Green Day

[Tofoa]

Surub äärmiselt hästi hip-hop ära.

[smörgåsbord]

Röövel Ööbik on teind erakordselt nõmeda plaadi. Üritan juba mitu korda, et kuulaks läbi, aga esimene lugu sunnib end järjest ja järjest uuesti mängima. Kes see neetud jobu aastahiti esimeseks looks paneb, fakk.

Mõtlesin, et teed niisama halba nalja, aga kurat kogu see plaat on ju samasugune. Täiesti võimatu on mingeid muid asju kuulata niimoodi.

[mõistetamatu igavik hiljem:]

täiesti kuradi lõpp, ma lihtsalt sulan, vääneldes.

polnud tänavu veel juhtunud.

[vincent]

ma siin olen vahepeal natuke rohkem mõndasid uusi ja mitte nii väga uusi plaate kuulanud. noh, olgu, enamjaolt küll foldereid avanud... üpris musta muusika keskselt seekord, aga mitte siiski ainult. eniveis.

[disclaimer - foorumlane Raidur võib järgmise lõigu rahumeeli vahele jätta ]

Eminem on võtnud nüüd nõuks lasta plaate välja nagu see üks koht saematerjali ja noh, tegelt... ei maksaks. Vaatasin, et mis ma olen siinsamas Relapse'i kohta öelnud. Et mõjus veenvalt. No toona ehk isegi mõjus, aga mida aeg edasi, seda vähem on tõtt-öelda viitsimist suhestuda. Ses mõttes, et kuigi 'Recovery' põhjad on kohati lausa hämmastavalt nõrgad (ehkki ma lihtsalt pean viskama propsi Haddaway sämplimise eest, isegi kui see ilmselt 99% inimeste arvates on umbes sama naljakas nagu kuldse trio looming), siis verbaalselt hoiab ta jah latti endiselt ikka väga kõrgel, aga... mu meelest tal lihtsalt ei ole enam suurt midagi uut öelda. No olid sul jah lapsepõlves 8 mile ja pärast naine lits ja tablasõltuvus, so what, mul on ka vaja homseks telefoniarve ära maksta näiteks. Et kui kaua sa ikka kaasa tunned. Pluss see, et kui tema terava tõmbamiselt see klounitaust ära võtta, nagu paistab viimase plaadi selge siht olevat, siis mõjub pahatihti lihtsalt niisama irisemisena. Veenvust on vähevõitu selles albumis.

Cypress Hill on vastupidiselt jälle kuus aastat tuhhi kogunud, et nüüd siis 'Rise Up' valmis küpsetada. Hästi lühidalt kokku võttes - üks kohustuslik element ehk B-Reali maneer on õnneks alles, teine ehk varasematel plaatidel kogu aeg õhus hõljunud tongue-in-cheek hoiak ja iseenda mitte liigtõsiselt võtmine suures osas kadunud. Millest on mitte ainult kahju, vaid selletõttu osa kohti vaata et riivab lausa piinlikkuse piiri oma stampidega. Siin on terve posu siukseid täiesti mittemidagiütlevaid lugusid, mille oleks iga suvaline linkinpargi kloon võinud kümne minutiga valmis visata, või siis Morelloga kahasse tehtud rajad, mis jooksevad kõik täpselt sama valemi järgi, et davai kutid, paneme nüüd eriti vihaselt, ja siis vahepeal Tom korraks natuke ludistab. Sõnadessse panduna kõlab järgnev täiesti absurdselt, aga Marc Anthony ja Pitbulliga koos tehtud muhe latiinochill 'Armada Latina' on miskipärast sada korda veenvam. Peale selle on mõnusa minekuga palasid ikka veel, seega otseselt halb plaat see nüüd kindlasti ka ei ole, aga lõppkokkuvõttes jääb ikkagi selline ahmidaiganes tunne.

Drake'i 'Thank Me Later' on ka päris pikalt oodatud ja peab ütlema, et algselt niisama taustaks mängima lükatud plaat valmistas päris meeldiva üllatuse. Tal on ilmselgelt enda jaoks paigas, mida ja kuidas ta tahab teha, samas ei ole plaat saja erineva tipp-produtsendi etlemisest killustatud, nagu võinuks karta. 40 on niikuinii Drake'i ihuprodutsent ja Boi-1da käekiri on mulle isiklikult lihtsalt hakanud üleüldse järjest enam istuma. Tulemus on igatahes üpris terviklik ja täitsa oma näoga album, mis kõlab valdavas osas küll n-ö raadiosõbralikult, aga seejuures ei mõju teadlikult niisuguseks vorbituna. Positiivne.

Erykah Badu New Amerykah Part One oli jumalik plaat, New Amerykah Part Two on väikeste jumalike kiiksudega jumalik plaat. Midagi muud selle kohta öelda ei olegi. Absoluutselt kohustuslik.

Siis mingil momendil koperdasin kuskil MF Doomi kraami sees ringi kühveldades sellise mehe nagu Gil Scott-Heroni ja tema üle 15 aasta esimese stuudioalbumi 'I'm New Here' otsa. See oli nüüd see klassikaline wtf moment, kus pärast plaadi kuulamist/filmi vaatamist/raamatu lugemist küsid endalt, et kuidas kurat oli võimalik seni midagi niisugust mitte märgata? Seda enam, et ta on juba üle kolmekümne aasta oma ühiskonnakriitiliselt teravat, isegi vihast ja samas tänu oma isiklikkusele nii sooja luulet-muusikat sidunud. Ma üldse ei imesta, miks paljud teda räpi ja neo-souli ristiisaks ja mustaks bobdylaniks ja milleks kõigeks veel nimetavad. See viimane plaat on tema varasemast jazzilikust kraamist tegelikult väga erinev, oluliselt minimalistlikum, elektroonilisem ja bassisem, aga need tumedamad käigud raamivad tema pihtimuslikke värsse peaaegu ideaalselt.

Max Tannone ettevõtmine nimega 'Mos Dub' on üks omamoodi, aga igati mõnus asi, mees miksib Mos Defi vokaalid reggae ja dubiga täitsa lahedalt kokku. Netist vabalt saadaval ka, guugel avitab.

Bristoli elektroonikaduo Fuck Buttons viimane täispikk 'Tarot Sport' on pärit juba sügisest, mina jõudsin temani nüüd. Kui selliseid on veel, siis te katsuge ka jõuda, võimalikult kiiresti. Selle aasta suveplaat, vähemalt minu jaoks täiesti sajaprotsendilise kindlusega.

Päris parima jätsin aga viimaseks - M.I.A. kolmas plaat 'Maya' (või siis õigemini '/\/\/\Y/\', kui nüüd päris täpne olla), mis on suts enne ilmumistähtaega vaikselt juba välja lekkinud. Kõik see, mis Kala ja Arulari peal olemas oli, on ka siin, ja siis veel palju rohkem. Mind paneb jätkuvalt hämmastama see oskus vinti muudkui juurde ja juurde keerata, kohati lausa skisofreeniliseks, aga keeramata seda samas kordagi üle. Seekord tasandavad kogu ülejäänud hullumeelset müdistamist paar rada, mis häbematult popilt varastavad ja on samas ikkagi niivõrd läbinisti... M.I.A. Kuradima kirglik plaat, rohkemgi kui kaks varasemat.

[Shparkz]

kui ma ei eksi, siis homme on Patarei vangals Vennaskond.
Soovitan soojalt!

[piimamees]

Zetode uus plaat "lätsi sanna" väärib kindlasti äranimetamist. väga muhe kuulamine. laupäeval vaatan üle nende esinemise folgil. kui plaadid on neild head, siis laivis on nad suurepärased.

aasta oodatuim plaat minu jaoks on kindlasti does it offend you, yeah? "don't say we didn't warn you". oodata on seda sügisel oktoobris. yuutuubis saab vaadata juba mõndasi uusi laule laivis ning näiteks see kõlab ka halva mobiilikvaliteedi juures suurepäraselt

[Mõnuagent 007]

Dannar süda mõlemad Titus Andronicuse plaadid.
ja piimamehe asemel ootaks hoopis Klaxonseid.

[piimamees]

ja piimamehe asemel ootaks hoopis Klaxonseid.

seda muidugi. kolm päeva enne minu sünnipäeva. kingilistis päris kõrgel

[mcnamara]

Kathryn Calder on hiiglama armas. Ja siis veel muidugi The Albertans.

[fitti]

Minu kunagine kõigekõige-bänd, Deftones, üllitas üsna salamisi umbes kuu aega tagasi uue albumi, Saturday Night Wrist. Sain ka lõpuks küüned taha. No eksimatu Deftones. Vana ja hea. Mis on ühtlasi asja suurimaks miinuseks. Mina olen vahepeal viis või rohkem aastat vanemaks saanud, oodanuks suuremat arengut. Ise nad sealjuures väidavad, et see on täiesti uus stiil. Eks ma kuula veel, ehk jõuab kohale. Praegu ei oska ühtki trackigi eraldi välja tuua. 'Mein' SOADi Serj'iga võibolla. Noh, igal juhul selge on see, et White Ponyt ei ületa nad naaaaaguinii kunagi.

Aastal 2006 arvasin ma niimoodi.
Aastal 2010 võtsin mitu kuud peale defkarite uue albumi ilmumist julguse kokku ja kuulasin ära. Või et 'White Ponyt ei ületa nad naaaaaguinii kunagi'! Fukmii, 'Diamond Eyesiga' on nad sellele ikka küll väga lähedal. See kõlab küll taas eksimatult nagu 'vana hea' deftones, kuid uue jõuga.

Mäletan, et 'White Pony' lood tundusid omal ajal nii imeliselt head, et pisar tuli silma. See äng, mis Chi avarii järgselt meestes on, tuleb siingi juba avaloost alates ehedalt välja ja pisar ei ole taas kaugel. Nii ilus on!

Teatavasti tegid nad 'Erose' juba valmis, kuid peale õnnetust panid kogu albumi avaldamata riiulile ja kütsid valmis DE. Ja jumal nägi et see hea on! Nimilugu ja 'Beauty School' lõikavad eriti mõnusalt hingest viilakaid, aga 'Prince' ja 'Rocket Skates' tõmbavad oma hullude riffidega sul nagu Grim Reaper luiste sõrmedega üle ribide.

Minu aasta plaat, ilmsesti.

[Lambimees]

ma siin olen vahepeal natuke rohkem mõndasid uusi ja mitte nii väga uusi plaate kuulanud. noh, olgu, enamjaolt küll foldereid avanud... üpris musta muusika keskselt seekord, aga mitte siiski ainult. eniveis.

[disclaimer - foorumlane Raidur võib järgmise lõigu rahumeeli vahele jätta ]

Eminem on võtnud nüüd nõuks lasta plaate välja nagu see üks koht saematerjali ja noh, tegelt... ei maksaks. Vaatasin, et mis ma olen siinsamas Relapse'i kohta öelnud. Et mõjus veenvalt. No toona ehk isegi mõjus, aga mida aeg edasi, seda vähem on tõtt-öelda viitsimist suhestuda. Ses mõttes, et kuigi 'Recovery' põhjad on kohati lausa hämmastavalt nõrgad (ehkki ma lihtsalt pean viskama propsi Haddaway sämplimise eest, isegi kui see ilmselt 99% inimeste arvates on umbes sama naljakas nagu kuldse trio looming), siis verbaalselt hoiab ta jah latti endiselt ikka väga kõrgel, aga... mu meelest tal lihtsalt ei ole enam suurt midagi uut öelda. No olid sul jah lapsepõlves 8 mile ja pärast naine lits ja tablasõltuvus, so what, mul on ka vaja homseks telefoniarve ära maksta näiteks. Et kui kaua sa ikka kaasa tunned. Pluss see, et kui tema terava tõmbamiselt see klounitaust ära võtta, nagu paistab viimase plaadi selge siht olevat, siis mõjub pahatihti lihtsalt niisama irisemisena. Veenvust on vähevõitu selles albumis.

Vana post küll, aga jäi ette parasjagu.
Ma nüüd ei tea kas sa ajad midagi sassi või kuulasid Recovery asemel uuesti Relapse-i, aga sinu arvamusega ma kohe kindlasti ei saa nõustuda.
Recovery on minu meelest väga-väga hea album samas kui Relapse jäi suht nõrgaks ja vastas minu arust päris hästi su kirjeldusele. Recovery sõnad ja põhjad on ikka üle ootuste head, üks tugevamaid albumeid üle pika aja minu arvates.
Soovitan paar korda tähelepanelikult uuesti üle kuulata.

[norsk]

Avastasin poolkogemata, et lisaks Detroidi Cybotronile on 70-te lõpus täpselt sama nime all tegutsenud ka üks seltskond ausside eksperimentaatoreid, kes tegi igati toredat digieelset elekroonilist muzooni.

[Noonik]

Vanem eesti laul. Laulab naine. Refrään "ja laual on vein". Keegi teab laulu nime ja esitajat?

[mcnamara]

Eddi Reader, Ye Banks and Braes O' Bonnie Doon ja sinine taevas. Mida veel elult tahta.

[fitti]

Kui sa peaks mingil - ükskõik, millisel - imelikul põhjusel kaaluma Linkin Parki uue albumi kuulamist, siis loobu heaga. 15-rajaline rosolje enesehaletsuslikust BSBi-stiilis inisemisest läbisegi NINi-stiilis, kuid naeruväärsuseni kohitsetud industriaalrütmidega. Kohutav, kohutav pask.

[EgoTrip]

eminem on hea. sitaks fking hea
aga...
vaatasin tema uut videot, No Love. No nahhui, milleks sellist sitta teha
las mingi soulja boyd ja gucci maned ning muud homod teevad seda sitta edasi
poleks uskunud, et läks seda teed, selle lauluga. mingi crap haddaway fraas tuleb ka veel vahepeal peale
uskumatult sitt lugu
aga mees on on siiski Legend suure tähega