Film

[maanus]

Oskari nominatsioonid pole nii põnev teema nagu sõjafilmi oma seega viskaks ka paar filmi mis elujooksul on nagu rohkem meelde jäänud - Maliku Peenike Punane joon meeldis, Casulties of War meeldis (Penn´l on oma osa neis).
Jaht Punasele Oktoobrile on nii ja naa, Külm sõda ju kvalifitseerub sõja alla, muidu filmina Jack Ryani filmidest parim .

[Mõnuagent 007]

Täna sai siis jätkatud Oscari nimekirjadega. Esmalt läks viiest lühidokumentaalist kolmas ja viimane peale ehk Walk, Run, Cha Cha, mis esimeste stseenidega tekitas minus kerge ärevushäire, kuna tundus, et hakatakse rääkima tantsimisest. Peategelasteks oli Vietnamist USA-sse põgenenud paar, kes nüüd läheneb tugevalt pensionieale, kuid on leidnud enda kire tantsimises. Mis algas veidi hirmutavalt, muutus väga muinasjutuliseks looks kodumaise tragöödia tõttu katkiseks jäänud noore armastuse taaselustamiseks vanemas põlves ja muud sellised ilusad sõnad. Üsnagi armas film. Senised kolm lühidokki on täiesti erineva sisu ja meeleoluga olnud.

https://vimeo.com/380740144

Seejärel oli järg täispikkade animatsioonide seas, millest esimene oli prantslaste I Lost My Body, mis oli joonistusstiililt väga jaapanlik, aga sisult esialgu paras mindfuck. Kuskil haiglas ärkab käsi või õigemini kellegi ranne ja hakkab kuhugi poole minema. Käel on flashbackid enda elust koos kehaga ja siis hakkab vaikselt kooruma, mis käe üksijäämise taga oli. Kriitikud on pöördes, IMDB arvustused on ka jõuliselt toetavad, sõbrannale üldse ei meeldinud, mulle pigem meeldis, aga nõuab veel veidi mõtisklust.

Ma pole kunagi Draakonitreenimise filmidest aru saanud, aga Oscaritele kandideerib pidevalt. Esimene oli justkui vist okei, teist kiideti taevani, aga ma karmilt igavlesin. Nüüd siis How I Trained My Dragon: A Hidden World, mis on samamoodi karmilt kiidetud ja taas kandideerib Oscarile. Algab miskise müdinaga, päästetakse mingeid draakoneid, on mingi kuri tegelane, kes arusaamatul põhjusel tahab lohesid tappa ja siis on palju kõrvaltegelasi, palju draakoneid, palju ilusaid värve ja detaile. Üsna tavaline müdin, mingi draakonite armastuslugu ja kuskil poole pealt hakkasin filmi vaatamise saatel Angry Birdsi mängima. Ilgelt igav oli, tüdruksõbrale väga meeldis (ei, ta pole alaealine), aga samas pildiliselt väga ilus.

[Mõnuagent 007]

Lisaks Oscaritele tuleb filme ka muust vallast kinno. Lapsevanemate rahakotte läheb jahtima täiesti pöörase 175 miljonilise eelarvega Dolittle. Muidu poleks mind see film isegi huvitanud, kuid kui viimase 2 päevaga langes RT hinne 23 pealt 12ni, siis võtsin ikka ette. Peaosas on Robert Downey Jr., mis on mõistagi alert, sest kui Hugh Jackman tegi enda viimase koomiksifilmi, siis valis ta endale rolli ilges muusikalis. Robert Downey pole viimased mõniteist aastat ühtegi teist meeldejäävat rolli peale Tony Starki ja S. Holmesi teinud, mistõttu on ta ilmselt väga roostes. Üleüldse jäi mulje, et tegelikult taheti rolli võtta Johnny Deppi, aga kuna Johnny on endaga nii p*tsis, siis öeldi Downeyle, et mängi Dolittle't nagu Johnny Depp mängiks. Ehk siis väga halvasti.
Meeleolult üritab film aimata brittide hiigeledukat ja -head Paddington 2e, loomad räägivad, värvid on helged, asjad on ilusad. Aga Downey on lihtsalt nii-nii halb, et kui ta kaadrisse tuleb, siis hakkab kahtlaselt ebamugav. Dolittle on sisuliselt Jack Sparrow viimastes piraatides ja peale selle läheb Dolittle ka merereisile mingit imerohtu hankima. Filmis mängib ka Antonio Banderas, kuid sisuliselt terve Banderase osatäitmise suutsin ma magusalt und lasta.
Filmi naljad on kohati üsna paddingtonilikult armsad, aga samas leidub ka koht, kus Dolittle pistab draakonile porrulaugu persse, et sealt ummistust kätte saada - lendas peeretusi (kõvasti), torupille ja raudrüüsid.
Lastele ilmselt meeldib, ise saab rahu magada ja Cats on kindlasti hullem.

[rainis007]

Kas 1917 on parim sõjafilm maailmas? Ei julge päris sellele alla kirjutada, sest Dunkirk on ju ka olemas ja veel posu muid klassikuid, aga kindel on see, et ka 1917 on kindel klassik ja üks neid kõige paremaid. Olin filmi kohta veidi valesti lugenud ja sain aru, et ees ootab reaalajas film one-take tegutsemisega. Päris nii polnud, film kestis ajaliselt vist ööpäeva, aga need paari pausi järel tekkinud väga pikad justkui järjestikkuselt võetud kaadrid olid imelised vaadata.
Film pole selline kohene tähelepanu, valmis, sõda, vaid aeglaselt süvenev õõv, mis keerab vinti üha rohkem peale. Esimese hooga tundub, et on sõjaline "Sõrmuste isand", kus kaks tegelast lihtsalt kõnnivad ja arutlevad, aga üha rohkem ülesande arenedes läheb asi verisemaks ja kriitilisemaks. Sisust nii palju, et kaks sõdurit saavad kriitilise ülesande viia teisele väeosale teade, et neid plaanitakse lõksu tõmmata ja et nad peaksid planeeritava rünnaku ära jätma.
Võitlus, peitmine ja jälitamine varemetes linnas oli üks sõjafilmiloo parimaid.
Ülitugev film, Oscaritel samas neile pöialt ei hoia, aga tehnilisi peaks kõvasti saama.
Tisse polnud, filmis oli vist üldse kaks naistegelast, keda oli näha umbes kaheks minutiks.

Kas see oli iroonia ?

Ma ei tea, ma läksin ehk liiga kõrgete ootustega, et ikkagi GG'l sai parima filmi auhinna ja puha...
Aga kokkuvõttes täiesti generic sõjafilm. Minumeelest on selliseid tehtud sadu kui mitte tuhandeid.
Selline... tapeet. Võib taustaks kusagil joosta aga mitte mingil juhul parem kui 7/10. Pigem ikkagi selline suure eelarvega film, kuhu oli vaja pushida mingit actionfilimidest tuttavat "pidevalt 24/7 käib asi peene piiri peal", a'la et kohe kukub see kaevikušaht sisse, 100 m järjest püsivad meie kangelased 5 cm langevatest kivirahnudest eespool. Ja lisaks päris palju mingit üle-elu pateetikat mis ei mõjunud sugugi realistliku/tõsiseltvõetavana.

Oli palju mingeid väikeseid asju, mis häirisid. Kuidas sõduritevahelisest dialoogist vähemalt 2/3 pidi olema mingisugused wannabe naljad ja pun'id jne. Kuidas peategelased võtsid vastu täiesti ebarealistlikuna tunduvaid otsuseid enda tegelaskujude kohta... jne. Aga kõige rohkem häiris see, et kogu film ei tahtnud mitte midagi öelda. Sellel polnud pointi. Rohkem kui see, et teeme suure budgetiga filmi kus taustaks on sõda, tegelased paneme õigele poole ajalugu ja võtame siit korraliku box office'i ning mõne Oscari. Kahjuks see viimane läheb ka läbi, kuna akadeemia liikmetele meeldivad sellised "meeh" filmid hirmsasti. Eks siin mängis oma rolli ka see, et eelmise aasta alguses kuulasin kokku 23h Dan Carlini podcaste esimese maailmasõja kohta. Ja võrreldes päriselt karmide ja kohutavate sündmustega jättis see film ikkagi mulje nagu olnuks kaks poissi paar tunnikest laste mänguväljakul.

Positiivsed osad filmis -
- kaameratöö oli üldiselt päris cool
- ühe peategelasega umbes kolmandiku filmi peal juhtunut ei näinud tulemas
- emotsionaalsemad stseenid polnud ülemängitud/melodramaatilised nagu kohati sellistes filmides kipuvad olema
- meeldis see, et taustalt jäi selline mulje (kuigi sellele ei pööratud piisavalt tähelepanu) - et selline suur sõda on täis lambiseid juhuseid ja kogu see põrgu ei peatu hetkekski, ükskõik mis "meie" tegelastega toimub

Rääkides best picture nominentidest, siis Jokkeris oli stseene mis oleks üksinda oma 5 minutiga rohkem toda auhinda väärt. Aga kuna munadeta kraam läheb rohkem peale, siis ilmselt võib 1917'le juba auhinna ära anda.

[Mõnuagent 007]

Kas see oli iroonia ?

Ma ei tea, ma läksin ehk liiga kõrgete ootustega, et ikkagi GG'l sai parima filmi auhinna ja puha...
Aga kokkuvõttes täiesti generic sõjafilm. Minumeelest on selliseid tehtud sadu kui mitte tuhandeid.
Selline... tapeet. Võib taustaks kusagil joosta aga mitte mingil juhul parem kui 7/10. Pigem ikkagi selline suure eelarvega film, kuhu oli vaja pushida mingit actionfilimidest tuttavat "pidevalt 24/7 käib asi peene piiri peal", a'la et kohe kukub see kaevikušaht sisse, 100 m järjest püsivad meie kangelased 5 cm langevatest kivirahnudest eespool. Ja lisaks päris palju mingit üle-elu pateetikat mis ei mõjunud sugugi realistliku/tõsiseltvõetavana.

Oli palju mingeid väikeseid asju, mis häirisid. Kuidas sõduritevahelisest dialoogist vähemalt 2/3 pidi olema mingisugused wannabe naljad ja pun'id jne. Kuidas peategelased võtsid vastu täiesti ebarealistlikuna tunduvaid otsuseid enda tegelaskujude kohta... jne. Aga kõige rohkem häiris see, et kogu film ei tahtnud mitte midagi öelda. Sellel polnud pointi. Rohkem kui see, et teeme suure budgetiga filmi kus taustaks on sõda, tegelased paneme õigele poole ajalugu ja võtame siit korraliku box office'i ning mõne Oscari. Kahjuks see viimane läheb ka läbi, kuna akadeemia liikmetele meeldivad sellised "meeh" filmid hirmsasti. Eks siin mängis oma rolli ka see, et eelmise aasta alguses kuulasin kokku 23h Dan Carlini podcaste esimese maailmasõja kohta. Ja võrreldes päriselt karmide ja kohutavate sündmustega jättis see film ikkagi mulje nagu olnuks kaks poissi paar tunnikest laste mänguväljakul.

Positiivsed osad filmis -
- kaameratöö oli üldiselt päris cool
- ühe peategelasega umbes kolmandiku filmi peal juhtunut ei näinud tulemas
- emotsionaalsemad stseenid polnud ülemängitud/melodramaatilised nagu kohati sellistes filmides kipuvad olema
- meeldis see, et taustalt jäi selline mulje (kuigi sellele ei pööratud piisavalt tähelepanu) - et selline suur sõda on täis lambiseid juhuseid ja kogu see põrgu ei peatu hetkekski, ükskõik mis "meie" tegelastega toimub

Rääkides best picture nominentidest, siis Jokkeris oli stseene mis oleks üksinda oma 5 minutiga rohkem toda auhinda väärt. Aga kuna munadeta kraam läheb rohkem peale, siis ilmselt võib 1917'le juba auhinna ära anda.

See Jokkeri peale onamine on üsna häiriv juba tglt.

[rainis007]

See Jokkeri peale onamine on üsna häiriv juba tglt.

See on ainult võrdluses best picture auhinnale ja väga väike osa postitusest.

Ise eelistaks iga kell ka Jojo Rabbitit 1917'le (ja selge vahega seejuures). Rabbitil oli midagi öelda, 1917'l ikka oluliselt palju vähem.

[Mõnuagent 007]

See on ainult võrdluses best picture auhinnale ja väga väike osa postitusest.

Ise eelistaks iga kell ka Jojo Rabbitit 1917'le (ja selge vahega seejuures). Rabbitil oli midagi öelda, 1917'l ikka oluliselt palju vähem.

Mulle tundus just 1917 mõte kõige universaalsem sõjafilmide mõte - sõda on tegelikult üksikisiku suhtes täiesti mõttetu shit. Ehk polnud ülemäärast kangelastegusid, inimesed surid täiesti tarbetult jne. Aga tõsi, ma ka eelistaks kõiki teisi filme nomineeritutest parima filmi oskarile v.a. Little Women, mida ma pole näinud, ja Ford vs Ferrari, mis oli hea, aga mitte nii hea. Aga see ei tähenda, et 1917 poleks olnud nauditav sõjafilm.

[rainis007]

Mulle tundus just 1917 mõte kõige universaalsem sõjafilmide mõte - sõda on tegelikult üksikisiku suhtes täiesti mõttetu shit. Ehk polnud ülemäärast kangelastegusid, inimesed surid täiesti tarbetult jne. Aga tõsi, ma ka eelistaks kõiki teisi filme nomineeritutest parima filmi oskarile v.a. Little Women, mida ma pole näinud, ja Ford vs Ferrari, mis oli hea, aga mitte nii hea. Aga see ei tähenda, et 1917 poleks olnud nauditav sõjafilm.

Ma ei saanud aru, kus see oleks väljendunud 1917.
Või siis pigem ütleks, et ei näinud ühtegi tarbetut surma, kui räägime päris tarbetusest. Kõigil neil oli mingi strateegiline olulisus. Pigem ma ütleks vastupidi - kogu tegevus oli igati purposeful. Ühe peategelase langus, nende esimeses laines Hindemburgi liini vastu minnes langenud mehed (sest nende ja juhatuse teada oli võimalik Sakslased selles lahingus murda jne). Kui seda prooviti osaliselt edasi anda Benjamin Pumpernickeli tegelaskujuga, siis see jäi nõrgaks ja mitte-kandvaks.

Ja nagu seal oli kõik ju ilus-viisakas-puhas. Ei olnud ühtegi meest, kes oleks terve öö seal "no man's landil" kergesse täägihaava verest tühjaks joostes surnud, sest omad ei saanud vastaste automaatide kartuses kaevikust neid välja päästma joosta. Mitte keegi ei komistanud, ega kukkunud mürsukraatirsse, millesse oli vajunud mürkgaas mis võis selle sõduri reaktsioonivõime halvata. Mitte keegi lämbunud ängistuses oma kaevikus selle mürkgaasi tõttu kuna väljuda ei saanud taaskord selle automaaditule kartuses. Ei näidatud väeosa, mille niitis jalust kuulipilduja tuli mille innovatiivse hävituslikkusega ei osanud jupijumalad sõjategevuse alguspäevil arvestada jnejnejne. Aga noh, siin ma räägin võis olla roll sellel 23h pikkusel podcastide sarjal, mille kõrval antud filmi "õõv" jättis kirjeldamatult leebe ja lõbusa mulje.

Tarbetut surma võis näha kasvõi filmis "Nimed marmortahvlil" kui lõpus olid olulised sündmused läbi, aga rongi tagasiteel oli juba taganejate pool varitsus. Tarbetut surmemist võis luged ja näha selle ekraniseeringus "Läänerindel Muutuseta". Ilmselt hunnikus tehtud filme ka sellest kuidas Saksa väed "kaitsesid" II MS Berliini kui võitja oli selge jne.

[Mõnuagent 007]

Ma ei saanud aru, kus see oleks väljendunud 1917.
Või siis pigem ütleks, et ei näinud ühtegi tarbetut surma, kui räägime päris tarbetusest. Kõigil neil oli mingi strateegiline olulisus. Pigem ma ütleks vastupidi - kogu tegevus oli igati purposeful. Ühe peategelase langus, nende esimeses laines Hindemburgi liini vastu minnes langenud mehed (sest nende ja juhatuse teada oli võimalik Sakslased selles lahingus murda jne). Kui seda prooviti osaliselt edasi anda Benjamin Pumpernickeli tegelaskujuga, siis see jäi nõrgaks ja mitte-kandvaks.

Ja nagu seal oli kõik ju ilus-viisakas-puhas. Ei olnud ühtegi meest, kes oleks terve öö seal "no man's landil" kergesse täägihaava verest tühjaks joostes surnud, sest omad ei saanud vastaste automaatide kartuses kaevikust neid välja päästma joosta. Mitte keegi ei komistanud, ega kukkunud mürsukraatirsse, millesse oli vajunud mürkgaas mis võis selle sõduri reaktsioonivõime halvata. Mitte keegi lämbunud ängistuses oma kaevikus selle mürkgaasi tõttu kuna väljuda ei saanud taaskord selle automaaditule kartuses. Ei näidatud väeosa, mille niitis jalust kuulipilduja tuli mille innovatiivse hävituslikkusega ei osanud jupijumalad sõjategevuse alguspäevil arvestada jnejnejne. Aga noh, siin ma räägin võis olla roll sellel 23h pikkusel podcastide sarjal, mille kõrval antud filmi "õõv" jättis kirjeldamatult leebe ja lõbusa mulje.

Tarbetut surma võis näha kasvõi filmis "Nimed marmortahvlil" kui lõpus olid olulised sündmused läbi, aga rongi tagasiteel oli juba taganejate pool varitsus. Tarbetut surmemist võis luged ja näha selle ekraniseeringus "Läänerindel Muutuseta". Ilmselt hunnikus tehtud filme ka sellest kuidas Saksa väed "kaitsesid" II MS Berliini kui võitja oli selge jne.

Ma ei teagi nüüd. Kas Sinu jaoks on oluline, et filmis oleks kõik mõeldavad õudused koos ja siis selle läbi mõjuv? Või piisaks ka sellest, et kuidas suurem osa IMSist oligi vaikne ootus, et millal midagi persse läheb. Mulle meeldis sarnaselt dunkirkile lineaarselt üles ehitatud pinge kasv ehk siis pole mingit megalahingut, siis nalju, prantsuse naisi ja veinitamist, et siis veel suuremale lahingule minna. Üks missioon, üks ülesanne ja sõja mõttetus, et tegelikult poleks ilmselt mitte midagi muutunud, kui ta poleks missiooniga õnnestunud, lihtsalt paar tuhat surnut juures.

[rainis007]

Ma ei teagi nüüd. Kas Sinu jaoks on oluline, et filmis oleks kõik mõeldavad õudused koos ja siis selle läbi mõjuv? Või piisaks ka sellest, et kuidas suurem osa IMSist oligi vaikne ootus, et millal midagi persse läheb. Mulle meeldis sarnaselt dunkirkile lineaarselt üles ehitatud pinge kasv ehk siis pole mingit megalahingut, siis nalju, prantsuse naisi ja veinitamist, et siis veel suuremale lahingule minna. Üks missioon, üks ülesanne ja sõja mõttetus, et tegelikult poleks ilmselt mitte midagi muutunud, kui ta poleks missiooniga õnnestunud, lihtsalt paar tuhat surnut juures.

Ei pea olema kõike seda. Muidugi mitte.
Lihtsalt mulle tundub lamp väita, et see film demonstreeriks seda et sõda oleks või olnuks üksikinimese seisukohast mõttetu shit või lihtsalt generally kohutav nähtus... kui samas filmis keskendutakse sellele kuidas peategelastel on sellel ühel rindelõigul just oluline siht ja missioon. Samas jättes sellest ümbritsevast koledusest ikkagi väga leebe mulje.

Ehk jõuan jälle algse pointi juurde tagasi - see film ei öelnud midagi ega kandnud mingit sõnumit (või kui siis väga kerget/leebet) ja seega minu jaoks on selline ajaviitefilm. Nagu vaataks Friendsi või HIMYMi. Budget suurem ainult.

[nonoh]

Mulle oleks meeldinud kui 1917 filmis see rindejoone ületamine olnuks ilma muusikata. Lihtsalt meeste ähkimine-puhkimine, varustus, mudas lirtsuvad saapad jne. Kõhe vaikus. Aga see oleks vist liiga Spielberg olnud.

Aga jah, ma pean ka ütlema, et see midagi jäi justkui puudu. Kuigi, vblla ühe korra vaataks selle filmi ikkagi veel üle kunagi tulevikus.

[Mõnuagent 007]

Sain ka üle pika aja kinno, kus esmalt läks vaatamiseks kuuele Oscarile kandideeriv Väikesed naised. 1994. aastal tehti sama teose põhjal film Winona Ryderiga peaosas, kuid toona ma arusaadavalt seda filmi ei vaadanud, kuna ma olin siis umbes 11aastane ja teismelised ninjakilpkonnad oli vingem nelik. Ühesõnaga filmi tegevus toimub USA kodusõja ajal ja räägib nelja tüdruku rõõmsast lapsepõlvest, mis viib noore naiseprobleemideni. Algul üritas üks neiu pakkuda ajakirjale lühijutte, kuid siis jäin ma veerand tunni järel pooleks tunniks magama ja kui ma taas liinile sain, siis käis mitmel ajajoonel asjad, mille tagajärjel siis leiti armastusi, surdi ära ja mindi vahepeal tülli ka. Aga üldiselt oli igati tore film ja kui teil naine tahab kinos seda vaatama minna, siis ei maksa karta. Ilmselt saab miskised produktsioonidisaini oskarid.

Väikeste naiste powernäpp ei töötanud absoluutselt ja kui ma pärast tööpäeva läksin vaatama Pahad poisid kogu eluks, siis ma hoiatasin sõbrannat juba ette, et ma vist jään enne filmi algust magama. Igatahes kui ma filmile peale sain, siis oli keegi tulistanud Will Smithi, Martin Lawrence oli ümaraks läinud ja ei tahtnud üldse politseivärki teha. Hakkasin mõtlema, et ma ei mäletagi, kas ma üleüldse olen Bad Boyse varem näinud või olen nendega tuttav eelkõige Hot Fuzzi kaudu. Filmis olid mõned täitsa naljakad kohad, aga kahjuks juurde pandud ka mingi erirühm, mille puhul võis aru saada, et mõeldakse pigem reboot/järjele - need tegelased olid pehmelt öeldes häirivad ja kui lõpulahingu poole mindi, siis oli justkui Expendables ilma tuntud näitlejateta. Vist oli ka tore film kokkuvõttes, aga Väiksed tšikid oli parem. Aa, kogu filmi point kõlas veidi nagu Gemini Man, millega Will Smith totaalselt kõrbes.

[cabron]

BB2 on üks paremaid actionfilme üldse.Vahepealsed stseenid võib edasi kerida

[Mõnuagent 007]

Guy Ritchie paremad filmid jäävad kuhugi nullindate algusesse, sest need eelmise kümnendi asjad on kas liiga suure kassaga moodustised või lihtsalt üldse ei meenu. Uus film Džentelmenid on pigem Ritchie back to roots-film, mille puhul on palju tuntud näitlejaid, kõvasti tundetut vägivalda ja siis kergeid inside-nalju briti filmitööstusele ja ka Ritchie enda vanadele krimifilmidele. Filmis on esindatud USA-juudi ärikad, hiinakate kartellid, Briti härrasmees mafioosod ja suvalised tänavapätid. Film on esitatud Hugh Granti kehastatud eradetektiivi poolt mõistukõnes Charlie Hunnami kehastatud narkogängi teise tegelasega. Esimene on selles gängis Matthew McConagheheyahaheyahay. Film ei loo mingeid uusi krimikomöödia tasandeid, kuid on sellest väga hästi jooksev, väga naljakas ja samal ajal ka tore vaatamine, kus saad täpselt selle, mida otsima tuled. Selline sõpradega kinnominemise film. Muidugi on filmis ka viimasel ajal brittide seas (vaatan Black Mirrori poole) seakeppimise stseen. Colin Farrellile thumbs up noori tänavalapsi treeniva nimetu treenerina. Tisse ei näe.

[Mõnuagent 007]

Võtsin jõu kokku ja vaatasin ära viimase animatsiooni Oscari kandidaadi Missing Link, mis oli küll USA toodetud ja heade näitlejatega (Hugh Jackman, Zoe Saldana ja Zack Galafalafackis), kuid kukkus seal totaalselt läbi. Sisu oli lihtne ehk siis maadeavastaja otsib lumeinimest, tal on skeptilised teadlased vastased, leiabki lumeinimese, siis põgenetakse ja jauratakse. Seejärel tuleb da haussi ühiskonnakriitika ehk siis teised lumeinimesed ei taha pealumeinimest vastu võtta, kuna nad on võõrad ja nad tahavad olla enda kultuuris üksinda. Ja pealumeinimene (mees) tahab endale nimeks võtta Susan, kuna ta tahab minna Superstaarisaatesse ja laulda. Ok, teine pool oli minu välja mõeldud. Suhtkoht tuim jagelemine, välja nägi ilus, sisu oli jama.

P.S. Viiest kolm olid tegelikult suhtkoht jama ja ma ei saa aru, kuidas Jaapanist miski siia valikusse ei saanud? Nagu mida fakki?

Animatsiooni Oscarite top5:
1. Klaus
2. TOy Story 4
3. I Lost My Body
4. Missing Link
5. See faking lohetreeningu kolmas film