320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

pöff

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    Algselt postitas Tofoa Vaata postitust
    Jou. Ma jäin seansile veits hiljaks. Kas ma astusin sinule varba peale? Olime samas reas.
    Mäletan ma jee. Ilmselt mitte, muidu oleksid gulagis.

    Kommentaar


      Algselt postitas Mõnuagent 007 Vaata postitust
      Mäletan ma jee. Ilmselt mitte, muidu oleksid gulagis.
      Höh. No igatahes. Ma ei tea, palju ma maha magasin, aga mingi 5-6 minutit pärast algust olin platsis. Hirmus piinlik oli seal viimases reas lõppu kõndida. Ja keegi sai varba peale.

      Anyways. Mul on ka PÖFF alanud. Väga hästi alanud.

      Reedel nagu Dannar juba kirjutas, siis vaatasime juhuslikult üheskoos Stalini surma, mis oli väga mõnus ja meelelahutuslik vaatamine. Dannari sõnu kordama ei hakka. Minu poolt 8/10.

      Pühapäeval võtsin kavasse Three Billboards Outside Ebbing, Missouri, mis oli eepiline kombinatsioon draamast ja komöödiast. Naerda sai kõvasti ja sisu oli igati diip. Kõigil karakteritel olid omad luukered ja omad positiivsed pooled. Tegu on mõnes mõttes sellise Shawshanki lunastusega, mis meeldib kõigile kriitikutele ja kõigile tavalistele kinosõpradele. Tahan näha inimest, eks ütleks, et tegu oli sita või isegi keskpärase filmiga. 10/10.

      Mis filmid said enne PÖFFi algust watchlisti pandud?

      1. 78/52
      2. Arrhythmia
      3. Jane
      4. Loveless
      5. The Florida Project
      6. The Death of Stalin (8/10)
      7. The Shape of Water
      8. The Trial: The State of Russia vs Oleg Sentsov
      9. Three Billboards Outside Ebbing, Missouri (10/10)

      Tuleb kelleltki veel häid soovitusi?
      The path of the righteous man is beset on all sides by the inequities of the selfish and the tyranny of evil men. Blessed is he who, in the name of charity and good will, shepherds the weak through the valley of the darkness, for he is truly his brother's keeper and the finder of lost children. And I will strike down upon thee with great vengeance and furious anger those who attempt to poison and destroy My brothers. And you will know I am the Lord when I lay My vengeance upon you.

      Kommentaar


        Algselt postitas Tofoa Vaata postitust
        Höh. No igatahes. Ma ei tea, palju ma maha magasin, aga mingi 5-6 minutit pärast algust olin platsis. Hirmus piinlik oli seal viimases reas lõppu kõndida. Ja keegi sai varba peale.

        Anyways. Mul on ka PÖFF alanud. Väga hästi alanud.

        Reedel nagu Dannar juba kirjutas, siis vaatasime juhuslikult üheskoos Stalini surma, mis oli väga mõnus ja meelelahutuslik vaatamine. Dannari sõnu kordama ei hakka. Minu poolt 8/10.

        Pühapäeval võtsin kavasse Three Billboards Outside Ebbing, Missouri, mis oli eepiline kombinatsioon draamast ja komöödiast. Naerda sai kõvasti ja sisu oli igati diip. Kõigil karakteritel olid omad luukered ja omad positiivsed pooled. Tegu on mõnes mõttes sellise Shawshanki lunastusega, mis meeldib kõigile kriitikutele ja kõigile tavalistele kinosõpradele. Tahan näha inimest, eks ütleks, et tegu oli sita või isegi keskpärase filmiga. 10/10.

        Mis filmid said enne PÖFFi algust watchlisti pandud?

        1. 78/52
        2. Arrhythmia
        3. Jane
        4. Loveless
        5. The Florida Project
        6. The Death of Stalin (8/10)
        7. The Shape of Water
        8. The Trial: The State of Russia vs Oleg Sentsov
        9. Three Billboards Outside Ebbing, Missouri (10/10)

        Tuleb kelleltki veel häid soovitusi?
        Soovitus: Trial on pask. Nagu, noh, ma saan poliitilisest kaalutlusest aru, aga see film ei ole hästi tehtud.

        P.S. Kolmele sildile ei jõudnud, kuna see kuradi Carroll lõi Watfordi hollandlasel nina lõhki (+4 minutit) ja siis läks Arnautovici pöial ka kahekorra (+8 minutit). Mistõttu Lasnamäe buss läks ära ja pidin ootama järgmist bussi 20 minutit ja siis vaatama seda viimast pähekusemisfilmi.

        Kommentaar




          Nahh, kui ma nüüd molli saan, rsk...

          Kommentaar


            Shape of Water oli ok. Vähemalt ei olnud ühegi varem nähtud fantaasiafilmiga ülemäära sarnane. Lõpuks läks muidugi veriseks hea ja paha vastasseisuks, aga ega ameeriklased teistmoodi ei oska.
            Väga meeldis sakslaste Axolotl Overkill igasuguste piirideta teismelisest tüdrukust, kes ometi justkui suudab oma elu paremini kontrollida kui poolsegased täiskasvanud ta ümber.
            the woman who hurt him must surely have trouble sleeping
            because belle of st mark is a beauty extraordinaire

            Kommentaar


              a kas tisse nägi?

              -e- shit, film "piirideta teismelisest tüdrukust". võtan küsimuse tagasi!

              Kommentaar


                Algselt postitas eika Vaata postitust
                a kas tisse nägi?

                -e- shit, film "piirideta teismelisest tüdrukust". võtan küsimuse tagasi!
                No pornofilm see ei ole st seksistseene otseselt ei näidata.
                the woman who hurt him must surely have trouble sleeping
                because belle of st mark is a beauty extraordinaire

                Kommentaar


                  4. päev
                  McLaren (Uus-Meremaa)
                  „Kas Sul täna mingi film ka on?“
                  „Proovin jõuda küll.“
                  „Kuule, mul on palju tööd, käi ise lapsel järel.“
                  Ja poof, oligi plaan kinno minna saanud ootamatu tagasilöögi. Aga pole hullu, ajakirjanik saab PÖFFi filme vaadata ka kodus. Kuna mõnumeeter oli üsna kurvas seisus, siis mõtlesin ennist vaadata ühte filmi, mis kannab liiginime „erootika“, aga kolme-aastase lapsega on seda keeruline teha. Samamoodi on keeruline vaadata filmi, mille keelest sa aru ei saa – langes ära ka mõni vinge Aasia või Lõuna-Ameerika film või lihtsalt keerulisem film (sest muidu saab jälle keegi pahaseks. Eile sai näiteks Keti lõpu produtsent PÖFFi-radari arvustuse peale marutigedaks ja ütles, et filmi arusaamiseks on vaja mingit elementaarset intelligentsi.).
                  Seega tuleb pöörata pilgud dokumentaalide poole. Spordidokumentaalid kipuvad PÖFFil enamasti head olema. Suure vormelisõitja McLareni elulugu nõuab küll tugevat annust vormeliteadmisi ja –huvi (mida mul väga pole), aga sellest hoolimata kasutati väga lahedaid arhiivikaadreid, räägiti sõpradega ja kui poleks seda nõmedat suvalist putkat raja ääres olnud, siis oleks äkki Bruce McLaren ka ise rääkida saanud.
                  Mõnumeeter: no see film oli võidusõitjast, mis mõnumeetrit te siin ootate?
                  Valumeeter: sõitjad said regulaarselt koledasti viga. Tundus väga-väga valus.
                  Ajumeeter: kõik oli ok.

                  Protsess: Venemaa riik Oleg Sentsovi vastu (Eesti, Poola, Tšehhi)

                  Filmitegija Oleg Sentsovi lugu peaks eestlastele väga huvi pakkuma, sest ka meil sattus üks kapo-ametnik pikaks ajaks Lefortovo vanglasse ja läbis näidisprotsessi. Seega on tema lugu süüdistatuna Krimmis Lenini kuju õhkulaskmise kavandamises igati hea materjal. Mees võeti kinni, viidi Venemaale ja mingit valgust tunneli lõpust ei paista.
                  Aga siis tulevad probleemid filmi ülesehitusega. Äkki on mind Michael Moore’i manipulatsioonidega ära rikutud, aga kui ikka dokumentaalfilmi esimene pool näitab nutvaid sugulasi, igatsevaid lapsi ja siis pühaliku näoga ametikaaslast toetavaid Euroopa režissööre, kes mugavas kinosaalis hoiavad pühaliku näoga sildikest „vabastage Sentsov“, siis meenub kohati Euroopa kriisipakett terrorirünnakutega – muuda FB-profiilipilt, pane nurka terrorirünnaku läbi elanud riigi lipuke ja oota järgmist korda.
                  Ehk film polnud mõjus, Sentsovist oli küll kahju, kuid kõige selgemalt ütles protsessi mõtte ära inimene, kes sai sõna alles tunni möödudes. Nähtud, ilmselt kahe päeva pärast ka meelest. Millest on kahju, sest algmaterjal oli ju hea.
                  Mõnumeeter: nope
                  Valumeeter: emotsionaalselt on kahju
                  Ajumeeter: arusaadav küll

                  Mõte ekstaasist
                  No ja siis sai kell piisavalt palju, et laps enam telekast tulevast šokeeritud ei saaks ja oligi aeg vaadata filmi, mille märksõnadeks on „muusika ja erootika“.
                  Aasta 2019, Ameerika on „riik põhjapool suurt müüri“, kõikjal on õudne palavus. Saksa keelt rääkiv mees sõidab autoga, vaatab kaugusesse ja filosofeerib. Siis filosofeerib mingisugune naine. Maastikud on tühjad, stripparite ja motomeeste baarid tühjad.
                  Ja korraga on mees alasti, tema juurde kõnnib alasti naine – toimub lähedusühe.
                  Mees sõidab edasi, filosofeerib. Maastik on tühi. Naine filosofeerib ka. Mees sõidab edasi. Ja korraga tegeleb naine eneserahuldusega ja operaator üritab objektiiviga naisele väga lähedale sõita.
                  Nagu ütles üks sõber: „Kui seda näidatakse PÖFFil, siis see pole porno, vaid kunst.“
                  Muidu meenutas film kunagist „suurteost“ Brown Bunnyt, kus mees sõitis ka mööda Ameerikat ja siis filosofeeris ja siis näidati alasti inimesi.
                  Kui pärast naise eneserahuldust hakkas mees edasi sõitma ja filosofeerima, siis ma tundsin, et tänaseks aitab ja uni tuli ka. Äkki vaatan homme lõpuni. Aga pigem lähen ikka kinno.
                  Mõnumeeter: jah, punases.
                  Valumeeter: vägivalda ei märganud
                  Ajumeeter: Fifty-sixty, kohati läks veri peast ära, siis oli okei.

                  Kommentaar


                    Algselt postitas Mõnuagent 007 Vaata postitust

                    Protsess: Venemaa riik Oleg Sentsovi vastu (Eesti, Poola, Tšehhi)
                    Selle filmiga seoses meenub mulle üks sügisene pilt Kiievist. Läks natuke selgemaks küll!
                    Eks katsun jõuda siis filmile ka.

                    olgem kristlased, vabandused on esitatud

                    Kommentaar


                      5. päev
                      Püha hirve tapmine

                      Kas te mäletate filmi Lobster? Yorgos Lanthimosi film, kus üksikuks jäänud inimesed pidid leidma endale kiirkorras paarilise, muidu ähvardas neid loomaks muutmine? Ei ole? No siis vaadake kiirelt, kuna see on imeliselt suurepärane film. Aga praegu saab PÖFFil vaadata Lanthimosi järgmist filmi – Püha hirve tapmine. Ärge kartke, sarnasus Püha Tõnu kiusamisega peitub ainult pealkirjas, see on tegelikult hea film.
                      Colin Farrell mängib kardioloogi, kes elab head elu. Kuid tal on ka tulnud tööl tagasilööke ja ühe selle tagajärjega ta tegelebki. Kohtub regulaarselt ühe operatsioonil surnud mehe pojaga ja üritab talle isafiguur olla. Kõik läheb muidugi metsa, sest selgub, et poiss üritab kätte maksta ja Farrelli tegelaskuju on korraga dilemma ees, et kelle on ta perekonnast valmis ohverdama, et teised elada saaks.
                      Lanthimose tegelaskujud on muidugi kõik veidi kiiksuga – räägitakse ootamatul ajal ootamatuid asju ja abielupaar Farrell-Nicole Kidman harrastavad seksmängu, kus naine on justkui „täielikus narkoosis“. Kogu kättemaksudraama meenutab muidugi Michael Haneke filmi „Funny Games“, aga ma nüüd rohkem viiteid ei too.
                      Miks?
                      Sest nagu kirjutas Bill Simmons ühes raamatus, et ta suutis ühe sõprussuhte ära rikkuda selliselt, et nägi sõbra kotis „Usual Suspectsi“ VHS-i ja ta ütles: „Kevin Spacey ongi Kayser Söze“. Sõber ei rääkinud temaga enam aastaid. No ja ma nüüd ei tahagi ära spoilida ei Püha hirve tapmist ega ka Funny Gamesi. Vaadake need ära.
                      Filmi lõpus oli muidugi tore kuulata inimeste arvamusi stiilis: „Mis kurat see nüüd oli?“ ja „Mitte midagi ei saanud aru.“ Ah, olge nüüd, sai ikka! Ega see pole mingi Keti lõpp, mis nõuab intellektuaalsust. Väga hea film oli!
                      Mõnumeeter: Nicole Kidman, täiesti alasti, oossom!
                      Valumeeter: läks võnkesse küll, eriti tugev oli vaimne vägivald.
                      Ajumeeter: vaieldav

                      Sweet Virginia

                      Pöffi ajal saavad paljud vanad inimsuhted uuesti üles soojendatud. Filme on ju nii palju ja koos kinos käia on ka tore ja siis küsidki ammu mitte suhelnud tuttavatelt, et kas ja kuidas saaks filmi vaadata. Muidugi nõuab see jubedalt kaardistamist, et samadele seanssidele ei satuks, sest marupiinlik on panna kalendrisse „selle ja selle inimesega kohtun seal ja seal filmil neljapäeval“, aga siis kaks päeva varem teisele filmile sisse kõndida ja sama inimest näha, et talle öelda „oot, praegu pole kalendris veel sinu päev“. No mul eile nii juhtus, sain muidugi kallistuse, naisisik lõhnas kenasti ja oli ka muidu väga armas, aga eile polnud veel tema päev.
                      Aga naistega peab üldiselt õrnalt käituma, sest filmis Sweet Virginia viis skeemitamine totaalse jamani. Mingi suvatöll kuskil Alaskas kippus enda naist petma ja seepeale palkas naine palgamõrvari, kes mehe teise ilma lasi (sellega algas film). Siis selgus, et naisel pole raha, sest mees oli nii mõttetu, et tal polnud sentigi hinge taga. Siit tuleb taaskord majandusalane õppetund, et ärge ostke midagi järelmaksuga, vaid makske ikka kõik korraga. Eriti palgamõrva. Palgamõrvar sai seepeale pahaseks ja filmi lõpuks olid teises ilmas mitmed inimesed, kes kogu jamaga üldse seotud polnud.
                      Tore ja lineaarne film – pauk, arendus, pauk, tüli ja lõpp-pauk. ERRis töötav kolleeg nimetas seda küll üheks senise PÖFFi suurteoseks, aga ma vist kalibreerisin ootused üle. Kiitsin talle Püha Hirve, mida ta lubas täna vaatama minna, aga ta vist kalibreerib ka ootused üle. Ah, nevermind, hea film oli!
                      P.S. Apollo kinos maksab õlu 3.50! Miks CocaColas see euro kallim on?
                      Mõnumeeter: ebakorrektseid stseene polnud (v.a. palgamõrvari ja prostituudi suguline läbikäimine, aga midagi näha küll polnud).
                      Valumeeter: jah, punases
                      Ajumeeter: kõige lihtsam ja arusaadavam film.

                      Kommentaar


                        Naine vedas kinno



                        Kui tavaliselt õudusfilmid ajavad pigem naerma, siis see oli üsna hirmus. Noh, et selgroog võib nii ära murduda küll päriselt :/ .
                        Tissid olid ära udustatud :/

                        Kommentaar


                          6. päev
                          Meie väike saladus (USA)
                          Vahel leiab pime kana ka tera ehk kui võtta suvalisele seansile pileti, kuna „hetkel on lihtsalt aega“, siis võib minna väga halvasti, aga ka väga hästi. Veebis leiab kümneid nimekirju filmidest, mis panevad mehed nutma. Tavaliste heroiliste sõjadraamade kõrval on seal üht kindlat liiki filmid, kus on lapsed, kus on surm ja kus on suureks kasvamise valu. Alustame kasvõi Rob Reineri Stand By Me, Elem Klimovi ülijube sõjafilm Иди и смотри või jaapanlaste sõjadraama Grave Of the Fireflies, mis pigistab isegi kivist vee välja.
                          No nii ma siis läksin vaatama filmi kahest väiksest tüdrukust ilma midagi teadmata, aga filmi lõpus mõtlesin, et oleks pidanud pisarameetri ka filmi lõppu lisama. Film toimub 9/11 ajal ja kaht tüdrukut kasvatav üksikema jääb New Yorkis kadunuks, nendega üritab hakkama saada treileris elav narkarist naabrinaine ja kuskil küünis peidab potentsiaalne terrorist, kes vist ikkagi pole terrorist. Tüdrukud ise elavad aga täielikus fantaasiamaailmas ehkki nende ümber on kõik väga õudne ja trööstitu.
                          Ühesõnaga väga ilus film.
                          Mõnumeeter: olge nüüd, ikkagi film lastest.
                          Valumeeter: ühele mehele lüüakse labidaga pähe
                          Ajumeeter: kõik oli arusaadav, hea töö.


                          Palvetaja enne koitu (Prantsusmaa, Inglismaa)
                          Kaua ei saanud muidugi härdal emotsioonil settida lasta, sest mis mees see ikka mossitab, vaid läksin kohe macho-mõõdet tagasi saama. Sõpruses (õlu on endiselt linnakinode odavaim) oli kohal palju sportlikke mehi, kes paistsid kõik üksteist tundvat ja linale jõudis film muay thai poksi positiivsest mõjust inimesele.
                          Spordifilme tehakse ju ikka ja viimasel ajal üha tihemini. Eriti võitluskunstifilme, sest erinevaid stiile tuleb kui seeni pärast vihma. Poks tõi välja Rocky ja Vasakukäelise, MMA-d populariseeris mingi film Tom Hardyga (Fighter äkki?) ja isegi maadlusest suudeti film teha (Foxcatcher). Aga muay thai film on hoopis midagi muud, ei ole karmi montaaži treeningutest, vaid pigem näidatakse Tai vanglate õudusi, kus mehed magavad kui silgud reas, öösel vägistatakse nõrgemaid mehi ja hommikul leitakse see mees üles pooduna. Kõige selle seas üritab inglise poksija hakkama saada ja suudab enamvähem reele saada muay thaiga tegeledes.
                          Sõnu on vähe, kakeldakse hirmsalt, kohati on väga kole. Seda näeb kinos veel, aga võtke ikka neidusid ka kaasa, sest neid oli saalis umbes viis.
                          Mõnumeeter: nägi mingeid rindu, aga see oli vist naine taipärases kastmes.
                          Valumeeter: oi, väga valus hakkas.
                          Ajumeeter: sõnu oli vähe, rusikaid palju. Arusaadav värk!


                          Halastamatu (Korea)
                          No ja siis jooksin ma täie vungiga Sõprusest Kosmose poole, aga hüppasin vale bussi peale ja pidin kusagilt Veerenni tänavalt tagasi jooksma. Ent film Halastamatu oli üks selliseid, mille ma enda PÖFFikalendris paksu joonega alla tõmbasin, kuna sisututvustuses lubati „aasta jaburaimat märuli“. Sain jälle tünga, sest mis mõttes see jaburaim oli? Keskmine Eesti kinolevvi jõudev tegevusfilm on umbes kolm korda jaburam.
                          Naispalgamõrvarid pole ju miskit uut, aga kõik nad on mõnusalt seksikad. Noh, et kurjad ja ohtlikud, kellele sellised ei meeldiks! Sisse tuli ka romantilise komöödia aspekt, mille ajal said mõned nõrgema närvikavaga inimesed vähemalt naerda, aga siis hakkas jälle verd lendama ja inimesi hukkus suurel hulgal ja suurtel kiirustel.
                          Jäin rahule, soovitan. Aga päeva kõige armsam film oli ikkagi see esimene. Poetan nüüd veel ühe pisara.
                          Mõnumeeter: aluspesus palgamõrvar oli max.
                          Valumeeter: noh, ikka kõvasti
                          Ajumeeter: ebalineaarne ajajoon võib kohati sassi ajada küll.


                          P.S. Juhin siin tähelepanu, et palju pahameelt teeninud Rohelise kassi arvustus, mis Õhtulehe filmiblogis on, pole minu kirjutatud Ei julge isegi vaadata seda filmi.

                          Kommentaar


                            Käisin ka "Halastamatut" vaatamas ja mulje on selline meh ning hea vahepeal. Arvustuses võrreldi mh "Oldboy"-ga, aga treiler sisaldas peaasjalikult purskavat verd ja see tekitas kahtlusi, kui sügav sisu seal ikka olla võib. Umbes poole filmi pealt oli selge, mis lõpuks saab. Kõige veenvamad näitlejad olid hirmunud lapsed, kelle vanemaid parasjagu piinati või tapeti. Peategelase puhul kõikus pendel pidevalt tapan-kivinäoga-10-tüüpi-minutis ja ninnu-nännu vahel - natuke liiga palju (ilusaid) tundeid inimeses, kes nägi lapsena pealt, kuidas isa pea kohtus tömbi metalse esemega ning on sellest peale vihkamist täis mõrvariks kasvatatud. Võitlusstseenid kippusid lohisema, aga see on võib-olla kohaliku kunsti eripära, et 50 meest peavad ükshaaval tera ette jooksma, et siis kaadris purskkaevusid näidata saaks.
                            I don't write erotica but I do write. Don't get paid for it though. My writing is a little more high profile than erotica generally. I stay anonymous though so I can never be compensated for my work.

                            Kommentaar


                              7. päev

                              Taksojuht (Lõuna-Korea)

                              Korealastel on kummaline oskus teha väga arusaamatu žanrimääratlusega filme - algab ühes žanris, liigub vaikselt teise žanrisse ja lõpetab hoopis kolmandas. Sama taktikat üritas USA-s kasutada film Colossal Anne Hathawayga peaosas, kuid publikumenu see ei saavutanud.

                              Taksojuht alustab näiteks sotsiaalkriitilise komöödiana, et sealt edasi minna poliitdraamaks, siis action-filmiks, et lõpusadamas minna tõelisesse nutukasse. See pole kindlasti film, kus mehed nutavad, aga naised nutsid saalis küll. Sisust nii palju, et tuleb sakslasest ajakirjanik ja tahab diktaatorliku Lõuna-Korea (tegevus toimub 1980. aastal) sõjaväe piiramisrõngas olevasse linna pääseda. Palkab selleks eluraskustes taksojuhi, tehakse nalja ja siis on korraga tõsine lahing käimas.

                              Ja mis kõige tähtsam, film on küll tugevalt üle kahe tunni pikk, aga need kaks tundi läksid nii kiiresti, et sisuliselt ei saanud arugi, kuidas film lõpuni jõudis.

                              Soovitan, saab naerda, saab nutta (soovi korral) ja pärast on igati hea tunne. Kui te ei taha vaadata USA filme, aga muid riike ka väga ei julge, siis Korea filmid võivad olla just need, mida vaadata.

                              Mõnumeeter: nada
                              Valumeeter: üliõpilasrahutuste mahasurumine oli verine
                              Ajumeeter: väga hea ja lihtne

                              Kommentaar


                                Huvitava pealkirjalise sarnasusena käisin eile vaatamas Iisraeli filmi "Autojuht". Sellega sarnasused ka lõpevad, sest tegemist oli üliaeglaselt kulgeva looga naisest ja pojast ilma jäänud mehest, kes teenis raha kerjajate abistamisega. Ta sõidutas neid rikaste kaaslinlaste juurde, mõtles neile välja südantkriipiva loo ning saatis nad siis raha küsima. See tehti pärast pooleks. Tegevus toimus linnas, kus suurem osa inimestest ortodokssed juudid. Paljud linnaelanikud olevat olnud väga vastu, et isegi selline vaikne film seal vändataks. Armas lugu aeglase kino austajaile.
                                the woman who hurt him must surely have trouble sleeping
                                because belle of st mark is a beauty extraordinaire

                                Kommentaar

                                Working...
                                X