Film

[Mõnuagent 007]

Yo!

Käisin eelmine reede kinos Shang-Chi ja kümne sõrme legendi vaatamas. Läksin mingile päevasele seansile, sest miskit muud tarka polnud teha. Läksin Solarises Apollo kinno ja otsisin esmalt teenindajat, kes mul piletit ja COVID-passi vaataks. Ei leidnudki. Läksin niisama suurde saali.

Suurde saali tuli veel peale minu kaks inimest. Õnneks istusime kõik eri nurkades, sest ma siiani mõtlen, et võiks kunagi teha sellise triki, et kui enne mind on filmile ostetud üks või veelgi parem kaks kõrvuti piletit, siis ostaks nende kõrvale pileti ja läheks ja istukski sinna. Aga seekord ma seda ei teinud, sest ei julge, raisk.

Ühesõnaga Tony Leung kakles mingi naisega, aga said seepeale üldse lapse, misjärel noor hiina mees töötas San Fransiscos valet'na ja tal oli jutukas sõbranna, kes algul oli tüütu, aga siis üsna naljakas. Ühel hetkel tulid kurjad mehed, kellel ühel käis käest mõõk välja ja niimoodi nad kaklesid bussis, kus buss lõpuks katki läks. Selgus, et noormees Sean on tegelt Shang ja mingi kõva superkangelane, kelle isa on Tony Leung ja Leung on kuri, kuna tema naine, kellega ta algul kakles, aga siis laps sündis, oli ära surnud.

Siis ma läksin hoopis nendele hallidele paaristoolidele ja viskasin sinna külili maha. Kui peaga seina poole olla, siis jääb eesrida subtiitritele ette, aga kui pea vahekäigu poole, siis ei jää. No muidugi jäin niimoodi tukkuma.

Kui üles ärkasin, siis kihutas Sean ja tema tüütu sõbranna koos Iron-Mani filmist tuntud näitleja-Mandariiniga mööda metsa ja mets tahtis neid ära süüa, aga nad jõudsid ikka Shangi ema, kes kakles Tony Leungiga, aga jäi rasedaks ja sai Shangi emaks, kodukülla, mis nägi välja nagu küla Midsommeris. Siis korraga saabusid suurte jeepidega Tony Leungi mehed ja siis Shangi tädi koos külaelanikega hakkasid neile vastu. Sel hetkel ma tundsin, et ma enam ei viitsi ja läksin minema.

Soovitan kõigile soojalt kinodes käia, kuna sealt saab elamusi!
Tisse ei näinud.

[Mõnuagent 007]

Yo!

Läksin eile õhtul siis lõpuks Düüni vaatama. Lapse ema muudkui jauras, et oli hea film ja kas ma juba näinud. Sama mürgel käis FB-s. Noh, tegelt ma ei tea Düüni sarjast suurt midagi, sest kogu selline ulmekirjandusevärk on minust elu aeg mööda käinud. Ühesõnaga võtsin 2D variandi, kuna 3D lihtsalt niipea ei alanud.

Esimesed tund aega ei saanud ma suurt midagi aru. Oli nagu GoT uue hooaja algus, kus persetäis uusi tegelasi, uus maailm ja üleüldse igasugu halvad asjad laiali. Nagu ma aru saan, siis oli kolm perekonda - head djüüdid põhjast, kes hakkasid mingi diili tõttu vürtsi kaevandama. Siis keskpahad djüüdid, kes olid mingid paksud kiilakad. Ja siis mingid imperaatorlased, kes kuulasid konstantselt kõrijoigi.

Timothee oli vinge ja andekas djüüd, kellel oli force ja siis taheti teda veidi tappa ja siis ei teadnud, kas ta on ikka chosen one. Või midagi. Aga sellejuures oli asi piisavalt tempokas ja ka lihtsalt arusaadav, et ma ei jäänud magama ja ei vaadanud üle 10 korra kella.

Kõige kõvem oli filmi juures muidugi see, et KUI lahe see kõik välja nägi. Suurem osa stseene oligi justkui tehtud selleks, et sul suu lahti tõmmata. Film oli suuresti filmitud Wadi Rumis, kus sai ka kunagi ise käidud. Seal on tehtud siis uuemad Star Warsid, Marslane ja muu säärane. Ühesõnaga ülivinge koht.

Kuidagi mõjus film niimoodi, et unes nägin, et olen mingis kummalises liivamaailmas, kus maikades mehed valasid akordionist viina välja ja pidin mingi vanamutiga malet mängima, kus malendid olid voolitud kaotajate peenistest. Siis ärkasin õnneks üles. Tisse ei näinud.

[-21-]

Olles hiljuti oma mälu värskendanud esimese 2 raamatu läbi lugemisel ja igipõlise ulmefännin,a jäi minu jaoks midagi puudu. Ilmselt ajanappus, mis pea alati raamatute ekraniseerimisel sisemust kriipima jääb. Vaatamata sellele oli seal silmailu piisavalt, isegi tavalise 2D kinokülastaja jaoks. Tuleb vaid loota, et järgmine osa raha või mõne muu puuduse tõttu tulemata ei jää.

[Kenny's Heroes]

Denis Villeneuve on mu jaoks olnud juba mõni aasta see one-to-watch, režissöör, kelle filme reaalselt ootan huviga. Aga muret tekitas selle nö neetud materjali, ehk Düüni käsile võtmine. Jodorowsky lugu on filmimaailma legendistaatuses, Lynch tegi ka vast oma kõige suurema äparduse sellega. Raskus selle Düüniga on esiteks mahukates raamatutes kirjeldatu selgitamine värskele vaatajale piiratud ajaga, teisest küljest see unenäo ja eelnägemuste üle kandmine, mis on seal nii olulisel kohal. Aga see on Villeneuve ja pettuma temas juba ei pea. Tõsi, algus võtab aega sisse elamiseks, mis on kindlasti raamatutega tutvunutel lihtsam, aga üsna sujuvalt on umbes kolmandikuks teadmatu vaataja kohandatud selle maailmate, poolte ja jõududega. Ja siis hakkavadki asjad dramaatilisemalt liikuma. Tema teatavat käekirja on juba ära ka tunda, veidi Blade Runnerist aga rohkem isegi Arrivalist. Lõpuks siis see Düüni needus murtud ja õige filmitegija leitud. Tõesti jätab ootama järgmist osa ja kuigi isegi planeerimine pole alanud, on kõigi juttude kohaselt Villeneuve teemas ja Warner Bros toetamas. Palun jätkake.
Lisaks tuleb öelda, et see on tõenäoliselt hetkel pildi ja heli lagi. Täielik tehniline cutting edge.

Mulle tundus et 2h raisatud oma elust.

aga ära rohkem raiska!

[Mõnuagent 007]

Mõtlesin eile lõpuks vaatama minna Võru filmi Vee All, aga kuna saali oli müüdud koguni mingi 20 piletit, siis ei tahtnud minna ja nii sattusin ilma igasuguse ettevalmistuseta filmile Pahalane. Treilerit olin küll näinud ja ehkki mulle õudukad väga ei meeldi, siis Wikipedias kirjutati, et pole väga õudne.

Ühesõnaga mingi naine on rase, tema mees lükkab ta vihaga vastu seina ja naine lööb pea ära. Mees tapetakse järgmisel ööl hirmsal kombel, naist rünnatakse veel karmimalt ja seejärel hakkavad surema mingid arstid, kes on seotud miskise paarikümne aasta taguse haiglaga, kus ilmselt peategelanna viibis.

Enihau filmi vaadates meenus mulle kunagi lapsepõlves nähtud film, kuidas kuskil ooperimaja pööningul oli kole mees, kes käänas inimestel kaela kahekorra ja teda ajas taga karm politseinik. Lapsena tundus kõige parem film ever, kuid mul polnud õrna aimugi, mis film see on. Kuidagi suutsin aga mõne aasta eest tuvastada filmi ja selleks oli Chuck Norrise teos Hero vs the terror vms. RT järgi on sellel filmil hinnang 0 protsenti.

Seekordsele filmile oli näiteks Andrei Liimets andnud ühe palli, kuid mingil hetkel, kui koledasti liikuv aga marutugev pahalane tekitas politseijaoskonnas sellise kaose, millega isegi esimene terminaator võistelda ei suudaks, tundsin end meeletult meelelahutatult. Film oli nii üle võlli ja arusaadavalt ka tegijatele nii lõbus, et tegu oli tõeliselt omapärase elamusega, kus mu nägu oli koledatest tapmistest hoolimata konstantselt naerul. Noh, sest see kõik oli nii totralt verine, aga samas ka piisavalt full-on nutikas, et kiidan heaks. Tõeline HÕFFi vaimus totrus! Tisse ei meenu.

[Mõnuagent 007]

Eile tegin Eesti filmi päeva ehk vaatasin kinos ära kaks Eesti uuemat filmitegu - Vee peal ja Sandra saab tööd. Tegu on kahe täielikult erineva Eesti peegeldusega ja kuna ma ise olen Võrust pärit, siis üks film suhestus väga kenasti, teine kohe üldse mitte.

Esialgu siis positiivsest. Kuskil 80ndate alguse Võrus toimunud Vee peal räägib teismelisest poisist, kes elab suvalises lagunevas majas, kus on väiksem sisehoov ja elutsevad igasugu joodikud, litsid ja vanamutid.

Ses osas tulid kuskilt mälusopist välja samasugused tegelased. Näiteks oli filmis Kolla, kes on veidi otu ja tahab ainult kala püüda. Temaga samastus mul kuskilt lapsepõlvest Kalju, kes oli tore ja noor mees, aga siis tahtis Võru restorani peole minna, aga kuna ta oli väga purjus, siis ei lubatud teda ukselt sisse. Plaan oli tal hea, ronida katusele ja sealt aknast sisse. Muidugi kukkus ta alla ja murdis pealuu. Aga jumal hoiab lolle ja joodikuid ja ta jäi ellu vähemalt.

Või siis hoovis elavad lärmakad litsid. Mul oli vanatädil tütar, kelle abikaasa lõikas mingil põhjusel abieluvoodi mootorsaega pooleks ja kolis Tallinna. Ta oli totaalne joodik ja kui ma mingi 10-11 olin, siis tuli ta meile külla ja ei läinud enne ära, kui kõik majapidamises leiduvad alkoholipudelid oli üles leidnud ja ära joonud. Mutt oli üsna kõva, sest elas enda asotsiaalsusesele kaldumisest väga vapralt eelmise aastani.

Või siis kepsakad vanamutid. Mu vanatädi Leida võttis endale 20 aastat noorema Vello, kellel vanatädi sõnul "seisvat nagu tala, sest ta on noor mees". Nüüd enam tal muidugi nagu tala ei seisa, sest nad on mõlemad surnud. Vello jõi alati kõvasti, aga õpetas mu malet mängima. Üsna sarnane tegelane siis filmi "papaga" ehk veidi imelik, aga positiivne. Kui tädi Leida ära suri, siis lasi Vello endalt korteri välja petta. Mustlaste poolt, sest neid on Võrus kui ratsahobuse sitta. No ühesõnaga. Siis suri Vello ka ära ja hakkas mingi trall pihta, et kuhu ta matta. Kuna Leida maeti enda esimese abikaasa ja laste isa juurde, siis lapsed ei tahtnud Vellot sinna ja lõpuks poetati vaene Vello kuhugi IIms aegu tapetud sugulase kõrvale.

Ja need vanatädide laste isad. Umbes kolm neist olid ennast metsa üles poonud. Nagu reaalselt! Vanamuttidel õnnestus muidugi alati mingi uus mees leida, kes olid kõik joodikud ja perverdid. Ja kui sellest vähe, siis andsid nad vahepeal alati ka vanatädidele peksa. V.a. Vello, sest Vello oli Leidast väiksem ja sai ise vahepeal peksa. Kuivkäimlad, üksi ärasurevad joodiknaabrid ja kõik muu säärane.

Vanatädi Linda naabrimees pani täispeaga kogemata nende maja põlema ja vanatädi ja vanaonu Mihkel pidid teiselt korruselt alla hüppama. Kuna vanatädi oli suur, siis põrutas ta enda asjad lahti ja suri peagi ära. See oli aga hea, sest paar kuud hiljem peksis tema väimees vanatädi Linda tütre surnuks. Ta oli 32. Vanaonu Mihkel kukkus seejärel pudelisse, tal lõigati jalg ära ja kui teda maeti, siis kukkusid paar meest koos kirstuga hauda.

Peeter Simm ja Olavi Ruitlane näitasid seda veidi soojemana, kui mina mäletan, aga umbes-täpselt samasuguste tegelastega. Pidevalt enda naisele peksa andev Matvere oli näiteks kõige ehedam isakuju, kes üritas enda sitast elust väljapääsu leida peategelast õpetades. Kuskilt ujus välja ingellik tüdruk ja nägi ka erinevaid tisse. Ses osas hea film! Või, noh, ausalt hea film!

Sandra saab tööd on aga väga selline teise Eesti teema, kus kõik majad on steriilselt korralikud, süüakse steriilsetes ärisööklates, kantakse korralilkke riideid ja naerdakse ükssarvikute üle. Näiteks film "Ükssarvik" tekitas mu paljudelt tuttavatelt väga sooja tagasisidet. Need on need djüüdid, kes jagavad TedX loenguid, käivad pidevalt Dubais ja üleüldse. Nad räägivad umbes enda noorusest seda, et üsna raske elu oli, kuna pidi sööma tihti Uncle Bensi kastet ja see oli hirmus. Lisaks sai heal juhul aastas korra Kanaaridel puhkamas käima. Nagu tõsiselt raske elu ja selles on süüdi mingi patriarhaat ja ülejäänd shit.

No Sandra on siis mingi kuradi häirega (ilmselt kerge autist) keskealine teadlane, kes koondatakse ja siis ta käib ja otsib tööd. Kohtub pervode, start-up asjadega ja kõik need kohtumised on justkui kesised sketšid. Filmis on kaks väga naljakat kohta, aga muus osas on tegu lihtsalt ajaraisuga. Näidake seda filmi poliitikutele ja võtame filmipaviljonilt rahhi ää! Tisse ka ei näe!

[Mõnuagent 007]

Aa, Sandra saab töö peaosas oli Mari Abel, kellega juhtus mul üks karjäädi kummalisemaid episoode. Ta oli raadiosse toodud intervjuuks ja küsisime esimese asjana, et "Sul on praegu kaks filmi kinodes, kumb sulle endale rohkem meeldib?"

Noh, et oli "Teesklejad" ja "Luuraja ja luuletaja".

Mari mõtleb. Mõtleb veel. Teeb samal ajal "eeeee" ja "mmmm" ja "eeee" ja "nooh" ja pärast 40 sekundit ütleb: "See on raske küsimus, ma pole niimoodi mõelnud."

Kalmet võtab kohe üle ja küsib järgmise küsimuse. Mari uuesti: "Eeee, mmmm, oot, eeeee, mmmm, ma ei tea."

Küsin järgmise. Mari jälle: "Eee, mmmm, noo, eeee, mmm. Raske öelda."

Vaatasime paanikas Kalmetiga üksteisele otsa ja lasime samas stiilis inteka kaheksaminutise augu lõpuni. Pärast hoidsime kahe käega peast kinni ja lasime kaks laulu järjest.

[keenjus250]

Jep, Mari käis kuku Filmikäos ka just ja oli üsna sarnase jutuga.

[Mõnuagent 007]

Kui ma selle kirjutise ka FB-sse panin, siis kirjutas ühe telekanali kultuuritoimetaja, et ta tegi Abeliga 10 küsimusega inteka, millest polnud hiljem võimalik 30 sekkigi normaalset klippi kokku panna. Ja ühe nädalalõpulehe toimetaja kurtis, et intervjueerija pidi inteka ajal magama jääma, sest intervjueerija vastas sosinal ja suurt ei midagi. Ehk väga omapärane daam!

[Mõnuagent 007]

Lõpuks sain nautida privaatseanssi, kui käisin vaatamas filmi Queenpins. Ekspressi filmispetsid ja ka RT ei ole filmile eriti armu andnud, aga kuna ajaliselt sobis ja tundus tilulilu-nobrainer ka olevat, siis miks ka mitte. Peategelaseks on taaskord suburban daamid, kellel pole mitte sittagi teha ja nende tühises elus on ülioluline mõnutunne soodushinnaga pasa ostmine.

Mingil hetkel tuleb neil aga idee, et kui oleks sitaks kuponge, siis saaks sitaks soodsalt elada. Selleks ajavad nad pöördesse Mehhiko trükkalid, kellelt saab tasuta asjade kuponge ja nii hakkabki rahhi nii rämedalt tulema, et ostetakse 10 Lambot, hunnik relvi ja muid asju. Iseenesest päriselul põhinev asi ja lugu on ju igati huvitav, aga tulem on veidi, noh, imelik.

Esiteks ajavad neid taga täielikud retakad. See paks djüüd, kes on Cobra Kais ja oli BlacKKKlansmanis, on põhiline jahtija ja ta on küll tubli inimene, aga piisavalt loll, et teda keegi tõsiselt ei võtaks. Postiteenuse töötaja Vince Vaughn on lihtsalt kummaline. Kui aga nad jälitushetkel peavad ühe tegelaskuju püksisittumisega tegelema, siis on küll vähe tunne, et mida helli nüüd.

Peategelasteks on kaks naist, kes mängivad rolli koomikutena ja nii ei saagi väga aru, et kas tegu on lihtsalt eriti lollide daamidega meeleheitel koduperenaistest, üsna kenjaalsete ärikeenjustega või kuidagi seal vahepeal. Enihau, film jooksis üsna heas tempos, magama ei jäänud ja poole filmi ajal sain veidi daamidest ka guugeldada. Muus osas väga keskpärasest meelelahutusest kõrgemale ei tõuse. Tisse njetu.

[mcnamara]

Kui ma selle kirjutise ka FB-sse panin, siis kirjutas ühe telekanali kultuuritoimetaja, et ta tegi Abeliga 10 küsimusega inteka, millest polnud hiljem võimalik 30 sekkigi normaalset klippi kokku panna. Ja ühe nädalalõpulehe toimetaja kurtis, et intervjueerija pidi inteka ajal magama jääma, sest intervjueerija vastas sosinal ja suurt ei midagi. Ehk väga omapärane daam!

Küsitakse kahtlemata asju, millele intelligentsel inimesel ilmvõimata vastata. Teeksin samamoodi.
Aga Mari oli vaimustav kui teda 15-20 aastat tagasi von Krahlis nägin.

[cabron]

Küsitakse kahtlemata asju, millele intelligentsel inimesel ilmvõimata vastata. Teeksin samamoodi.
Aga Mari oli vaimustav kui teda 15-20 aastat tagasi von Krahlis nägin.

Ilmselt palja peega? Von Krahli teatris ei ole keegi riides!

[mcnamara]

Ilmselt palja peega? Von Krahli teatris ei ole keegi riides!

Rumalusest siin juba puudust ei tule.

[Mõnuagent 007]

Õnneks hüppas su postitustega intelligentsus to the moon, et ses osas võrdne!

[j6u1uv4n4]

Kas keegi on näinud filme Bullet ja Barfly

Mida teie arvate näitlejast Mickey Rourke? Olen vaadanud mitmeid tema filme ja IMO need 2 on parimad. Eriti meeldib see Bukowski roll...peegeldab väga huvitavat eluviisi...see film kusjuures ajab alkoholi jooma, 15 min olen maksimum vastu pidanud filmi algusest, enne kui õllepudeli seltsi toonud.

Vaatasin eile grupi välistudengitega uuesti Barfly'd. Suurema grupiga vaadates oli komöödiat isegi rohkem kui eelmistel kordadel mil seda filmi nähtud. Loomulikult ajas jooma ka jälle. Samas joogiga oli seekord alustatud juba enne filmi algust..

Kuskilt jäi kõrva, et selle filmi cast oli mingist suvabaarist saadud?