320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Itaalia Jalgpalli Ajalugu

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    Itaalia Jalgpalli Ajalugu

    05/11/2004

    1. lugu, Itaalia jalgpalli ajalugu

    Jalgpalli sarnast mängu mängiti Itaalias juba 15. sajandil, mängu kutsuti Florentine Kickballiks. Tänapäeva jalgpall jõudis Itaaliasse 19. sajandil, kui Inglise, Šoti ja Šveitsi meremehed tõid selle Milaano, Genova ja Toriino linnadesse. 1898. aastal asutati Itaalia jalgpalliliit. Selleks ajaks oli juba jalgpall jõudnud ka teistesse suurtesse linnadesse. Esimesed Itaalia meistrivõistlused mängiti samal aastal mil loodi kohalik jalgpalliliit. Osales neli võistkonda ja kõik mängud toimusid ühe päeva sees. 8. mail Toriinos mängitud meistrivõistluste võitjaks osutus Genova vutiklubi. Lisaks Genovale osalesid ka FC Torinese, Internazionale di Torino ja Toriino Spordiklubi. Oli ka teisi klubisi, kuid need otsustasid mitte osaleda. Genova jalgpallurid võitsid tiitli ka kahel järgneval aastal: 1899 ja 1900. Kolm korda järjest suutsid nad meistritiitli võita ka 1902-1904.

    1905. aastal liituti Fifa liigasüsteemidega, mis põhines regioonidel. Siis hakkasid Itaalia jalgpalliliiduga liituma ka paljud põhja-Itaalias asetsevadte linnade klubid. Jalgpalli populaarsus oli Itaalias kasvanud juba hiiglasuureks. Aastatel 1908-1913 suutis 5 korda tiitli enda valdusesse saada klubi nimega Pro Vercelli. 15. Mail 1910 toimus, aga üks tähtsaimaid südmuseid Itaalia jalgpallis. Debüüdi tegi riigi koondis. Milan Arenal võideti tenniseskooriga 6:2 Prantsusmaad. Tänu 1. maailmasõjale ei mängitud Itaalias liigajalgpalli aastatel 1916-1919. Tollal oli raskusi Itaalia jalgpalli taastamisega, kuid vaikselt saadi kohalik vutt siiski jalgadele tagasi.

    1929. aastal tehti suur samm edasi jalgpalli arendamisel. Praegune Serie A laiendati 18 meeskonnaliseks. Tekkis ka proffijalgpall. Palk, mis saadi aitas kinni maksta kulud, mis kaasnesid jalgpalliga. 1930. aastal mängiti esimene hooaeg uue süsteemiga, võitis praegune Milaano Inter. Aastad 1934-1938 on seni ilmselt Itaalia jalgpalli säravaimad, selle vahemiku sees suudeti võtta 2 maailmameistritiitlit ning 1 olümpiavõit.

    Jällegi segas jalgapalli sõda, mis jättis ala tahaplaanile. 1943. algas ka suure Toriino võistkonna legend. Eesotsas Valentino Mazzolaga mängis tiim nimega Torino. Nad võitsid viis aastat järjest kõik. Nende tähelend lõpes aga 1949. aastal, kui kogu tiim suri traagilises lennuõnnetuses. Itaalia jalgpall kaotas enda parimad mängijad, kelle vägitegusi jäävad Itaalia jalgpalli fännid alati mäletama. Lennuõnnetusele järgnenud viiekümnendad ei olnud Itaalia jalgpallile üldse head. Tappa saadi 1950. ja 1954. aasta MMidel ning 1958. aasta suurvõistlusele ei pääsetudki. See tõi kaasa suured muudatused Itaalia jalgpalli struktuuris. 1965. aastal keelati ära ka võõrmängijate ostmine, mida lubati teha jälle alles 1979. Vahepeal suudeti ennast vutikaardile tagasi mängida: 1968 tuldi Euroopa Meistriteks ning 1970 oldi Mehikko järel MMi teised.

    1982. aastal suudeti võita kolmas, ning seni viimane, maailmameistritiitel. 1990. aasta MM toimus, aga Itaalia pinnal. Kodupubliku kurvastuseks lepis treener Azeglio Vicini võitstkond pronskikarva medalitega. Neli aastat hiljem kaotati MM finaalis Brasiiliale penaltitega. 2000. aasta EM-il jäädi lisaajaga finaalis alla Prantsusmaale. Pärast seda ei ole Itaalia jalgpall suutnud midagi erilist korda saata. Ainuke suursaavutus on Itaalia klubijalgpalli tuhast tõusmise hooajal 2002/2003 saavutatud AC Milani Meistrite Liiga võit.

    Praeguseks on Itaalia jalgpall üks atraktiivsemaid maailmas. Et teada, kui suur tšempion keegi on peab ta proovima Serie A-d, kus ründavatel mängijatel on vastas maailma ühed parimad kaitsjad ning kaitsvad mängijad peavad ennast tõestama suurepäraste kaitsjate keskel. Igaüks võib kaotada kõigile häbistavalt, isegi esimene viimasele. Klubides liiguvad suured summad, mida tegelikuses pole klubil võib-olla olemaski. Lisaks on paljudel klubidel hiiglaslikud TV lepingud. See kõik on see, mis teeb Itaalia liigast ühe huvitavaima maailmas.

    KOMMENTEERI!
    sigpic

    #2
    Vastus teemale \'Itaalia Jalgpalli Ajalugu\'

    07/11/2004

    2. lugu, Milaano, Milaano, Milaano

    Interi ajalugu:

    Klubi asutati 1908. aasta 9. märtsil tänu tülile Milaano Kirketi- ja Jalgpalliklubis. Grupp Itaallasi ja šveitslasi ei olnud rahul itaallaste domineerimisega AC Milan-is ja lahkusid klubist ning asustasid oma enda klubi, täisnimega: Football Club Internazionale di Milano. Nimi Internazionale tuli võitluseks rassismi vastu jalgpallis. Isegi nende esimene kapten polnud itaallane vaid šveitslane Manktl. Nad võistis oma esimese scudetto 1910. aastal. Järgnevatel aastatel vahetusid klubi presidendid väga tihedalt kuni aastatel 1919-1920 sai selleks Giorgio Hulss, kelle 1 hooaja pikkusel valitsusajal võideti oma teine meistritiitel. Möödus jälle 10 aastat ning Inter võitis liiga kolmandat korda.

    Läks paar aastat, kui algas Giuseppe Meazza ajastu. Mees, kes oli tõeline legend Itaalia jalgpallis. Ta lõi Interi särgis 243 väravat 361 mängus. Tema kõige kurikuulsam juhtum pärineb, aga 1938. aasta MM-ilt. Oli poolfinaalkohtumine Itaalia ja Brasiilia vahel, kui itaallased said penalti. Kapten Meazza asus lööma. Tal kukkusid püksid maha, kuid ta ei lasknud ennast sellel segada. Võttis püksid ning asus lööma, löök läks Brasiilia väravavahi Walteri selja taha ning Itaalia oli finaalis. Tema Interi aegadel tuldi lugematu arv kordi teiseks, võideti esimene Coppa Italia ning võideti ka kaks korda Serie A. Tema panus oli uskumatu.

    1955-1956 hooajal toimus, aga ajalooline presidendivahetus. Interi võttis üle Angelo Moratti. Võttis mõni aasta, kui tulemused hakkasid tulema. 1963 aasta kevadel võideti klubi 8. scudetto. 1963 ja 1964 aasta hooajal võiti ajalooline esimene Meistrite Liiga tiitel ning võideti ka Intercontinental Cup, Itaalia liigas tuldi Bologna järel teiseks. Järgneval hooajal võeti kolm võimsat võitu: Meistrite Liiga, Serie A ning Intercontinental Cup. Sellele järgnenud hooajal fännide kahjuks maailma- ja euroopa tasemel võidukad ei oldud. Samas, võideti teine järjestikune meistritiitel koduliigas.

    Võttis paar aastat, kui Inter jälle scudetto võitis. 1971 oli siis aastanumbriks. Siis algas, aga 8 aastat pikk mõõnaperiood. 12. Scudetto võideti alles 1980. Jällegi läks umbes samakaua aega, et võita seni viimane, 13. tiitel. See juhtus 1988-89 hooajal. Üheksakümnendtatel võideti 3 korda Uefa Cup ning Interi viimane tiitel ongi just saadud 97-98 Uefa Cupi võiduga. Üheksakümnendate keskel võttis võistkonna üle, aga kuulsa Angelo Moratti poeg, Massimo Moratti, kes on aastate jooksul jäänud silma paljude treeneri vahetuste ja iga suvi suurte muudatustega koosseisus. Paljud Interist ära läinud mängijad on kritiseerinud seda, mida klubi juhtkond teeb. Viimaste aastate jooksul on 2 korda oldud väga lähedal scudetto võitmisele, mis on kaotatud alles viimase vooruga.

    Milani ajalugu:

    1899. aasta 16. detsembril kogunes grupp inimesi ruumi hotellis Hotel du Nord ja lõid Milaano Jalgpalli ja Kriketi klubi. Nende esimene peakorter asus Via Berchet\'i tänava veinipoes. Nende näol pole tegu küll vanima Milaano klubiga, kuid nemad olid esimene klubi Milaanost, kes astus Itaalia liigasse. Nende esimene tiitlivõit pärineb 1901 aastast, kui võidukad oldi Genovas kohaliku võistkonna üle, kes oli sel ajal Itaalia üks parimaid. Kaks korda järjest oldi võidukat aastatel 1906-1907. Järgmisel aastal juhtus, siis varem mainitud lahku minemine ning tänase hiiglasliku rivaali Interi tekkimine. Esimese omavahelise derby võitis 1908. aasta oktoobris 2:1 Milan.

    Kahe maailmasõja vaheline must periood oli üks kahest klubiajaloos. Ei suudetud midagi enamat kahest kolmandast kohast. Perioodist pääseti tänu müstilisele rootsi triole: Gunnar Gren, Gunnar Nordhal ja Nils Liedholm ehk Gre-No-Li. Keskmine neist on 210 väraga 257-st mängust (Keskmine: 0,81 väravat mängu kohta) AC Milani läbiaegade parim väravalööja. Pärast Rootsi kolmikut aitasid Milanil häid saavutusi võtta uruguailane Juan Alberto Schiaffino, brasiillane Jose Altafini ning Itaalia läbiaegade üks parim mängija Gianni Rivera. Nende abiga võideti 1963. aastal klubi ajaloo esimene Meistrite Liiga karikas, mida hiljem võideti veel hulgaliselt.

    Seitsmekümnendate keskpaigas algas, aga AC Milani tumedaim periood. Kuigi 1979 võideti scudetto jäi see kolme järgneva aasta varju. 1980. aastal saadeti AC Milan tänu mängu tulemuse muutmisele Serie B-sse, kuid järgmisel hooajal tuldi uuesti tagasi, aga langeti uuesti tagasi. Järgmisel hooajal tõusti uuesti Serie A-sse ning tume periood sai lõpu kui miljardnär Silvio Berlusconi ostis klubi endale. Uus president tõi klubisse palju uusi mängijaid nagu Paolo Maldini, Roberto Donadoni, Marco Van Basten, Ruud Gullit ja Frank Rijkaard. Treeneriks sai viiekümnendate keskväljastaar Liedholm.

    Rootslase treenerikarjäär ei läinud kõige paremini ja ta otsustati asendada Ariggo Sacchi\'ga. Tema tulekuga algas uus ajastu. 1987 võideti Serie A meistritiitel, mis jäi temale küll viimaseks AC Milani pingil, kuid siiski suutis võita ta kaks korda Meistrite Liiga, Euroopa Superkarika ning Intercontinental Cupi. 1992. aastal läks treeneri tülli Marco Van Basteniga, mis tõi kaasa treenerivahetuse. Pingile istus Fabio Capello. Itaallane tõi Milaanosse 4 scudettot ning ühe Meistrite Liiga karika kuni ta lahkus Real Madridi. Pärast seda on Berlusconi proovinud paljusi treenereid. Itaalia meistritiitli suutis tuua ainult Alberto Zaccheroni, seda 1998/99 hooajal. Kuid hetkel on AC Milani peatreeritoolil Carlo Ancelotti, kelle käe all on suudetud võita Meistrite Liiga ja Serie A.

    KOMMENTEERI!
    sigpic

    Kommentaar


      #3
      Vastus teemale \'Itaalia Jalgpalli Ajalugu\'

      18/12/2004

      3. Lugu, Valentino ja Sandro Mazzola

      26. veebruaril 1919 sündis mees kellest sai üks maailma legendaarsemaid mängijaid. Tema oli Il Grande Torino kapten. Juba noorena näitas ta välja suurt huvi jalgpalli vastu, kui ta mängis mängu ühes väikeses klubikeses. 10-aastaselt päästis ta Adda jõest 6-aastase poisi, kelleks osutus hiljem AC Milani kaitsjaks saanud Andrea Bonomi.

      Tema esimeseks tõeliseks klubiks osutus, aga Tresoldi. 1937-38 hooajal oli ta ostetud Milanisse, kuid ta tahtis mängida ning küsis lahkumist. Ta lahkus Veneziasse.1939. aastal kutsuti ta üles Itaalia mereväkke, kus teda vabal ajal ikka märgati mängimas jalgpalli. 1941. aastal võitis ta nendega ka praeguse TIM Cupi ehk Itaalia karika, kus nad moodustasid suurepärase paari mehega nimega Ezio Loik. Mõlemad mehed tegid samal päeval ka koondisedebüüdi, see oli 5. april aastal 1942.

      Torino president Ferruccio Novo otsutas pärast 2. kohta liigas osta uusi mängijaid. Tema pilgud pöördusid Veneetsia, kust ta tahtis neid mõlemaid. Samas pidi ta muretsema ka selle üle, et Juventus oli samuti neile pakkumisi teinud. Kuid suudeti Torino presidendiga kokkuleppele saada ja 1,2 miljoni liiri + 2 mängija eest need kaks tulidki Toriinosse. 1943. aastal rändaski scudetto Torino kätte ning Il grande Torino legend oligi alguse saanud.

      Siis tuli vahele aga II maailmasõda. Siiski Itaalia meistrivõistlused jätkusid ning 1944. aastal võideti kätte juba teine tiitel. 1945. aastal sai Mazzolast ja Torinost esimene võistkond, kes kutsuti mängima Itaaliast väljapoole. Täpsemalt siis Šveitsi. 1946. aasta oli, aga aasta, mil ta talent esile kerkis. 29 väravaga lõpetas ta võimsalt Serie A parima väravaküttina. Kuid 3-aasta pärast oligi käes hirmus Superga lennukiõnnetus, kus suri kogu Torino tiim. Sandro oli sel aastal saanud 7-aastaseks.

      Kuigi ta oli väga lühike, ainult 170 cm, mängis ta peaga ülihästi. Kuna ta vasak jalg polnud kõige parem treenis ta seda tunde vastu seina tagudes, kuni ta lõpuks suutis mängida mõlema jalaga. Mazzola hüppevõime oli ligi meeter ning parem, kui paljudel väravavahtidelgi. Tema mängurütm ajas kaitsjad väga segadusse. Oli ainult üks kaitsja kellega tal tõsiselt tegemist oli, Teobaldo Depetrini, kes ei saanud kuidagi ennast ta särgist lahti. \"Ta on üksi juba pool koosseisu. Teine pool oleme meie kõik kokku,\" arvas Mario Rigamonti, kelle järgi on nimetatud praegune Brescia staadion, Mazzola talendist. Kuigi ta teenis teistest palju rohkem ei virisenud keegi selle üle, kuna kõik teadsid, et ta ei teeni seda asjata.

      Pärast Superga\'t võttis Interi Milani ründaja, Mazzolade perekonna hea sõber, Benito Lorenzi, Alessandro \"Sandro\" Mazzola enda hoolealla ja õpetas talle paljugi jalgpallist. Kuulus argentiinlasest treener Helenio Herrera märkas noore Sandro suurt talenti ning andis poisile debüüdi mälestusväärses 9:1 kaotuses Juventuse vastu, kui Inter rivistas väljakule noortevõistkonna. Just tema värav jäi Interi ainsaks.

      Juba 21-aastaselt hoidis suurepärase tehnika ja võimsa löögiga noormees kohta Itaalia koondises. Kapteni, meeskonnakaaslase ja ühe läbi aegade parima Itaalia äärekaitsja Giacinto Facchetti abiga võistkonda sisse sulanduda, hoidsid nad peagi käes kahte Euroopa karikat, võites scudetto ning Interkontitentaalide karika. Sandro oli uhkelt kõndinud oma isa jälgedes.

      Koos teise samal ajal mänginud jalgpallitalendi Gianni Rivera\'ga moodustasid nad võimsa ründepaari Itaalia koondise eest, mis suutis võita 1968. aasta EMi. Sandro pani jalgpallisaapad kõrvale 1977. aastal. Natukene aega tagasi oli ta ka oma surnud isa koduklubi Torino juhtkonnaliige.

      KOMMENTEERI!
      sigpic

      Kommentaar


        #4
        Vastus teemale \'Itaalia Jalgpalli Ajalugu\'

        26/12/2004

        4. lugu, Paolo Rossi

        Paolo Rossi sündis 1956. aasta 23. septembril Firenze lähedal asuvas Prato linnas. Teda segasid Juventuses paljud probleemid põlvega. Lõpuks saadeti ta Toriino klubi noortetiimist laenuna minema Comosse. Lombardi tiimis tegi ta 1975. aastal ka debüüdi Serie A-s. Pärast Como\'s olekut siirdus ta Serie B klubisse Vicenza, kes ostis ära 50% tema mängijaõigustest.

        Biancorossi muutis tema positsiooni äärepoolikust ründajaks. Oma esimesel hooajal Vicenza eest (76-77) oli 20-aastane ründaja löönud 21 väravat, mis viis Vicenza edasi Serie A-sse. Järgmisel hooajal lõpetas Vicenza teisena, ainult Juventusest tagapool. Paolo Rossi oli 24-väravaga parim väravakütt. Mitte just üllatuslikult kutsus samal hooajal Itaalia treener olnud Enzo Bearzot kutsus noormehe koondisesse üles. Belgia vastu võideti 1:0. Sündmusterikka hooaja käigus ostis Vicenza ka teise poole tema mängijaõigustest. 1,75 miljonit, mis ta eest maksti, on senini klubi suurim summa, mis on ühe mängija eest makstud.

        Rossi nime võis näha ka Argentiinasse sõitvasse 1978. MM-koondises. Itaalia meedia eeldas, et Bearzot kastub esimese valiku mehena Torino Francesco Grazianit, kuid neil polnud õigus. Pärast Prato poisi muljetavaldavaid esitus MMi eelsetes kohtumistes tõstsid ta Juventuse staari Roberto Bettaga kõrvale. Prints Pablito tabas sel turniiril märki 3 korda: Prantsusmaa, Ungari ja Austria vastu. Mängus hilisemate meistrite, Argentiina, vastu pakkusid nad Bettegaga suurepärase kokkumängu, mis seadis jalule Itaalia eduseisu, mida hoiti lõpuni. Itaalia jäi ka ainsaks, kes turniiri vältel suutsid argentiinlasi võita.

        Pärast ebaõnnestunud 79-80 hooaega ei olnud Pablito 15-st väravast abi, et päästa Vicenza väljakukkumisest. Seepeale pani Biancorossi tollal 22-aastase itaallase 3 miljonise hinnasildiga mängijateturule. Rossi keeldus Napoli pakkumisest ning ta lõpetas välja laenatuna Perugia\'s. Ta hooaeg läks väga hästi, kuni 30. detsembrini 1980, kui Perugia suutis Avellino vastu välja võidelda vaid 2:2 viigi. Teda süüdistati mängu tulemuse kokkuleppimises, kuna ta oli öelnud vastasvõistkonna mängijale: \"2:2? Kui te seda tahate.\" Karistus oli esialgu 3-aastat pikk, kuid ta otsustas esitada kaebuse.

        Temast poleks saanud ajaloolist mängijat, kui karistust poleks lühendatud. 2-aastaseks lühendatud karistus lõpes 29. aprillil 1982. aastal. Vahepeal oli Juventus Paolo Rossi mängijaõigused 500 000 naela eest endale ostnud. Karistuse lõpedes tekitas meedia pahaolu see, et Beazrot otsustas väikese mängukogemusega Rossi koondisesse üles kutsuda.

        Tollase treeneri otsus ei tundunud sugugi õige, kuna kõigis kolmes mängus, kus Rossi mängis, tegi ta seda kohutavalt. Lihtsas gruppis, kohtusid nad esmalt Poolaga ning Rossi ei suutnud väravat lüüa. Mäng lõppes 0:0. 1:1 lõppenud kohtumises Peruuga vahetati Pablito välja peale 45. minutit. Rossi tegi järjekordse kehva mängu, kui Itaalia viigistas sama skooriga mis eelmises mängus Kameruuni vastu. Koondis sai edasi ainult tänu väravatevahele. Hüsteeriline Itaalia press nõudis Rossi koosseisust välja viskamist ja Bearzoti vallandamist.

        Et jõuda edasi pidi Itaalia mängima kahe Lõuna-Ameerika ässaga - Argentiina ja Brasiiliaga. Pablito vorm näis paranevat, kui ta 2:1 võidumängus sai hakkama juba hea esitusega, kuid väravat ta siiski lüüa ei suutnud. Järgmisena mängiti Brasiiliaga, kes vajasid edasipääsuks ainult viiki. Tõeline Paolo Rossi ärkas ellu just selles mängus ning tema kübaratrikk jättis brassid edasisest konkurentsist välja ja itaallased pääsesid poolfinaali. Rossi oma turniiri esimest väravat elu tähtsaimaks.

        Poolfinaalis Poolaga tabas Rossi märki 2 korda, ning Azzurri võitis 2:0. Finaalis tabas Pablito veel kuuendatki korda märki ning tõusis turniiri parimaks väravaküttiks. Itaallased võitsid finaalis Saksamaad 3:1. Samal aastal võitis MM-kangelane ka Euroopa Parima Mängija tiitli.

        Juventusesse naasedes võitsid nad koos Antonio Cabrini, Marco Tardelli, Gaetano Scirea, Claudio Gentile, Michel Platini ja Zbigniew Boniek\'iga \"Itaalia karika\", \"scudetto\", \"Karikavõitjate karika\" ja \"Euroopa karika\". 1985. aasta suvel liikus ta Toriinost Milaanosse, kus hakkas mängima AC Milanis. Seal oli ta aga iseenda hale vari, lüües ainult 2 väravat 20-s mängus. Kuigi ta mängis koduklubi eest halvasti kutsuti ta üles 1986. aasta MMile, kus ta mängu siiski ei saanud.

        Pärast tagasitulekut Mehikko MMilt siirdus ta mängima Verona\'sse. Vigastused hakkasid Rossit jälle piinama ning 1987. aasta Aprillis, kui Verona alistas Diego Maradona Napoli riputas Rossi oma jalgpallisaapad varna. 31-aastase mehe stastikas näeme me kahtekümmend väravat 48-s koondise eest peetud väravat ja 82-t väravat 215-st Serie A mängust. Kuigi ta rekordid ei ole just parimad läks ta jalgpalliajalukku ühe parima ründajana, kellel oli väga hea väravalöömis instinkt.

        KOMMENTEERI!
        sigpic

        Kommentaar


          #5
          Vastus teemale \'Itaalia Jalgpalli Ajalugu\'

          27/12/2004

          5. lugu, AS Roma

          Esimene klubi sündis Romas aastal 1901, kuid tiim, mida me praegu teame ja imetleme, sündis 1927. aastal tänu kolme klubi, Alba, Fortitudo ja Roman, kadumisega. Klubisse valiti nende kolme klubi parimad mängijad. Võistkond astus esimest korda koos jalgpallimurule 1927. aasta 17. juulil, kui mängiti Alba kodustaadionil, mis oli nende koduks kuni 1929. aastani. Klubi esimene mäng oli ungarlaste vastu, mille nad võitsid 2:1. Esimene hooaeg Serie A-s algas sama aasta 27. septembril. Teatavasti mängiti tollal veel kahes tsoonis, mõlemais kokku 22 tiimi ja 8 paremat said otsepääsu play-offi. Serie A debüütmäng Livorno vastu lõppes võiduga.

          1928. aasta esimesel päeval astus Attilo Ferrasis IV esimese Roma mängijana üles Azzurri helesinises särgis. Sama aasta 4. märtsil lõpetas Roma oma esimese hooaja. Grupis B lõpetati 19 punktiga 7. kohaga. Tegude rohkel aastal tehti ka klubi esimene ost, Fulvio Bernardini toodi klubisse Interi ridadest, kellele eelmisel hooajal oldi 3:0 tuul alla tehtud. Juuli viimastel päevadel võideti ka Coppa Coni (praegu tuntud Itaalia Karikana). Järgmise aasta märtsikuus sõitis Rooma klubi Prantsusmaale, et mängida „Club Francais“-iga, koju naasti 5:0 võiduga. Sel aastal õnnistati sisse ka Testaccio väljak. Staadion, millel Roma võitis 103 mängu, viigistas 32 korda ja kaotusekibedust tundis 26 korda. Samal hooajal muudeti ka Serie A formaati ja mängiti ühes liigas.

          8. detsembril aastal 1929. peeti esimene Rooma derbi. Rondinella staadionil (tollane Lazio kodustaadion) peetud mängul võeti kasutusele erilised turvameetmed. Mängu oli kaasatud tuhandeid politseinikke ja sõdureid. 15 minutit enne mängu lõppu lõi Rudolph Volk külaliste eest värava ja giallorossi pidu algas. Väravalööja on tuntud oma lause: \"Ma ei mõtle, ma löön,“ poolest. Sciabbolone hüüdnime saanud ründaja lõi oma Rooma karjääri jooksul 157 mängus 103 väravat. Rooma derbikohtumise teine osa peeti järgimise aasta 4. mail ning ka selle võitis seisuga 3:1 Roma. Volk tabas sealjuures märki 2 korda. Sel hooajal võeti ka ajalooline 8:0 võit Padova üle, kübaratrikk klubi esimeselt ostult Bernardinilt ja ka Volkilt. Roma lõpetas hooaja kuuendana.

          Uue hooaja eel saabus Romasse klubi läbi ajaloo parim väravavaht, Guido Masetti. Ta mängis giallorossi eest 339-s kohtumises, tõrjudes neis mängudes 32-st penaltist 12-st. Ta oli ka 1934. ja 1938. aasta MM tiimi põhiväravavaht. Lisaks oli ka Testaccio staadionil kuulda laulu: „Volk lööb väravaid, Masetti ei lase kellelgi skoorida!“ Järgmisel hooajal lõpetati Serie A-s teisena. 1931. aasta esimesel kuul saadi ajaloo esimene kaotus kodustaadionil, Milan võitis võõrustajaid 2:1. Sama aasta suvel mängiti ka oma esimest aastat Euroopas, kui poolfinaalis lükkas First Vienna nad parema väravatevahega edasisest konkurentsist välja. Järgmisel hooajal tuldi liigas kolmandaks.

          1934. aasta novembris nägid Roma fännid Ferrasis IV-i jooksmas väljakule Lazio särgis, kuigi Rooma klubid olid kokku leppinud, et Ferrasis ei tohi endise koduklubi vastu mängida. 1942. aastal võitis Rooma klubi kauaoodatud tiitli. Tuhanded fännid jooksid väljakule ja kandsid hiiglasliku 100 kg Alfred Schaffer’it. Sama mees suri paar kuud hiljem sõja käigus, kui ta sisenes oma kodumaale Austriasse. 1943. aasta talvel teatas legendaarne väravavaht Masetti oma pensionile minekust. 1943-1945 aastal tänu sõjaolukorral üleriigilist jalgpalli ei mängitud. Neljakümnendata lõpus algas Romal mõõnaperiood, esialgu pääseti napilt Serie B-sse langemisest. 1950-51 hooaja viimases voorus pidid lootma, et Napoli alistab Padova, kuid seda ei juhtunud ning hundid langesid Serie B-sse.

          Täpselt samal kuupäeval, kui Roma võitis oma esimese scudetto, pääseti tagasi Serie A-sse, mis oli vähendatud 18 klubiliseks. Fännid ei jätnud lemmikut ka Serie B-s, kus neil oli kogu Itaalia suuruselt teine keskmine pealtvaatajatearv. Tänu heale ostutaktikale suudeti ennast kohe konkurentsivõimeliseks teha. Come-back Serie A-sse lõpes 6. kohaga. Kaks hooaega hiljem lõpetati hooaeg oma parima positsiooniga pärast 2. maailmasõja lõppu, keskvälja võluri Giacomino Losi juhtimisel saavutati kolmas koht. Järgnevatel aastatel millegi erilisega hakkama ei saadud. Kuni 1961. aastal võideti „Coppa delle Fiere“. Kuuekümnendatel võideti ka kaks Itaalia karikat.

          1979. aastal asus klubi presidendi positsioonile Dino Viola. Roberto Pruzzo värav Genoa vastu tõi 1983. aastal roomlastele pärast 41-aastast ootamist Serie A meistritiitli tagasi. Järgmisel aastal jäi rootslase Nils Liedhomli juhendatav Roma praeguse Meistrite Liiga finaalis alla Liverpoolile, seda penaltiga. 80-datel saadi ka 2 Itaalia karikat. Pärast seda algas väikene madalseis, mille ajal kaotati ka Uefa karikafinaalis Interile. Franco Sensi võttis klubi üle ja pärast mitme erineva treeneri proovimist palkas ta endale Fabio Capello. Taktikule osteti ka hunnik mängijaid, sealhulgas ka Vincenzo Montella.

          2000-2001 hooajal tõi Fabio klubile kolmanda, ning seni viimase, scudetto. Vincenzo Montella ja Gabriel Batistuta ründepartnerlus oli suurepärane, lisaks abistas neid Francesco Totti. Batigol lõi sel hooajal 20 väravat. Järgmisel hooajal jäi roomlasi teisest järjestikusest scudettost lahutama vaid 1 punkt. Pärast mõõnaperioodi järgmisel hooajal suudeti ennast 03/04 hooajaks uuesti konkurentsivõimeliseks saada ja lõpetati teisena. Klubi president Sensi on pidanud viimastel aastatel tegelema, aga klubi võlgadega tegelema, et vältida Serie A-s välja viskamist. Kuid 2004. aasta tõi pisut kergendust, kuna Emersoni ja Walter Samueli müükidest teeniti suured summad ja lisaks sõlmiti leping Sky Sports Italiaga, mille eest teenitakse suuri miljoneid.

          KOMMENTEERI!
          sigpic

          Kommentaar


            #6
            Vastus teemale \'Itaalia Jalgpalli Ajalugu\'

            14/02/2005

            6. lugu, Pierluigi Collina

            13. veebruaril 45-aastat tagasi said Elia ja Luciana Collina endale lapse. Talle pandi nimeks Pierluigi Collina. Tema ema töötas asendusõpetajana ning isa Itaalia kaitseministeeriumis. Vanemate soovil õpis ta nunnade käe all pühakule Anna pühendatud koolis. Teismelisena mängis Collina ühes kohalikus jalgpalli klubis keskkaitsjana. 17-aastasena soovitas sõber tal teha läbi treenerikursused - Collina nõustus. Sõber ei saanud tänu probleemidega silmaläätsega minna. Kursustel avastas Collina, et tal on selle töö jaoks annet. 1984. aastal lõpetas ta majandusalal Bologna ülikooli. Samal aastal tekkis tal, aga probleeme kiilaspäisusega ning juuksed kadusid 15 päeva jooksul täiesti ära.

            Esimene tööots oli tal Milaanos, ühe ajalehe äriküljel. Samal oli ta aastate jooksul vilistanud ka kõrgetasemelisi mänge regionaalliigades, samuti käis ära ka sõjaväes. 1988. aastal hakkas ta vilistama ka Serie C mänge. 1991. aastast alates asus ta elama Viareggiosse, natukene Pisa\'st eemal. Ta oli abielus Giannaga, kellega nad said kaks last - Francesca ja Carolina. Viareggiost asus ta tööle kohalikus pangas. Ta nõustab seda ka nüüd. 3 aastat pärast Serie C kohtunikuks saamist tõsteti ta, aga A ja B liiga kohtunikuks. Esimene mäng, mida kiilaspäine itaallane vilistas oli 8. septembril aastal 1991. Kohtusid Avellino ja Padova, mäng lõpes koduvõistkonna Avellino võiduga.

            Paar kuud hiljem tegi Collina ka oma Serie A debüüdi. Verona ja Ascoli vaheline mäng lõpes samuti samamoodi nagu Serie B debüüt - kodumeeskonna Verona võiduga. Ühtlasi tegi Collina ka rekordi kõige kiiremini Serie A kohtunikuks saamisega. 1995. aastal oli ta täis saanud 43 Serie A mängu ning ühtlasi asetati ta ka Fifa kohtunike nimekirja. Tema esimene mäng rahvusvahelisel areenil oli sõjaväelaste maailmameistrivõistluste mäng Türgi ja Prantsusmaa vahel Istabulis. Järgmine aasta paluti tal tulla vilistama 1996. aasta Olümpiamänge Atlantas. Collina valiti vilistama finaali, kus Nigeeria alistas Argentiina. Endi sõnul oli see ta elu üks tähtsaimaid mänge, mida ta vilistanud on.

            Järgmisel aastal võitis \"Kojak\" (hüüdnimi kiilaspäisuse pärast) oma elu esimese \"parima kohtuniku\" tiitli Serie A\'s. Hiljem on neid veelgi lisandunud. 1998. aastal vilistas ta ka mänge MM-il Prantsusmaal. Seal vilistas ta kahte alagrupimängu - Holland - Belgia ja Prantsusmaa - Taani. Järgmisel kevadel täitus tal, aga üks kohtunike unistustest - ta valiti Meistriteliiga finaali kohtunikuks. Tolles mälestusväärses mängus kohtusid Manchester United ning Bayern München. Peale seda osales ta ka Euro 2000 kohtunikuna ning sai ka mõne auhinna oma trofee kapi juurde.

            2002. aasta 27. juunil teatas FIFA, et Collina vilistab MM finaali. Kolme päeva pärast astuski Collina koos Brasiilia ja Saksamaa mängijatega Yokohama väljakule. Unistus oli teoks saanud ning pärast mängu kinkis kohtumise kangelane brass Ronaldo talle suveniiriks oma särgi. Itaallane sai tööga väga hästi hakkama, kuid peale mängu tekis araablasest kohtuniku Ali Bujsaim poolt kaebusi selle kohta, et Collina poleks pidanud seda mängu vilistama, kuna mängus oli ka üks Euroopa tiim. 2004. aastal valiti ta ka vilistama Uefa karikasarja finaali Valencia ja Marseille vahel.

            Eelmisel aastal vilistas Pierluigi Portugalis Euro 2004 raames poolfinaal mängu Kreeka ja Tšehhi vahel, selle mängu lõpuvile jäi temale, aga viimaseks suurturniiridel. Collinal sai eile täis vanusepiirang Serie A mängude vilistamiseks ning pakumisi teistesse liigadesse minemiseks on tulnud - eriti valjult räägitakse Inglise liigast, kus on kohtunike vanusepiirang 48 aastat. Tema viimaseks tipptasemel kohtumiseks oma kodumaal jäi Parma ja Interi vaheline mäng, milles näitas ta ka punast kaarti. Kuid ehkki võiks tekida üks küsimus. Miks ei teinud Itaalia jalgpalliliit vilemehele au, et panna ta päev enne 45-aasta täitumist täitma kohtunikukohustusi Interi ja Roma vahelises mängus?

            Collina süda ei olegi päriselt täitsa jalgpalli juures. Ta südames on soe koht ka korvpallile ja pooldab ta kodukandi klubi Fortitudo Bologna\'t, kui nimi midagi ei ütle, siis Skipper Bologna\'t peaks ikka teadma.

            KOMMENTEERI!
            sigpic

            Kommentaar


              #7
              Vastus teemale \'Itaalia Jalgpalli Ajalugu\'

              20/03/2005

              7. lugu, Itaalia jalgpalli mustad küljed

              Kui rääkida jalgpallist, siis satuvad ikka jututeemasse ka jalgpalli halvimad küljed. Itaalia jalgpallis on neid väga palju. Ei saa ju vaadata ümber dopinguskandaalidest ega ka Lazio fännide kunagisest rassistlikkusest.

              Alustada tuleks ehk Juventuse skandaalist dopinguga, mille algatas tuntud lobamokk Zdenek Zeman. Tollal AS Roma treenerina olles kutsus ta 1998. aasta Juulikuus üles Itaalia jalgpalliliigat uurima Juventuse riietusruumi ning leiti 281 erinevat medikamenti. Enamuses mängijaid tunnistasid, et nad kasutasid hooaja eel kreatiini nimelist ainet, kuid see ei ole keelatud ning inimene saab seda ka toidust. Kreatiin on aine, mis suurendab treeningkordade vahelist taastumist, annab rohkem jaksu ühe treeningu läbimiseks ja suurendab lihaste jõudu. Sellel ainel on ka oma kõrvalmõjud, eriti kasvab selle tarvitamisel kehakaal.

              Uurimist juhtis Toriino aseprokurör Raffaele Guariniello, kes on ka Juventuse fänn. Uurimise käigus tuli ka välja muid huvitavaid asju, millest huvipakkuvaim kahtlemata see, et umbes 30 mängijat on viimastel aastakümnenditel surnud dopingu kasutamise tagajärgedesse. Kohus otsustas ka tollasele Juventuse doktorile Riccardo Agricola anda 20-kuulise vanglakaristuse. Paljud klubidel on nüüd viimastel kuudel tärganud lootus aastatel 1994-1998 Juventusele kaotatud tiitlite tagasisaamine, kui Itaalia jalgpalliliit FIGC ja CONI Anti-dopingu komitee on algatanud uue uurimise, kuid vaevalt, et see siiski midagi uut kaasa toob.

              Enne Juventust olid dopinguga suhted Fiorentinal, kes oli ka enda mängijatele seda ainet manustanud. Uurimist alustati kolme varajases eas terviseprobleemidesse surnud mängijate tõttu. Mängumehed olid Nello Saltutti, Bruno Beatrice ja Ugo Ferrante. See uurimine tõi välja fakti, et Fiorentinas kasutati seitsmekümnendatel aineid nimedega Cortex ja Micoren. Üks mängijatest, täpsemalt Saltutti, oli öelnud, et neile anti Micoreni ning öeldi, et need on vitamiinid või siis peideti neid ka suhkrutükkide sisse. Lisaks oli ta ühele raamatuautorile lausunud ka sellise lause: „Kui ma mängisin AC Milani noortetiimis, siis nad andsid meile kõike. Ma ei teadnud, kas see oli normaalne, aga ma kasvasin ühe aastaga 15 cm’it, 160 cm pealt 175-le. Siis ma olin väga õnnelik, et kasvasin, ilma mõtlemata, et see on imelik.“

              2000. aastal avati pärast kinniolekut uuesti Rooma antidopingu labor ning pärast avamist on nii mitmedki mängijad vahele jäänud. Enamikud vahelejääjad on kasutanud nandrolooni ning kuulsamad nimed on kindlasti hollandlaste Edgar Davidsi, Frank De Boeri ja Jaap Stami omad. Tollal Juventuse särgis keskväljal võitlend Davids oli esialgu saamas kaheksakuulist mängukeeldu, kuid siiski otsustati, et hollandlane peab palliplatsilt eemale jääma 5-ks kuuks. Samal 2001. aasta suvel saadeti 10-kuulisele mängupausile Lazio praegune kapten Fernando Couto.

              Kui pöörduda teiste asjade juurde, siis isegi dopingust suurema tähtsusega on ehk paljude klubide hiiglaslikud võlad. Võib uskuda, et kõigil Itaalia jalgpalli fännidel on veel värskelt meeles hiljutine Fiorentina juhtum. Ühekordne Serie A meister läks ühel kurval päeval keset suve 8. augustil kuskile kaugele kaugele põhja Serie C2-te. Kiirelt ostis klubi hiiglaslikud võlad kingakaupmees Diego Della Valle ning hankis nii mõnegi uue mängija. Suudetigi tänu õnnele ja skandaalile Serie B-s saada ühe aastaga kaks astet kõrgemale ning järgmise hooajaga tõusti juba Serie A konkurentsi.

              Viimane meeskond, kes kurva saatuse pidi läbi elama oli Napoli. Kaheksakümnendate lõpus koos Diego Maradonaga ilma teinud klubi, kes selle hooajal algul oli veel kantud Serie B klubide hulka, langetati Serie C1-te, kus praegu müdistatakse kolmandal kohal ning lootus Serie B-sse tagasi pääsemiseks on täitsa olemas.

              2003. aastal langes rahalistesse raskustesse selline firma nagu Parmalat, kelle võlad ulatusid lausa 2 miljardini. Nagu firma nimestki võib välja lugeda, siis hakkas see ka hirmsasti kimbutama ka Serie A klubi nimega Parma. Kuigi lähiminevikus oldi suurte kopikate eest maha müüdud Gianluigi Buffon, Fabio Cannavaro, Lilian Thuram, Adrian Mutu, Juan Sebastian Veron, Stefano Fiore ja Gianfranco Zola ei olnud sellest mingisugust abi ning klubi pidi veelgi mängijaid müüma ning peab veel. Kõik see lugu juhtus väga halval ajal, kui Parma oli just parasjagu plaanimas klubi 90. sünnipäevaks 16. detsembril suuri pidustusi.

              Kolmekordsed Itaalia karika võitjad müüsid sellele järgneval üleminekuperioodil 2004. aasta jaanuaris suure summa eest Interi ja Parma kaasomandi Adriano esimesse klubisse. Ülemineku summa küündis umbes 20 miljoni euroni. Vaatamata raskustele konkureeris klubi ka hooaja lõpuni Meistrite Liiga koha nimel, kuid just Adriano värav Interi ja Parma mängus Giuseppe Meazzal osutus neile saatuslikuks ning Milaano klubi võitis 1:0. Järgmisel suvel lahkusid klubist Hidetoshi Nakata, Matteo Ferrari ja ka treener Cesare Prandelli ning lähitulevikus on lahkujate nimekirjaga liitumas ilmselt hunnik mängijaid – eesotsas Sebastian Frey, Alberto Gilardino ja Daniele Boneraga. Viimasel ajal on huvi klubi ostmise vastu üles näidanud Hispaania gigant Real Madrid.

              Kõige kuulsamad pankrotis olevad tiimid on kahtlemata Rooma klubid SS Lazio ja AS Roma. AS Roma võlad ulatusid veel suvel paarisaja miljoni euro ringi ning selle hooaja jooksul on vägagi püütud võlga vähendada. Klubi on siiski pidanud selle eest suuri lõivu maksta, 2004/2005 hooaja eelsel suvel müüdi maha tiimi ühed parimad mängijad – Walter Samuel ja Emerson. Lisaks sellele müüs klubi omanik Franco Sensi ka oma varasi ning teenis väga suurt raha, mis ületas ka 100 miljoni euro piiri ning suur kergendus tuli, siis kui Giallorossi sõlmis hiiglaslikku lepingu telekanali Sky Sports-iga, millega teenitakse aastate jooksul samuti üle 100 miljoni euro.

              Hoopis hullemad on lood, aga Rooma teisel klubil – Laziol. Pärast scudetto võitmist 2000. aastal hakkas klubi meeletult kulutama ning suve lõpuks oli lauale laotud 115 miljonit naela. Kõige rohkem maksti argentiinlasest ründaja Hernan Jorge Crespo eest, kelle eest tasuti 35,7 miljonit. Võlad olid kiired tulema ja mängijaid hakati juba maha müüma - Juan Sebastian Veron, Alessandro Nesta, Pavel Nedved ja Crespo lahkusid kõik üksteise järel. Möödunud suvel otsustas Rooma ärimees Claudio Lotito investeerida Laziosse 21 miljonit eurot ning itaallasest sai ka klubi president. Kuid klubi ähvardab ikkagi pankroti oht ning ühest suure rahakotiga vene ärimehest vaevalt, et ära öeldaks. Enne, kui seda miljardnär või miljonääri ei tule on Serie C-sse langemise võimalus olemas, ja see ei ole mitte väike.

              Roomast veel lahkuda ei saa. Järgmised read teevad ilmselt kindlaks, et Roomast skandaalsemat vutilinna vähemalt Itaalias ei ole. Fännirahutused Rooma derby’de ajal on juba väga tavapäraseks saanud. Eriti hoos on olnud viimasel ajal Rooma fännid. Veel eelmise hooaja mälestusväärses derby’s, mis oli hooaja viimane, levis kuulujutt, et politseiauto olevat ajanud alla ühe noore AS Roma fänni. Seejärel algasid rahutused ning vigastati umbkaudu sada viitekümmend politseiniku. AS Roma’t karistati sellega, et järgmised 3 kodumängu pidid nad mängima Sitsiilias Palermo linnas. Selle hooaja Meistrite Liigast on aga alles värske mälestus, kuidas mündiga visati kohtunik Anders Friski ning mille tagajärjel pidid itaallased järgmised kolm mängu mängima tühjade tribüünide ees.

              Kes arvas, et lahkume nüüd Rooma linnast, siis eksisite. Nüüd on suuremad pilgud pööratud teisele Rooma klubile Laziole. Itaalia liiga oli üks rassistlikum, kui mitte kõige rassistlikum, maailmas. Selle musternäiteks osutuvad jällegi Rooma klubi fännid – sedakorda Lazio omad. Stadio Olimpicol on lehvinud natsistliku tähendusega lipud ja muud asjad. See on tekitanud vägagi paksu pahandust. Pärast 2000. aastal peetud mängu Bari ja Lazio vahel võttis sõna ka Itaalia tollane kultuuriminister Giovanna Melandri, öeldes: „Spordimaailm on meiega, klubid on meiega – neil on kõrini sellistest fännidest.“ Nimelt selles mängus pani grupp Lazio fänne üles bänneri, mis kiitis Serbia sõjakuriteo kahtlusalust ning portree endisest fašistlikust diktaatorist Benito Mussolonist. Ning see ei ole olnud ainult ühe mängu juhtumus, sellised asjad lehvisid peaaegu igal Lazio mängul. Ja ka väga hiljuti, nimelt eelmise aasta detsembris, sai Itaalia klubi staadionikeelu Uefa Cupi raames, kus rassistlikult käituti mängus Partizani vastu. Kuid see ei ole mitte ainult Lazio fännide probleem, vaid seda on ja oli ka teistes Itaalia klubides.

              Itaalia jalgpalli hulka kuuluvad ka paratamatult altkäemaksu skandaalid. Üks kuulsaimaid pärineb 1980. aastast. Kaks Lazio mängijat lähenesid AC Milan väravavahile Enrico Albertosile. Roomlased pakkusid Albertosile võimaluse altkäemaksuga AC Milanile võit San Sirol Lazio vastu ära kindlustada. Kollkipper teatas sellest klubi presidendile Felice Colombole, Colombo arust oli see naeruväärne, kuid veidi hiljem ta nõustus ja saatis ühe mängija Roomasse, kas mängijale või teatud isikutele raha maksma. Kõik tuli ilmsiks sama aasta kevadel ning Albertosile, Colombole ja Giorgio Morini’le, kes raha viis, määrati eluaegne võistluskeel. Lazio ja AC Milan mõlemad saadeti järgmiseks hooajaks Serie B-sse. AC Milan pääses kiirelt tagasi A liigasse, kuid langes sama kiirelt tagasi B-sse. Sel ajal oli AC Milan väga lähedal pankrotile ja üldse jalgpallist kadumisele, kuid miljardnär Silvio Berlusconi päästis tiimi.

              Kuulsamaid skandaale on veel ka legendaarse Juventuse mängija Paolo Rossiga. Rossi oli mängu eel Avellinoga lausunud: „2:2? Kui te seda tahate.“ Ning mäng lõppeski selle tulemusega ning Rossile määrati 3-aastane võistluskeeld, mida lühendati hiljem 2-le aastale. Ka viimasel ajal on käinud jutud mängutulemuste kokkuleppimisest ning Itaalia politseireidide käigus eelmise aasta kevadel süüdistati kahteteist klubi ja viite mängijat. Eriti suure uurimise all oli jalgpalliklubi Siena tegevus, eriti kolme mängija Nicola Ventola, Roberto D’Aversa ja Generoso Rossi tegevustik. Paratamatult need kolm ei ole mitte ainukesed juhtumid vaid neid on olnud kuhjade viisi ning selleks läheb eraldi lugu vaja.

              Ja maffiagi on Itaalia jalgpalliga seotud. Eelmisel aastal vahistati Cosenza president Fabiano Paolo Pagliuso, üheks osaks süüdistuses oli ka Pagliuso seotus maffiaga. Lisaks oli Pagliuso süüdistatav kokaiini smuugeldamises ja rahapesus. Lisaks väitis Itaalia meedia seda, et 1990 aasta MMi staar Salvatore Schillaci on seotud maffiaga (sündinud maffiaga samas linnas – Palermos). Ning ka Silvio Berlusconit, AC Milani omaniku, on kunagi maffiaga seostatud.

              Lisaks on võib rääkida veel ka fännide vägivallast väljakult väljaspool. Treeneril Roberto Mancinil pole just kõige paremad kogemused oma Fiorentina aegadest, kui talle tehti surmaähvardusi ning peale seda otsustas ta klubi postilt lahkuda ning üldse Firenzest ära kolida. Eelmise aasta veebruaris pidasid väga ebameeldiva kogemuse läbi elama Interi mängijad Fabio Cannavaro ja Christian Vieri. Nende mõlema restoranidesse visati sisse lõhkeaine nimega molotovi kokteil. Näiteid on veel ja veel. Üks silmapaistvaim juhtumeid on aastast 2000, mil Napoli fännid viskasid klubi kaasomaniku õue pommi. Hooaega 2000/2001 oli üldse Itaalia jalgpallile fännivägivalla poolest väga kurb, kuna toimus seda rohkem, kui 10-s kohtumises.

              Sama hooaja eelsel suvel tekkis suur skandaal argentiinlase Juan Sebastian Veroni passiga, kui ta oli Inglismaale siirdumas. Nimelt oli keskväljavõluri pass võltsitud. Jällegi pidas Itaalia Jalgpalliliit vajalikuks teha suure uuringu seoses mitte-eurooplaste passidega. Uurimise alla sattusid mitmed klubid ja mängijad. Segada veel hunnikusse kohtunike kahtlaseid otsuseid, siis saamegi me kokku Itaalia jalgpalli paha külje.

              KOMMENTEERI!
              sigpic

              Kommentaar


                #8
                Vastus teemale \'Itaalia Jalgpalli Ajalugu\'

                06/08/2005

                8. lugu, Parma

                Parma, hüüdnimega Gialloblu, on kohaliku linna esindusklubi, mis pikad aastad võitles madalamates liigades, kuni 1990. aastal saadi lõpuks pääs Serie A’sse, kus on nii mitmel korral napilt tiitlist ilma jäädud. Klubist käisid hiigelaegadel 90-ndate lõpus läbi sellised nimed nagu Lilian Thuram, Juan Sebastian Veron, Gabriel Batistuta ja paljud teised. Märkimata ei saa jätta klubi enda noorteakadeemia poolt toodetud Gianluigi Buffoni.

                Klubi rajati 1913. aasta juulis kuulsa Itaalia helilooja Giuseppe Verdi auks, kes sündis Parma linnas. Klubi kandis esialgu nime – Verdi AC (Associazione Calcio). Kuid ei kulunud poolt aastatki, kui sama aasta 16. detsembril muudeti klubi nimi Parma AC’ks. Aastate jooksul vahetusid nimed mõnigi kord ning need saavad ka mainitud.

                Klubi hakkas tõsiselt mängima 1919/1920 hooajal, mil napilt jäädi ilma Emilia (Parma regioon) liiga kohast. 1925. aastal saadi oma koht siiski kätte ning kõigest 4 hooaega kulus aega, et pääseda äsjaloodud Serie B’sse. Kolmekümnendate esimesed aastad veedetigi Serie B’s ning jõuti ka nime vahetadagi Parma AS’iks. Kuid 1932. aastal langeti liigast välja ning veedeti pikk aeg Serie C’s.

                Päris pika aega käidi Serie B ja Serie C vahelt pärast väljalangemist. 10 aastat möllati vastastega tugevuselt kolmandas liigas, kuni 1941/42 hooajal saadi lõpuks ometi mängida jälle tugevama klassiga jalgpalli. Jällegi langeti aste madalamale 1949. aastal, mil kaotati neutraalsel pinnal (Milanos) play-off mängus Speziale 1-4. Kaks korda lõpetati viie aasta jooksul teisena, kuni lõpuks saadi jälle tagasi Serie B-sse.

                Aastatel 1954-65 mängiti Serie B’s ning see oli Serie A väliselt klubi üks edukamaid perioode üldse. Neil aastatel mängis klubis ka Ivo Cocconi, kes tegi kokku 308 mängu Gialloblu särgis. Edukaim hooaeg oli 1954/55, mil lõpetati üheksandana. 1960/61 hooajal tehti ka debüüt teiste Euroopa riikide võistkondadega peetud turniiril „Coppa delle Alpi“’l. Parma võitis oma kahe mänguga kohtumise Bellinzona vastu.

                1965. aastal langeti jälle tagasi Serie C’sse. Sellega algas ka klubi ajaloos üks päris must periood. 60-ndate lõpus leidis Parma linna klubi ennast Serie D’s. Mitmeid kordi oldi nimesid vahetatud, kuni lõppuks 1968. aastal lepiti AC Parmaga. Aasta hiljem liitus klubiga ka teine kohalik tiim AC Parmanese. Pärast tagasisaamist Serie C’sse jojotati mitu aastat Serie C ja B vahel. Klubi treeneriks oli vahepeal ka kuulus Cesare Maldini ning mängijana jäi silma Carlo Ancelotti, kes hiljem ka edukalt Parma treenerina töötas.

                Viimast korda tõusis AC Parma Serie C-st ülespoole 1987. aastal treeneri Arrigo Sacchi käe all. Sacchi palkas hiljem endale Milani omanik Silvio Berlusconi. Kuni 1990. aasta suveni oldi Serie B’s, kuni ajaloolisel 27. mail tõusti esmakordselt Serie A’sse. Kohtuti ammuste rivaalide Regginaga ning Nevio Scala juhendamisel võideti neid 2-0. Väravad ründajate Marco Osio’lt ja Alessandro Melli poolt. Mõlemal mängumehel läks edaspidises karjääris küllaltki hästi ning said enamiku karjäärist Serie A’s mängida. Viimane lõi oma Serie A karjääriga ligi 50 väravat.

                9. September 1990 oli see kuupäev, mil Parma debüteeris Serie A’s ning ühtlasi lõi ka värava. 2-1 kaotati küll Juventusele, kuid kindlasti võidi mängult lahkuda püstipäi. Värava lõi ei keegi muu, kui Melli, sedakorda penaltist. Kuid samatähtis on ehk ka Osio värav 15 päeva hiljem – tema väravapostidevahele läinud pealelöök andis Scala poistele esimesed võidupunktid Serie A-s. Mäng võideti 1-0 ning seda ei kellegi muu vastu, kui värske Serie A tšempioni Diego Maradona Napoli vastu! See tulemus näitas, et selles klubis peitub midagi. Hooaeg lõpetati jagades Torinoga 5.-6. kohta. Mõlemad võistkonnad kogusid 38 punkti. (2 punkti võidu eest, 1 viigi, 0 kaotuse) Parma kogus oma esimesel hooajal 13 võitu ja 12 viiki 34-s mängus. Teenides sellega koha UEFA Karikas.

                Järgneval hooajal langeti UEFA Karikast mänguga Bulgaaria CSKA Sofiaga välja, kuid Serie A’s koguti jällegi 38 punkti ning lepiti seekord 7. kohaga. Kuid hooajas oli ka paremaid asju – esmakordselt võideti Itaalia Karikas (Finaalis alistati 2:0 Juventus) ning esimese Parma mängijana sai Itaalia koondises mänguaega Alberto Di Chiara. (1992. aasta mais peetud väravateta viigis Portugaliga)

                Milaano klubide valitsemishooajal 1992/93 suutis Parma lõpetada lausa kolmandana ning võitis ühtlasi ka karikavõitjate karika. Nad alistasid finaalis Belgia klubi Antwerpeni 3-1. Üks värav ka Mellilt. Järgmist hooaega alustati Euroopa Superkarika võitmisega, kus võideti kaasmaalasi AC Milani 2-0. Järgnevad kaks hooaega lõpetati Serie A’s 2. ja 3. kohaga. Samas võideti järjekordne Itaalia Karikas ja ka esmakordselt UEFA Karikas. 1995/96 hooajal läks treener Nevio Scala klubist minema, kuna lõpetati alles 6. kohal.

                Klubi ambitsiooniks oli võita scudetto ning selle saamiseks palgati endine mängija Carlo Ancelotti. Juba Ancelotti esimesel hooajal võideldi Juventusega viimaste voorudeni, kuid kaotati lõpuks kahe punktiga. Järgneval hooajal tehti Meistrite Liiga debüüt, kuid ebaõnnestunult langeti juba esimeses ringis välja. Ja kui liigas kuuendana lõpetati palgati jällegi uus treener – sedakorda Alberto Malesani. Uue treeneri käe all saadi tagasi Meistrite Liigasse ning võideti ka Itaalia ning UEFA karikas.

                Jällegi langeti Meistrite Liigast väga varajases faasis välja, kui juba kvalifikatsiooniringis lülitas Gialloblu välja Rangers. Alberto Malesani pidi samuti 2000/2001 hooaja käigus lahkuma, kui teda palgati asendama Arrigo Sacchi, kes varem edukalt Parma treenerina oli töötanud. Sacchi aga astus varakult positsioonilt terviseprobleemide tõttu tagasi. Tema asendaja Renzo Uliviera vedas klubi jällegi Meistrite Liigasse, kus nad lülitati välja prantuse klubi Lille poolt.

                Treener Pietro Carmignani juhendamisel võideti järjekordne Itaalia Karikas, kuid klubi langes rahalistesse raskustesse kuna nende omaniku Tanzi perekonnale kuuluv Parmalat jäi rahalistesse raskustesse. Mitmed mängijad lahkusid ning klubi saatus on ikka veel lahtine. 2004/2005 hooajal pääseti napilt väljalangemisest, kui alles play-off mängud päästsid Parma.

                KOMMENTEERI!
                sigpic

                Kommentaar


                  #9
                  Vastus teemale \'Itaalia Jalgpalli Ajalugu\'

                  07/08/2005

                  9. Lugu – Gigi „Rombo di Tuono“ Riva

                  Luigi Riva sündis Leggiuno linnakeses 7. novembril 1944. Enamikud Luigi nimelised jalgpallurid muutuvad Itaalias ajapikku Gigi’deks ning Gigi järgi teda ka tuntakse. Leggiuno on asub ühe suurema linna Varese lähedal Põhja-Itaalias. Linna tuntigi omal ajal Gigi Riva tõttu.

                  Luigi’l ei olnud kerge lapsepõlv. Tema I Maailmasõja aegsest sõjaveteranist isa, Ugo, suri, kui poiss oli alles 9-aastane. See tähendas, et ta pidi minema pansionaati, mida juhtisid preestrid. Ta jooksis sealt mitmeid kordi minema, kuna ta ei talunud ranget korda. Riva lausus oma 60. sünnipäeva järel Itaalia päevalehele La Repubblica: „Häbi oli olla vaena ja öelda aitäh inimestele, kes andsid meile leiba ja ära kantud riideid.“

                  Noortetiimis nimega Laveno jäi Riva silma enda lemmikklubi Interi. Kuid Riva tegi ühe vea – noore uljaspeane rääkis ta Interi huvist ka Laveno direktoritele, kes keelasid tal Milanosse treeningule minna.

                  18-aastaselt alustas Gigi siiski oma esimese liigamängu. See oli Riva sünnilinnas esinev Serie C tiim Legnano. Teda juhendanud Fulvio Bernardini kasutas teda esialgu vasaku äärepoolikuna. (Riva eelistatud jalg oli vasak) 1963. aasta kevadel müüs Legnano Riva 22 000 Inglise naela eest maha Serie B klubile Cagliari. Cagliari oli Sardiinia pealinna esindusklubi. Temast olid enne Cagliarit huvitatud mitmed suured klubid. Cagliari ostis kokku palju mängijaid, et edasipääs tagada ning see neil ka õnnestus ning 1964. aastal teisel poolel mängiti juba Serie A jalgpalli. Cagliaris kasutati teda ründajana ning sellega algas Riva tähelend.

                  Kiirelt märgati Riva talenti ning juba 1965. aastal mängis ta oma esimese mängu Itaalia koondisega. Varumängijana kutsuti ta üles ka 1966. aasta maailmameistrivõistlustele, kus Itaalia põrus täielikult. Juba järgmisel MM-järgsel hooajal näitas Riva jällegi oma oskusi. Ta lõpetas Serie A capocannoniere’na (parim väravakütina). Ta lõi kokku 18 väravat. Ta kordas oma edu juba järgmisel hooajal, mil tema saagiks langes lausa 20 väravat.

                  1968. aastal Euroopa Meistrivõistlustel tegi Riva endale jällegi nime. Tema oli Itaalia võidu üks võtmeid ning ilma temata ehk polekski seda tiitlit Itaalia auhinnakapis olnud. Järgnev hooaeg tegi ta lausa imet. Lisaks järjekordselt parima väravaküti auhinna saamisele vedas ta Cagliari klubi seni ainsa scudettoni. Jällegi ilma temata poleks Cagliari sellest karikast ilmselt undki näinud. Samal hooajal lõi ta ka oma kõige kuulsamaks peetava värava, käärlöögi Vicenza vastu (pildil).



                  1970. aasta MMil vedas Rombo di Tuono Itaalia MM-finaali, kus kaotati 1-4 Brasiiliale. MMil skooris ta 3 korda, kaks väravat veerandfinaalis korraldajamaa Mehikko vastu ning poolfinaalis aitas ta mängus Lääne-Saksamaa vastu kohtumist lisaajale viia, kui lõi Itaalia 3-nda värava. Mäng lõppes Azzurrile 4-3 võiduga. Kaotatud finaali kohta spekuleeritakse, et, kui seis oli 1-1 lausus maailma läbiaegade parimaks jalgpalluriks peetav brasiillaste Pele: „Nüüd ärkab Riva üles ning meiega on kõik.“ See peaks juba ise rääkima, kui hea Riva oli.

                  Seda kui asendamatu Gigi Riva Cagliarile oli näitab ka järgnev hooaeg. Itaalia koondisega mängides murdis Riva hooaja käigus jalaluu ning Cagliari jäi hätta ning lõpetas hooaja alles 7. kohaga. Reeglina tähendas sellel ajastul selline vigastus karjääri lõppu, kuid Riva tuli tagasi ning järgmisel hooajal, mil Cagliari lõpetas neljandana, oli Riva lähedal oma neljanda capocannioniere tiitli saamisele, kuid kaotas ühe väravaga Roberto Boninsega’le. Selle aja jooksul tegi Juventus Rivale 3 miljoni naela suuruse pakkumise, kuid Cagliari ei lasknud imemeest minema! Järgnevad hooajag polnud Cagliarile ega Rivale väga edukad. Ei 1974. aasta MM või Serie A. 1975/76 hooaja käigus murdis Riva teist korda oma jala ning sel korral tähendas see karjääri lõpu. Ta lõi koondise eest märkimisväärsed 35 väravat 42-s mängus, mis on endiselt rekord ning sama hästi mängis ta ka Cagliari eest – oma 12 hooajaga lõi ta 164 väravat.

                  Tema pildid kaunistasid miljoneid tubasid. Talle anti hüüdnimes „Rombo di Tuono“ ehk pikselöök. Selle hüüdnime andis talle ajakirjanik Gianni Brera. Ta oli kaitsjate hirmuks ning harva suutis keegi ta peatada. Ta oli võitleja ning mängis väga jõuliselt. Tema löök oli nii tugev, et murdis isegi kord ühe pealtvaataja käe. Ta suutis skoorida peaaegu igas asendis ja igast kohast. Tema populaarsus oli nii suur, et Cagliari kaotas tema vigastuste ajal umbes poole publikust.

                  Ta võis paista küll väike ja kondine, kuid tal olid tugevad jalad. Ta läks kohe asja kallale ning see tegi temast Sardiinia ja Cagliari rahva ikooni. Riva on lausunud: \"Ma ei ole näitleja, kirjanik, müügimees, laulja või ükskõik mis muu, ma elan ainult jalgpalli jaoks.\" Sellepeale vastas üks noor fänn: \"Elagu Jalgpall!\" Temast ideaalsemat catenaccio stiili ründajat on raske leida.

                  Ta elab siiani Cagliari linnas ning töötab ühtlasi ka Itaalia koondise heaks. Tal on kaks last, mõlemad pojad ning ta armastab ajaviiteks mängida golfi. Talle meeldib ka meri ja hea toit.

                  Tegu on Itaalia läbiaegade parima ründajaga ning vähesed Itaalia mängijad on tema tasemele jõudnud. Me võime vaid ette kujutada, mida oleks Riva teinud, kui ta poleks kaks korda oma jalga murdnud. Tema suguseid jalgpallureid sünnib harva ning kindlasti oleks ta väärinud rohkem, kui ta sai.

                  KOMMENTEERI!
                  sigpic

                  Kommentaar


                    #10
                    Vastus teemale \'Itaalia Jalgpalli Ajalugu\'

                    25/12/2005

                    10. lugu, Roberto Baggio

                    Meie loo alguses sõidame väikesesse Caldonago’sse, linna Põhja-Itaalias. On aasta 1967 ning kuupäev 18. veebruar ja kellaeg 18:15, kui perekond Baggio saab endale järjekordse mudilase. Roberto, lastest vanuselt kuues, oli üks 8-st lapsest. Lisaks temale olid ema Fiorindo ja ema Matilda saanud õed-vennad nimedega Gianna, Walter, Cario, Giorgio, Anne Maria, Nadia ning Itaalia vutisõpradele ehk tuntudki nimi Eddy.

                    Nagu iga teine Itaalia poiss, veetis Baggio oma aja kohalikus pargis, tagudes palli. Tihtipeale mängis nooruk palli liiga kaua ning jõudis koju alles pimeduse saabudes, sest pimedus ei lasknud mängida. Väikesele rohesilmsele poisikesele meeldis harjutada karistuslöökide löömist. Nimelt tagus Roberto koduaias tundide viisi tagudes palle üle kõrge heki nii, et pallil oleks õige vint sees selleks, et ta õigel ajal langema hakkaks. (Loe: Et pall aiast üle ei lendaks.) Nii simuleeris ta seda, kuidas peaks päriselt karistuslööki lööma. See on juhtnöör, mida on ilmselt kasutanud nii mitmedki, et oma karistuslööke paremaks teha.

                    Ta oli „pargimängu“ suur staar ning ei jäänud tema talent mitte märkamata. Mängu, milles Roberto Baggio oli löönud 6 väravat, sattus vaatama Caldonago lähedal asuva Vicenza linna esindusklubi skaut – Antonio Mora. Mora pakkus noorele 14-aastasele Robertole välja võimaluse esindada Vicenza klubi, mis asus alles Serie C1’s. Aastanumber oli siis 1982.

                    Esimene hooaeg ei olnud mitte kerge ning mänguaega Baggio ei saanud. Asjalood aga muutusid pisut järgmise hooajaga. Mängu tuli uus treener, Bruno Giorgi. Giorgi käe all sai Baggio käputäis võimalust ennast tõestada. Kahe hooajaga tehtud 7 mängu lõppesid 1 väravaga, kolliga, mille Baggio pühendus just Bruno’le. Lisaks sellele teenis Baggio ka koha Itaalia alla 16-aastaste koondises.

                    Legend algas, aga hooajal 1984/1985. Baggio sai kõvasti võimalusi mängida ning seda põhjusega. 29 liigamängu lõppesid 12 väravaga. Lisaks sellele pälvis ta ka Serie C1 parima mängija auhinna. Uskumatu saavutus 16-aastase teismelise poolt viis Vicenza Serie B’sse ning äratas huvi ka mitmes klubis. Baggio potentsiaalset kvaliteeti hindas kõige kõvemini Fiorentina, kes nooruki ka enda ridadesse palkas.

                    Esimesed aastad ei olnud siiski lihtsad. Esimene hooaeg oli Baggio kõrvaltvaataja, järgmine hooaeg sai kirja vaid mõned etteasted ning ühe värava. Serie A debüüdi tegi Baggio 21. septembril 1986 Sampdoria vastu. Vähesed mängud olid enamjaolt tingitud, aga põlvevigastusest, mis teda sel hooajal painasid. Põlv, aga ei seganud teda löömast oma esimest Serie A väravat järgmise aasta 10. mail Napoli vastu. Lisaks põrutas Baggio 2 väravat ka Itaalia Karikas.

                    Aastat 1988 võis septembris veel 21-aastane Baggio imeliseks pidada. Ta lõi liigas 87/88 hooajal 6 väravat, pääses novembris koondisesse ning abielus pikaajalise tüdruksõbra Andreinaga, kellega ta oli suhelnud juba 8 aastat enne abiellumist. Tema esimene mäng Azzurri särgis oli 1988. aasta novembris, kus Itaalia kohtus Roomas Hollandiga.

                    Just 88/89 ja 89/90 hooajad tegidki Baggio Itaalias väga kuulsaks. Fiorentina fännid armusid temasse täielikult 62 mänguga lõi Baggio 32 väravat, mis andsid aimu, miks Toskaana klubi fännid korraldasid tollal tänavatel mässu, kui Fiorentina Baggio klubist Juventusesse müüdi. Nagu hiljuti selgus, oli Baggio ka üks vihastest vendadest. Nimelt oldi suuliselt kokku lepitud tehing Milaniga. Määravaks said, aga Juventuse ja Fiorentina juhtkonna soojad suhted ning tollal hiiglaslik olnud 7, 5 miljoni naela suurune üleminekusumma kindlasti võimalust ei vähendanud.

                    Samal suvel kogus Baggio aga rahvusvahelist kuulsust. Baggio oli koos Salvatore „Toto“ Schillaci’ga juhtfiguurid kodusel MM-il kolmanda koha saavutamisel. Esimesed kaks mängu pingil olles sai „Roby“ lõpuks Tsehhoslovakkia vastu väljakule. Pettumust mees ei valmistanud ning lõi ühtlasi ka ühe ilusaima värava sel turniiril mängides üle 3 tsehhi kaitsjat. (LAADI ALLA) Baggio oli aga vihane, kui ta pidi jällegi pingil istuma, kui kohtuti poolfinaalis Argentiinaga. Peatreeneri põhjenduse peale, et ta näib väsinud lausus Roberto: „Ma olen 23. Ma võin isegi rohtu süüa, et mängu pääseda!“ Mängu lõpus lõi Baggio sisse ühe penalti, kuid siiski sai tänu väravavahi kangelastegudele finaali Argentiina.

                    Üleminek Juventusesse ei osutunud, aga nii hulluks, kui oodata võis. Esimene hooaeg möödus 14 väravaga 33 mängus. Lisaks sünnitas Adreina, ka perre esimese lapse. Tütar sündis 2. detsembril aastal 1990 ning sai nimeks Valentina. Järgmine hooaeg oli aga üliedukas. 21 väravat 27-s liigamängus ei olnud siiski tiitlivõiduks piisavad, kuid esimese tiitli ta siiski sai. Ta lõi 6 väravat, et viia Juventus võidule Uefa Karikasarjas. Järgnev MM-i eelne hooaeg tõi kaasa 17 väravat liigas ning teise, ühtlasi ka viimase, lapse, kelle nimeks sai Mattia.

                    1994 aasta MM-il oli Baggio järjekordselt võitmas palju toetajaid. Eriti muidugi oma mängu ja väravatega, kuid ka omapärase soenguga. Nimelt tegi Baggio oma kuklale hobusesaba. Kõik läks jällegi hästi, kuni poolfinaalini. Seal vigastas Baggio ennast tõsiselt ning tema esitus finaalis ei olnud väga hea. Tagatipuks lõi ta ka mööda mängu tähtsaima penalti, mis andis Brasiiliale MM-tiitli. Pärast seda halvenesid ka ta suhted treeneri Arrigo Sacchiga. Vigastus rikkus tal ka järgneva hooaja, mis ühtlasi osutas talle ka viimaseks Juventuses. Kuna uus staar Alessandro Del Piero näol oli sündinud, pidi Baggio leppima palga langusega või üleminekuga. Ta valis viimase kasuks.

                    Tal oli valida Interi ja Milani vahel. Otsus langes punamustade kasuks, kuid karjäär Milan’is osutus raskeks. Treener Fabio Capello usaldust ta ei võitnud ning enamike mänge alustas pingilt. 28’s kaasalöödud kohtumises lõi „Il Divin Codino“ (ehk hobusesaba) 7 väravat. Siiski positiivse asjana sai ta sel hooajal kaela oma teise meistrimedali. Uuel hooajal tuli uus treener, kuid kogu võistkonna halb etteaste osutus talle saatuslikuks ning pingile langemise tagatipuks palkas klubi treeneriks Sacchi. See oli viimane piisk Baggio kannustekarikasse.

                    Tal jäi jällegi üle liikuda teisse klubisse. Enda tõestamiseks osutus õnnelikuks Bologna. Tabeli keskosas paiknev klubi koosnes küllaltki headest mängijatest ning lõpetas hooaja Capocannoniere tabelis kolmandal kohal, 22 väravaga Oliver Bierhoffi ja Ronaldo järel. Ta sai tagasi Cesare Maldini juhendatud Itaalia koondisesse ning andis MM’il oma panuse 2 värava näol.

                    Siis siirdus Baggio Interisse. Kõik ootasid temalt hoo jätku, kuid nii see ei läinud. Hooaeg oli klubile katastroofiline ning Baggio vigastus lasi tal lüüa vaid viis väravat. Baggio jätkas Interis veel ühe hooaja, kuid jällegi läks kõik untsu. Marcello Lippi, kes ta Juventusest välja lõi, oli nüüd Interi treener ning lootust mängida oli vähe vaatamata sellele, et Lippi väitis, et hakkab Baggio’t kasutama. Pärast 19-s mängus löödud 4 väravat otsustas Baggio lahkuda. Interi karjääri haripunktiks jääb temale 2 väravat mängus Parma vastu, mis teenisid Interile koha Meistrite Liigas.

                    Baggio otsustas naasta kodulinna ligidale. Brescia oli äsja Serie A’sse pääsenud ning Baggio lootis nendega ajalugu teha ning jääda Serie A’sse rohkemaks, kui kaheks hooajaks. Klubi polnud seda varem suutnud. Ta kirjutas ennast nelja hooajaga Brescia ajaluku. Treener Carlo Mazzone suure abiga päästis ta klubi 4 korda väljalangemisest ning lõi 95-s mängus 45 väravat. Ühtlasi oli ta ka klubi kapten. Oma viimasel hooajal teenis ta mitmel korral välja suure austusavalduse. Võõrsilmängudes Parma ja Milani vastu tõusis kogu publik püsti ning andis Baggiole võimsa aplausi, kui too väljakult lahkus.

                    Legendaarse Roberto elu oli täis palju huvitavat ning poisist, kelle iidoliks oli kunagi brasiillane Zico, on nüüd saanud sama suur ja tuntud nimi. Ta oli tuntud üle kogu maailma ning sai kirju igast maailma otsast. Isegi see, et tegu oli budistiga, ei muutnud ka see itaallaste „armastust“ Roby vastu. Baggio sellest rääkida palju ei tahtnud ning see äratas avalikkuses veel suuremat huvi tema, kui inimese kohta. Mitmetele tekitas ta isegi eraldi usu „Baggianism“.

                    Roberto lemmiktoit on nagu mitmelgi teisel itaallasel, pitsa ning juua armastab ta Fragolino veini. Jahihullu lemmikloomaks on, aga part. Lemmiklauludeks on tal Eaglesi „Hotel California“ ning Guns N’ Roses „November Rain“. Ära ei ütle ta filmidest, kus mängivad Sharon Stone, Kim Basinger või Roberto Benigni.

                    Mees, kelle karjäär ei olnud küll tiitliterohke jääb inimeste mällu mitmeteks aastekümmeteks. 2 Serie A tiitlit, Uefa Karikas, Itaalia karikas on toonud mehele kaasa ajakirjanike poolt 1993 aasta \"Maailma Parima\" tiitli ja French Footballi Euroopa parima auhinna ehk \"Kuldse palli\". Nii paljulgi mängijal on auhinnaruumid medalitest pungil, kuid Baggio\'t tuleb hinnata teises kategoorias! Aitäh suurepärase karjääri eest, Roberto!

                    KOMMENTEERI
                    sigpic

                    Kommentaar


                      #11
                      Vastus teemale \'Itaalia Jalgpalli Ajalugu\'

                      31/12/2005

                      11. lugu, Dino Zoff

                      Oleme veebruari kuus, aastas 1942 ning asume Põhja-Itaalias, alpide lumisel äärealal. Käimas on II maailmasõda. Väikesesse külla nimega Mariano de Friuli on sündimas
                      uus laps. Terve elu rabelenud Anna’t ja Mario’t õnnistati 28. kuupäeval poja Dinoga. Pojaga, keda peetakse seni Itaalia parimaks väravavahiks. Dino sündis samal aastal teise Itaalia vutikuulsuse Giacinto Facchettiga ning üle maailma tuntud inimesega Paul McCartney, Jimi Hendrix ja Harrison Ford’iga.

                      Dino oli lapsepõlves suhteliselt ainulaadne poiss - üks vähestest, kes tahtis ise väravasse minna! Väravasse, kuhu muidu saadeti poisid vähesema talendiga. Zoff kasvas üles raskelt töötades ja vabal ajal jalgpalli mängides, tema salajane unistus oli saada maailmakuulsaks väravavahiks, kuid kes vutipoistest ei tahtnud tollal kuulsaks saada. Ta teadis, et selle nimel tuleb palju pingutada ning higi valada. See oli tal geenides - isa Mario töötas pere ülalpidamiseks põldudel hilisõhtuni, Dino oli tal tihtipeale abiks.

                      Isa arvas, et töö ja kool peavad Dinole esmatähtsad olema ning ütles, et spordikarjääri peale võis ta alles siis mõelda, kui ta midagi erilist sportlikult välja näitab. Dino nõustus isaga ning hiljem hankis endale ka tööotsa. Oma jalgrattaga sõitis ta tihtipeale appi kohaliku remondikotta ning töötas seal mehaanikuna. Dino oli selles ametis väga hea ning ühtlasi ka teenis sellega esimesi liire. Samas jäi tal aega üle ka jalgpalli mängimiseks, kus ta oli ka väravasuul sama töökas, kui remondikojas.

                      Dino seadis oma elus paika kindlad reeglid. Oma iidolite, jalgratturite Fausto Coppi ja Abdon Pamich, eeskujul oli noor Zoff väge pühendunud, valmis tooma ohvreid ja distsiplineeritud.

                      Jutud toreda 15-aastase mehaanik-väravavahi kohta levisid kaugele ning teda käisid aegajalt vaatamas mitmegi klubi, kaasarvatud Interi ja Juventuse, talendikütid. Oma paaril katsel noor Dino ennast tõestada ei suutnud. Aga ta ei andnud mitte alla! Ta töötas veel rohkem, keris oma varrukad üles ning võitles edasi.

                      Ja lõpuks õnn pöörduski tema poolele. Tema talenti ja töötahet märgati ning talendikütt Comuzzi aitas Dino’l saada esimese professionaalse seikluse osaliseks. Ta „smuugeldas“ noore väravavahi lähedal asuva linna Udine esindusklubisse Udinese, kes tollal nagu ka hetkel, mängis Serie A’s. Udinese karjäär oli peaaegu, et katastroofiline. 19-aastane Dino lasi oma esimeses mängus 1961. aasta septembris sisse 5 väravat! Paar päeva hiljem läks ta kinno ning filmi algul näidati mängu väravad. Enda sõnul tahtis ta sel hetkel tooli alla peitu pugeda. Udinese langes samal 1961/1962 hooajal Serie B’sse. Ka järgmised kaks hooaega Serie B’s ei olnud kõige paremad. Vaatamata sellele, et ta põhiväravavaht oli, tegi ta B’s palju vigu ning ei olnud Udinese tiimis just kõige populaarsem figuur.

                      Luigi Bonizzoni, tema Udinese aja treener, kutsus ta aga endaga Mantovasse. Treeninguile saabus Dino oma „sportautoga“, sõites tihti täiskiirusel. Bonizzoni pidades seda vaatamata sellele, et Zoff teadis autodest ja mootoritest palju, väga mõttetuks tegevuseks ning arvas, et see on liiga riskantne. 4 aastat Mantovas (1964/ - 1967/1968) edendasid Zoffi, kui väravavahti väga palju ning ta võitis endale palju tuntust. Seal olles kohtus ta ka oma tulevase naise Annaga.

                      1968. suvel kutsuti Dino ühe mängijana Euroopa Meistrivõistlustele. EM oli talle Itaalia särgis debüüdiks ning lootusi juba tolle aja üheks parimaks väravavahiks peetud Zoff ei petnud. Neljas mängus, milles ta osales, laskis ta sisse vaid ühe värava ning ühtlasi oli sellega ka üks alustalasid tiitlivõidus kuigi võistkond oli täis tänaseni mäletatud mängijaid. 68-nda aasta suvest alates võis Zoffi Itaalia värvides juba aegajalt näha.

                      See edukas suvi äratas väga tõsiselt mitme klubi tähelepanu. Kuigi talle pakuti kohta Milanis, siirdus ta üllatuslikult Napoli ridadesse, kus ta jätkas oma oskuste lihvimist veel neli aastat. Tiitleid ta siiski veel ei võitnud, kuid väitis, et ta armus klubisse esimesest silmapilgust.

                      1972. aastal sai Dino, aga hakkama suurepärase üleminekuga, mis aitas tal saada legendiks. Tõusuteel olev Juventus otsustas ta endale krabada ning sellega sai Zoff’ile osaks kuulumine ehk kõige parimasse Juventuse koosseisu läbi klubi ajaloo. Klubi oli täis tõelisi staare, kes on ennast samamoodi ajalooraamatutesse sisse mänginud. Oskuste võitudeks lihvimise eest hoolitses treener Giovanni Trappatoni. 11 hooajaga seal võitis ta 6 „Scudettot“, ühe Uefa Karika ning 2 Itaalia Karikat.

                      Enim kuulsust kogus Zoff aga Azzurri eest mängides. Peale 1968. EM’il tehtud debüüti ja võitu pidi ta oma koha pärast hakkama võitlema Enrico Albertosiga. 1970 MM möödus Zoffil kõrvaltvaataja rollis, kuid oma koha algkooseisus sai ta tagasi 1972. aastal, kui liitus Juventusega. 1974. aasta MM-il tegi ta oma debüüdi maailma suurimal jalgpallipeol, kuid see pidu osutus Itaaliale väga lühikeseks. Enne turniiri oli Zoff puuri puhtana hoidnud 12-s järjestikuses mängus ning tema imelise seeria lõpetas kõikide tiimide seast Haiti! Zoffi 1143-minutine rekord ootab ikka veel alistajat.

                      Zoff oli Itaalia väravasuul ka 1978. aastal Argentiinas. Itaalia sai seal neljanda koha ning tollal suureks pettumuseks osutunud turniiri üheks patuoinaks tehti avalikuses ka Zoff. Arvati, et ta jääb vanaks ning pole enam õige mees Itaalia väravasuud kaitsma, kuna tema „kassirefleksid“ hakkasid ära kaduma. Arvamus põhines sellel, et Zoff „lasi“ sisse kaks Hollandi lööki, mida tegelikult oli peaaegu võimatud tõrjuda.

                      Itaalia proovis vahepeal mitmeid väravavahte, kuid vanur oli ikkagi kõigist üle.

                      Lõpuks tema tähetund saabus. Zoff tõestas kriitikutele, et kõva tööga on kõik võimalik. Ta tõusis üheks Itaalia täheks 1982. MM’il. Ta päästis Itaalia mitmes olukorras väravast (millest mälestusväärseim on viimase minuti tõrje Brasiilia vastu) ning lõpetas 40-aastasena Itaalia 44 suve kestnud ootuse tõstes kaptenina 1982. aastal üles karika, mis pole tänaseni Itaaliasse tagasi rännanud. Ta õigustas treener Enzo Bearzoti valikut ning hiljem on avaldanud ka seda, kui palju ta just Bearzotile oma karjääris võlgneb. Zoff ütles kord Bearzoti kohta: „Rahvuskoondis tähendab minu-jaoks vaid Enzo Bearzoti.

                      Aasta pärast MM’i läks Zoff 41-aastasena pensionile sellise mainega, mida ükski Itaalia väravavaht polnud ega pole siiani suutnud saavutada.

                      Napisõnaline Dino jätkas peaaegu kohe treenerina ning oli mõned aastad üheksakümnendate keskel ka Lazio president. Ta viis Itaalia milleeniumi aastal EM-finaali, kus ajaloo kordumine oli vaid mõne minuti kaugusel. Zoff oli vaikne mees, kuid vaatamata sellele oli ainuke itaallane, kes tohtis MM-tiimist pressiga suhelda. Jalgpalli mängimist võttis ta sama tõsiselt, kui tööd ning harva nägi tema suul naeratust. Dino omab veel ka Serie A’s enim mänge teinud mängija tiitlit, kuid teine legendaarne väravavaht Gianluca Pagliuca on sellele kohe järgi jõudmas ning vaid 1 mäng taga. Zoff sai kirja 570 mängu, millest 330 tegi ta Juventusega.

                      Mees, kes enda sõnutsi ei saaks peale väravavahi ameti oma talumehe kätega, mitte millegagi hakkama on seadnud eeskuju, kuidas suure tööga võib kõrgele jõuda ja ka hilises vanuses veel areneda. See mees on ei keegi muu, kui Dino Zoff.

                      KOMMENTEERI!
                      sigpic

                      Kommentaar


                        #12
                        Vastus teemale \'Itaalia Jalgpalli Ajalugu\'

                        08/01/2006

                        12. lugu, Juventus

                        Põhja-Itaalias, Alpide ääres asub 2006. aasta Taliolümpiamängude korraldajalinn – Torino. Kuid selles linnas asuvad ka kaks legendaarset Itaalia vutiklubi, ühest neist, Juventus, on ka järjekordne lugu.

                        1. novembril, aastal 1897, otsustasid 4 keskkoolis õppivat poissi rajada lõbu pärast mingi spordiklubi. Eeskujuks võeti tolle aja suured maad USA ja Inglismaa. Mitmete alade seast valisid D’Azeglio lütseumi kooli õpilased ebamugaval pingil keset Corso Re Umberto tänavat välja Suurbritannias leiutatud ala nimega jalgpall. Klubi nimeks pandi algselt Augusta Tourinorum, kuid pärast järelmõtlemist otsustasid noored, et klubi nimeks saab Juventus, mis tähendab ladinakeeles noorust.

                        Omapäraseid roosasi särke kandnud klubi võttis koheselt enda ridadesse põgenike Šveitsist, Inglismaalt jne. Särke kanti väikese lipsuga ning murtud kraega. Roosat särki, mille sees olevad poisid üllatasid nii mitmeidki linna suuremaid ja organiseeritumaid klubisid, märkas pärast nende esimest Serie A hooaega 1900. aastal tekstiiliärimees John Savage. Ta arvas, et roosa-musta vormi tuleks veel täiustada ning tellis Nottinghamist täiustatud vormi. Notthinghamis nägi Savage, et roosa värv oli aga küllaltki nähtamatu ning oli rohkem valge. Seejärel nähes kohaliku klubi Notts County sarnaseid särke, otsustas, et võtab sarnased vormid väikeste muudatustega. Torinosse jõudnud ei paistnud mängijad just väga rahulolevad uute särkidega, kuid siiski teist võimalust ei olnud – neid pidi kandma.

                        Presidendi ja klubi ühe rajaja Enrico Canfari, kes suri I maailmasõja käigus, käe-all Juventusel väga hästi ei läinud ning varsti oli klubil uus president, nimega Alfredo Dick. Tema juhtimise all võitiski Juventus oma esimese tiitli aastal 1905, kuid pärast, kui jätkus klubide nagu Ac Milan, Pro-Vercelli, Casale ja Internazionale domineerimine, ei suudetud võita tiitlit kuni 1926. aastani.

                        Juventuse ajalugu muutus aga täielikult 1923. aastal. Juventuse 60-ndateni kasutatud hümni autor Corrado Corradini vahetati presidendi positsioonilt välja FIAT’i omaniku poja Eduaro Agnelli poolt. See lõpetas väikese provintsi-klubi staatuse. Ehitama hakati Itaalia ühte domineerivamat võistkonda, mille üheks täheks oli väravavaht Giampiero Combi, oma aja parimaid puurivahte. 2 tiitel saadi kätte 1926. aastal.

                        Vaikselt ehitati valmis tiim, mis domineeris Itaalia jalgpalli terve kolmekümnendate alguse. Aastatel 1931-35 võideti 5 Serie A tiitlit järjest. Kuid samal, 35-aasta suvel suri Juventuse president Eduardo 14. juulil lennuõnnetuses ning edasi läks klubil jälle raskelt. Ainsaks saavutuseks jäi 1938. aasta Itaalia Karikas.

                        Ka ei aidanud Juventust järgneva 15 aasta jooksul uus staadion tiitlit võita. Stadio Comunale oli diktaator Benito Mussolini juhtimisajal nimetatud fašistliku riigijuhi järgi, kuid pärast teist maailmasõda muudeti staadioninimi Comunale’ks. Staadionil, mis mahutas üle 70 000 pealtvaataja oli mõistagi piki aastaid Itaalia suurim, pandi esimest korda pall mängu 14. mail 1933. Staadioni ehitamist alustati 1932. aastal ning see võttis aega vaid 7 kuud!

                        Õnn hakkas pöörduma, kui Agnelli perekond jälle etteotsa pääses. 1947. aastal tuli klubi presidendiks Giovanni Agnelli, lennuõnnetuses surnud Eduardo poeg. Giovanni juhtimisel võideti 6 aastaga 2 Serie A tiitlit ning Itaalia Karikas.

                        Pärast seda, kui Giovanni ametist lahkus, sai uueks presidendiks tema vend Umberto. Ründeliiniga mis koosnes Giampiero Boniperti, John Charlesi ja Omar Sivoriga, kes oli Juventuse ajaloo üks parimaid, kui mitte parim, võideti Umberto presidendiajal 3 tiitlit, neist esimene, aastal 1958 tõi Juventusele esimese klubina logole tähe, mis tähistab seda, et klubi on võitnud 10 või rohkem Scudettot. Teised tiitlid tulid 1960 ja 1961. aastal. Peale Umberto lahkumist oli väike tiitlipaus, kuni jälle tõsteti karikas üles 1967. aastal, mil president oli Vittore Catella.

                        Juventuse üks edukamaid perioode algas, aga ründaja Giampiero Boniperti vutiplatsilt lahkumisega 1971. aastal.

                        Edukas periood Boniperti aja edu peaautoriks oli aga treener Giovanni Trapattoni. Aastatel 1971-1986 võitis ta suurepärase koosseisuga 9 Serie A tiitlit (1972-’73, 1975, 1977-’78, 1981-’82, 1984, 1986), Uefa Karikas (1977), Karikavõitjate Karikas (1984), Euroopa Superkarikas (1984), Kontinentide Karikas (1985), 2 Itaalia Karikat (1979, 1983) ning kõige tipuks, pärast mitut ebaõnnestunud üritust, Meistrite Liiga 1985. aastal, mida jääb varjutama tribüüni kokku varisemine, mille tõttu suri 39 fänni. Juventus sai särgile ka teise tähe.

                        Edasised aastad läksid raskelt ning tiitleid ning pärast 1986. aastat võideti vaid 1 Itaalia Karikas ning 2 Uefa Karikat. 1990. aastal koliti Delle Alpi staadionile.

                        Olukord muutus 1994. aastal, kui klubi etteotsa asus kolmik „La Triade“, mis koosnes kolmest mehest – Luciano Moggi, Roberto Bettega ja Antonio Giraudo. Klubi treeneriks palgati Marcello Lippi, kes kohe esimesel hooajal 1994/1995, lõpetas pika mõõna. Aga, et Scudetto polnud veel piisav – võideti samal aastal Itaalia Karikas ja Superkarikas. Järgneval aastal läksid lood veel paremaks, vaatamata kaotusele liigas, tuli teine Meistrite Liiga karikas ja ka Kontinentide Karikas. Võideti ka Euroopa Superkarikas.

                        Edasised aastad tõid Juventusele erinevate treenerite käe-all 5 tiitlit (1997-’98, 2002-’03, 2005) ja 3 Itaalia Superkarikat (1997, 2002-’03). Nüüd jahitakse treener Fabio Capello all kolmandat tärni, mis ilmselt asetseb Juventuse särgil juba selle dekaadi lõpuks. Juventus on ka üks kahest tiimist, kes on alati Serie A’s mänginud. Bianconeri, hüüdnimega La Vecchia Signora (Vana Daam), on ka kõige enam-toetatav Itaalia vutiklubi.

                        KOMMENTEERI!
                        sigpic

                        Kommentaar


                          #13
                          Vastus teemale \'Itaalia Jalgpalli Ajalugu\'

                          25/03/2006

                          \"Silvio Gol\"

                          Temast on alles jäänud vaid pildid ning vanaisad, kes alustavad ründemeestest rääkides lausega: \"Oleks sa vaid Piolat näinud...\" Silvio Piola on üks legendaarsemaid Itaalia ründemehi, Serie A läbiaegada parim väravakütt ning mees, kes moodustas Giuseppe Meazzaga Itaalia 38\'nda aasta supertiimis ühe Itaalia läbiaegade parima ründeliini.

                          Silvio Piola sündis 1913. aastal, 29. septembril, Robbio Lomellinas. Väikeses armsas kohas põhja-Itaalias Lombardia regioonis. Tema jalgpalliannet märkas esimesena jalgpallilembeline preester Don Sassi. 178 cm pikk ja 77 kilogrammi raske Piola pani preestri temasse \"armuma\" oma tugeva iseloomu, kiiruse, peamängu ning täpse jalaga. Don Sassi aitas andeka väravaküti Pro Vercelli klubisse, mis mängis Serie A\'s.

                          Debüüdi tegi brünettide ja lühikeste juustega Piola 1930. aastal ning Serie A ristmed tulid Bologna vastu 17. veebruaril. Esimene värav tuli samal 30-ndal aastal Lazio vastu. Ta paistis kohe silma imelise talendiga lüües kotkaste eest vaid 17-aastaselt Serie A\'s juba 13 väravat. Esimene märk endast oli antud. Karjäär edenes tal väga edukalt ning nelja ja poole hooajaga Pro Vercellis jätkas ta suurepärases tempos. 127\'s mängus sahistas terava jalaga nooruk võrku 51\'l korral.

                          20-aastane rätsepapoeg Piola liikus aga 1934. aasta suvel edasi. Tema uueks tööandjaks oli seesama Lazio, kelle vastu oli ta oma karjääri esimese värava löönud ning sealt algaski Piola karjääri tipp periood. Lazio\'s tõusis Piola samuti kangelase rolli. Ta püsis seal 10 aastat, peaaegu kuni teise maailmasõja lõpuni ning tuli selle aja sees kaks korda Serie A parimaks väravakütiks. Vaatamata sellele, et Lazio küll tiitlit ei võitnud kirjutas ta end suurte tähtedega klubi ajalukku ning 143 väravat 227 mängus näitasid, mida ta klubile andis.

                          Ta oli vaid 21-aastane, kui ta Itaalia jalgpallurite jaoks ühel säravaimal perioodil ennast koondisesse murdis. Debüütmäng tuli 3. märtsil aastal 1935. Viinis toimunud mängu Austria vastu võitsid itaallased ning 2:0 lõpenud kohtumise ainsad väravad lõi ei keegi muu, kui poiss Robbio Lomellinast. Ta jätkas suurepärases tempos ning 38\'nda aasta 22. mai seisuga oli ta löönud 13 väravat 14\'s mängus.

                          Juba siis peeti teda maailma üheks säravaimaks mängijaks ning see arvamus ei muutunud kindlasti pärast 1938 MM\'i Prantsusmaal. Suurepäraste ründajaoskustega oli Piola suurepäraseks lõpetajaks Giuseppe Meazza ja teiste Itaalia mängujuhtide söötudele. Tema mäng MM-il sai Itaalias legendaarseks ning, kui ta 2 väravaga oli Prantsusmaa veerandfinaalis purustanud nimetas prantsuse meedia ta \"Prantsusmaa hukatajaks\". Legendaarseima mängu tegi ta siiski just siis, kui seda vaja oli. Piola oli finaalis Ungari vastu suurim kangelane ning andis lisaks kahele väravale ka kaks väravaga lõpenud söötu. 4:2 ning Piola nimi tõusis kõige kõrgemate hulka. Piola oli MM\'i paremuselt teine väravakütt viie väravaga.

                          Piola karjäär jätkus veel pikaks ajaks. Rahvustiimis lõi ta 34\'s mängus 30 väravat ning vaid ebaõnn seoses II maailmasõjaga takistas temal järjekordseid MM kangelastegusid korda saata. Ta lõpetas koondisekarjääri kaptenina 1952\'l aastal Firenzes Inglismaa vastu.

                          Kuid ka klubikarjäär polnud mitte vähem märkimisväärne. Pärast Laziot siirdus ta hooajaks Torinosse, kus ta aitas tollasel supertiimil Torino Serie A võita, lüües 23-s mängus imelised 27 väravat. Kui ta korraks Novarast läbi käis siirdus ta mõneks aastaks Juventusesse, kus ei tahtnud värevalöömine veel ikka lõpu leida. 57\'s mängus sahistas Piola väravavõrku 26\'l korral. Aastal 1947 siirdus ta pooleli jäänud tööd lõpetama Novarasse, kus ta kuni 1954-nda aastani palli tagus, samal ajal lüües 185\'s mängus 86 väravat.

                          Ta lõpetas oma karjääri Serie A läbiaegade suurima väravakütina saates postide vahele 274 täpsed lööki ning pika vahemaaga on ta seda siiani ning rekordit ohustamas ei ole ikka veel mitte keegi. Temast jääb seljataha ka suurepärane statistiline näitaja. 536\'s Serie A mängust lõi Piola värava natuke rohkem igal teisel juhul. Silvio Gol jättis 1996. aasta 4. oktoobril surres endast maha ühe poja ning hunniku mälestusi.

                          KOMMENTEERI!
                          sigpic

                          Kommentaar


                            #14
                            Fiorentina kollaps anno 2002

                            Jalgpallikrahh on sõrmenipsu kaugusel ehk Fiorentina lugu. Ühel päeval valitseva CL meistri alistamine ja Itaalia tipp, teisel Serie C2. http://thesefootballtimes.co/2016/03...ac-fiorentina/
                            Soovitan ka sidestoryt nende unustamatust legendist neil headel aastatel, Gabriel Batistutast.
                            "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
                            These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

                            Kommentaar


                              #15
                              Zdenek Zeman explained

                              “Whenever we attack, all three forwards have to be in the penalty area, while two of the three midfielders come forward as well,” Zeman told the Wall Street Journal. “That way, the opponent is pinned back. Then you put the ball in the box, and because you have more men, you have more chances of scoring. It’s not rocket science. It’s simple math.”


                              "I like an aggressive team, I want to see a team that is strong, committed and quick on the break.
                              These are things which Atletico fans have always liked, it helps them identify with and love this shirt."

                              Kommentaar

                              Working...
                              X