320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Saksamaa jalgpalli ajaloost

Collapse
This is a sticky topic.
X
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    Saksamaa jalgpalli ajaloost

    Kuna keegi tõbras oli vana teema ära söönud, siis jätkame aga uuesti.

    I lugu- Franz Beckenbauer

    Saksa jalgpallikuningas Franz Beckenbauer sündis 11. septembril 1945 Saksamaa õllepealinnas Münchenis. Tõsisemalt hakkas ta jalgpalliga, kui liitus kümneaastaselt klubi SC München 06( FC 1906 München) treeningutega. Neljateist aastaselt ühines tulevane rahvuskoondise kapten Müncheni Bayerni noortemeeskonnaga. Bayerni esindusmeeskonna eest tegi Beckenbauer debüüdi aastal 1964, kui Bayern mängis veel Saksa Lõuna Regionaalliigas, aasta hiljem tõusis meeskond Bundesligasse. Karjääri algusaastatel mängis mees vasakäärena.

    Saksa koondisele jäi ta silma juba juuniorina kuid Bayerni tollase hinge esimene etteaste rahvuskoondises oli alles septembris 1965. Ta osales ka MM-il Inglismaal 1966.Mõne aja pärast sai Bayern Bundesliga üheks võimsamaks meeskonnaks ja ühiselt võideti Saksa karikas 1966-67 ja 67 ka Euroopa Karikavõitjate Karikas. Hooajal 1968-69 ülendati ta Bayerni kapteniks ja ta viis meeskonna esimese liigavõiduni. Tema positsiooniks sai 1960. aastate lõpus treeneri Tschik Cajkovski julgustusel kaitsja ja ta oli läbi aegade parim mängija ründava libero koha peal. Mõnedki kriitikud heitsid ette talle tema positsiooni, kui mees ise leidis, et kaitsja roll pakub talle aega ja ruumi kaaluda võimalusi, kuidas oma maagiline võim mängus maksma panna. Kusjuures ei kõhelnud Beckenbauer iialgi ründesse sööstmast, kui selleks avanes hea võimalus.

    Lääne-Saksamaa koondise kapteniks sai ta peale pettumust valmistanud MM-i aastal 1971. 1972 ja 74 võitis koondis vastavalt Euroopa ja maailmameistritiitli. Münchenis jätkas mees sama võimsalt ja järjestikku võideti kolm liiga meistritiitlit (1972-74). Enamgi muljetavaldavam oli meeskonna edu Euroopas, kui aastatel 74-76 võideti järjepanu kolm Euroopa Meistrite karikat. Viimasel aastal võideti ka Maailma Klubide karikas. Staadionil kutsuti teda graatsia ja elegantsi kehastuseks, ühendades endas atleedi füüsise ja võrratu mõistuse, mille abil ta nägi vastase kaitseliinis tekkivaid tühikuid ja väravavõimalusi juba ette.

    Oma edukuse tõttu sai mees hüüdnime ,,keiser Franz´´, kuna Franz tähendas Austrias keisreid. Ja tõepoolest- ta oli veel edasi edukas. Esimese sakslasena ületas ta saja koondisemängu piiri. Peale seda, kui Lääne-Saksamaa kaotas 1976. aasta EM-i finaalis Tšehhoslovakkiale penaltidega, sõlmis toona 31-aastane mees lepingu Ameerika klubi New York Cosmosega. Ta mängis suurlinnas kuni aastani 1981 ning võitis selle aja sees 3 Põhja-Ameerika Jalgpalliliiga meistritiitlit. Mängijakarjääri lõpetas ta 1984 peale ebaõnnestunud hooaegasid Hamburgeri Sv-s ja Cosmoses. Muuseas jõudis ta ka Hamburgiga UEFA karikasarja finaali. Koondises mängitud 104-ja mängu jooksul lõi ta 14 väravat ja erinevates liigades pidas ta 424 mängu, mille jooksul skooris 44 korda.

    Samal aastal , kui ta lõpetas mängijakarjääri, nimetati ta Jupp Derwalli mantlipärijaks Saksamaa koondise peatreenerina. See tõstis fännide seas meeletu kisa, kuna mängijal polnud eelnevaid treenerikogemusi. Kahe aasta pärast tõestas ta ennast, viies keskpärase meeskonna MM-i finaali, kus kaotas Maradona juhitud Argentiinale. 1990 juhendas ta viimast Lääne-Saksamaa meeskonda enne poolte ühinemist. Itaalias mänginud sakslased jõudsid MM-i finaali, kus alistasid Argentiina 1-0. Nii sai Beckenbauerist esimene jalgpallur jalgpalli ajaloos, kes on võitnud maailmameistritiitli nii mängija kui treenerina.

    Ta jätkas treenerina Prantsuse klubis Olympique Marseille 1990, kuid jättis meeskonna aasta pärast. Ta tuli tagasi Bayern Müncheni juurde ja sai 1994 klubi presidendiks. 1998 paigutati mees tema teenete eest Saksamaa Jalgpalliliidu asepresidendi aukohale. Tänasel päeval töötab ta 2006 aasta jalgpalli MM-i kooralduskomitee esimehena. Becenbauerit peetakse üheks aegade parimaks mängumeheks ja seda näitab ka see, et ta valiti 2004 UEFA ringküsitlusel viimase viiekümne aasta parimate Euroopa mängijate seas teisele kohale.

    #2
    Vastus teemale \'Bundesliga ajaloost\'

    Teine artikkel Saksamaa kõige kuulsama klubi, Müncheni Bayerni ajaloost.


    II lugu - Müncheni Bayern


    Bavaaria jalgpallimeeskond asutati aastal 1900, kui jalgpalliklubist MTV 1879 jahkusid koos Franz Johniga veel üksteist mängijat. 27. veebruari õhtul otsustati Müncheni Gisela restoranis asutada uus jalgpalliklubi Schwabinger Bayern. Hiljem muutus nimi lihtsalt Müncheni Bayerniks. Linnarivaalid on neil meeskonnast 1860 München, kellega on nii mõnigi kord maha peetud vägevad vutilahingud. Enne kahekümnenda sajandi kuuekümnendaid aastaid polnud õiget meeskonda pea ollagi- 1932 võideti Saksa meistritiitel ja 1957 Saksa karikas.

    Tiim pääses 1964 asutatud Bundesligasse aastal 1965, enne seda oli konutatud Regionaalliigas. Meeskond hakkas üleilmalist tuntust saavutama kuuekümnendate aastate alguses, kui kõigile sai tuttavaks meeskona kaitsja number 5- keiser Franz Beckenbauer. Franz John poleks ilmselt osanud arvatagi, et kunagi Beckenbaueri eestvedamisel saab meeskond Saksamaa meistriks, Euroopa Meistrite karika võitjaks ja Maailma Klubide maailmameistriks. Bayerni suure edu ajal olid meeskonnas lisaks Beckenbauerile ka teised staarid nagu ründaja Gerd Müller ja väravavaht Josep (Sepp) Maier. Kõik kolm meest mängisid üliolulist rolli ka Saksamaa koondises. Varastel kaheksakümnendatel jätkas meeskond staaride tootmist ja Mülleri ning Beckenbaueri kohad võtsid väljakul üle vastavalt. Karl-Heinz Rumennigge ja Lothar Matthäus. Kuid siiski pole Bayern kõrgete maksumäärade tõttu suutnud kinni hoida oma tippmängijaid, kes on Itaaliasse parematele jahimaadele liikunud. 80-ndatel liitusid Milano Internazionalega Karl-Heinz Rumennigge, Andreas Brehme ja Lothar Matthäus ning Juventusega Stefan Reuter ja Jürgen Kohler.

    Bayern Müncheni meeskond krooniti kevadel 2005 Saksamaa meistriks juba üheksateistkümnendat korda. Euroopas on erinevaid tiitleid võidetud kuuel korral. Meeskonna Euroopa edu sai alguse aastal 1967, kui Franz Rothi karistuslöök tõi võidu Glasgow Rangersi üle Euroopa Karikavõitjate Karika finaalis. 1974 jõudis meeskond esimest korda Euroopa Meistrite Karikaturniiri finaali, kus natuke enne mängu lõppu leiti ennast kaotusseisus Atletico Madridi vastu. Seejärel võttis meeskond ennast kokku ja lõi viigivärava, mis viis kordusmängule. Seal hispaanlastest neile vastast ei leidunud ja Hispaania pealinna klubi purustati lausa 4-0.

    Aasta hiljem olid nad taas sama võistluse finaalis, kus kohtusid Inglismaa ühe tollase tugevaima klubi Leeds Unitediga. Meeskond näitas tõelist taset ja võitis 2-0. Kohtuniku vaieldav mänguvilistamine tõi kaasa Leedsi meeskonna fännide märatsemise Prantsusmaa pealinnas Pariisis. Bayern sai hakkama hämmastava kübaratrikiga, kui alistas 1976 Meistrite Karikasarja finaalis Prantsuse klubi Saint-Etienne. Taaskord oli võiduvärava autoriks Franz ,,Bulle´´ Roth. Seejärel algas pettumuste aeg Euroopas. Bayern kaotas finaalis 1982 Aston Villale 1-0, 1987 Portole 2-1 ja 1999 Manchester Unitedile. Et lugu oleks veel dramaatilisem, lõi ManU oma väravad alles mängu viimastel minutitel. Sajandi viimasest kümnendist alates on aga meeskonnal uuesti hästi läinud. 1996 võitis meeskond Bordeaux´i Uefa karikasarja finaalis ja uue sajandi algul 2001 Meistrite Liiga finaalis alistati Oliver Kahni juhtimisel Valencia penaltitega.

    Bayerni kodustaadioniks on juba üle kolmekümne aasta olnud Müncheni Olümpiastaadion, mille mahutavus on 69 261 ja mis ehitati olümpiamängude tarbeks aastal 1972. Staadionil on mängitud 1974 aasta MM-i mänge ja 1988 aasta EM-i mänge. Staadion on võõrustanud ka kolme Euroopa Meistrite karika finaali. Olümpiastaadion sümboliseerib hästi Bayerni võidukat minevikku ja sama võimast olevikku. Kuid nüüd on Bayerni uueks kodustaadioniks saanud äsjaehitatud Allianz Arena. Meeskonnal on arvatavasti üle kahe tuhande ühesaja ametliku fännklubi, milles liigub ringi rohkem kui 104 000 fänni. See teeb klubi suurimaks spordiorganisatsiooniks Saksamaal.

    Mitmed klubid on püüdnud aastakümnete vältel panna Bayernit vääratama, kuid enamjaolt pole see õnnestunud. Seitsmekümnendatel oli Müncheni meeskonna suurim konkurent kodumaal Mönchengladbachi Borussia, hiljem Dortmundi Borussia. Viimasega konkureeerimine lõppes üsna varsti ära, kuna Dortmund ei suutnud finantsasjadega Bayernile järgi jõuda. Praegugi on paberi peal ühel võimsamal Bundesliga klubil võlad kaelas. Viimasel aastakümnel on Bayerni sabas tähtede poole püüelnud põhiliselt Schalke 04 ja Bremeni Werder, kuid kõik märgid näitavad, et hellitusnimega ,,Fc Hollywood´´ jääb kunagise Stuttgarti lootsi Felix Magathi juhendamisel Bundesliga tippu veel aastateks.

    Kommentaar


      #3
      Vastus teemale \'Bundesliga ajaloost\'

      III lugu - Stefan Effenberg



      Eelmise sajandi üheksakümnendate mõistatuslikem mängija Stefan Effenberg sündis teisel augustil aastal 1968 Saksamaa sadamalinnas Hamburgis. Noorena mängis ta klubides Bramfelder SV (kuni 1974) ja SC Victoria 1895 Hamburg (1974-86). Esimene täisprofessionaalne klubi, kus mees pallis oli Mönchengladbachi Borussia (1987-90 ja 1994-98). Hiljem on poolkaitsja veel mänginud sellistes Euroopa klubides, nagu Bayern München (1990-92 ja 1998-02), AC Fiorentina (1992-94) ja WfL Wolfsburg (2002-02). Väidetavalt lahkus mees Bayernist selle pärast, et noorema põlvkonna mängijate ühinemisel klubiga (a la Deisler jne.) hakkas mehe mänguaeg vähenema. Karjääri lõpetas mees, nagu paljudki teised vanad staarid- Katari liigas. Mõjuv põhjus selleks oli kindlasti ka mitmesentimeetrine rahapatakas kuus. Erilisi tulemusi see siiski ei toonud- meeskond lõpetas koduliigas kolmanda kohaga. Mees, kelle hüüdnimedeks olid Effe ja Tiger, oli oma generatsiooni üks kõige andekam, kuid samas ka kõige riiukam mängujuht.

      Koondises on Effenberg mänginud aastatel 1991-1998 35 korda, mille jooksul on löönud siiski vaid 3 väravat. Omamoodi on ta meelde jäänud sellega, et näitas MM-i 1994 alagrupimängu ajal Lõuna-Koreaga oma meeskonnale vilistavatele fännidele keskmist sõrme. See tõi kaasa kohese väljaheitmise koondisest. Mõnikord kutsutaksegi seda asja nüüd nn. ,,Effenbergi jäljendamiseks/ tegemiseks´´. Tagasituleku koondisesse tegi mees peale 1998 aasta MM-il Prantsusmaal, mängus oli ta vaid oma mineviku hale vari. 1994 aasta MM-i juhtum polnud ainuke selline- distsipliiniga on tal olnud raskusi ka hiljemgi. Punane kaart sundis teda eemale jääma Meistrite Liiga poolfinaalist Real Madridiga aastal 2001. Kuid siiski on mees karjääri jooksul võitnud päris palju tiitleid: Itaalia Serie B võitja (94), Saksa karikavõitja (95), Bundesliga võitja(99, 00, 01), Saksa Liigakarika võitja (98, 00), Meistrite Liiga võitja (01), Maailma Klubide Karika võitja (01). Oma profijalgpallist lahkumismängu tegi mees 22. juulil 2005, kuid mitte uuel Bayerni staadionil Allianz Arenal vaid just Mönchengladbachi Borussia staadionil Borussia-Parkil. Ta põhjendas oma valikut sellega, et Bayernis olid tal ainult saavutused, kuid Borussias fännid ja ta süda jääb alatiseks Borussia fännidele. Kusjuures mäng lõppes 6-6 viigiga, Effe lõi 3 kolli.

      Kuid Effenberg ei olnud vaid väljakul ajakirjanike huviorbiidis. Kord, kui mehe lapsed ja abikaasa olid Floridas puhkamas, kohtas ta oma endise meeskonnakaaslase naist- Claudia Strunzi, kellest sai Effenbergi armuke. Hiljem selgus, et ka tema naisel oli tekkinud armuke. Kohe hakkasid uusi paarikesi ümbritsema kõmujanulised papparazzod. Tihti ei meeldinud talle ka treenerite otsused, mille pärast ta oli kritiseerinud Bayerni peatreenerid. Enda sõnul lahkus ta ka viletsasti juhendamise tõttu koondisest. Teine põhjus oli ta enda sõnul see, et soovis edaspidiselt tiitleid saavutada oma tollase koduklubi Müncheni Bayerniga. Kuid kindlasti peitus sügaval ka mõjuvamaid põhjuseid. 19 veebruar 2003 vahistati mees ühe Braunschweigi korrakaitsja solvamise eest ning mees pidi seejärel trahvi maksma 90 000 eurot.

      Nagu ka teised Saksamaa kuulsamad jalgpallistaarid, on ka Effenberg valmis kirjutanud oma biograafia, millel nimeks ,,Ich hab´s allen gezeigt´´. Seal pühendas ta terve tühja lehekülje läbi aegade ühele Saksamaa fännide armastatuimale staarile Lothar Matthäusile, kellega tal ei olnud sugugi just head suhted. Effenberg sõnas, et tema arvates on Matthäus kõige ärritavam tegelane (sõnasõnalt kirjutas ta sinna p****vest) jalgpallis viimaste kümnendite jooksul. Matthäus pole ainus tiimikaaslane, kellega Effenbergil pole head suhted. Sama hästi sai mees ka läbi Bundesliga läbi aegade suurima välismaalasest väravaküti Giovane Elberiga. Effenberg on avaldanud külllatki kahtlase väärtusega kommentaare ka teiste asjade kohta. Bayerni uutele mängijatele kulunud 60-70 miljoni kohta ütles mees, kellel ka huumorisoont, et kui Bayern annaks tolle raha talle, jookseks ta mängu ajal rohkem. Hiljem on mees tegelenud välismaa noortetööga. Ta asutas Taisse aastal 1999 esimese Aasia Jalgpalliakadeemia. Väidetavalt usub mees, et jalgpalli tulevik peitub just Aasias.

      Stefan Effenberg on olnud läbi aegade üks skandaalseim mängija nii väljakul, kui ka sellest eemal. Võib-olla pole ta saanud häid lepinguid eluaeg maailma jalgpalli domineerinud klubidega just oma distsipliini pärast. Kuid kõigile jääb ta meelde siiski sellisena, nagu ta oli.

      Kommentaar


        #4
        Vastus teemale \'Saksamaa jalgpalli ajaloost\'

        IV lugu - Saksamaa üldine jalgpall


        Saksamaa jalgpall koondise ja klubide tasemel

        Saksamaa jalgpalliliit (Deutscher Fussball-Bund) asutati aastal 1900. Peale II maailmasõda on Saksamaa jalgpall teinud vapustava hüppe ülespoole, mille sarnast pole enam nähtud. Enne sõda oli saavutatud vaid üks arvestatav tulemus, kui MM-il 1934 saadi pronksmedalite omanikuks. Sõprusmängudes kaotati regulaarselt suurelt nii Austriale, kui Inglismaale. Enne sõda mängiti klubijalgpalli Inglismaa stiilis. Vaid Schalke 04 mängis lühikeste, kiirete söötudega, teised mängisid pikad passid ette, nagu tollal saareriigis kombeks oli. Sõda lõhestas riigi kaheks ning osaliselt Nõukogude mõju all olev Ida-Saksamaa moodustas oma liiga, liiga ja koondise. Saksamaa DV-s ei nautinud jalgpall kunagi sellist edu nagu teisel pool müüri, kuna seal rahastati eelkõige individuaalalade sportlasi. Saksamaa langes koondisena FIFA liikmete nimekirjast aastal 1946 välja, kuid võeti 1950 Saksamaa LV nime all tagasi. 4 aastat hiljem võideti juba MM-tiitel, kui läbi aegade kuulsaimas mängus alistati finaalis eelmise nelja aasta ainuvalitseja Ungari. Peale seda oli koondis üks maailma parimatest: MM-il 1958 oldi poolfinaalis, 1962 veerandfinaalis ja 1966 uuesti finaalis. Saksamaa DV helgeim hetk jalgpallis on 1976 olümpiaturniiri võitmine.

        Seitsmekümnendad oli maailma jalgpallis täielikult Saksamaa LV ja Müncheni Bayerni päralt. Bayern sai hakkama vapustava teoga, võites Euroopa Meistrite Karika kolm korda järjest (1974-76). Meeskonna tuumikuks olid samad mehed, kes tegid ilma ka rahvuskoondises, mis võitis 1974 MM-il kuldmedalid, 1976 EM-il pronksmedalid ja 1980 EM-il taas kuldmedalid. Franz Beckenbauer tegi nii klubis kui ka koondises lausa mitme mehe töö nii rünnakul kui ka kaitses ja Gerd Müller näitas end surmarelvana- 62 rahvuskoondise mängu jooksul lõi ta 68 väravat.

        Kaheksakümnendate alguses tekkisid uue põlvkonna staarid: Karl-Heinz Rummenigge, Lothar Matthäus, Rudi Völler, Jürgen Klinsmann, Thomas Hässler ja Matthias Sammer. Pärast MM-i võitu 1990 näitasid veelkord uue generatsiooni mängijad nagu Oliver Bierhoff jt. end heast küljest EM-il 1996, mille finaalis alistati 2:1 Tšehhi Vabariik. Praegu jätab Saksamaa jalgpall koondise küljest kaugesti soovida. Ainus helge külg on MM-i finaali pääsemine 2002. MM-il 1998 langeti välja veerandfinaalis 3:0 kaotusega Horvaatiale, punase kaardi sai Christian Wörns. EM-il 2000 kaotati Inglismaale ja Portugalile ning oma alagrupis jäädi lausa viimaseks. EM-il 2004 läks väheke paremini, kui viigistati Hollandi ja Lätiga ning kaotati Tšehhile. Alagrupis saadi enne Lätit kolmas koht ja edasi jällegi ei pääsetud. Peale seda palgati koondise uueks treeneriks endine tippmängija Jürgen Klinsmann.

        Bundesliga ajalugu ja huvitavaid fakte

        Saksamaa jalgpalli Bundesliga asutati aastal 1963. Tõlkes tähendab see Föderaalliigat (Liiduliigat). Ta on kõige kõrgem klubijalgpalli võistlus Saksamaal, mille võitja saab enda valdusesse ümara plaadi ja nimetuse Saksamaa meister. Samanimeline liiga asetseb ka naaberriigis Austrias ning ka teiste spordialade liigasid nagu korvpall kutsutakse Saksamaal Bundesligaks. Algselt oli liigas 16 meeskonda, alles hiljem suurendati meeskondade arvu kaheksateistkümnele. Ainult üks meeskond on kõik hooajad siiamaani välja mänginud 1. Bundesligas ega pole sealt kordagi välja langenud- selleks on Hamburgeri SV. Järgnevad meeskonnad on puudunud Bundesligast kaks või vähem aastat: Werder Bremen, 1. FC Kaiserslauten, Vfb Stuttgart, Bayern München, Mönchengladbach Borussia. Dortmundi Borussia on puudunus 4 korda. Bundesliga kõige edukam klubi on olnud Bayern München, kellel on taskus 19 meistritiitlit. Talle järgneb Borussia Mönchengladbachi Borussia, kellel on vaid 5 tiitlit.

        1. Bundesliga klubid 2005/06 hooajal: 1. FC Kaiserslauten, MSV Duisburg, 1. FC Köln, 1. FC Nürnberg, 1. FC Mainz 05, WfL Wolfsburg, Bayer 04 Leverkusen, DSC Arminia Bielefeld, Eintracht Frankfurt, Borussia Dortmund, Hannover 96, Borussia Mönchengladbach, VfB Stuttgart, Hertha BSC Berlin, Fc Schalke 04, Werder Bremen, Hamburger SV, Fc Bayern München. Tänapäeval on Saksamaa jalgpallistaadionid ühed maailma suuremad ja kõik märgid näitavad, et nad jäävad rahvast täidetuks veel aastateks.

        Must pool Saksa jalgpallis

        Viimasel ajal on hakanud Saksamaa jalgpall sarnanema oma musta poole pealt Itaalia jalgpallile. Märatsevad fännid, skandaalid mängijatega ja korrumpeerunud kohtunikud käivad Saksa jalgpalliga kokku nagu sukk ja saabas. Hea näide ebaausatest kohtunikest on võtta aastast 2005. Hamburgi jalgpalliklubi langes karikasarjast juba varajases faasis, peale seda, kui ta oli kaotanud alama divisjoni klubile. Selgus, et nõrgema klubiga seotud isikud oli maksnud kohtunik Robert Hoyzerile pistist. Polnud see mitte hea pilt riigist, kus 18 kuu pärast toimub MM.

        Aastal 2000 oli saamas endine Leverkuseni Bayeri mänedžer Cristoph Daum rahvuskoondise peatreeneriks. Kui sai avalikuks, et mees oli kukkunud kokaiinitestis, ei saadetud mitte rahvuskoondise juurde, vaid Floridasse- võõrutamisele. Siiski olid seitsmekümnendad ja kuuekümnendad Saksamaa jalgpallis enim korrumpeerunud ajad. Eluaegne Dortmundi Borussia fänn Hesse-Lichtenberger sõnas, et Saksamaa jalgpallis on rohkem kinnimätsitud skandaale ja musta raha, kui kõigis maailma põrandaalustes kriminaalsetes ühingutes. Sama mees on kirjutanud ka Saksamaa jalgpalli ajaloo kohta raamatu ,,Football against the enemy´´.

        See kõik näitab, et Saksamaa jalgpall on üks Euroopa üks atraktiivsemaid ja ründavamaid. Selle aasta suvel on ees suur proovikivi koondisele, sest riigi rahvas ei oota neilt muud, kui koduse MM-i võitmist.

        Kommentaar


          #5
          Vastus teemale \'Saksamaa jalgpalli ajaloost\'

          V lugu - Hamburg SV (HSV - Hamburger Sport-Verein)

          Põhimõtteliselt võib Hamburgi klubi pidada Saksamaa vanimaks. Esimesel juunil 1919 liitusid omavahel 3 klubi- SC Germania, Hamburg FC ja FC Falke 1906. SC Germania sünniaastaks on 1887, mis teeb sellest Saksa vanima klubi. Meeskond sai Saksamaa meistriks juba aastal 1922. Esimene finaalmäng Nürnbergiga lõppes 2-2 viigiga. Teise mängu järel oli Nürnbergil alles vaid väravavaht ja 6 mängijat, ent siiski jääb seisuks 1-1 viik. Riiklik Jalgpalliassotsatsioon otsustab tiitli anda Hamburgile. Esimese tõeliselt teenitud võidu võttis sadamalinna meeskond aastal 1923, kui finaalis alistati Oberschoenwiede 3-0. 1928 haamerdatakse finaalis Hertha Berliini 5-2, neli aastat enne seda kaotatakse Nürnbergile 0-2.

          Viiekümnendatel hakkas pihta meeskonna tõus üheks võimsamaks Saksamaal. 1953 teeb oma debüüdi klubi eest 16-aastane Uwe Seeler, kellest tõuseb üks meeskonna võtmemängijatest. Regionaalliigades saab mehest neli korda hooaja parim väravakütt. Peale Bundesliga rajamist saab mees sama autasu ka sealt. Kuid Seeleri panusest hoolimata kaotas Hamburg 56-57 kahes järjestikuses finaalis. 1956 karikafinaalis Karlsruhele 3-1 ja 1957 meistrivõistluste finaalis Dortmundile 4-1.

          1960 võetakse järjestikune meistritiitel, kusjuures on meeskonnas 7 oma noorte seast sirgunud mängijat. Meeskonna liider Seeler valitakse Saksamaa aasta mängijaks. Teistkordselt saab mees sama autasu 1964. 1960/61 näidatakse ennast kui Euroopa tugevat jalgpalliklubi, sest meeskond läheb Meistrite Karikas välja poolfinaalini, kus kaotab napilt Barcelonale. 1962 otsustatakse asutada Bundesliga ja Hamburg valitakse sinna. Muide on Hamburg Saksamaal ainsaks meeskonnaks, kes pole kunagi Bundesligast välja langenud. 1963 saadakse esimene Saksa karikas, kui alistatakse Dortmund Uwe Seeleri väravatest 3-0. Kuuekümnendate lõpp meeskonnale enam nii edukas polnud, kuna tiitleid ei võidetud.

          1970 teeb Seeler ,,hat-tricki\". Ta võidab kolmandat korda Saksamaa parima mängija tiitli. Kahe aasta pärast lõpetab fännide iidol oma karjääri. Kuni aastani 77 võideti üks Saksa karika. Aastal 1977 liitus meeskonnaga üks kuulsaim inglane Saksamaal- Kevin Keegan. 2 aastat hiljem juhib mees klubi esimesele Bundesliga tiitlile. Lisaks tõusid meeskonda Manfred Kaltz ja praegune Müncheni Bayerni peatreener Felix Magath. Viimaste juhtimisel 1977 Euroopa Karikavõitjate karikas, kui finaalis alistatakse Anderlecht 2-0. Kuid siiski oli meeskonna liidriks Keegan, kes võitis aastatel 1978 ja 79 kaks Euroopa parima mängija tiitlit.

          Kõik kolm meest on rivis, kuid asjata, kui aastal 1980 kaotatakse Euroopa Meistrite Karika finaalis Nottingham Forestile 1-0. Sama aasta lõpus teatab klubi president dr. Wolfsgang Klein, et meeskonna ridadesse toob uusi tuuli Franz ,,Der Kaiser´´ Beckenbauer. 1981 saab peatreeneriks legendaarne austerlane Ernst Happel, kelle juhtimisel kaotatakse 1982 mõlemad UEFA karikasarja finaalid IFK Göteborgile. 25. mai aastal 1983 on meeskonnale ajalooline päev. Felix Magathi värav toob Hamburgile 1-0 võidu Juventuse üle Meistrite Karika finaalis.

          Peale seda on klubi tabanud mõõnaperiood. Üle pika aja tuli 1995 klubisse tagasi Uwe Seeler- seekord presidendina. 1995/96 lõpetatakse Bundesliga hooaeg viiendana, mis on viimase kuue hooaja parim tulemus. 1999, peale kahte mängu võidetakse Schalke 04-ja 3-1 ja tõustakse tabelitippu. See sündmus leiab aset esimest korda kaheteist aasta jooksul. Hooaja lõpuks ollakse vaid kaks kohta tahapoole langetud. Nii pääsetakse Leverkuseni ja Bayerni järel Euroopa Meistrite Liigasse.

          Sellel hooaja üllatuse tiitlit väärt teoga sai Hamburg hakkama tänu heale meeskonnatööle ja ründavale mängule. On ju Hamburg kogu oma teadliku tegevusaja mänginud ründavat ja atraktiivset jalgpalli. Meistrite Liiga esimeses mängus kohtutakse Juventusega. Kaitseliin lonkab nagu tavaliselt, kuid selle eest on rünne vapustav. 3-1 kaotusseisu jäänuna suudetakse mängu pööre tuua. Meeskond läheb juhtima 4-3 ja Juventusele toob punkti koju alles penalti mängu lõpusekundutel. Siiski jäädakse lõpus kolmandaks ja ka UEFA karikast langetakse välja. Kaotused Romale 3-0 ja 1-0. Liigakarikas võidetakse alles aastal 2003- alistatakse Dortmundi Borussia 4-2. Teel finaalini lüüakse välja Hertha BSC (2-1) ja meister Münchei Bayern (7-4 penaltidega).

          Hamburgi staadioniks on tükk aega olnud Volksparkstadion, mis mahutas 61 000 inimest. Saksamaa-Kreeka sõprusmängu ajaks aastal 2000 ehitatai vana staadioni koha peale uus staadion. Staadion nimega AOL Arena mahuta nüüd 50 000 inimest. Loomulikult asub ka staadionis klubipood, kohvik ja Hamburgi jalgpalliklubi muuseum. 2006 MM-i üheks mängupaigaks valitud staadioni ehituskuludeks läks 97 miljonit eurot. Meeletust rahasummast hoolimata ei pea Hamburg SV jagama mängupaika linnarivaali St. Pauliga.

          Kokku on võidetud 6 Saksa meistritiitlit ja 3 Saksa karikat. Hamburg on näidanud, et ollakse üheks Saksamaa jalgpalli parimaks näiteks. Olgugi, et meeskond oli vahepeal nagu uinuv kaunitar. Tänapäev näitab, et praegu Budnesligas teisel kohal viibiv meeskond jääb liiga tippu veel mõneks ajaks.

          Kommentaar


            #6
            Vastus teemale \'Saksamaa jalgpalli ajaloost\'

            VI lugu - 1954 MM-i lõppturniir Šveitsis

            Algselt registreerus 38 meeskonda. Enne valikmänge loobusid Poola ja Hiina. Saksa FV pääses gruppi I, mille nad ka kindlalt võitsid: kolm võitu ja üks viik (1-1 Norraga). Kolmas alagrupi liige oli Saarimaa, mis asus Lääne-Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Riigis elas ~1 miljon elanikku.

            Turniir avati 16. juunil 1954 Lausanne´is. 16 meeskonda alustas neljas grupis heitlust. Favoriidiks peeti Ungarit, kes alates 1950. aasta maikuust polnud kaotanud ühtegi mängu. 1953 võideti Wembleyl inglasi 6-3. 90 aasta jooskul polnud veel Inglismaa kordagi mandrimeestele kaotanud. 3 nädalat enne MM-i kaotati taas, seekord 7-1. S.o täpselt sama tulemus, millega 46 aastat tagasi oli madjareid võidetud.

            I gruppi loositi Prantsusmaa, Jugoslaavia, Brasiilia ja Mehhiko. Edasi pääsesid Jugoslaavia ja Brasiilia, üllatuslikult mitte Prantsusmaa. III grupist pääsesid veerandfinaali favoriidid Austria ja Uruguai. IV grupist olid edasiminejad Inglismaa ja Šveits. Viimane alistas lisamatšis kogu turniiri suursoosiku Itaalia koguni 4-1.

            Saksa FV oli loositud koos Türgi, Ungari ja Lõuna-Koreaga II gruppi. Ungari purustas Lõuna-Korea 9-0. Ka sakslased ei jäänud mõtlema ning alistasid ,,eelismeeskonna“ Türgi 4-1. Ungarlastest ei käinud neil aga jõud üle- vastu tuli võtta 8-3 kaotus. Mängus tabas Puskast 30. minutil W. Liebrichi löök ja mees vahetati välja. Täielikult ei taastunud mees turniiri lõpuni. Türgi 7-0 võit Lõuna-Korea üle tähendas, et neil on Saksa FV-ga sama palju punkte ja tulemas on lisamäng. Seal polnud neist sakslastele vastast ja 7-2 võiduga oli tee veerandfinaali avatud.

            Veerandfinaalid

            Veerandfinaalid peeti kahel päeval. 26. juunil kohtusid Baselis omavahel Uruguai-Inglismaa ning Lausanne´is Austria-Šveits. 27. juunil mängisid Genfis Saksa FV-Jugoslaavia ja Bernis Ungari-Brasiilia. Usinad ennustajad pakkusid, et paarides 1 ja 4 mängib tulevane maailmameister. Uruguai alistas Inglismaa 4-2 (poolaeg 2-1). Teises mängus läks Šveits 3-0 juhtima kuid austerlased lõid lausa 5 väravat järjest! Poolajaks oli seis 5-4 austerlaste kasuks. Teisel poolajal lõid šveitslased veel 3 väravat ja imeline skoor oli sündinud. Berni löömingu nime all tuntuks saanud mängu Ungari-Brasiilia võitis esimene skooriga 4-2. Kohtunik saatis platsilt minema 3 mängijat + Brasiilia treeneri. Peale mängu toimus riietusruumis häbiväärne kaklus.

            Veerandfinaal Saksa FV ja Jugoslaavia vahel algas viimastele õnnetult. Juba kümnendal minutil lendas pall keskkaitsja Horvathi jalast väravasse- omavärav. Edasi oli Jugoslaavlastel palju väravavõimalusi, kuid sakslaste värav jäigi ,,sisseõnnistamata“. 3 minutit enne mängu lõppu lõi paremäär Rahn värava ja üpriski teenimata võit tuligi läänesakslastele.

            Poolfinaalid

            Poolfinaalid toimusid mõlemad 30. juunil. Saksa FV-l vedas kõvasti loosiga. Mäng toimus Austriaga. Treener Joseph Herberger oli teinud põhjaliku kodutöö ning andnud igale mehele kindla ülesande nii kaitses kui ka rünnakul. Ta aimas ainsana, et austerlasedmängivad stiilis va banque. Sakslased purustasid naaberriigi Baselis toimunud mängus 6-1. Kaks väravat lõid vennad Walterid ning ühe Morlock ja Schäfer.

            Teiseks poolfinaaliks oli Uruguai-Ungari vaheline mäng, mis toimus Lausanne´is 50 000 pealtvaataja ees. Mängijaid oli hoiatatud toorutsemise eest. FIFA-l ei tulnud pettuda. Mäng oli nii hea, et paljud kriitikud on seda koguni hinnanud maailma parimaks. Ungari mängis ilma vigastatud Ferenc Puskaseta. Vasakäär Czibor lõi üsna mängu alguses avavärava. 1-0 jäigi esimese poolaja lõppseisuks. Teise poolaja algul lõi Hidegkuti 2-0. Hohbergi 2 väravat viisid mängu lisaajale. Lisaaja teisel poolel sai uruguailastele saatuslikuks peamäng. Kahel korral tõusis vastaste karistusalas lõuna-ameeriklastest kõrgemale Sandor Kocsis, kelle kaks väravat viisid Ungari MM-finaali.

            Kohamängud

            Kolmanda koha mängus näitas Uruguai mängu hoopiski erilisest klassist. Peale esimese poolaja 1-1 viiki suudeti siiski mäng Austriaga kaotada veenvalt 3-1.

            Finaal toimus 4. juunil Bernis. Teistkordselt olid turniiri jooksul vastamisi Ungari ja Lääne-Saksamaa. Kõik märgid näitasid, et Ungari saab oma esimese maailmameistritiitli. Saksa FV võistkonda olid ju madjarid võitnud ka alagrupimängus. Meeskond oli võitnud viimasest 33-st maavõistlusest kõik.

            64 00 pealtvaatajat mürises juba varakult staadionil. Pehmeks muutunud muru ei heidutanud kedagi- tõotas tulla huvitav mäng.

            Ungarlased alustasid mängu juba omase pressinguga. Püüti saavutada edu juba esimesel pooltunnil. Sakslaste peatreener Herberger oli meeskonna koosseisu lisanud 5 uut mängijat. Juba kuuendal minutil viis Puskas madjarid juhtima. Väravavaht Tureki tõrjutud pall põrkus penaltipunkti lähedale, kust üks läbi aegade parimaid mängijaid selle võrku tulistas. 2 minutit hiljem viis Tureki järjekordne ,,kala“ sakslased kaheväravalisse kaotusseisu. Tema ja Kohlmeyeri söödu lõikas vahelt Czibor, kes nahkkera külmavereliselt võrku lükkas.

            10-ndal minutil tegid Ungari kaitsja Bozsik ja väravavaht Grosics sama, mis oli juhtunud paar minutit varem. Söödu lõikas vahelt Morlock, kes vähendas kaotusseisu minimaalseks. Sakslased sattusid hoogu. Ungarlaste Hidegkuti magas maha hea võimaluse ning sakslased läksid kiirele vasturünnakule, mis lõppes nurgalöögiga. Väravavaht Grisics eksis väljatulekuga ja Rahn lõi segaduse sees palli väravasse. Poolaja lõpul püüdisd favoriidid taas initsiatiivi haarata, ent tulutult.

            Ka teisel poolajal ei toonud Ungari ründeliini ponnistused edu. Nad hakkasid väsima, sakslased aga tõstsid tempot. 84. minutil tegi saatusliku vea Boszik. Söödu asemel hakkas ta palli oma väljakupoolel vedama, kaotas palli ja andis sakslastele ründevõimaluse. Rahni petteliigutusest piisas, et üle mängida väravavaht Grosics. Mees lõi finaalis oma teis värava. Korra käis pall ka sakslaste väravas, kuid inglasest äärekohtunik Griffins oli fikseerinud suluseisu. Käimas oli viimane minut, kui Hidegkuti oli Turekiga üks-üks olukorras. Lõi…Turek tõrjus! Lõpuvile, favoriidid olid alistatud.

            FIFA toonane presidene R.W. Seeldrayers andis ,,Kuldse jumalanna“ karika 33-aastase Saksa FV meeskonna kapteni Fritz Walteri kätte. MM-ide ajaloo vägevaim tagasitulek oli toimunud.

            Peale mängu läks ,,Maagiliste madjarite“ kapten Puskas sakslase nende riietusruumi õnnitlema, kuid märkas, et kõigil on paha olla. Doping! Leheneegrid tormasid riietusruumi, algas sõnasõda. Samal ajal hiilis meeskond ise vaikselt minma. Kära jätkus veel tükiks ajaks. Lehed kirjutasid, et just teisel poolajal tundus sakslaste meeskond liiga energiline. F. Walter näis äärmiselt koolipoisiliku ja väsimatuna. Mõistatus jäigi lahendamata.

            Kommentaar


              #7
              Vastus teemale \'Saksamaa jalgpalli ajaloost\'

              Väga huvitav lugu. Eriti lõpp. Kuidas said tollal keskpärased saksalased selgest number ühest jagu see jäigi mõistatamata. Turniiri ajal imeliigutisi taktika vallas teinud peatreener oli minu mäletamisdt mööda suht lihtne mees, mitte mingi treenri haridusega..aga kõva fanaatik. Kogus koondise peale sõda kokku ja viis nii kaugele. kas ausal teel, seda me vist teada ei saa. Aga kommentaatori karjed \"Läbi.Mäng on läbi!!!\" on võrreldavad soome telekommentaatorite hiilgehetkedega. Eesti kommentaator ei suuda saja aasta sees ka sellist tunnet oma häälde paisata.

              Kommentaar


                #8
                Vastus teemale \'Saksamaa jalgpalli ajaloost\'

                Gerd Müllerit võib pidada maailma parimaks ründajaks. Pommitaja hüüdnime kandnud Müllerile kuulub MM-il löödud väravate rekord ning Saksamaa Bundesligas lõi Müller 427 mängu jooksul 365 väravat.

                1945. aastal sündinud Müller alustas mängijakarjääri väikeses Nördlingeni klubis, kuid juba 18-aastaselt siirdus Müller Müncheni Bayernisse. Kõigest 2 aastat hiljem, 1966, tegi Müller debüüdi Saksamaa koondises mängus Türgi vastu. Müllerist sai Saksamaa vaieldamatult parim ründaja ning ta lõpetas seitsmel hooajal resultatiivseima mängijana.

                1964. aastal kuulus Bayern teise divisjoni ning legendi järgi olevat klubi peatreener Zlatko “Tschik” Cajkovski Müllerit esmakordselt nähes küsinud: \"Mis ma selle tõstjaga peale hakkan?\" Müller nägi välja tõesti jõuline, lühikesed jalad ning jässakas kehaehitus. Müller ise \"süüdistas\" selles ema kartulisalatit. Cajkovski oli sunnitud oma seisukohti muutma juba pärast esimest kohtumist 1964. aasta sügisel, kui Müller lõi Freiburgi vastu kaks väravat.

                1965. aastal pääses Bayern Mülleri, Sepp Maieri ja Beckenbaueri juhtimisel Bundesliigasse. Esimene hooaeg oli suhteliselt edukas ning Bayern lõpetas 3. kohaga. Lisaks võideti Saksamaa karikas.Esimest korda jõuti meistritiitlini 1969. aastal ning 1972., 73. ja 74. aastal võideti Bundesliiga taas. Gerd Müller oli alates 1964. aastal kuni 1978. aastani igal hooajal Bayerni suurim väravakütt. 1974., 75. ja 76. aastal tõusis Bayern klubijalgpalli tugevaimaks tiimiks, kui võideti Euroopa karikas. 1967. aastal valiti Müller esmakordselt Saksamaa aasta jalgpalluriks.

                Mülleri tipphetkeks oli 1970. aasta MM, kus ta lõi 10 väravat. Kübaratrikid Bulgaaria ja Peruu vastu ning ülejäänud neljas mängus löödud 4 väravat tõid Müllerile \"Kuldse jalgpallisaapa\". Ometi pidid sakslased MM-ilt lahkuma pronksmedalitega, sest poolfinaalis kaotati 3:4 Itaaliale hoolimata Mülleri kahest väravast. Samal aastal valiti Müller Euroopa parimaks mängijaks.

                Järgmised suurturniirid olid Müllerile õnnelikumad. Emsalt võideti 1972. aasta Euroopa meistrivõistluste finaalis 3:0 Nõukogude Liit. Samal aastal lõi Müller Bundesliigas 40 väravat. 1974. aasta MM peeti Saksamaal ning võit jäeti koju. Müller lõi tunriiril 4 väravat ning sealhulgas ka finaali võiduvärava Hollandi vastu. Selle turniiriga lõppes 28-aastase Mülleri koondisekarjäär. Tema arvele jäi 62 mängu ning muljetavaldavad 68 väravat.

                1979. aastal siirdus Müller USA-sse. Müller jäi Bayernis eelneval hooajal vahetusmeheks ning USA-s hakkas ta mängima Fort Lauderdale Strikersis. Mängijakarjääri lõppedes sattus Müller raskustesse. Ta on tunnistanud, et hävitas end. Tema päevad kulusid teleka ees istudes ning naisega vaieldes. Lisaks sattus Müller viinakuradi küüsi. Ometi ei lasknud Bayern oma endisel kangelasel manduda ning 1992. aastal pakuti Müllerile klubi juures tööd. Müller asus tegelema sponsorite, noortetreeneritega ning väravavahtidega. Hiljem sai temast noortetreener ja põhimeeskonna abitreener. Müller on Bayerniga seotud tänaseni.

                2003. aastal, kui Bundesliga pidas oma 40. sünnipäeva, autasustati Müllerit tema väljapaistva tegevuse eest Bundesliga ajaloos.

                Kommentaar


                  #9
                  Vastus teemale \'Saksamaa jalgpalli ajaloost\'

                  VII lugu - Paul Breitner

                  Paul Breitner on Saksamaa jalgpalli kuulsa seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate alguse koolkonna liige. Mees, keda kahara soengu tõttu kutsuti ,,Afro-Pauleks“, sündis pisikeses Lääne-Saksamaa linnakeses nimega Kolbermoor 5. septembril 1953. Mänginud linnameeskonnas 4 aastat, kuni aastani 1961, siirdus mees üheksaks aastaks Freilassingisse.

                  Aastal 1970 jäi 19- aastane noormees silma Bundesliga tugevale keskmikule Müncheni Bayernile. Tema andekus ei jäänud märkamata ka teistele treeneritele. 1971. aasta juunikuus tegi mees koondisedebüüdi Norra vastu, keda haamerdati lausa 7:1. Mees näitas järgnevatel aastatel oma klassi ja muidugi oli ta kindlaks valikuks MM-ile 1974. aastal. Samal ajal mängis Müncheni Bayerni ridades ka keiser Franz Beckenbauer. Nende kahe mehe juhtimisel saavutas Bayern aastatel 1972-74 kolm järjestikust Saksamaa meistritiitlit. Samas ei olnud aga Breitner Beckenbaueriga heades suhetes. Tema isekas suhtumine tõi talle ka riide erinevate treeneritega.

                  1972 aasta veebruaris avas Breitner väravaarve koondise eest, kui Lääne-Saksamaa alistas Ungari 2:0. Samal ajal hakati meest provokatiivsuse pärast kritiseerima. Üllatus polnud suur, kui 1974. aastal võttis mees ette Madridi, kus ta hakkas mängima Madridi Reali värvides. Samal aastal võitis mees Maailmameistritiitli. 2:1 lõppenud finaalis favoriitide Hollandiga lõi Breitner sisse mängu viigistanud penalti. Hispaaniasse siirdumise järel ei kutsutud erinevate treenerite poolt meest koondisesse lausa 7 aastat.

                  Mees, kes mängis nii kaitses kui poolkaitses, ei nautinud Hispaanias erilist edu. Võitis ta küll Hispaania liiga aastatel 1975 ja 1976 ning Copa Del Rey 1975, kuid need jäidki tema ainsateks tiitliteks seal. Euroopast ei võetud siis ühtegi karikat. 1976 kaotati irooniliselt Euroopa Meistrite Karika poolfinaalis just Breitneri vanale klubile Müncheni Bayernile.

                  1978 siirdus mees tagasi Saksamaale ja jällegi Müncheni Bayernisse. Küll aga ei mänginud enam meeskonnas Beckenbauer. See aeg jäi talle sama edukaks kui ta viimati Bayerni eest mängis. 2 aastat ei saavutatud midagi, kuni aastatel 1980 ja 1981 võideti kaks Bundesliga tiitlit. Viimasel aastal tõi panus tiitlisse Breitnerile lausa Lääne-Saksamaa parima mängija auhinna.

                  See tõi mehe tagasi rambivalgusesse ja kohe kutsuti ta tagasi Lääne-Saksamaa esindusmeeskonda MM-finaalturniirile Itaalias 1982. Peale alagrupivooru šokk-kaotust Alžeeriale võttis meeskonda uue põlvkonna juhtimisel ennast kokku ja purjetas finaalini välja. Finaalis sai Paul Breitnerist läbi aegade kolmas mängija, kes on löönud värava kahes MM-finaalis. Sinnamaani olid nendeks mängijateks brasiillase Pele ja Vava. Siiski tõi Paolo Rossi ennastsalgav mäng riigile tiitli.

                  Paul Breitner lõpetas oma karjääri aastal 1983, kui taaskord ei suudetud Müncheni Bayerniga midagi saavutada. Oma kontosse võib meeskond kirjutada 309 Bundesliga ja Euroopa sarjade mängu, mille jooskul lõi Ruud Gullitigagi võrreldud mängija 98 väravat. Kaitsvale orientatsioonile vaatamata lõi mees 48 koondisemängu kohta 11 väravat. Tänapäeval teenib mees elatist TV-kommentaatorina ja on ikka veel vaidlushimuline ja sõnakas. Huvitaval kombel on mees valitud leheküljel http://www.uglyfootballers.com läbi aegade koledamate MM-staaride Top XI. meeskonda.

                  Kommentaar


                    #10
                    Vastus teemale \'Saksamaa jalgpalli ajaloost\'

                    Ma lisaks siia ka paar tähelepanekut, kuna need otse ajaloosse lähevad. Lähimast ajaloost nii palju, et Breitnerit näeb jah teleekranail aegaajalt ekspertnõuannet andmas. Ja vanemast ajaloost, et kui mina olin kuue aastane, siis nägin oma esimest MMi ja mäletan ka hästi Breitneri 3-1 väravat Itaalia vastu - kuidagi kannaga tehtud \"vibralöök\"
                    Ja teine asi oli see, kuidas tast tollal räägiti. Ta oli nagu Beckhami tüüpi avaliku elu tegelane, et isegi kommunistlikus eestis räägiti lugusid, kuidas mees kohe peale mängu pani suitsu ette ja oli muidu elumees. Vähemalt minu isa ja tema sõbrad tegid seda (rääkisid lugusi

                    Kommentaar


                      #11
                      Vastus teemale \'Saksamaa jalgpalli ajaloost\'

                      VIII lugu - Hertha tempel Berliini Olümpiastaadion

                      Algselt asus 20. sajandi alguses praeguse Berliini Olümpiastaadioni koha peal hobuste võiduajamise rada. Staadion valmis sama maa peale 1916. aasta olümpiaks. Antiikaja võitjate hiilgust jahtivad sportlased sellel aastal aga areenile ei astunud. Olümpiamängud jäeti ära alanud I maailmasõja tõttu.

                      Aastal 1934 võttis arhitekt Werner March ette staadioni tänapäevasemaks renoveerimise, kuna 1936 olid taas toimumas Berliinis Olümpiamängud. Varasema ,,Saksa staadioni“ autoriks oli sama mehe isa Otto. 1936 avas võimule tulnud natsipartei liider Adolf Hitler Wagneri muusika saatel 100 000-nde ekstaatilise pealtvaataja silme all Olümpiamängud, millest pidi saama propagandaüritus. Samas tabas teda pettumus, kui mustanahaline Jesse Owens võitis 4 kuldmedalit.

                      Selle staadioni ehitamise jaoks oli Hitler lasknud anda 42 miljonit marka. Ehitajateks olid mitmed sajad erinevad kompaniid. 1933. võimule tulnud mehe jaoks oli tema suurejooneline unistus täitunud. 86 000 pealtvaatajaga staadionikompleks laius 131- hektarilisel alal. Samas piirkonnas asusid ka hokiväljak, ujula, ratsutamisrada ning ka vabaõhulava.

                      Istmeread, mis asusid eri kõrgustel, oleksid kõrvutiasetatuna olnud 42 kilomeetrit pikad. See oli etteplaanitud, kuna klassikalise maratoniraja pikkuseks on 42,195 kilomeetrit.

                      Teise maailmasõja ajal jäi staadion inglaste pommitamise alla. Õnneks polnud purustused siiski väga suured ja staadionit sai rekonstrueerida. Peale sõda peatusid staadionimurul lühikest aega Suurbritannia sõdurid.

                      Aastal 1969 asendati tuhast jooksurada uue tartaankattega. 1974 aasta jalgpalli MM-i tarbeks tehti uuendusi 27 miljoni marga eest. Lisaks sai rajatis endale pleksiklaasist katuse, võimsad lambid ja elektroonilise tabloo. Siiski ei toimunud sellel aastal seal olulisi mänge, vaid kolm MM-i alagrupimängu.

                      Olümpiastaadioni kasutamine tekitas Ida- ja Lääne- Saksamaa vahel suuri erimeelsusi. Kõige õnnelikum mees oli ilmselt suur Saksamaa jalgpallijuht Hermann Neuberger.
                      Alates aastast 1985 on staadionil mängitud kõik Saksamaa jalgpalli karikafinaalid (DFB). Suur ehitamine hakkas staadionil pihta 2002 aasta suvel, mil hakati valmistuma 2006 aastal toimuvaks jalgpalli MM-iks Saksamaal. Ehitamine käis nii hoogsalt, et korraga töötas objektil kuni 1000 töölist. Samas peeti renoveerimise ajal staadionil ka umbes 100 spordiüritust.

                      Peale ehitustööde lõppu tõusis staadioni mahutavus 74 500 inimeseni. Ehitamise kõige kallimaks osaks oli katus, mis maksis 26 miljonit eurot. See oli aga vaid 11% kogu ehituse summast! Head kommentaatorite häält viivad fännideni 19 massivset kõlarit. Katusesse ehitati 5000 lampi, mis näitavad väljakut selgelt ka pimedamatelgi päevadel.

                      Väga huvitavaks on aga kujunenud staadioni erksinine jooksurada. Staadionit kasutava jalgpalli klubi Hertha Berlini mänedžeri Dietes Hönessi sõnul on tulevikus staadionil oodata hulgaliselt huvitavaid spordisündmusi.
                      Suur oli Hertha fännide ja ka teiste Saksamaa pealinna spordiaustajate rõõm, kui staadion lõpuks suure peoga 31. juulil avati.

                      Fakte staadionist:
                      Maht: 74 500
                      Tabloo: 2 tablood, suurustega 140 ja 60 ruutmeetrit.
                      Helisüsteem: 19 kõlarit, koguvõimsusega 150 00 vatti.
                      Katus paikneb 45 meetri kõrgusel muruväljakust. Katuse üldpindalaks on 31 000 ruutmeetrit.

                      Kommentaar


                        #12
                        Vastus teemale \'Saksamaa jalgpalli ajaloost\'

                        IX lugu - Werder Bremen

                        Aastal 1899 võitis 16 noort Bremeni linna koolipoissi endale võistluse eest auhinnaks spordivarustust. Sealhulgas ka jalgpalle. Poisid läksid mängima palli Stadtwerderile, Weseri jõe lähedale. Jalgpall tundus olevat neile lõbus ja aegaviitev mäng. 4. veebruaril 1899 otsustasid poisid Zum Kuhhirteni restoranis luua spordiklubi ,,Fussball-Verein ´Werder´ Bremen von 1899“ (Jalgpalliklubi Werder Bremen 1899). Sõna Werder tähendab Saksa keeles saart, mis on tekkinud jõkke (selline koht oli Stadtwerderi juures).

                        Sellest sai algus Bremeni vutile. 1903 võitis FV Bremen esimese tiitli, tulles esimeseks Bremeni Meistrivõistlustel. 1905 sai Bremenist esimene klubi, kes söandas nõuda publikult mängude vaatamise eest raha. Ka ehitati staadioni ümber aed. 1912 sai Werderist esimene Bremeni klubi, kes pääses vastloodud Põhja-Saksa jalgpalliliigasse. Ka Esimese Maailmasõja ajal ei lakanud jalgpallitegevus Bremenis. FV Werder pani taskusse 1916 oma teise Bremeni meistritiitli. Sõja ajal surid siiski ka mitmed Werderi asutajaliikmed kuueteistkümnest.

                        Peale sõda hakkasid kõik klubiga seotud asjapulgad tegelema klubi säilitamisega. Endisest väikesest jalgpalliklubist sai suur mitme alaga tegelev spordiklubi. 1920 pandi uueks nimeks ,,Spordiklubi Werder Bremen 1899“, mille järel hakati klubis viljelema veel tennist, malet, kriketit ja kergejõustikku. Enne I maailmasõda olnud 300 liikmest oli nüüdseks saanud 100.

                        Siiski jäi jalgpall klubile põhiliseks spordialaks. 1922 palgati esimesena Bremenis omale elukutseliseks treeneriks Franz Konya Ungarist. Tänu temale püsis Bremen liiga tipus ning jäi alla vaid Hamburgi klubidele. 1928 kaotati Ameerika olümpiameeskonnale 3:2, kuid alistati Eesti oma 2:1. Sellel ajajärgul olid klubi hingeks amatöörmängijad. Aastatel peale seda hakati rõhku panema professionaalsetele mängijatele. 1934 valiti Saksamaa jalgpallimeeskonda esimene mängija Werderist - Matthias Heidemann.

                        Kolmekümnendatel ja neljakümnendatel näitas klubi taas oma tugevust, olles koguaeg liigatabeli eesotsas. Suur mõju sellele oli treener Walter Hollsteinil. Perioodi sõja ajal on peetud Werderi üheks edukaimaks.

                        Aastal 1945 asutasid spordiklubi liikmed Hansi Wolff, Abbi Drewes, Richard Ossenkop ja teised ,,Gümnastika ja spordiklubi Werder 1945“. Nad pidid selle kuu aja pärast muutma ,,Spordiklubi roheline-valgeks 1899“, kuid spordi tagasitoomine Bremenisse oli alanud vaatamata uutele riigiliidritele. Samal ajal tõusis klubis kergejõustik sama tähtsaks ja harrastatuks, kui jalgpallgi.

                        Liigas tõid Weserstadioni rahvast täis Hamburg ja Werder ise. Bremeni meeskond koosnes tollel ajal mängijatest, nagu Richard Ackershott, Dragomir Ilic, Willi Schröder, Horst Gemhard, Max Lorenz, Pico Schütz ja Horst Stange, kes ei olnud küll professionaalsed sportlased, kuid lepingulised siiski. Peale põhitöökohast saadava palga maksti meestele kuni 320 marka. Enamus meestest töötas tubakavabrikus, seega kutsuti algrivistust ,,Texas 11“-eks populaarse sigaretimargi järgi.

                        Werder viibis küll liigatabeli ülal, kuid mängud käisid huvitavat rada pidi. Alistati kindlalt suured konkurendid, ent kaotati tabeli põhja meeskondadele. Sellest hoolimata tundus Bremen üheks suurimaks kandidaadiks vastloodud Bundesligasse. Aastal 1961 võideti esimene DFB karikas, kui alistati finaalis Kaiserslauten 2:0. Peale seda debüteeriti Euroopa Karikavõitjate kariaksarjas, kus siiski kaotati avavoorus Atletico Madridile.
                        Juba teisel hooajal suutis Werder Willi Multhaupti juhtimisel ära võita liiga. Kui viimane oli lahkunud, ei olnud Werderil liigas enam erilist edu. 1967/68 oldi liigas alles kuueteistkümnendad. Toonana treener Günter Brocker lahkus ning tema asemele tulnud Fritz Langner viis meeskonna hooajal lõpuks tabeli teisele reale.

                        Varajastel seitsmekümnendatel korjas Werder endale kokku Saksamaa jalgpallistaare. Meeskonda ei kutsutud enam mitte ,,Texas 11“ vaid ,,Miljonärid“. Enim mängijaid saadi endale Mönchengladbachi Borussiast, kust siiski ei suudetud üle meelitada Günter Netzerit. Hooaeg 1971/72 oli kõigele sellele vaatamata katastroofiline, kuna liigas lõpetati alles üheteistkümnendal kohal. Seejärel hakkas Werderi langus, mis viis tiimi hooajaks 1979/80 Teise Bundesligasse.

                        1976 sai treeneriks praegune Kreeka koondise juhendaja Otto Rehagel. Tema aeg oli edukas, kuid ei kestnud kaua, kuna ta oli klubisee võetud vaid ajutiseks. 1980/81 tuli mees tagasi ja hakkas Werderit vedama edu poole. Järgmiseks hooajaks oli Werder taas jõudnud Bundesligasse. 1982/83 teeniti aga juba liigas teine koht.

                        Varem oldi langetud kontinentaalsetest võistlustest välja juba varajastes faasides. Nüüd pandi külma verega edasigi. Näiteks alistas Moskva Spartak Werderi esimeses mängus 4:1. teise aga võitis Werder 4:1 ning kordusmängus purustati venelased seisuga 6:2. Aastal 1992 võideti Euroopa Meistrite Karika finaalis AS Monaco 2:0: Väravalööjateks olid praegune spordidirektor Klaus Allofs ning Wynton Ruffer.

                        Ka Bundesligas näidati oma võimu: 1986 tuldi taas teiseks ning 1988 võideti tiitel. 1989-91 mängiti kolmes DFB karikafinaalis, kuid võideti ainult 91, kui alistati Köln penaltiseerias. 1993 võideti Müncheni Bayerni nina ees Bundesliga tiitel ning 1994 taas karikas.

                        Otto Rehhagel oli ainus treener Bundesliigas, kellel oli sõna-sõnalt igavene leping klubiga. Peale 14- aastat jättis mees klubiga hüvasti aastal 1995. 1997/98 tuli taas edukas treener- Wolfgang Sidka, kes tüüris meeskonna uuesti UEFA karikasarja. Järgmise hooaja kehvade tulemuste tõttu tõusis pukki praegune Müncheni Bayerni loots Felix Magath. 1999 tõusis treeneriks Rehhageli aegne Werderi mängija Thomas Schaaf, kes on treenergi praegu ning hiljaaegu pikendas oma lepingutki. Juba aastal 1999 võideti penaltidega Bayernit DFB karika finaalis 6:5.

                        Thomas Schaaf on klubi tõstnud taas Saksamaa jalgpalli üheks ümboliks ning Bayernile suureks konkurendiks.

                        Kommentaar


                          #13
                          Vastus teemale \'Saksamaa jalgpalli ajaloost\'

                          X lugu - Bodo Illgner

                          Bodo Illgner, üks mõningatest Lääne-Saksamaa jalgpalli koolkonna esindajatest, kes on mänginud edukalt ka välismaal, sündis 7. aprillil 1967. Koblenzis. Suurepärane löökide pidurdaja ning esimene väravavaht, kes on suutnud hoida oma värava puhtana MM-finaalis.
                          Tollane turniir Itaalias 1990 oli ju lisaks vähestele väravatele saanud kuulsaks ka poolfinaali tõttu, kus kohtusid omavahel maiuspalana Inglismaa ja Lääne-Saksamaa. 120 minuti järel oli seis tablool ikka veel 1:1 ning järg jõudis 11-meetri karistuslöökideni. Seal aga tõrjus Illgner Stuart Pearce löögi ning 4:3 kaotuse järel penaltitega ei olnud Paul Gascoigne´il enam midagi teha, kui ohjeldamatult nutta.

                          Finaalis suutis Illgner koos tolleaegse võrratu kaitseliiniga, mis koosnes Klaus Augenthalerist, Andreas Brehmest, Thomas Bertholdist, Guido Buchwaldist ning Andreas Brehmest, hoida oma värava puhtana ning Brehme penalti järel tegid tagasi kaotuse Argentiinale eelmise, 1986 aasta MM-finaali eest.

                          Sellel ajal mängis mees veel 1. FC Kölni meeskonnas, kuhu kuulus aastatel 1985-1996. Enesekindlus 1-1 olukordades ning võrratu löökide- ning tsenderdusepüüdmine tõi mehele kaasa hea lepingu Hispaania vutigigandi Real Madridiga, kuhu jäi aastani 2000. Kuningliku klubi ridades võitis mees Hispaania liiga aastal 1998. Samal aastal lisandus klubi auhinnakappi ka Meistrite Liiga trofee, kui Predrag Mijatovici väravast piisas Juventuse alistamiseks.

                          Samas oli aga Illgner edukas juba ka noorteklassis mängides. 1984 võitis Lääne-Saksamaa meeskond alla-16 aastaste Euroopa meistritiitli. Väravas seisis ei keegi muu kui kuue aasta pärast maailmameistriks saav Illgner!

                          Illgner lõi kaasa ka Euroopa Meistrivõistlustel aasta 1992 ning MM-il USA-s 1994, mis kumbki suurt edu ei toonud. Kokku esindas mees koondist 54 korral.

                          Tänapäeval on Illgner võtnud ette sama asja, millega sai hakkama ka teine kuulus sakslasest väravavaht Toni Schumacher- kirjutada oma elu ja karjääri kohta raamat. Kuid sellest ei tule mitte autobiograafia nagu tavaliselt, vaid novell. ,,Raamat ,,Everything“ on minu esimene projekt, mis ei ole seotud perekonnaga peale mängijakarjäärist loobumist“, sõnas mees, kes elab nüüd Hispaanias Alicante lähedal.

                          Algul, peale karjääri lõppu tõmbus Illgner täielikult tagasi meedia huviringist ning tal polnud mingitki tuju kuulda jalgpallist ega vaadata seda. Selle kohta sõnab mees: ,,Jalgpallist loobumine polnud raske. Tegelikult polnud asi ühest päevast teise hüppamises. Real Madridi karjääri lõpupoole istusin ma tihti varumeeste pingil. See viis mind järjest enam eemale jalgpallist kui kirest. Peale karjääri lõppu tahtsin ma end täielikult pühendada perele.“

                          Bodo Illgner on olnud 15 aastat abielus Bianca Illgneriga, neil on kolm last ning juba Kölnis elades mõtlesid abikaasad Hispaaniasse kolimisele.

                          Lisaks kirjanikutööle tegeleb Illgner ka Saksa telekanalis Premiere mängude kommenteerimisega, sest treeneritöö talle ei istuvat. Olgu kuidas on, kuid Bodo Illgner ei ole lihtsalt üks särav isiksus Saksamaa kuulsate väravavahtide dünastiast. Ta on unustamatu legend, keda jäävad veel teadma mitmed tulevased põlved.

                          Kommentaar


                            #14
                            Vastus teemale \'Saksamaa jalgpalli ajaloost\'

                            XI lugu - Bayer 04 Leverkusen

                            ALGUS


                            Oli 27. november 1903 ning Wilhelm Hauschild kirjutas 170 töökaaslase nimel oma tööandjale, Friedrich Bayer & Co värvivabrikule kirja, et nad asutaksid spordiklubi. Kompanii nõustus ning 1. juulist 1904 asus tegutsema TSV (Turn –und Spielverein) Bayer 04 Leverkusen. 1907 aasta mai lõpus loodi ühingusse ka eraldi jalgpalliosakond. Eraldi ühingut ei tehtud sellepärast, et tol ajal oli Saksamaal populaarne just gümnastika ja muud spordialad.

                            Lõpuks, aastal 1928 moodustasid jalgpallurid uue ühingu, mis sai nimeks Sportvereinigung Bayer 04 Leverkusen. Siiski ühinesid klubiga ka käsipallurid, kergejõustiklased ning poksijad. Gümnastikaharrastajad jäid veel TSV-sse. Uue klubi vormi värvideks said punane ja roheline, gümnastikaühingule võeti värvideks kollane ja sinine.

                            8 aastat, kuni aastani 1936 mängisid Leverkuseni jalgpallurid kolmanda ja neljanda divisioni jalgpalli. 1936 said pääsesid nad kompanii logo kandes teise divisioni. 1951-st aastast mängiti kuni väljalangemiseni aastal 1956 Oberliga läänedivisionis. Leverkuseni klubi ei jõudnud ülemistesse liigadesse tagasi enne enne aastat 1962. Aasta hiljem loodi ju juba Bundesliga.

                            SAABUV EDU

                            1968 võitis klubi II Regionaalliiga Läänedivisioni. Siiski ei suudetud veel play-offide kaudu 2. Bundesligasse pürgida. 1979 oli juba enne kolme viimast mängu kindel Leverkuseni Bayeri edasipääs Bundesliigasse. 1984 ühinesid kaks klubi omavahel, peale seda, kui lahus oli oldud üle 50 aasta. Klubi, mille nimeks sai TSV Bayer 04 Leverkusen e.V., võttis oma värvideks punase ja valge, kuid jalgpallurid jätsid omale juba tuttava punase ja musta.

                            Esimese tunnustatud tiitli sai klubi omale 9 hooaega peale Bundesligasse saabumist. UEFA karikasarja esimene finaalmäng oli kaotatud hispaanlaste Barcelona RCD Espanyolile 3:0. Teine võideti aga sama skooriga ning mäng jõudiski penaltiteni, kus sakslased võidutsesid seisuga 3:2.

                            Samal aastal sai pikaajaline Leverkuseni täitevjuht Reiner Calmund klubi mänedžeriks. Temal oli suuri teeneid Leverkuseni 90-ndate alguse edus. Kui kaks Saksamaa poolt 1990 ühinesid ja piirid avanesid, haaras Calmund kähku oma meeskonda Ida-Saksamaa staarid Ulf Kirsteni, Andreas Thomi ning Jens Melzigi. Mängijad said kiirelt publikumagnetiteks ning tegid meeskonna hüvanguks palju head. Calmund võttis ühendust ka brasiillase Juan Figeriga, kes oli oma riigi üks suurimaid mängijate agente. Järgemööda ühinesid klubiga Jorginho, Paulo Sergio ja Pavel Hapal. Oma ridadesse lisati ka karismaatilisi staare, nagu Bernd Schuster ja Rudi Völler, et kindlustada klubi populaarsus fännide seas.

                            LÄHIAJALUGU

                            Oma järgmise auhinna teenis Leverkusen 04 Bayer aastal 1993. Saksa Karika finaalis kohtusid omavahel Leverkuseni Bayer ning suure üllatusena just Hertha Berlini amatöörmeeskond (reservid). 77. minuti Kirsteni värav tõigi 1:0 võiduga karika Baierimaale.
                            1996 oli meeskonnal õudne hooaeg, kui oldi väga lähedal Bundesligast väljakukkumisele. Peale seda hakkas meeskond Christopher Daumi käe all mängima jõulist ning tehniliselt ründavat jalgpalli. Klubiga ühinesid mängijad nagu Lucio, Emerson, Ze Roberto ja Michael Ballack, kes kõik on nüüd oma uutes klubides kindlad algkoosseisu mängijad. Hiljem jäi Cristoph Daum kokaiiniskandaali tõttu ilma ka Saksa koondise peatreeneri kohast.

                            Hooajaks 1996/97 kvalifitseeruti esimest korda Euroopa Meistrite Liigasse. Peale seda, kui alagrupis oli alistatud Lissaboni Sporting, Lierse SK ja AS Monaco, peatas baierlased veerandfinaalis Real Madrid, kes lõpuks võitis ka kogu turniiri. Klubi kõige õnnetum hooaeg oli 2002, mil jäädi ilma nii Meistrite Liiga võidutrofeest kui ka Bundesliga tiitlist ja Saksa karikast. Viimases mängus suutis Ballacki omavärav viia tiimi 0:2 kaotuseni SpVgg Unterhachingi vastu, samas kui Bayern sai 3:1 Werderi alistamise järel taldriku enda kätte.
                            Meistrite Liiga finaalis langes Leverkusen finaalis Real Madridile 2:1 peale Zidane fantastilist võiduväravat ning karikafinaalis kaotati penaltiseerias 4:2 Schalke 04-le.

                            Järgneval hooajal oldi lähedal Bundesligast välja langemisele. Õnneks tuli viimasel mängul postile Klaus Augenthaler, kes päästis võiduga oma endise klubi Nürnbergi üle meeskonna naha. Nüüdseks treeneriks on pärast pikki keerdkäike saanud Michael Skibbe, eelviimase treeneri Rudi Völleri endine abiline.

                            Klubi staadioniks on BayArena, endise nimega Ulrich Haberland Stadium, mis avati ametlikult 4. septembril aastal 1932. Renoveerimistööd algasid aastal 1986. Tänapäeval asub staadionikompleksis nii MacDonalds, Lindneri hotell kui ka restoran ja fännipood. Staadionil on 32 istmerida ning mahutavus on 22 500.

                            Aasta 2004 mais korraldas meeskond oma kodulehel fännide hulgas internetihääletuse, et saada teada läbi aegade parim koosseis. Meeskond nägi välja selline: Rüdiger Vollborn – Jorginho, Lucio, Jens Nowotny, Juan – Emerson, Michael Ballack, Ze Roberto, Bernd Schneider – Ulf Kirsten, Rudi Völler.

                            Hetkel asub meeskond, kes hooajal 2005 alistas Meistrite Liigas Madrid Reali seisuga 3:0, Bundesliga tabelis viiendal kohal, mis tähendab, et kui see nõnda jääbki, mängib tiim tuleval hooajal UEFA karikasarjas.

                            Kommentaar


                              #15
                              Vastus teemale \'Saksamaa jalgpalli ajalo

                              XII lugu - Mönchengladbachi legend Günther Netzer

                              Mönchengladbachi Borussia fännide hulgas on väheseid, kes pole kuulnud Günther Netzeri nime. See legendaarne sakslane oli meeskonna edu sepistajaks aastatel 1965-1973.

                              Sündinud Mönchengladbachis 14. septembril 1944. aastal, ühines ta 1. FC Mönchengladbach klubiga. 19-aastaselt liitus ta aga linnarivaalide, Mönchengladbachi Borussiaga, kes tänapäevaks on neist kahest selgelt tuntum. Bundesligas tegi mees debüüdi hooajal 1965/66 ning samal ajal kutsuti ta ka Lääne-Saksamaa koondisesse.

                              Ühe oma karjääri parimaid etteasteid tegi ta Lääne-Saksa karikafinaalis 1. FC Kölni vastu aastal 1973. Netzer istus pea terve mängu vahetusmeeste pingil, püüdes unustada oma ema hiljutist surma. Järsku otsustas mees, et on aeg oma meeskond võidule viia. Ta võttis soojendusdressi seljast ning ütles treenerile: „Ma lähen mängu!“. 2:1 võiduvärava lõi Netzer neli minutit pärast vahetusest sekkumist.

                              Kuid poolkaitsja polnud osav vaid palliga. Ta oli üks oma aja parim mängija ka „surnud palli“ olukordades. Oma hiiglaslike jalgadega oskas ta samuti joosta õigel ajal mööda kaitseliinist, kui läbisööt oli tulemas. Igal ajal võis Netzer anda diagonaalsöödu teisele väljaku äärele, olles kindel et see ka pärale jõuab. Kui tema palli puutus, tekkis vastasmeeskonnas selge paanika.

                              Oma meeskonnas oli ta selge liider ning tihti oli näha, et ka treener Hennes Weisweller allus tema käskudele. Peale 1973. aasta Saksa karika võitis Netzer 1970 ning 1971 Lääne-Saksa meistrivõistlused.

                              Tema oskused ning Mönchengladbachi eest löödud 82 väravat 230 mängus tõid talle hea lepingu Hispaania gigandi Madridi Realiga. Nende ridades võitis ta aastatel 1975 ning 1976 meistritiili ning 1974 ja 1975 Hispaania karika. Kuninglikust klubist lahkus ta aastal 1976 ja ühines Šveitsi meeskonna Zürichi Grasshoppersiga. Seal mängis ta vaid ühe hooaja ning aastal 1977 lõpetas oma mängijakarjääri.

                              Ka Lääne-Saksa koondises võitis Netzer tiitleid. 1972. aasta EM-il oli ta oma meeskonna üks olulisemaid mängumehi, kuid kaks aastat hiljem sai ta MM-il mängu vaid 21 minutiks. See toimus kuulsas kohtumises kahe Saksamaa vahel, mille läänesakslased 0:1 kaotasid. Ajavahemikul 1965-1975 käis Günther Netzer rahvusmeeskonna eest platsil 37 korda ning sahistas väravavõrku kuuel korral.

                              1978. aastal, aasta pärast mängijakarjääri lõppu, pakkus Hamburgi klubi mehele tööd. Netzeri uueks ülesandeks sai mängueelsete brožüüride avaldamine. Klubi presidendi Paul Bentheiniga kokkuleppel sai temast ka spordidirektor. Seejärel veetis ta sadamalinnas kaheksa edukat aastat, mille jooksul ühinesid klubiga edukad treenerid Ernst Happel ning Branko Zebec.

                              Hamburg võitis Bundesliga aastatel 1979, 1982 ning 1983. Sellele lisandus Euroopa Meistrite Karikas (hilisem Meistrite Liiga) aastal 1983. Ka tänapäeval peetakse Netzeri-perioodi HSV kõige edukamaks.

                              Samal ajal, kui ta hakkas HSV ametnikuks, soetas ta ka elukoha Šveitsi, Zürichisse, kus ta elab praegugi. Šveitsi spordiagentuuris Infront Sports & Media AG müüb ta jalgpallimängude teleõiguseid. Lisaks sellele aitab ta Saksa telekanalis ARD kommenteerida koondisemänge.

                              Kõigi nende saavutustega on Netzer kirjutanud end Saksamaa jalgpalliajalukku, kui üks võimekamaid mehi. Nii palliplatsil, selle kõrval kui ka stuudios.

                              Kommentaar

                              Working...
                              X