Film

[Tofoa]

Kas siin foorumis oli hiljuti Eyes Wide Shut reference? Keegi leiab mulle selle postituse?

[Kasepats-Pidur]

Kas siin foorumis oli hiljuti Eyes Wide Shut reference? Keegi leiab mulle selle postituse?

Eks privaat-kepipidusid ikka toimub, mis seal imelikku. Vt Eyes wide shut annab hea ülevaate.

12345

[Tofoa]

12345

Grazie mille!

[cabron]

Grazie mille!

Tahtsid üle lugeda, et mis sorti priva-peod toimuvad?

[Tofoa]

Tahtsid üle lugeda, et mis sorti priva-peod toimuvad?

Juhuslikult vaatasin eile antud filmi esimest korda ja meenus, et siin foorumis oli mingisugune viide sellele. Nüüd loksus pilt kenasti paika

[El President]

https://variety.com/2020/film/asia/m...ia-1234851603/

Kim Ki-duk oleks väidetavalt hakanud Eestis filmi tegema järgmisel aastal.

[Mõnuagent 007]

Mingi paar kuud on filmiupdeidid tegemata. Eks üritan järgi teha, aga lähen vaikselt edasi. Sel nädalal on paar täitsa okeikat filmi tulnud.

Esimene neist on isegi kuradi väga hea. Kallid seltsimehed on mustvalge ajaloofilm, mille Venemaa saadab oskaritele kandideerima. Nagu ikka juhtuvad Venemaa filmides halvimad asjad Hruštšovi ajal ja nii näidatakse tõsielulist juhtumit Donimaal Novotšerkasski linnas, kus töölised mõtlesid lolli peaga, et NSVL on hea riik ja seda valitsevad töölised.

Peategelaseks on sõjaveteranist üksikema, kes on tubli parteifunktsionär ja kes usub kõike seda, et praegu on raske, kuid varsti oleme kommunismis. Töölised on eriti lollid, sest parteifunktsionär laseb end keppida kohalikul parteigenossel, saab toitu poe tagaruumidest ja elab üleüldse megahead elu. Lollid töölised lähevad streikima, aga suurtel juhtidel on veidi suva ja lasevad neist terve persetäie maha. Ootamatult on kadunute seas ka üksikema ainus tütar. Järgneb tohuvapohu korrumpeerunud süsteemis suletud linnas, kus ema üritab leida märki enda tütrest.

Meenutab natuke poolakate Külma sõda, kuid päris poolakate tasemele ei jõua, kuid praeguses kinovalikus kindlalt parim variant.
https://www.imdb.com/title/tt1079628..._=nm_flmg_wr_1

Mõnumeeter: näeb tisse ja korra ka tutti.
Valumeeter: inimesi lastakse koledasti maha
Ajumeeter: loe wikipediat veidi ette, siis on parem
Koroonameeter: saalis oli kolm inimest

Lõpuks tuli ka üks blockbuster taas välja, milleks on Wonder Woman 1984. Esimene olla hea olnud, aga ma ei mäleta sellest ausalt öeldes suurt midagi. Mingi mees sai lõpus surma ja mingi naine jooksis ja peksis kätega kuule kõrvale. Ühesõnaga nüüd ollakse aastas 1984 ja prillidega Kristin Wiig või mingi selline nimi ja see Martelli tüüp, kellel see suur GoT tegelane kolba puruks litsus, mängivad pahalasi. Wiig on seejuures klassikaline Hollywoodi kole, kes peab ära võtma prillid ja lohiseva seeliku, et saada automaatselt ilusaks.

Ühesõnaga tahab ta olla sama seksikas, kui on Gal Gadot ja kasutab selleks võlukivi, mis kõik soovid täide viib. Aga see on väga paha, sest ajab maailma tülli. Suur paha muudab ennast kiviks ja siis teeb veel rohkem paha. Ime naine soovib enda seda esimese osa meest tagasi ja saabki.

Film algab mingi eriti tüütu stseeniga kuskilt amatsoonide maalt, kus võisteldakse selles Harry Potteri mängu moodi mängus ja takistusrajas, aga sealt edasi läheb täitsa okeikas tempos ja kuna mulle koomiksifilmid üldjoontes ei meeldi, siis olin lõpuks täitsa üllatunud, et 2,5 tundi niivõrd ludinal läks.

Mõnumeeter: ei näinud midagi
Valumeeter: inimesi kolgiti ja loobiti üsna hoogsalt
Ajumeeter: pole vajalik
Koroonameeter: Solarise suurimas saalis oli neli inimest.

[Mõnuagent 007]

Mõned filmid on tänavu vaadatud, mistõttu teen kiire soovitusringi:

Aasta kõige parem filmielamus: Põleva tütarlapse portree (Portrait de la jeune fille en feu)

Tegelikult tuli küll välja eelmisel aastal, aga Eesti kinodesse jõudis napilt kümneks seansiks, sest põhiplaani lõi koroona sassi. Näeb paljaid tisse ja kaks naist kipuvad omavahel armastama. Lõpus pisar silma.

Parim Netflixi film: I'm Thinking Of Ending Things

Kui sulle meeldib Eternal Sunshine of The Spotless Mind, siis lavastaja ja stsenarist on sama. Esimese kolmandiku puhul ei saa mitte miskit aru, teise kolmandiku puhul saad aru, et see millest esimese osa puhul enda arust aru said, on vale. Kolmandas osas langevad osad kokku ja kõik on imeline.

Parim Eesti film: O2

Ei olnud Õunpuu, ei olnud mingid muud asjad. Esimesel korral veidi segane ja veidi tihe, teise vaatamisega oli juba mega.

Kratti siia ei pane, sest Krati kohta kirjutatu ajas R. Merivoo lolliks ja ta hakkas jaurama, et ma situsin talle hinge ja spoilisin kogu filmi ära. Imegu muna.

Parim "suur film": 1917 või Tenet

1917 on probleem selles, et nominaalselt peaks olema eelmise aasta film. Tenet ei olnud nii kergelt söödav keeruline vaatamine, kui Nolani eelmised. Samas siiski väga meeldejääv film, mille kohta järellugemine kestab siiani.

Parim Euroopa film: Les Miserables ja J'Accuse + Kallid seltsimehed

Prantslased, raisk. Tegelikult on ka aasta parim film neilt, aga tegin lisakategooria. Üldse aasta kümne parima seas kolm filmi Prantsusmaalt. Esimene räägib getosse lõksu jäänud politseinikest. Sisuliselt The Shield filmina. J'Accuse on ajalooline suurteos, millele antud auhindade peale aasta parimas filmis tisse näidanud naisterahvas saalist välja kõndis.

Parim õudukas: The Invisible Man

Naist ajab taga nähtamatu mees. Vist. Jump scare'd imevad, aga see film näitas, et endiselt on õudusžanris ideevaesusest hoolimata korralikke tehnilisi sooritusi.

Parim komöödia: Palm Springs

Lõputu küünlapäev aastal 2020. See Brooklyn 99i tüüp ja mingi naine jäävad ühte päeva kinni ja teevad palju nalja. Idee võib kulununa tunduda, aga film oli taaskord hästi tehtud.

Parim animatsioon: Klaus

Taaskord nominaalselt eelmise aasta film, kuid tõeliselt nummi jõulufilm. Pixari uus film Hing on kõvakettal, aga pole jõudnud veel vaadata.

Parim õndsa rahu film: A Beautiful Day In The Neighborhood

Tom Hanks mängib nii meeldivat inimest, et kõik tundub filmi juures armas.

Parim film, mida talub naise kõrvalt vaadata: Little Women

Kirjandusklassika taastoodang, milles on veidi mõttetu feministlik taust sisse toodud, kuid ülikõvad näitlejatööd parandavad olukorra ära. Kui poleks pool tundi filmist tukkunud, oleks veelgi kõrgemal olnud.

Parim koomiksifilm: Wonder Woman 1984

Ma ei saa nüüd selle filmiga väga aru, et mis mul koomiksifilmidega valesti on. Kui ma filmi ajal tukun ja mitte munnigi aru ei saa, siis Lawrence Boyce vms kriitik kiidab taevani, kui mulle täitsa meeldib, siis tema laidab põhja. Sama oli selle filmiga, kus talle meeldis ainult alguses olnud totter võistlusstseen, mis meenutas Harry Potteri lendluupalli. Liimets andis ka ühe palli neljast. Ehk, noh, koomiksifilmide osas mitte minu järgi joonduda. Ilge žanr.

Parim spordifilm: Ford vs. Ferrari

Taaskord film, mida on väga tore hiljem jätkata wikipedia lehitsemisega.

Umbes 130st filmist koosnenud tänavuste uute filmide nimekirja lõpetavad:

Aasta halvim film: Trolls World Tour
Aasta kõige arusaamatum komöödia: The War With Grandpa
Aasta halvim õuduk: Brahms: The Boy II
Aasta halvim "miks see film küll tehti???": Impractical Jokers The Movie
Aasta halvim põnevik: Force Of Nature
Aasta halvim koomiksifilm: Bloodshot (napilt The New Mutantsi ees)
Aasta arusaamatuim väärtfilm: The Roads Not Taken
Aasta halvim film, mida naise kõrvalt vaadata: After We Collided

Top4 filmi, mida ma varem näinud polnud, kuigi pidanuks/võinuks:
Destroyer (2018) - Nicole Kidmani tagurpidi liikuv põnevik, kus ta mängib politseinikku, kes on hädas enda minevikuga.
Never Look Away (2018) - Natsimaal üles kasvanud noor kunstnik kulgeb läbi erinevate Saksamaa ajalooliste perioodide revolutsiooniliseks kunstnikuks. Üle kolme tunni film, kus vahel näeb paljaid ja väga ilusaid naisi.
Dylda (2019) - kõik kiitsid, mina ei viitsinud minna. Sõjadraama noorest naisest, kelle elu läheb veidi pekki, kui ta kogemata lapse ära lämmatab.
Reds (1981) - see film ootas vaatamist juba üle 10 aasta, aga koroonapausi ajal võtsin käsile. Ja oli ikka vaatamine. Taaskord üle kolme tunni pikk, paljaid naisi ei meenu, aga Warren Beatty nägi kena välja ja naiivsete USA kommarite probleemide päriseluga kokkupõrkamisel olid toredad.

+1 boonusfilm, mida ei peaks keegi vaatama, aga samas oleks ka naljakas: United Passions (2014) - Fifa poolt rahastatud film sellest, kuidas Sepp Blatter ja FIFA on kõige ausam kamp inimesi. Kõige cringeworthym film üle aastate.

Isiklik saavutus: vaatasin 24. veebruaril kõik seni nägemata (ehk viis esimest) Kiiret ja vihast ära.

[Mõnuagent 007]

Alustasin aastat uue Pixari filmiga, mida arusaadavalt kinos vaadata ei saa. Ehk siis Soul, mis on pildiliselt Pixarile omaselt imeline. Sisult on Pixari filmid ikka üldiselt sarnased - kaotus, surm, suureks kasvamine, unustus ja muu säärane. Nii ka see, kus jazzkarjäärist unistav kooliõpetaja kukub auku ja saab surma, kuid jääb kuhugi kahe ilma vahele pidama.

Lastele mõeldes on süžeesse lisatus väike periood, kus peategelane on kinni kassi kehas. See võiks olla siis miskit sellist, mille puhul lapsed naerda saavad, kuid üleüldiselt on tegu ilmselt kõige rohkem täiskasvanutele mõeldud Pixari filmiga, mis on muidugi kogu ülejäänud tänavu kinodesse jõudnud lastefilmideprahi korvamiseks kasulik.

Üllataval kombel pääseb filmi lõpus tavapärasest ja enamjaolt üsna pikast "põnevast" tagaajamisest ja võitlusest, lõpp-point on tugev ja samas ka eeldatav. Ilmselt võidab animatsiooni-Oscari, aga see on pea iga Pixari filmi puhul vältimatu.

[Eilaveel]

Alustasin aastat uue Pixari filmiga, mida arusaadavalt kinos vaadata ei saa.

Mis mõttes ei saa? Käisin lapsega Tartus 30.12 vaatamas toda filmi - KINOS... A nojah, sorry, Eesti maailm = Tallinn muidugi ajakirjanikuhärra jaoks, sorry...

[Mõnuagent 007]

Mis mõttes ei saa? Käisin lapsega Tartus 30.12 vaatamas toda filmi - KINOS... A nojah, sorry, Eesti maailm = Tallinn muidugi ajakirjanikuhärra jaoks, sorry...

Ma loodan, et sellele postitusele andis mõju hiline kellaaeg ja reede õhtu. Kui tõsiselt rääkida, siis ma isegi korra mõtlesin siin nädala algul, et sõidan Tartusse, käin V Spaas ja kinos ka. Siis meenus korraga, et mul on ju lapsel sünnipäev ja nii jäi see ära. Aga väga vabandan väikelinnade unustamise eest, kuigi Tartus sai elatud 10 aastat.

[plastic'99]

Iga kord kui ma Mõnu filimiülevaateid loen, siis mõtlen, et... ma selleks a) liiga kaine või b) liiga täis. Samamoodi mõtlen iga kord, et "pohh, küll loen hiljem järgi, sest huvitav värk"

praegu b

[mcnamara]

Kui Siim oleks pühade küünalde vankri järel kloostrisse pääsenud - ei olekski tema ees värav kinni läinud? Võib-olla jäänuks siis mäss organiseerimata, kloostrit poleks maha põletet ja seisaks tänaseni uhkelt Pirital autoparkla taga?

[Daz Booob]

Parim koomiksifilm: Wonder Woman 1984

Ma ei saa nüüd selle filmiga väga aru, et mis mul koomiksifilmidega valesti on. Kui ma filmi ajal tukun ja mitte munnigi aru ei saa, siis Lawrence Boyce vms kriitik kiidab taevani, kui mulle täitsa meeldib, siis tema laidab põhja. Sama oli selle filmiga, kus talle meeldis ainult alguses olnud totter võistlusstseen, mis meenutas Harry Potteri lendluupalli. Liimets andis ka ühe palli neljast. Ehk, noh, koomiksifilmide osas mitte minu järgi joonduda. Ilge žanr.

Oligi siis nõnna kehva koomiksifilmide aasta?

Ütleks, et iseagi Birds of Prey oli parem kraam.

[Mõnuagent 007]

Oligi siis nõnna kehva koomiksifilmide aasta?

Ütleks, et iseagi Birds of Prey oli parem kraam.

Aa, see oli ka eelmine aasta. Ilmselt on siin aastalõpu bias mängus, kuna ma ei mäleta Bird Of Preyst suurt midagi.

[Mõnuagent 007]

Avastasin, et Apollo on mul kinopassi teinud ka jaanuariks, kuigi kinod on kinni. Seega, kui keegi soovib tasuta Pärnus, Tartus või mõnes muus väikelinnas Apollo kinno minna, siis PMi kaudu saab konsulteerida.

[Mõnuagent 007]

Ühesõnaga käisin üle pika aja kinos. Sõitsin Lõunakeskusesse, kus olla nüüd uus kino. Oligi. Kui Tallinnas on keskmiselt saalis max 5 inimest, siis siin oli vapsee 20. Näriti popkorni ja siis oldi paarides. Kuna ma jõudsin napilt, siis ma süüa-juua ei võtnud, aga film tõotas head, sest enne näidati James Bondi ja King's Mani treilereid. Esimene tundus täitsa okei, teine üsna õudset.

Filmi nimi oli Songbird, mis olla esimene koroonafilm suures levis. Ma muidugi ei vaadanud enne RT hinnet, vaid mäletasin ainult Filmikägu ütlust, et vähemalt on lühike. Kuna see sobis ajaliselt ka ainsana, siis läks loosi. Ühesõnaga on mingi aasta 2024, kui ringi möllab Covid-24 või 23, mis on sitaks surmav ja kogu maailm on täitsa lukus. Ringi liiguvad ainult immuunsed, teised peavad kodudes istuma. Muidugi on üks immuunne mees armunud kodusistujasse, aga kokku nad üldse ei saa ja kui nad ka kokku saaksid, siis ilmselt saaks neiu immuunselt nakkuse ja oleks kutu. Ühesõnaga nad plaanivad koos põgeneda, milleks on vaja saada rikaste käest immuunsepassid ja üleüldse mingi arusaamatu mürgel. Tahtis olla vist mingi mitme liiniga thriller, kus kõik lõpuks kokku jookseb, aga kogu teema oli totralt tüütu ja mõttetu ja meenutas mulle filmi Prototüüp X29A, mille ma lapsena lasin VHSile teha, kuna nimi tundus sitaks cool, aga tegelikult oli ilge pask. Kuna ma olin kõik enda Laysi ja cocacola raha filmi peale ära pannud, siis vaatasin seda mitu korda kohusetundlikult.

Ma õnneks magasin vahepeal 15 minutit umbes, aga film tundus ikka hirmus pikk ja tüütu. Samas nägi seal vana Demi Moore'i, aga tisse ei näidanud keegi. Aga vähemalt sai kinno!

[cabron]

zeitgeistist kantud filmid on tavaliselt tüütud, niikuinii kuuled sest pasast igapäev, mis siis samateemalist (ok, pisut utreeritud) filmi vaadata....aga kinnominekuks hea ettekääne, ei eita.

[Pints]

Parim Eesti film: O2

Seda kuskil netis ka saab piiluda/laenutada?

[Yattara]

The Invisible Man on selline film, mis on saanud suhteliselt palju kiitust, aga ma ausalt ei saa aru, et miks. Seal ei olnud ühtegi üllatavat momenti, ühtegi õudset kohta... Mind ausalt huvitab, et mida teised arvavad.

Muidugi õudukad ongi kahjuks valdavalt guilty pleasure ja head kraami leidub vähe - needki pigem huvitavad kui õudsed. Filmid nagu the Babadook või Hereditary tekitavad minus küsimuse, et kas film on huvitav või sootuks igav ja mingil hetkel tegevuse jooksul jõuan järeldusele, kas annan hea hinde või mitte. Hereditary suutis mind võita, aga Babadook üldse mitte.

Möödunud kümnend on mu filmimaitset totaalselt muutnud. Märkamatult olen hakanud armastama ilusaid kaadreid, kaameratööd ja atmosfääri. Kui kunagi ülikooli ajal 5-6 aastat vanem sõber üritas "kunstilisemaid" filme näidata, siis keskendusin õlledele ja tegin head nägu, aga nüüd pean mainima, et Mandy, Blade Runner 2049 ja uus Suspiria kuuluvad paremate filmide hulka, mida viimase paari aasta jooksul on olnud õnn näha.