Vastus teemale \'pöff\'
nii, et sain sellest tavalisse elurütmi esmakordselt alles täna sisse, siis polnud aega varem kirjutada, aga hea meelega parandaks selle vea. kirjutamisjanu kustutamise kõrval võib keegi isegi huvitatud olla.
et ma pidin mujal eestis ja kohati ka koolis aegajalt kohal olema, ei saa ma kiidelda võistlusprogrammis olnud filmide nägemise ja hindamisega. lõpupeol sai küll siit ja sealt erinevaid kommentaare kuuldud, kuid mis ma neist ikka seletan. hakkan parem illegaalsel teel oma väikest pöffi siin arvuti taga korraldama ja siis paralleelselt teile neist jutustama. kunagi.
nägin ära kokku kusagil 20 filmi, neist oma 15 või 16 justfilmi raames nukuteatris. minu ootused ületati, sest tegemist oli kokkuvõttes päris hea läbilõikega maailma kinost, sugugi mitte lihtsad noortekomöödiad või -tragöödiad. korralikud lood ja korralikud filmid. alustan siis mõne parema pala kirjeldamisega sellest, mis sealt näha sai.
võitjaks noortefilmide festivalil tuli (teatavasti) rootslaste ja soomlaste ühisprojekt nimega \'popmuusika a la vittula\' ja seda asja eest. nagu ma aru sain, on aluseks ka eestis vähemalt mingisuguse populaarsuse saavutanud samanimeline raamat ja räägib ta kahe poisi omavahelisest suhetest ja üleskasvamisest põhja-rootsi väikelinnas vittulas. heale loole ja suurepärastele näitlejatöödedele (ausalt!) vürtsitas režissöör kõrvale kõikvõimalike kohatuid nalju ja tegelasi, mis ei olnud mitte magenaljakad, vaid omasid sügavamat sümbolit endas. kui võimalus (mida ma ei usu, et tekib), siis soovitan siiralt ära vaadata. mingisugune võrdlus \'kevadega\' kannatab täitsa ära, külakomejandi ja filmi aususe osas.
teise koha andsin mõttes itaalia filmile \'varastatud lapsepõlv\', mis sarnaselt \'vittulale\' jäi eeskätt meelde hea näitlejatöö poolest peategelase poolt. lugu ise oli kavalalt üles ehitatud ja ei reetnud lõppu sekundikski (erinevalt paljudest teistest noortefilmidest, kus probleemid ja lahendused liiga tihti sarnanesid). osav dialoog ja mõnus tempo.
punase templi pähe ja südamele lõi kahtlemata iraani ja iraagi \'kilpkonnad suudavad lennata\'. huvitava vaatenurga alt tehtud teos, peaks ütlema. näidata sõda sellest küljest, mis meil televiisori ees nägemata jääb, ei ole just uus lahendus, ent erinevalt kõikvõimalikest eelkäijatest ei muutunud asi kordagi klišeelikuks ega midagi. film lastest ja nende tegemistest/mõtetest praegusel sõjaajal. südamlik ja kohati tõesti hingetuks teinud lugu. kui kellelgi on soov midagi sellist näha, mida ta kindlasti varem pole näinud, siis hankige.
ära tahaks mainida veel iirlaste \'võimsa keldi\', kus kaasa lõid sellised nimed nagu gillian anderson ja robert carlyle. ühes tolle noore peategelasega moodustus suurepärane näitlejateansambel, mida saatis väike, aga mõnus lugu ja mis muidugi veel tähtsam, mahe iiri keel, traditsioonid ja muusika. ja filmi alguses lõi newcastle\'i särgis poiss tänavaturniiril värava.
nii. nüüd justfilmist aitab ja ma räägin teile oma uutest lemmikfilmidest.
nö. päris pöffil õnnestus mul ära näha neli filmi ja kolm neist olid isegi nii kõrgete ootustega nagu mul lihtsalt võrratud.
siit ja sealt olen lugenud kergelt nurisevaid kommentaare jim jarmuschi viimase meistriteose \'murtud lilled\' kohta, aga ei saa aru, miks virisetakse. spetsiaalselt bill murrayle (ja kuuldavasti ka bill murrayST) kirjutatud teos vanaks jäävast don juanist, kes asub rännakule, leidmaks oma oletatava poja ema. ei nõustu nendega, kes ütlevad, et film oli liiga aeglane ja kaotas mingil hetkel oma muheduse ja ühiskonna poole suunatud iroonia - minu arust oli kõike piisavalt ja rohkemgi. magusad hoobid siia ja sinna, suurepärased tegelased ja veel suurepärasem näitlejaansambel&-töö. vot. kui vaja punkte panna meie kuulsal skaalal, siis tubli 9/10.
täiesti uue elamuse vaatamisest sain michael hanekese värskelt euroopa parimaks filmiks valitud \'varjatud\' linastusel. psühholoogiline thriller oma parimas vormis. vaatajale antakse ainult vihjeid ja silm peab olema teravalt ekraanil kogu kaks tundi, mil asi väntab. näitlejatööd olid natuke üle paisutatud (olin lugenud ja kuulnud vist liiga palju, selles asi), aga ei ühtegi halba sõna. kui oled väsinud, siis ära vaata, seda ütleks ka vahele. küllaltki staatiline ja vaikselt edasi(-tagasi) liikuv lugu, kus vaataja tähelepanuvõime pannakse tõsiselt proovile. oleme me selleks valmis?. punktid? ütleme 8,5/10.
JA NÜÜD MINU SUURIM ELAMUS. \'LAPS\' - sel aastal cannes\'ist kuldse palmioksa katki teinud, pool belgiasse, pool prantsusmaale jätnud 1,5h tunnine draama kahest noorest nö. tänavalapsest, kes lapse saavad. nende mõtted, ellusuhtumine, hoiak - brilliantne! peategelase (mängis jeremie renier) rollitäitmine võttis suu lahti ja mis seal salata, pisaragi silma. raske on niimoodi kiiresti ja prauhti rohkem rääkida. minge kinno. ei kahetse. 10/10.
mis veel positiivsest küljest meelde tuli, oli aastaid tagasi \'trainspottinguga\' välja tulnud danny boyle\'i lastefilm \'miljonit\'. vahva fantaasialend.
vot, pikk ja mitte sugugi kõike puudutav sai, aga nii on.
järgmine aasta jälle!
nii, et sain sellest tavalisse elurütmi esmakordselt alles täna sisse, siis polnud aega varem kirjutada, aga hea meelega parandaks selle vea. kirjutamisjanu kustutamise kõrval võib keegi isegi huvitatud olla.
et ma pidin mujal eestis ja kohati ka koolis aegajalt kohal olema, ei saa ma kiidelda võistlusprogrammis olnud filmide nägemise ja hindamisega. lõpupeol sai küll siit ja sealt erinevaid kommentaare kuuldud, kuid mis ma neist ikka seletan. hakkan parem illegaalsel teel oma väikest pöffi siin arvuti taga korraldama ja siis paralleelselt teile neist jutustama. kunagi.
nägin ära kokku kusagil 20 filmi, neist oma 15 või 16 justfilmi raames nukuteatris. minu ootused ületati, sest tegemist oli kokkuvõttes päris hea läbilõikega maailma kinost, sugugi mitte lihtsad noortekomöödiad või -tragöödiad. korralikud lood ja korralikud filmid. alustan siis mõne parema pala kirjeldamisega sellest, mis sealt näha sai.
võitjaks noortefilmide festivalil tuli (teatavasti) rootslaste ja soomlaste ühisprojekt nimega \'popmuusika a la vittula\' ja seda asja eest. nagu ma aru sain, on aluseks ka eestis vähemalt mingisuguse populaarsuse saavutanud samanimeline raamat ja räägib ta kahe poisi omavahelisest suhetest ja üleskasvamisest põhja-rootsi väikelinnas vittulas. heale loole ja suurepärastele näitlejatöödedele (ausalt!) vürtsitas režissöör kõrvale kõikvõimalike kohatuid nalju ja tegelasi, mis ei olnud mitte magenaljakad, vaid omasid sügavamat sümbolit endas. kui võimalus (mida ma ei usu, et tekib), siis soovitan siiralt ära vaadata. mingisugune võrdlus \'kevadega\' kannatab täitsa ära, külakomejandi ja filmi aususe osas.
teise koha andsin mõttes itaalia filmile \'varastatud lapsepõlv\', mis sarnaselt \'vittulale\' jäi eeskätt meelde hea näitlejatöö poolest peategelase poolt. lugu ise oli kavalalt üles ehitatud ja ei reetnud lõppu sekundikski (erinevalt paljudest teistest noortefilmidest, kus probleemid ja lahendused liiga tihti sarnanesid). osav dialoog ja mõnus tempo.
punase templi pähe ja südamele lõi kahtlemata iraani ja iraagi \'kilpkonnad suudavad lennata\'. huvitava vaatenurga alt tehtud teos, peaks ütlema. näidata sõda sellest küljest, mis meil televiisori ees nägemata jääb, ei ole just uus lahendus, ent erinevalt kõikvõimalikest eelkäijatest ei muutunud asi kordagi klišeelikuks ega midagi. film lastest ja nende tegemistest/mõtetest praegusel sõjaajal. südamlik ja kohati tõesti hingetuks teinud lugu. kui kellelgi on soov midagi sellist näha, mida ta kindlasti varem pole näinud, siis hankige.
ära tahaks mainida veel iirlaste \'võimsa keldi\', kus kaasa lõid sellised nimed nagu gillian anderson ja robert carlyle. ühes tolle noore peategelasega moodustus suurepärane näitlejateansambel, mida saatis väike, aga mõnus lugu ja mis muidugi veel tähtsam, mahe iiri keel, traditsioonid ja muusika. ja filmi alguses lõi newcastle\'i särgis poiss tänavaturniiril värava.
nii. nüüd justfilmist aitab ja ma räägin teile oma uutest lemmikfilmidest.
nö. päris pöffil õnnestus mul ära näha neli filmi ja kolm neist olid isegi nii kõrgete ootustega nagu mul lihtsalt võrratud.
siit ja sealt olen lugenud kergelt nurisevaid kommentaare jim jarmuschi viimase meistriteose \'murtud lilled\' kohta, aga ei saa aru, miks virisetakse. spetsiaalselt bill murrayle (ja kuuldavasti ka bill murrayST) kirjutatud teos vanaks jäävast don juanist, kes asub rännakule, leidmaks oma oletatava poja ema. ei nõustu nendega, kes ütlevad, et film oli liiga aeglane ja kaotas mingil hetkel oma muheduse ja ühiskonna poole suunatud iroonia - minu arust oli kõike piisavalt ja rohkemgi. magusad hoobid siia ja sinna, suurepärased tegelased ja veel suurepärasem näitlejaansambel&-töö. vot. kui vaja punkte panna meie kuulsal skaalal, siis tubli 9/10.
täiesti uue elamuse vaatamisest sain michael hanekese värskelt euroopa parimaks filmiks valitud \'varjatud\' linastusel. psühholoogiline thriller oma parimas vormis. vaatajale antakse ainult vihjeid ja silm peab olema teravalt ekraanil kogu kaks tundi, mil asi väntab. näitlejatööd olid natuke üle paisutatud (olin lugenud ja kuulnud vist liiga palju, selles asi), aga ei ühtegi halba sõna. kui oled väsinud, siis ära vaata, seda ütleks ka vahele. küllaltki staatiline ja vaikselt edasi(-tagasi) liikuv lugu, kus vaataja tähelepanuvõime pannakse tõsiselt proovile. oleme me selleks valmis?. punktid? ütleme 8,5/10.
JA NÜÜD MINU SUURIM ELAMUS. \'LAPS\' - sel aastal cannes\'ist kuldse palmioksa katki teinud, pool belgiasse, pool prantsusmaale jätnud 1,5h tunnine draama kahest noorest nö. tänavalapsest, kes lapse saavad. nende mõtted, ellusuhtumine, hoiak - brilliantne! peategelase (mängis jeremie renier) rollitäitmine võttis suu lahti ja mis seal salata, pisaragi silma. raske on niimoodi kiiresti ja prauhti rohkem rääkida. minge kinno. ei kahetse. 10/10.
mis veel positiivsest küljest meelde tuli, oli aastaid tagasi \'trainspottinguga\' välja tulnud danny boyle\'i lastefilm \'miljonit\'. vahva fantaasialend.
vot, pikk ja mitte sugugi kõike puudutav sai, aga nii on.
järgmine aasta jälle!
Kommentaar