320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Aivar Pohlak - kasulik või kahjulik?

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    Algselt postitas ALECOQQ Vaata postitust
    Palju inimesi müüb Eestist välja jalgpallureid edukalt?
    Mis sa arvad "edukalt" all ? Norra, Rootsi ning Soome ?

    Asi on selles, et Flora müüb (teisejärguliste liigadesse) pallureid välja aga teised juhtivad ML klubid ostavad pallureid kooseisude tugevdamiseks.

    Kommentaar


      Algselt postitas kala Vaata postitust
      Kui koondisemängudes promomine on müügil esmatähtis, siis miks pole välisklubis Dmitriev, Kotenko, aga on Londak, Palatu?
      On olemas nii palluritetüüp nagu "kodusistuja". Nad ei soovi mängida välismaal. Dmitriev, Kotenko, Vassiljev, Reim, Kristal...

      Kommentaar


        Algselt postitas Sats1 Vaata postitust
        On olemas nii palluritetüüp nagu "kodusistuja". Nad ei soovi mängida välismaal. Dmitriev, Kotenko, Vassiljev, Reim, Kristal...
        Tõupuhas off-topic, kuid ma ei saanud sellele postitusele vastamata ka jätta.

        Reim mängis Kotka FC KooTeePee juuni 1999 - jaanuar 2001 (sealt käisid veel läbi esimese põlvkonna floralased Urmas Kirs, Argo Arbeiter, Toomas Kallaste, Meelis Lindmaa). Peale selle käis ta kunagi Lõuna-Korea klubis testimisel, aga lepingut ei saanud.
        Kristal mängis alates juulist 1999 IF Elfsborgis ja 2000 detsembrini FC Lahtis.
        Pärast seda vanuse tõttu ei olnud enam võimalust. Nii istusidki kodus Floras.

        Kommentaar


          LENNAT,
          On teada et Reim ning Kristal mängisid välismaal
          ( http://foorum.soccernet.ee/showthread.php?t=2828 ), aga mu PÕHIMÕTE on selles, et nad on "kodusistujad".

          Kommentaar


            Algselt postitas Raivo19 Vaata postitust
            Aga kriitikat tuleb ju uksest ja aknast.Selles suhtes,ega härral kerge ka pole,kui pidevalt kaikaid kodaratesse visatakse.

            Seda ka,et üheks põhilisemaks eesti jalgpalli arengu paigalseiskumise põhjuseks on lihtsalt andekate mängijate puudumine.Ei ole siin süüdi juhid,ametnikud,treenerid või muud asjapulgad.Jalgpall on suure võistkonna spordiala ja kui individuaalseid andeid veel kerkib pisut,sumbuvad nad keskpärasesse tiimi ära.Tippsport üldse, ja jalgpall kaasaarvatud, on tänapäeval ikkagi eriti andekate inimeste pärusmaa.Kui individuaalaladel saab veel kuidagi sportlase ära hellitada ja talle kõik võimalused luua tipputõusmiseks,siis meeskonnaaladel(eriti vutis) on see üsna raske.Näide kasvõi eesti suusatamisest,kus tipud on,aga teatevõistkondi mitte.
            a) Mida Sa pead silmas "uksest ja aknast" tuleva kriitika osas? Vastupidi, avalikku, julget, argumenteeritud kriitikat on liiga vähe.
            b) Kas kriitika on kaigaste kodaratesse loopimine?
            c) Miks ei ole andekaid mängijaid? Vanemad ei tee? Andekaks kasvab mängija ikkagi hea ja kogenud treeneri käe all, treenides, õppides ja võisteldes.
            d) Tipp-sport ei ole enam ammu andeka inimeste pärusmaa. Tänane tipp-sport on professionaalide pärusmaa, tulemus on alati töö peegeldus. Mida aasta edasi, seda väiksemat kaalu omab nn andekus.
            e) Vastupidi. Meeskonnad ongi Eestis ära hellitatud. Korvpallis on korralikud palgad, väravpallurid ei taha väga välismaale, jalgpallis pääseb tippliigas platsile see, kes vähegi tahab ja natukenegi pingutab. Individuaalalal maailma tippu jõudmine on juhuse läbi absoluutselt välistatud. Samas meeskondlikul alal loodab Eesti alati, ükskõik millise vastase vastu, võitu või vähemalt viiki.
            14. september 2006, Tallinn

            Kommentaar


              Algselt postitas Sats1 Vaata postitust
              On olemas nii palluritetüüp nagu "kodusistuja". Nad ei soovi mängida välismaal. Dmitriev, Kotenko, Vassiljev, Reim, Kristal...
              Oled nende käest isiklikult küsinud ja tead, et nad loobuvad niisama oma potentsiaali realiseerimisest? Ehk seletad seda huvitavat põhimõtet?
              Which ship has never docked at Liverpool?
              The Premiership.

              "Milk is for babies. When you grow up you have to drink beer" - Arnold Schwarzenegger, 1975

              Kommentaar



                ekspress 1996


                Algselt postitas uvv Vaata postitust
                d) Tipp-sport ei ole enam ammu andeka inimeste pärusmaa. Tänane tipp-sport on professionaalide pärusmaa, tulemus on alati töö peegeldus. Mida aasta edasi, seda väiksemat kaalu omab nn andekus.
                e) Vastupidi. Meeskonnad ongi Eestis ära hellitatud. /../Individuaalalal maailma tippu jõudmine on juhuse läbi absoluutselt välistatud. Samas meeskondlikul alal loodab Eesti alati, ükskõik millise vastase vastu, võitu või vähemalt viiki.
                jah 6igus, paljud andekad on oma talendi maha joonud,
                aga ainult 'treenimise maailmameister' ka veel kuhugi ei j6ua,
                seda 1 andekat, kes oleks ka tookas (nt Shmigun), on siiski kergem leida kui 11, kes meeskonna moodustavad

                jah, just Eesti
                tasemel
                on meeskonnad hellitatud,
                ja loota ju v6ib (jalgpallis eriti, kus ullatused on v6imalikud ja eurovisioonil on Eesti alati favoriit meie ajakirjanduse eelvaadete p6hjal), aga praktikas on ikka null punkti ja varavat
                GEORGE: No, no, no! Nothing happens /-/ RUSSELL: Well, why am I watching it?
                GEORGE: Because it's on TV RUSSELL: Not yet..
                (Seinfeld, The Pitch)

                Kommentaar


                  Algselt postitas uvv Vaata postitust
                  a) Mida Sa pead silmas "uksest ja aknast" tuleva kriitika osas? Vastupidi, avalikku, julget, argumenteeritud kriitikat on liiga vähe.
                  b) Kas kriitika on kaigaste kodaratesse loopimine?
                  c) Miks ei ole andekaid mängijaid? Vanemad ei tee? Andekaks kasvab mängija ikkagi hea ja kogenud treeneri käe all, treenides, õppides ja võisteldes.
                  d) Tipp-sport ei ole enam ammu andeka inimeste pärusmaa. Tänane tipp-sport on professionaalide pärusmaa, tulemus on alati töö peegeldus. Mida aasta edasi, seda väiksemat kaalu omab nn andekus.
                  e) Vastupidi. Meeskonnad ongi Eestis ära hellitatud. Korvpallis on korralikud palgad, väravpallurid ei taha väga välismaale, jalgpallis pääseb tippliigas platsile see, kes vähegi tahab ja natukenegi pingutab. Individuaalalal maailma tippu jõudmine on juhuse läbi absoluutselt välistatud. Samas meeskondlikul alal loodab Eesti alati, ükskõik millise vastase vastu, võitu või vähemalt viiki.
                  Kas sa tõesti arvad,et Pohlak vähe võtta saab?Ära ole nii naiivne-teda on jalgpalli vedama algamisest saadik väga palju kritiseeritud.Ja see kriitika ongi üle kandunud kaigaste kodaraisse loopimiseks,a'la seda me ei luba teha,selle jaoks pole raha,oled egoist ja teistega ei arvesta jne.
                  Tippsport on kindlasti andekate inimeste pärusmaa+tohutu töökus+raha+meditsiin,taust+õnn jm.Aga esimeseks eelduseks jääb siiski anne.Kui seda ei ole,ei ole sul selle töökusega eriti midagi peale hakata.Keskpäraseks muidugi saad.Ehedaks näiteks on enamus Eesti koondisest.Kui on vähegi antud,saab treener ja muud tegurid muidugi sportlasest tegija vormida.
                  Eks meeskondlikku ja individuaalala võrrelda on raske,meeskonnana edu saavutada on samuti raskem.Aga ma ei ole päris nõus,et meeskonnad on ära hellitatud,ka neil käib kõva konkurents ellujäämise nimel.Kuigi kett on ikka nii tugev,kui tugev on selle nõrgim lüli.Sellepärast ei tule meile isegi viiki mitte, nagu näha.Ega me ometi juhuse peale lootma saa jääda,ikka ära tuleb panna.
                  Kapten Trumm

                  Kommentaar


                    Algselt postitas triobet
                    U19 -Luts, Anier
                    U17-Stepanjan.... Ojamaa ei olegi sinu arvates liidrite hulgas. see minu arust näitab kõigile siin väga hästi, et sinu arusaamine jalgpallist pole just parim.
                    See, et koondises on 2 Flora mängijat, ei tähenda, et nad on seal liidrid.

                    Kommentaar


                      Algselt postitas Raivo19 Vaata postitust
                      Tippsport on kindlasti andekate inimeste pärusmaa+tohutu töökus+raha+meditsiin,taust+õnn jm.Aga esimeseks eelduseks jääb siiski anne.Kui seda ei ole,ei ole sul selle töökusega eriti midagi peale hakata.Keskpäraseks muidugi saad.Ehedaks näiteks on enamus Eesti koondisest.Kui on vähegi antud,saab treener ja muud tegurid muidugi sportlasest tegija vormida.
                      Kas ma saan õigesti aru, et meil pole ühtegi maailma mõistes heatasemelist mängijat Eestis, kuna kõik meie jalgpallurid on andetud? Ma usun, et puudust ei ole andekatest noormängijatest, vaid pole inimesi, kes suudaks nende andeid esile tuua.
                      20 LEGEND

                      Kommentaar


                        Algselt postitas triobet
                        väga arukas jutt(Y) eestis puuduvad just head noortetreenerid.

                        pohlaku süsteem on see, et kuni 10. eluaastani peab tegelema erineva spordiga( korvpall, kergejõustik jne.), siis 10-17 tundma asjast niisama lõbu ja mängima lihtsalt jalgpalli ja 17. aastaselt alustama kõva tööga. (Ta öelnud ka seda eelmine aasta. Ei mäleta enam kus ja millal täpselt.) Mujal aga alustavad poisid juba vähemalt 10 aastaselt kõva ja läbimõeldud trenni ning 17 aastaselt on juba peaaegu küpsed mängijad, kes harjunud kiire tempoga ning kellel on kõva füüsiline ettevalmistus ja hea tehniline põhi. Kui Ojamaa poleks väiksest peale mänginud 2-3 aastat vanematega jalgpalli ning alustaks alles praegu kõvade trennidega, siis ei usu, et poiss jääks kellelegi silma enam.
                        Talente on eestis kindlasti korralikult, probleem on just selles, et seda annet ei suudeta edasi arendada.
                        Esiteks - kuskohast tuleneb väide, et selline on Pohlaku süsteem? Konkreetset viidet paluks. Ja miks see loogiline peaks olema?

                        Ja seda ka, keda näeksite siis Pohlaku kohta täitmas? Palju meil on neid fanaatikuid, kes oma elu (võõra) eesmärgi nimel ohverdavad?
                        Which ship has never docked at Liverpool?
                        The Premiership.

                        "Milk is for babies. When you grow up you have to drink beer" - Arnold Schwarzenegger, 1975

                        Kommentaar


                          Irw
                          Kerge vabandus,et ei viitsi otsida.
                          Mina küll ühtki sellist kirjatükki ei mäleta.
                          Ütle palun kas oled mingit moodi seotud ka jalgpalliga (noortetööga või flora süsteemiga) või oled oma arvamuse kujundanud meedia vahendusel?
                          Janno on jalgpallitreener mitte jalgpallijuht.
                          Natuke võiks ikka mõelda ka enne kui sellist lolli juttu ajama hakkad!
                          Eriti käib see selle süsteemijutu kohta
                          INTER ARMA CARITAS

                          Kommentaar


                            Algselt postitas sicmic Vaata postitust
                            Oled nende käest isiklikult küsinud ja tead, et nad loobuvad niisama oma potentsiaali realiseerimisest? Ehk seletad seda huvitavat põhimõtet?
                            Reim-meie tehnilisem pallur. "Tark pea". Miks siis sa oled mänginud kogu karjääri (ning natuke teisejärgulises Soome klubis)Eestis? Sama küsimus Kristali kohta.

                            Miks Vassiljev mängis Kubok Sodruzhestva-2007 mängudes "kätt-jalga mööda" ? Temal ju oli teada, et tema mängu jälgisid mõned skautid...
                            Miks su tuttavad töötavad Eestis, nad ju saavad saama välismaal kõrgem tasu sama töö eest?

                            Arvan, et peaasi on iseloomuomadustes ning perekonna põhjustes. On olemas inimesed kes on alati hakkamas ning inimesed kes ei saa paigast liikuda. On olemas inimesed kel on perekonnas kõik käib tip-top ning on olemas vastunäided.

                            80-tel, Hans Näks ning Ott Mõtsnik põgenesid Nõukogu Liidust välismaale perekonna vaid mitte mängupõhjustes. Näks sai Rootsis või Kanadas pärandust ning Mõtsniku isa (usutegelane) elas Rootsis.

                            Huvitav teada, kas sul on mõned näided, et pallur progresseerub Norra, Rootsi või Soome liigades mängides?

                            Kommentaar


                              Sats, Sinu teooria järgi tuleks siis ju ka Ott Mõtsnik "kodusistujaks" tituleerida

                              Tsitaat:
                              Alles 12aastaselt jalgpalliga tutvust teinud Ott Mõtsnik kuulutati N Liidu tulevikulootuseks, kuid tema karjäär oli täis dramaatikat ja küsimärke. Eesti üheks lootusandvamaks palluriks sirgunud Ott Mõtsniku elu kulgeb justkui ameerika raudteel, pulbitsedes taevapiirini kõrguvast eufooriast, kuid vaheldudes sama ootamatult südantlõhestava dramaatikaga.

                              Viimasest esimeseks...

                              Alles 12aastaselt arstide kiuste jalgpalli mängima asunud legendaarsest ründajast Ott Mõtsnikust võinuks saada 90ndatel taasiseseisvunud Eesti vutikoondise võtmemängija. Ent Roman Ubakivi käe all pallivõluriks sirgunud mees otsustas 1989. aastal põgeneda Rootsi, kus ta on sisse seadnud hubase kodu ja tegeleb oma äriga. Jalgpall on kaks aastakümmet tagasi tollasel Komsomoli staadionil pealtvaatajad ahhetama pannud Mõtsniku elust jäädavalt kadunud.

                              Esimese tutvuse jalgpalliga tegi Mõtsnik Tallinna 1. Keskkooli 5. klassis õppides. Kooli võimlas nägi ta Oktoobri Rajooni Laste ja Noorte Spordikooli jalgpallirühma treeningut. Treener Roman Ubakivi märkas saali tulnud poissi ning tegi talle ettepaneku jalgpallimängu õppima hakata.

                              „Ott alustas jalgpallitreeninguid liiga hilja, ta oli viis aastat hiljaks jäänud”, meenutab Ubakivi. Vaatamata lapsepõlves läbielatud haigustele ja arstide keelule teha aktiivsemalt sporti, hakkas 12aastane Ott tänu perekonna ja eelkõige ema toetusele käima jalgpalli trennis. Oma esimest jalgpallitreeningut mäletab ta hästi. Harjutati palli peatamist jala siseküljega. „Minul tuli kõik halvasti välja”, meenutab Ott.

                              Treener Roman Ubakivi:”Mulle meeldis see poiss, kuigi nii tehniliste kui ka füüsiliste katsete sooritamisel jäi ta ligi neljakümne poisi seas viimaseks…” Mõtsnik ise aga viimaseks jääda ei tahtnud. Ta treenis hoolega, jälgis treeneri nõuandeid ning harjutas kodus iseseisvalt. Kord, kui Ott parajasti koduõuel žongleerimist õppis, oli teleris algamas huvitav film. Eesmärk põrgatada palli jalal viiskümmend korda oli aga saavutamata, „Enne normi täitmist filmi vaatama ei lähe”, otsustas noorjalgpallur. Teleri vaatamine jäi tol õhtul ära.

                              Esimeste võistluste seas oli kindel koht mängudel ajalehe Säde karikale. Arvult kaheksateistkümnenda turniiri võitis 1977. aastal Oktoobri rajooni I võistkond, tublimaks edurivimängijaks tunnistati võitjameeskonna ründaja Ott Mõtsnik. Viimane oli jõudnud esimeste hulka.


                              N Liidu perspektiivikaim mängija

                              Oma nooruses pälvis Ott mitmeid erinevaid autasusid ja nimetati korduvalt turniiride parimaks ründajakas. Ott kuulus Oktoobri rajooni spordikooli meeskonda, mis võitis Eesti meistritiitli nii noorte B- kui ka A-klassis ja ka karikavõistlused C-klassis. 1978. aastal oli Mõtsnik Leningradi turniiril suurim väravakütt 31 tabamusega ning juhtis Oktoobri rajooni spordikooli finaali. 1979. aastal N Liidu juunioride meistrivõistlustel tunnistati 16-aastane Ott Mõtsnik turniiri kõige perspektiivikamaks noormängijaks N Liidu noortekoondise vanemtreener Nikolai Kisseljovi poolt. Samal aastal liitus Ott Mõtsnik Tallinna Norma jalgpallimeeskonnaga, kelle koosseisus tuli Eesti NSV meistriks ka täiskasvanute klassis ning viis Eesti NSV noored Balti turniiril võiduni. 1980. aastal nimetati ta Eesti NSV parimaks noorjalgpalluriks. Samal aastal esindas Mõtsnik Eesti meeskonda Ukrainas „Lootuse” turniiril, kus ta pälvis tehnilisema mängija tiitili.

                              Ott Mõtsnikust sai professionaalne jalgpallur juba gümnaasiumi ajal. „Tutvuse kaudu sain võimaluse ka lisaraha teenida – niitsin Pirital muru. Elamine ja söömine oli tasuta, elasime Pirita hotellis. Raha, mis saime polnud küll midagi erilist, aga elasime ära,“ meenutab Mõtsnik päeva Tallinna Normas. Profesionaalse jalgpalluri elu kohta lausub ta:“See oli küllatki karm, kuna vaba aega eriti ei olnud, koguaeg olid trennid. Sai kõvasti trenni tehtud, vahepeal oli trenne liiga palju ja see kurnas tohutult. Treeningu maht oli palju suurem, kui tänapäeval.“

                              1980. aastal arvati 17-aastane Ott Mõtsnik N Liidu noortekoondisse. „Mõtsnik pääses sinna ikka oma oskuste tõttu mitte läbi tutvuste”, meenutab Roman Ubakivi. “Et sinna süsteemi jõuda näitab juba, kui andekas ta oli.” “Tema taset näitab see, et ta on mänginud oma vanuseklassis liidu koondises,” räägib Urmas Hepner. “Temast olid huvitunud ka Venemaa kõrgliiga meeskonnad. Aga millegipärast otsustas ta Rootsi elama minna, millega tema jalgpalli karjäär ka lõppes. Arvatavasti, kui nii poleks läinud, oleks ka tema nimi olnud maailma areenil tuntud, nagu Mart Poom praegu.”

                              N Liidu noortekoondisse reeglina eestlasi ei võetud, eriti rikutud ankeediga nagu see oli Mõtsniku puhul – isa oli kirikuõpetaja. Ott ise meenutab seda aega: ”Meeskonnas paistsid kõik minust vanemad välja. Enamik ajas igal hommikul habet. N Liidus oli kõik võimalik, sest kõik tahtsid turniire võita ja sellepärast tehti passid ümber.” Mõtsniku talentti märkasid mitmed N Liidu kõrgliiga klubid ning erilist huvi näitas üles suurklubi Moskva Spartak, kelle peatreener Konstatin Beskov tahtis väga Mõtsnikku oma meeskonda.

                              1982. aastal valis spordileht „Futbol. Hokei” üleliidulise noorte jalgpalliturniiri, „Pereprava”, põhjal Ott Mõtsniku turniiri sümboolsesse koondisse ning samal aastal valiti ta ka Eesti NSV Jalgpalliföderatsiooni treenerite nõukogu poolt hooaja 1981 sümboolsesse koondisse.

                              Polnud head halvata. 1977. aastal tekkis palju pahandusi koolist puudumise tõttu. Selle asemel käis ta jalgpalli mängimas või hulkus niisama mõttetult mööda linna. Asjasse sekkus treener Roman Ubakivi, kes hoolitses ka selle eest, et poiss korralikult koolis käiks. „Hea, et Ubakivi sundis mind jalgpalli mängima ja koolis käima,” on Ott tänulik. Kooli ei julgend ma minna, kuna õppida ei jõudnud.” Mõistvat suhtumist näitas üles ka tolleaegse 22. Keskkooli (täna Jakob Westholmi Gümnaasium) klassijuhataja Ele Kosenkranius. Ott lõpetas gümnaasiumi koos teistega.


                              Tallinnast Riiga ja tagasi

                              Eestis polnud oma professionaalset meeskonda, kuhu Mõtsnik oleks saanud edasi liikuda ja Ubakivi suunas Mõtsniku koos Tiit Kõmperiga 1982. aastal mängima Riia Daugavasse, kes mängis sel hetkel N Liidu I liigas. „Riia kasuks otsustasin seetõttu, et Venemaa suurklubid saatsid tihti andekaid mängijaid oma farmklubidesse kuhugi Venemaa avarustele ja siis oleks kontakt võib-olla emaklubiga ära kadunud,” selgitab Roman Ubakivi. “Riia oli neile sobiv keskkond arenemiseks. ”Riias said nad korraliku füüsilise koormuse ning aimu professionaalsest jalgpallist. Ott ise meenutab seda aega: „Riia oli rohkem selleks, et sõjaväeteenistust edasi lükata. Huvitav oli näha, kuidas teised trennid tegid ja keskkond oli väga hea.”

                              Samal aastal hakkas Roman Ubakivi Eestis professionaalset meeskonda looma. Selleks pöördus ta Jägalas paikneva ehitusvägede poliitkooli ülem jalgpallifanaatikust kindralmajor Vassili Gnezdilov poole, kes oli kohe nõus ning surus selle idee partei keskkomitees läbi, kuigi Eesti Spordikomitee oli vastu. Tekkis vajadus Mõtsniku ja Kõmperi järele. „Raske oli Eestist eemal olla ja tulin heameelega tagasi,” räägib Mõtsnik. “Ega Eestist ma minema ei kippund.”

                              Jägalas möödus Mõtsniku ja paljude teiste kaasmängijate sõjaväeteenistuse ning sõduritena mängisid nad jalgpalli N Liidu II liigas Tallinna Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kooli (KSMK) nime all. Debüüthooaeg lõpetati 16. kohaga. Terve hooaja mängiti peaaegu täismaja ees Komsomoli-nimelisel staadionil. „Muidugi oli fantastiline mängida suure publiku ees, see andis rohkem indu juurde,” meenutab Mõtsnik. “N Liidu liiga oli ikka kõva tasemega. Mäletan siiani, kuidas rahvas skandeeris mu nime stadionil, see oli suurepärane tunne. Alguses oli raske, kuna me olime nii noored, aga vastu tulid vanad. Kodus võitsime tihti, aga väljas saime tappa. Et võita, pidid olema peajagu üle või pidi lihtsalt vedama.”

                              Ühe kaotuse korral saadeti mängijad karistuseks väeossa. “Ma veetsin ainult ühe öö kasarmus,” mäletab Mõtsnik. “Meid löödi sisse peale kaotust ja saime endale ka mundrid esimest korda selga.”Esimene hooaeg osutus Mõtsnikule edukaks – ta lõi 13 väravat. „Sellist mõtet polnud, et edasi kõrgemale liikuda, kuna Venemaa elu sai päris palju nähtud ja see ei ahvatlenud üldse. Teine asi, kui saanuks Moskvasse.”

                              Kommentaar


                                ensv aegseid pallureid ei saa küll kodusistujateks nimetada, ajad olid teised, kes tahtis ikka minna venemaa pärapõrgusse?

                                Kommentaar

                                Working...
                                X