütart anda hõimu parimale maadlejale. Erek on ilge muna ja annab liha koerale, mistõttu on hõimul hommikulaualt liha puudu ja nii aetakse ta talust minema, lihapraadimiseks vajalikuks puuks läheb pühapuu, misjärel surevad kõik kariloomad ja seejärel hakatakse üksteist ohverdama. Samal ajal õpib Erek kõvaks maadlejaks ja film lõppeb eepilise vabamaadluslahinguga. Ühesõnaga ilus ja lihtne film.
Mõnumeeter: nada
Valumeeter: üks inimene kägistatakse ratsapiitsaga, teist pekstakse ratsapiitsaga, kolmas kukub ratsahobusega järsust mäest alla.
Ajumeeter: laulud on kohati päris ajukad

Seejärel kupatusin vesterni vaatama, kuna mis pöff see on, kui vesterni ei vaata. Sistersi vennad kukkus USA-s robustselt läbi ja ei saagi aru, et miks täpselt. Vägivalda on, nalja saab ka ja näitlejad on väga head (John C. Reilly, Jake Gyllenhaal ja Joaquin Phoenix). Veidi vägivaldsed vennad hakkavad taga ajama jäljekütti, kes ajab taga kullaotsijat. Tulistatakse ohtralt, igav ei hakka ja lõpuheitlus oli kõige kummalisem lõpuheitlus, mida ma vesternides näinud olen. Äkki tuuakse kinodesse ka?
Mõnumeeter: mkm
Valumeeter: verd lendab, ajusid lendab, karud ründavad, hobused surevad, inimesed lahustuvad
Ajumeeter: mm, ka tore.

[telekavaataja]

Selle ühiskondliku pasatormi keskel on kinoskäik lausa kohustuslik. Sommide "Inimese roll" Elektriteatris, millest kirjutati kenasti ka kultuuriportaalis. Teeb ka Eesti vaatenurgast veitsa kadedaks, siin vist järgmine komöödia moodi asi jälle "Klassikokkutulek".

Käisin ka seda vaatamas. Oli tore. Tagantjärgi parim nendest, mis see aasta pöffil nähtud.

Kaks härrat ülikonnas. Alati ma ütlen, et see on viimane Saksa film, mida ma vaatama lähen, ja ikka lähen. Film oli liiga pikk ja täis ülevõimendatud kujundeid, mis püüdsid väliselt keerukat Saksa siseteemat käsitleda. Juutide tapmine, seks oma hääbuva emaga, vaidlus isa ja poja vahel.

Kejal. Iraani-Iraagi piiril elavad inimesed tegelevad salakaubaveoga. Üks Tehranis õppiv naistudeng tuleb tagasi oma ema juurde, kuna vend tapetakse seda tehes ära. Siis püüab naine sama teha. Kaunid mäed ja poolik sisu. Range Iraani kombestik, surema jäetud maapiirkonnad.