Algselt postitas Stok
-
Vanemuine ja jalgpallurite biograafiad FTW. -
Algselt postitas Stok
Kommentaar
-
Ott Tänak. Tehniliselt väga kvaliteetne film ja 2+ tundi läks märkamatult mööda. Alguse osa ajajoon oli natukene häirivalt hüplik, aga kõik ülejäänud oli küll äge.Kommentaar
-
Asfaldifilmist rääkides, siis otseselt mitte anti-PC, aga oma tagasihoidliku konservatiivsusega oponeerib üldise Hollywoodi meelsusega ka hiljuti välja tulnud “Highwaymen”. Kinematograafilise kuriteona üle 2 tunni kestvana ta küll üle “päris okei”-taseme ei tõuse, aga heaks vahelduseks ikka.
Ehk ergutab selliste filmide jätkuvat valmimist ka kriitikute poolt maatasta tehtud “Death Wish”remake’i soliidne kassa eelmisel aastal.sigpicKommentaar
-
Highwaymenis oli eriti mõnus täielik Bonnie&Clyde dehumaniseerimine - lõpus nähtud noorte näod meenutasid Hukkunud Alpinisti Hotelli tulnukaid.
Seega vastand 67a filmi romantilistele jõmpsikatele. Ja Costner, Harrelson ja Bates - solid kamp.Kommentaar
-
Stockholm - üsna kena Noomi, üsna tore Ethan, üsna hea lugu, aga miskit jäi puudu. Film oli tänapäeva standardite järgi lühike, aga ikka kippusin kella vaatama. Ilmselt on film, mis toimub suuresti ühes pangašeifis veidi liiga suur tükk. Et, noh, ei, polnud halb, aga oleks võinud justkui parem olla. Mõned kohad olid samas naljakad ja ka hästi tehtud. Seega hinnang "pigem jah".Kommentaar
-
Prantslaste Uju või upu on tüüpiline Prantsusmaa komöödia ehk pole väga komöödia moodi. Hunnik kurbi mehi hakkavad tegelema kujundujumisega ja üritavad enda hädadega hakkama saada. Keegi on sitas ettevõttes äpust ülemus, siis keegi on depressioonis, keegi ei saa enda emaga läbi ja keegi joob. Film on spordifilmina ilgelt joga, kuna lõpplahendus on muidugi väga ebaloogiline MM-tiitel, aga keskealiste meeste muresid vaadata on tore. Ühel hetkel tegid tegelased katse, et kaua nad jõuavad hinge kinni hoida - võitja oli 47 sekundi peal. Kui suudate selle koha üle vaadata nii, et ei testi kohe oma võimekust, siis te valetate.
Üldiselt võikski teha uue filmifestivali Traff ehk traagiliste filmide festival, mida saab reklaamida hüüdlausega:
"Hoi, lähme traffile?"
"A ei, ma juba lõikasin veenid juba ära."
"Aok"
Festival, kus kõik peategelased saavad surma.
Aga siis suudetakse ilmselt see ka arusaamatuks keerata.Kommentaar
-
Rootslased tegid kunagi täpselt sama sisuga filmi 8-9 aastat tagasi.Algselt postitas Mõnuagent 007 Vaata postitustKommentaar
-
Kunagi, ammu-ammu, kui Mõnu oli veel väike poiss, siis oli ka munadepüha. Mõnu värvis mune vildikaga, sinisega ja pani muna TV Nädala peale seisma. Samal ajal oli seal tagakaanel pea alati uue filmi väike A4 poster. Kuna vildikas, see sinine, värvis selle postri siniseks, siis oli Mõnu veidi kurb. See film oli Kevin Costneri "A Perfect World", kus ta lõpus surma sai. Vaatasin täna mingil põhjusel, et see juhtus 25 aastat tagasi. Põhjus seisnes selles, et ma vaatasin ka ära filmi The Highwaymen, mis samas mind väga ei erutanud. Asi venis ja venis, inimesed rääkisid, Kevin Costner oli endiselt elus ja siis lasti peategelased maha. Kõik.
Seepeale hakkasin mõtlema, et miks küll Bonnie ja Clyde nii romantiseeritud tegelased on. Et kas me võiks ka teha toreda ja romantilise krimifilmi, kus homoromantikuid Ustimenkot ja Medvedevit kiusati kodumaal taga ja siis nad kibestusid, et tulla Eestisse inimesi tapma ja kahjuks tapeti neist ainult üks persevest ära, aga teine djüüd saab praegu vanglas taha. Oleks ju üsna armas film, ei?Kommentaar
-
Ega ma enne filmi väga midagi ei lugenud ja kui Coca-Cola Plazas öeldi, et nii palju on meil Lumivalgekese fänne. Ma mõtlesin: "Fakk, oot, mida?"
Valgem kui lumi on Prantsusmaa komöödia, mis toob Lumivalgekese tänapäeva. Võõrasema armuke hakkab Claire'le silma tegema, mille peale tahab võõrasema Maud (Isabelle Huppert) ta ära tappa. Kahjuks sõidab killer autoga vastu puud ja seejärel laseb mingi jahimees ta metssea pähe maha. Claire satub kolme härrasmehe juurde elama, kellest üks on jahimees, teine kokutaja ja kolmas mängib viiulit ja on melanhoolik, seejärel kohtub ta Toriseja (ehk suvalise tegelasega) ja siis Häbelikuga (kes oskab kungfud) ja...
hakkab nende kõigiga ükshaaval (korra ka kakshaaval) keppima. Mingid kaks meest on veel, aga nendega ta vist päris ei kepi. Ühesõnaga, sellist filmi olen ma juba näinud, kus seitse midgetit mängisid päkapikke ja trukkisid Lumivalgekest, aga siin oli ses osas nõrk, et nägi ainult põhinaise tisse (naine ja tissid olid ilusad, tho). No ja siis nad müdistasid, kohati sai naerda, lõpuks sai printsessist kuninganna, kes valitses südameid. Noh, et mingi naiselik sõnum ja üleüldse. Aga tissid, ftw!Kommentaar
-
May the Violet flag flutter in the wind on all fields of challenge and valour, a vivid hope is our solace, we have eleven athletes and one heart. Go, Fiorentina, we want you to be the queen of all teams, go, Fiorentina, fight with bravery and prowess everywhere! In any hour of dismay and victory, remember you're the history of football!Kommentaar
-
Ma pean tunnistama, et ma ei tea balletist mitte mõhkugi ja pole kunagi ka balletti vaatamas käinud. Üks kolleeg on mul aint baleriin olnud ja siis on tal lahedad jalad ja painduvus, aga see selleks. Valge vares oli täitsa nauditav poliitpõnevik balletitantsijast Rudolf Nurejevist, kelle puhul oli põhirõhk pandud tema lahkumisele Ida-Blokist. Ehk kuidas NLiidus tahtis ta vabadust ja oli iga reegliga vastuolus, aga läks siis Pariisi, hängis ringi, pani pidu ja lasi lõpuks KGB üle. Nauditav kaks tundi, kus on balletti täpselt piisavalt, et sellest mitte midagi endiselt mitte aru saada, aga vähemalt tundus väga raske ja kuri töö. Mehed olid enamasti homod, naised ilusad, aga rahul sellega, et mehed on homod. V.a. üks naine, kes Rudolfiga seksima hakkas, aga see oli kuidagi kogemata ja Rudolf võiks minna #metoo liikumisse. Ralph Fiennes oli marutore. Nägi ka rindu, mitu tükki järjest, aga kabarees.
Ilmselt on see film kinos kaks nädalat ja siis kaob.Kommentaar
-
Hoi.
Sõitsin poole päeva pealt ära Haapsallu, et elus esmakordselt külastada ära üritus nimega HÕFF. Seni oli jäänud see ilma-, raha- ja viitsimisolude taha. Jõudsin umbes selleks, kui linale jõudis Kanada minimaaleelarvega film Harpuun, mis oli teaterlik lugu keset ulgumerd ühel jahil, kus kaks noormeest ja neiu üritavad aru saada, et kes kellele sarvi tegi ja kuidas ellu jääda, kui paat ei käivitu. Algus meeletult aeglane, kohati väga vaimukas ja lõpp oli juba üsna tore. Mõtlesin, et selliseid filme ma küll päevas väga palju vaadata ei jõua.
Seejärel sai nautida kolme-eurost supibuffeed ja mindud avafilmile. See pidi koosnema 9 minutit pikast Eesti lühifilmist Karv ja kõvasti pikemast üritusest Friigid. Kokku mingi kaks tundi ja nii jäänuks filmi Abrakadabrani, mida ma spetsjomm ära vaadata tahtsin, veel mingi 40 minti pausi. Aga ma olen muidugi naiivne, kuna esmalt tantsiti kaks tantsu, siis jauras Mart Sander, siis tuli lavale korraldaja, siis anti elutööpreemia ja kui film lõpuks peale hakkas, oli tund aega juba kulunud. Film ise oli tore, hästi tehtud, kohati naljakas ja kohati väga-väga-väga õõv. Aga see polnud veel kõik, sest lavale saabus mingi huilgav ja üliaktiivne neiu, kes käsutas kogu karvakamba uuesti lavale ja järgnes paarkümmend minti arutelu, et kuidas filmi ka teha oli. Ma ohkasin ja mängisin Angry Birdsi, sest sain aru, et Abrakadabra läks plaanist maha.
Enne pikka filmi hakkas saali jõudma ka neid toredaid härrasmehi, kes krahmasid endale enne filmi kaasa kuus õlut, kuna Haapsalus on vist nii kombeks. Ühesõnaga film Friigid, mis tuleb ka mingi aeg kinolevvi. Algus oli veidi kummaline ja aeglane, aga kui see film tuurid üles võttis, siis see oli alles sõit! Tahtmata midagi ära spoilida, siis iga superkangelase film võiks nii vinge olla. Kuue õlle vend pidas vastu samas ainult pool filmi ja hakkas siis väljapääsu otsima. Saal oli täiesti ogaralt täis.
Aga see polnud ka veel kõik. Järgmine film Tuul pidi peale minema 21.45, aga umbes 22 alustati üritusi, et skaibi kaudu kätte saada filmi produtsendid. See õnnestus neljandal katsel ja siis huilgas neiu laval veel tükk aega. Tuulele hakati laskma alles mingi 22.20. Seda filmi ma väga vaadata ei tahtnud, kuna see tundus nagu reaalselt õudne film. Selline 19. sajandi ameerika, kus on ebausku, valgeid sokkusid, saatanaid ja muud säärast. Film oligi üsna õudne, hea helitööga ja heade pildilahendustega. Ehmatas korralikult, kananaha kohti oli ka, aga mulle endiselt ei meeldi sellised filmid, kus tükk aega mõmmigi aru ei saa, aga lõpuks on peategelane lihtsalt hull.
Selle filmi ajal saabusid kohale ka need djüüdid, kes olid juba jummala kännis, kandsid nahktagisid ja vedasid kaasas suurt kogust alkoholi ja mölisesid saali tulles: "Õu, Ergo, türa, kuhu me istume. Õu, Rando, türa, ära mine sinna, lähme sinna." #maaelu
Kommentaar
-
HÕFFi teine päev oli üsna jõuline, sest Haapsalu kultuurikeskusesse sai liigutud juba kell 12, kuna seal toimus filmiviktoriin. Lõpptulemus 2. koht, ette jäi Mart Sanderi võistkond. See oli pask.
Esimese filmi algul tabas mind kohe unelaine ja mingi esimese veerandtunni magasin maha, aga ma vist suuresti millestki ilma ei jäänud, sest Body at Brighton Rock ehk eestikeeli Keha kivil oli üsna ühes taktis jooksev film, kus veidi rumal naisskaut läks matkaradu avastama, aga kaotas ära kaardi, kuid leidis laiba. Film koosnes üsna suvalistest ja ootamatutest õõvakaadritest, mida saatis tugev heli, mis oligi kogu ehmatusmeetod. Ala - naine istub puu najal, laip lebab eemal ja siis tuleb ootamatult paariks sekundikümnendikuks laiba näost lähikaader ilgelt kõva häälega. Film ise polnud kõige hullem, aga see oli lihtsalt totter.
Vene psühho eel olin üsna paljuootav, sest venelased ju üldiselt peaks oskama. Selgus, et seekord ei oska vapsee mitte midagi, sest tegu oli ühe selle aasta piinarikkaima teosega. Suht suvaline töll armub rikka pankuri tütresse ja hakkab restorani pidama ja siis tapab mingeid inimesi ja on sitaks tüütu ja teeb koguaeg sisemonolooge ja siis on kõik lihtsalt nii loll, nii tüütu, nii (tahtlikult) üle näideldud, aga ikkagi lame. Rahvast lahkus saalist loogu ja ise oleks ka peaaegu läinud, aga nii see jäi. Lõpp oli isegi veidi vaimukas, aga ülejäänud 1,5 tundi täielik piin.
Aga vähemalt peab tulema ka üks hea film. See on enamvähem reegel ja järgmisena tuli tõeliselt hea film. Enne seda saabus lavale muidugi minu lemmiknaine ehk sama tsikk, kes päev varem lihtsalt huilgas ja seekord huilgas ja lõugas ta veel rohkem. Peale selle rääkis ta ka, et Rootsi film Uskumatu on täiesti pöörane ja segane film. Selgus, et polnud pöörane midagi, vaid lihtsalt ülioossom katastroofi-action. Sisuks miskit sellist, et korraga tabab Rootsit imelikud terrorirünnakud ja siis hakkavad inimesed kummaliselt käituma. Õnneks ei ole seekord põhjuseks mingid tulnukad ja muud asjad, aga las see hetkel jääb. IMDB-s on muidugi ving lahti, et peategelased olid ebasümpaatsed (jah, olid) ja lõpukaader ei ole ka poliitiliselt hea (saal oli kõveras). Friikidele jäi alla, aga ülinapilt.
Surma keskpunkt on siiani olnud kahe päeva kõige klassikalisem õudukas. Seal on olemas surnukuur, psühhiaatriahaigla rangem tiib, koledad surnud, imelikud hääled ja üleüldse. Mingi John Doe lahkamisfilm kohtub Dr. Gigglesiga. Sisu umbes sääne, et morgi tuuakse enesetapu teinud mees, kes sealt aga korraga sääred teeb ja psühhiaatriahaiglasse satub. Jah, umbes niimoodi ongi. Ja siis üritatakse aru saada, et midafakki selle mehega lahti on. On üsna halvasti, aga see on filmi osas üsna hästi. Tubli sooritus.
Selleks ajaks tekitasid filmid juba kerget öökimist, aga sai vapralt veel viimane pingutus ära tehtud, sest Peakütt oli napilt üle tunni ja mis ikka saaks valesti minna. Noh, veidi sai. Film oli umbes "Killer Beer Yoghurt 2" kohtub "Põrgu Jaaniga", sest filmis polnud ühtegi sõna, pidevalt näidati kolksuvaid aknaraame.
Süžee nägi välja umbes nii:
- mees teeb oma metsahütis tööd
- kostub sarvehüüd
- mees paneb soomused selga ja läheb teele
- tuleb tagasi, eluka pea kotis, enda rämedatele haavadele paneb peale tökatit, mis ta imekombel terveks ravib
- käib tütre saunal
ja siis uuesti. Nii vähemalt kolm korda filmi jooksul.
Aga siis ükskord läheb veidi halvasti, tökat lendab eluka pea peale ja eluka pea hakkab mööda ööd ära põgenema ja nii nad siis võitlevad, kuni film läbi saab. Oh my god, mida ma just vaatasin. Aga see vene film oli ikka ilgem.
Kommentaar
-
Täna oli siis viimane päev. Hommikul üles ärgates oli tunne, nagu oleks robustne pohmakas, keha valutas ja üleüldse ei tahtnud enam saali minna. Aga kümme oli vaja ikka täis saada. Esmalt selgus, et eelmise päeva viimane film oli tegelikult ikkagi tekstiga, aga kuna fail oli vigane ja mingid heliribad puudu, siis nii ta läks.
Tänane esimene oli tõeline B-filmide klassika. Näitlemine oli puine, dialoog kui George Lucase kirjutatud, aga film Punase kirja päev oli siiski kuradi fun. Sisu oli sääne, et ühe snobistliku linnaosa elanikud leiavad ühel hommikul enda postkastis punase kirja, kus on kirjas ühe kindla naabri nimi, kes on saanud samasuguse kirja. Ja seal on üleskutse, et tapa naaber enne, kui tema sinu tapab. Ja otseloomulikult läheb asi kiirelt käest ära, kuna tänu netiotsingute analüüsile on paika pandud paarid, kes üksteist üldse ei salli. Film vältab napilt üle tunni, selle käigus lüüakse inimesi väga naljakalt maha ja naerda saab korralikult. Näiteks tegelase Luther vigastus pärast kokkupõrget lihahaamriga täitis kogu saali naeruga.
Kui siiamaani oli tõelisest festivali mindfuckist pääsetud, siis Koko-di Koko-da andis seda kuhjaga. Rootsi abielupaaril sureb ära tütar, kuna sõi mingeid molluskeid. Mitu aastat hiljem läheb paar telkima ja kohtuvad seal spookyde tegelastega, kes neile teevad veidike "Funny Gamesi" piinamist, mis lõppeb kiirelt tapmisega ja siis hakkab kõik otsast peale. Ehk Funny Games kohtub Lõputu küünlapäevaga. Filmi oli paras piin vaadata, kuna tund aega oli lihtsalt järjest ja järjest vaimset ja füüsilist piinamist linal. Aga lõpp oli samas hea, tõi metafoorid ilusti arusaadavaks ja täitis hinge uhkusega, et, näe, ma olen sort of tark isegi ja sain raskest filmist aru. Enam kunagi ei vaataks, aga muidu mõtlemapanev shit.
Rohkem ei viitsinud. Kuna mul on viimase filmi link olemas, siis äkki vaatan veel õhtul selle ära, aga 10 filmi Haapsalu kultkeskuse toolidel on keha teinud veidi hellaks. Neetud keskiga.
Ehk kokkuvõttes:
Kaks suurepärast filmi - Friigid ja Uskumatu.
Kaks korralikku õudukat - Surma keskpunkt, Tuul
Lõbusad B-kategooria thrillerid - Harpuun, Body At Brighton Rock, Punase kirja päev
Sügavama sisuga näriva hakkav festivalifilm - Koko-dii, koko-daa
Üks film, mida oli tõesti piin vaadata, aga selle vist tekitas tehniline rike - Peakütt
Üks täielik pask - Vene PsühhoKommentaar
Kommentaar