Vittu. Kirjutasin just pikalt ära, mida ma filmidest arvan, aga siis suutsin kuidagi kõik maha kustutada. Türa.
Esimene film rääkis kolmest paarist, kes olid väga ökod, laktoositalumatud, feministid ja õunatehnika kasutajad. Naised tahtsid last saada ja siis läks kõik persse, kuna üks läks ökonduses lolliks, teine ei viitsinud enam paari mängida ja kolmas sai aru, et kogu ökokultuur on veel ahistavam, kui nö. massikultuur. Tisse nägi ainult korraks, päris naljakas oli ja filmi nimi oli Meie lahe elu.
Seejärel tuli film, mida ma kindlasti tahtsin ära vaadata - Eitus. Räägib siis holokaustieitaja David Irvingu kohtuvaidlusest ühe USA ajaloolase vastu, kus USA ajaloolane pidi tõestama, et holokas tõesti aset leidis. Teema oli igati huvitav, kohtudraamana ka päris okei, aga taaskord oli USA filmitööstus suutnud heroilisuse ja tegelaste mustvalgusega vindi üle keerata ja lõpuks keeras see vähe tüütuks. Tisse ei näinud, rahvas aplodeeris ennastunustavalt.
Seejärel asusin otsima endale järgmiseks filmiks kaaslannat, kuna Eitust vaadanu vabandas, et ta enam ei jõua ja äkki võiks lihtsalt minu poole minna. Kuna ma olen praegu pöffilainel ja pilet oli olemas, siis ütlesin, et äkki järgmine nädal. Asusin seejärel teisi naisi üle vaatama, esimesena seda, kellega käisin mingit Hispaania filmi vaatamas, kus ma magama jäin, aga too kohting oli seepärast marulahe, et tema enda mees oli kodus maruvihane. Igatahes ehmus neiu jubedalt ära, kui ma ütlesin, et ma lähen filmile Operatsioon Antropoid, kui ta enda mehega saali vooris, siis sain aru ka, et miks. Mina irvitasin nagu mishka, tema tegi näo, et ta kaugele ei näe. Kahjuks oli kuidagi üks mu töökaaslanna suutnud pileti täpselt minu kõrvale istuda ja eks ta läheneb täna lausega "a kellega sina kinos olid kah?". Film oli see-eest aeglase algusega, aga siis hooga käima tõmbav Tšehhimaa rahadega tehtud film atendaadist natsisaksa kolmandale käele ning selle järelmängust. Algul venis, siis tehti atendaat, siis põgeneti, siis võideldi, siis saadi in corpore surma. Päris okei oli, rahvas aplodeeris.
Mõnumeeter: filme 23, tisse 7.
Esimene film rääkis kolmest paarist, kes olid väga ökod, laktoositalumatud, feministid ja õunatehnika kasutajad. Naised tahtsid last saada ja siis läks kõik persse, kuna üks läks ökonduses lolliks, teine ei viitsinud enam paari mängida ja kolmas sai aru, et kogu ökokultuur on veel ahistavam, kui nö. massikultuur. Tisse nägi ainult korraks, päris naljakas oli ja filmi nimi oli Meie lahe elu.
Seejärel tuli film, mida ma kindlasti tahtsin ära vaadata - Eitus. Räägib siis holokaustieitaja David Irvingu kohtuvaidlusest ühe USA ajaloolase vastu, kus USA ajaloolane pidi tõestama, et holokas tõesti aset leidis. Teema oli igati huvitav, kohtudraamana ka päris okei, aga taaskord oli USA filmitööstus suutnud heroilisuse ja tegelaste mustvalgusega vindi üle keerata ja lõpuks keeras see vähe tüütuks. Tisse ei näinud, rahvas aplodeeris ennastunustavalt.
Seejärel asusin otsima endale järgmiseks filmiks kaaslannat, kuna Eitust vaadanu vabandas, et ta enam ei jõua ja äkki võiks lihtsalt minu poole minna. Kuna ma olen praegu pöffilainel ja pilet oli olemas, siis ütlesin, et äkki järgmine nädal. Asusin seejärel teisi naisi üle vaatama, esimesena seda, kellega käisin mingit Hispaania filmi vaatamas, kus ma magama jäin, aga too kohting oli seepärast marulahe, et tema enda mees oli kodus maruvihane. Igatahes ehmus neiu jubedalt ära, kui ma ütlesin, et ma lähen filmile Operatsioon Antropoid, kui ta enda mehega saali vooris, siis sain aru ka, et miks. Mina irvitasin nagu mishka, tema tegi näo, et ta kaugele ei näe. Kahjuks oli kuidagi üks mu töökaaslanna suutnud pileti täpselt minu kõrvale istuda ja eks ta läheneb täna lausega "a kellega sina kinos olid kah?". Film oli see-eest aeglase algusega, aga siis hooga käima tõmbav Tšehhimaa rahadega tehtud film atendaadist natsisaksa kolmandale käele ning selle järelmängust. Algul venis, siis tehti atendaat, siis põgeneti, siis võideldi, siis saadi in corpore surma. Päris okei oli, rahvas aplodeeris.
Mõnumeeter: filme 23, tisse 7.
Kommentaar