Film

[Mõnuagent 007]

Kuidagi läks nii, et Richard Jewell läks minu radari alt läbi. Film turvamehest, kes leidis Atlanta olümpiamängude ajal pommi, aga keda esialgse kangelase staatuse järel hakati ennast FBI ja meedia poolt terroristiks pidama. Filmis on Sam Rockwell, mis on vist pea alati kvaliteedinäitaja. Peaosas Paul Walter Hauser, kelle senimaani tuntuim roll oli veidi pikaldase KKK liikmena Blackkklansmanis. Clint Eastwood oskab endiselt teha ja leida häid lugusid ja ehkki ma pole kindel, et Kathy Bates oleks pidanud selle eest saama oskarinominatsiooni, siis üleüldiselt on tegu väga hea filmiga. Mõnusoovitus.
Tisse pole.

[Peeter I]

Parima filmina "Parasiiti" oleks vist Tarantinode jm kõrval liiga naiivne pakkuda?

ajee siis

Muidugi tv reitingud jälle all nüüd, ülekandega võib võimelda ühte ja teistmoodi (nudida ülekandes jagatavte auhindade arvu, kestvust, tuua tagasi JUHT), aga tavaline inimene Marveli toodangut jm ei leia.. ja nii ta läheb.

[Kenny's Heroes]

Kas Arno Tali on/oli siis paha või hea tegelane?
Asking the real questions.

Väga õige küsimus. Ja Rahva Omakaitse hiljuti arutas vaat et veelgi paeluvamate küsimuste üle. Miks kinkis õpetaja selle viiuli Arnole, kui ta kunagi seda ei mänginud? Ja miks on ainus nimeline naistegelane Teele?

[rainis007]

Eks ma saan su üritusest ära panna aru, aga Dark Knighti filmi maha teha ka päris ei saa läbi lapsikuks tembeldamise. Reaalsuskaugus muidugi, aga mina võrdlesin ikkagi mängitavaid rolle mitte filmi süzeed. Asi taandubki lõpuks maitsele ja vaadates rahva arvamust ja populaarsust, siis mõlemad mehed suutsid ikkagi filmiajaloo mastaabis vinged rollid maha panna.

Aga mängitav roll sõltubki sellest, kas tegemist on reaalsuskauge või (hüper)realistliku filmiga.
Üks mängis multifilmi-jokkerit, teine mängis realistlikumat versiooni sama nimega tegelasest - ehk süzee dikteerib karakteri- ehk need kaks pole samad karakterid

[Mõnuagent 007]

Veel radari alt läbi lennanud, kuid Oscarile kandideerinud filme - A Beautiful Day In The Neighborhood. Parima meeskõrvalosas kandideeris taas miljonendat korda Tom Hanks. Autasu ta mõistagi ei saanud. Aga tegu on kriminaalselt armsa filmiga. Peategelaseks on uuriv ajakirjanik, kes saadetakse mõnevõrra ootamatult portreteerima lastesaadete kangelast Fred Rogersit. Isaga lootusetult tülis ajakirjanik üritab muidugi üdini meeldiva Rogersi päris isikut leida, mis ei pruugi olla nii malbe ja mõistev, kui tema ekraani alter ego. Aga seda ta ei leiagi, vaid õpib ise endaga hakkama saama.
Üldloomuselt meenutas film kõige enam Tim Burton ilmselt viimast täitsa head filmi Big Fish. Iga hetk, kui Tom Hanks on ekraanil, täidab kogu filmi meeletu zen-meeleolu ja kõik on lihtsalt väga armas ja tore. Kummaline, kuidas see film meile ei jõudnud.
Tisse taaskord ei näe...

[Mõnuagent 007]

Kuna filme, mis oskarite nimekirjast on vaatamata, jääb järjest vähemaks, siis jõudsin parima filmilaulule kandideerinud Breakthroughni. Film on USA evangelistide rahastatud usufilm, mille üheks produtsendiks on muuseas Steph Curry. Film on veidi sellise tüüpilise Väike maja preerias vaibiga, kus on suur probleem, siis tuleb kõvasti paluda jeebuse suunas ja siis lähevad asjad paremaks. Noor Guetamala päritolu lapsendatud John vajub läbi järvejää ja on tükk aega ilma hapnikuta. Esmalt aitab jeebus teda päästa, siis kuulutavad arstid ta surnuks, aga tema ema palub jeebust ja poiss ärkab elule. Siis palvetatakse veel rohkem ja saabki noormees ilma probleemideta taas elama. Kõlab banaalselt, väga tihti ongi banaalne, aga samas on film üsna hästi tehtud, jookseb heas tempos ja on igati vaadatav. Samas ma ei saa ka pärast filmi lõppu ära, et milline laul nüüd see täpselt oli, millega Oskarile kandideeriti.
Tisse ei näe.

veel on oskari valikutest vaatamata:
Frozen II (parim laul)
Lõvikuningas (parimad eriefektid)
The Cave (parim dokk)
Kuidas sõjatsoonis rulatama õppida (parim lühidokk)
St. Louis Superman (Parim lühidokk)
Saria ja A Sister (parim lühifilm)
Daughter ja Sister (parim lühianimatsioon)

[plastic'99]

mitu filmi sa nt 2018. ja 2019. a vaatasid?

[Mõnuagent 007]

mitu filmi sa nt 2018. ja 2019. a vaatasid?

2019 kõigi festivalide, uute filmide ja voogedastuse uute teostega kokku 147.

[plastic'99]

2019 kõigi festivalide, uute filmide ja voogedastuse uute teostega kokku 147.

meh, siis ei olegi nii palju

[Mõnuagent 007]

Leidsin veel ühe lühifilmile kandideerinud filmi Sister https://www.youtube.com/watch?v=ymXw75Ptnec. Kui keegi nägi paari aasta eest taanlaste filmi Guilty, siis veidi sarnase ülesehitusega lugu, kuidas helistab röövitud naine autost häirekeskusesse ja üritab selgeks teha, kus ta on ja miks ta ohus on. Üsna lihtne lugu, teistest lühikatest pigem nõrgem sooritus. Samas põnev on, lühike on, tisse ka ei näe.

[Pints]

Saria ja A Sister (parim lühifilm)

Olles kartulisalatist silmini täis oma sünnipäeva puhul, siis kiiruga veerides sain kokku hoopis "Serie A disaster"

Et mitte tühja laliseda, siis tänud Mõnu, et viitsid siia ikka postitada, neid kõiki filme vaadata, kommenteerida, vajadusel ka kannatada ja minu valikuid nii lihtsamaks teha.
Ilmselt kõneleb minus sugar rush ärasöödud magusast, sest muidu ma reeglina nii härdake pole ning üleliia tihti tänu ei avalda (vähem kui korra aastas). Seega tänud ja no homo.

[Mõnuagent 007]

meh, siis ei olegi nii palju

2018 sai kokku 114.

[Daz Booob]

meh, siis ei olegi nii palju

Kinos ei saa kiirendusega vaadata.

Viskas Džentelmenidele ka propsi - lahe kraam.

[nonoh]

Pintsile palju õnne sünnaks takkajärgi ja Mõnuagendile tänu. Olen minagi nii mõnegi filmini just tänu sellele teemale siin jõudnud.

[Mõnuagent 007]

+1

Mõnnar, palju Sul filmidest meelde jääb? Kui ette anda suvalise 2018 aasta filmi pealkiri? Tavalise inimese puhul pole sellest hullu, nende jaoks on film meelelahutus ehk kuidagi vaja surm kahe meeldiva tunni võrra lähemale tuua. Aga Sa käid ju kinos magamas, kusjuures pooled filmid on päris halvad. Mis Sa saad sellest?

Võid proovida. Üldiselt on ka see teema selline üsna hea päevik, et mis, kes ja mis mulje mulle jättis. Miks ma nii palju vaatan? Noh, umbes samamoodi, miks inimesed käivad teatris või vaatavad jalgpalli. Aitab korraks tavalistest mõtetest välja lülitada, pakub kohati väga head emotsiooni ja laseb näiteks mõne tööpäeva ajal mingeid asju rahulikult läbi mõelda.

P.S. Minu magamised kestavad filmi ajal ca 15 minutit, powernäpp. Sita filmi puhul on seegi filmi hea pool, et saad kiire reseti teha.

[Mõnuagent 007]

Mul lapse ema käib näiteks iga nädal kaks-kolm korda teatris. Minu jaoks täiesti arusaamatu teema, aga, näe, käib. Jalgpalli ma ka ei mäleta, millal sai viimati seltskonnas vaadatud. Vist 2018 suvepäevadel, kuni see mingiks kahtlaseks anaalpornoks üle läks. Mul tüdruksõber loeb näiteks meeletult raamatuid ja veel nii, et tal on käsil korraga viis raamatut, loeb ühest viis lehekülge, võtab järgmise jne vahetab muudkui. Samuti täiesti arusaamatu. Ehk siis tegelikult täpselt samasugune meelelahutus ja keskeale lähenedes võiks inimestel selline isiklikult sobiv meelelahutus olla.
Selle keskeale lähenemisega mainin ära ülehomme kinolevvi jõudva Allamäge ehk Downhill, mis on USA remake Rootsi ja veel mõne riigi koostööst Force Majeure. Euroopa variant sai kõvasti preemiaid, ka kriitikutelt kiita. USA variant langeb muidugi, nagu ikka, kuhugi poolele teele.
Ehk siis peaosas on Will Ferrell ja Julie Louis-Dreyfuss. Kõik eurooplased on pidevalt joovad nikunäljas narkolõvid (vist igas USA filmis), kõik emotsioonid on vaja mitu korda lahti nämmutada ja tegelased on muudetud ka veel karikatuursemaks - naine vingub ja tänitab, mees on eriti lontu, lapsed on pidevalt vingus teismelised. Mõnes kohas saab siiralt naerda (oli vist 2-3 kohta), film on õnneks väga lühike (84 minutit), aga ka selle ajal kippusin kella vaatama.
Mis oli hea? Vaated olid ilusad, Austria Alpid siis. Samas vaatasin seda kõike ja mõtlesin, et suusareisile ma kohe mitte kunagi ei lähe!
Isegi tisse ei näinud, mis on täielik WTF!?

[Jasper]

see Euroopa oma oli ka ülekiidetud. veits siuke teatritüki tunne oli.

[Mõnuagent 007]

Ajaloolise tõe huvides märgin ära, et täna sai allesjäänud Oskarifilmide seast maha tõmmata ka Lõvikuninga. Kuna Iceman juba kirjutas kõikehõlmava analüüsi sest filmist, siis märgin ära:
- müstika, kui kõrgele tasemele on eriefektid tänapäeval tõusnud.
- miks oli filmi pikkus pea kaks tundi? Lapsed ei pea ju nii kaua vastu, et ainult nostalgiafilm omaaegsetele lastele, kes originaali vaatasid?
- muus osas oli ka üsna igav.
Aga efektid olid muidugi topnotch.
Tisse polnud.

[Jasper]

originaali

#Justice4Tezuka

[Mõnuagent 007]

Siil Sonicu kohta teadsin ma täpselt nii palju, et eelmisel aastal tabas seda suur skandaal, kui esmaste treilerite järel hakkasid fännid hüsteerias nutma, kuna liiga inimlik Sonic langes õõvaorgu (leidsin vikipeedias sellise tõlke Uncanny valleyle). Pärast Paddingtoni absoluutset edu on inimestena käituvad loomad enamasti aia taha läinud - Doolittle kukkus filmina ise läbi, Pikachu oli täitsa tore isegi, Puhhid jms tulid ja kadusid, Cats muidugi on, noh, lihtsalt horror.
Sonic tuli õnneks üsna talutav, sest peerunalju on täpselt üks, draakonitele porrulauku persse ei topita ja kui pahalane Jim Carrey mängib totaalselt üle, siis on see tavaline, aga mitte nii valus, kui Robert Downey või Johnny Depi õudused.
Filmis on siis supersiil Sonic, keda hakatakse igas maailmas tema meeletu energia pärast taga ajama. Põgenetakse kurja Carrey eest ja tehakse asju, mis on naljakad varateismelistele. Päris kuueaastastele jääb ilmselt liiga keeruliseks ja kohati ka õudseks, aga sealt 8+ ilmselt läheb päris peale. Endal polnud ka piin vaadata ja magama ka ei jäänud.
P.S. Taaskord tähelepanek - peategelasest noorpaar oli jälle eri rassidest. Ernits ilmselt pöörduks.