Film

[Mõnuagent 007]

Eile õhtul ma enam Oscarifilme ei viitsinud vaadata, vaid panin niisama kõrvale jooksma Netflixi tulnud vegan-propaganda eesmärki kandva filmi kalatööstusest nimega Seaspiracy. Tore härra läheb kottima jaapanlasi ja nende viha delfiinide vastu, kes kuuldavasti olla seepärast jaapanlaste viha all, kuna ameeriklased näitasid omal ajal neile pilti, et Enola Gayd juhtisid vaalad ja delfiinid. Sealt edasi minnakse sujuvalt kalade ülepüüdmise probleemi juurde, tuunikalade röövpüügi, traalimisjamade, kalakasvanduste vandenõude, inimkaubanduse, orjuse ja parimate veganretseptide juurde.

Film oli kohati päris hästi tehtud ja mõned intekad olid tõeliselt cringe-naljakad (toredad MTÜ-d, kes jagavad templeid kalatoitude peale, et see on väga öko toit, kuigi MTÜl pole mingit võimalust midagi kontrollida ja neid antakse lihtsalt väikese rahasumma eest ehk selline Sirje Potisepp vol 5). Sisse viskab muidugi ka sellist ülepingutatud vaevatud ja nutvate silmadega tegijaid, kes vaatavad kurvalt, kuidas kalu koheldakse. Need kohad võinuks välja jätta, siis oleks film veelgi paremini mõjunud.

Sest tegelikult mõjus film päris õõvastavalt ja ilmselt paneb mu mõtlema, kui ma järgmine kord leti ees tuunikala osta tahan või kuskil välismaal haiuimesuppi söön. Seda viimast pole ma samas veel teinud, aga mine tea, äkki kunagi satun kuhugi kohta.

Välismaa ajakirjanduses käib filmi osas juba andmine, sest vegan-kommuunid korraldavad ühisvaatamisi ja ilmselt seal lähisfäärides kukub kala- ja meretoidu söömine nüüd täiesti nulli, mistap leitakse siit sealt valefakte, mingeid hulle konspiratsiooniteooriaid ja muud säärast. Eestis muidugi see niipea tähelepanu ei tõmba, sest meil räägitakse endiselt, et vanad eestlased sõid juba ajalooliselt iga päev grill-liha ja see on meie etnoses sees. Aga, jah, hästi tehtud. Küll varsti tuleb linnukas ka da haussi ja räägib, millest ma selle filmi kohta valesti aru sain. Sägenz!

Mõnumeeter: null tissi, da fuck
Valumeeter: kalu, delfiine, vaale, haisid tapeti koletumal kombel
Ajumeeter: mõjus film.

[Staadium]

Ei tea, kas HBO Max ka kunagi Eestisse jõuab. Tahaks vaadata 4 tundi kuidas mingid superkangelased näotuid kurjameid peksavad, et seejärel film hukka mõista ja üldse koomiksifilme kritiseerida.

[Peeter I]

Netflixi on ilmunud korralik posu eriilmelisi Skandinaavia filme, kõige rohkem tilgub Rootsi omasid, neid tuleb muidugi osata kaevata, sest kõike ei pruugi ka otsingud kohe kätte anda. Aga tooks välja vähemalt kolm filmi.

Anklaget (Accused), Taani (2005). Korjanud ka ühe Euroopa filmiakadeemia auhinna.
14. aastane tütar süüdistab korraga enda isa seksuaalses väärkohtlemises, tüdrukul aga olevat kombeks juba niisama valetada, niimoodi kestab see psühholoogiline põnevus lõpuni välja, vägagi aktuaalne värk. Mõnumeetris isa ja ema armatsemine.

The Art of Negative Thinking (2006). Üks Norra festvalihitte, tragikoomika.
Autoõnnetuses halvatuks jäänud Geir on langenud full auku, ainsaks meeleahutuseks mõnuained, ripiidi peal olev "Apocalypse Now" ning Johnny Cash. Viimse piirini viidud tüdruksõber kutsub kohale päästekommando, mis koosneb sarnases seisundis olevatest tegelastest, nende ülesandeks saab olema positiivsuse süstimine. Geir aga töötab protsessile igatpidi vastu, kõik läheb kiiresti lappesse.
Mõnumeeter: vahekord, mida ei hakka spoilima.

Under Solen (Under the Sun), Nomineeritud Rootsi poolt 1999. aastal oscaritele.
Vahelduseks ilusa visuaaliga romantiline draama. Igavene vanapoiss Olaf peab üksinda talukest, lisaks tal puudub lugemisoskus, kuid elus veab ta siiski välja, tähtsaks abiks tema noore sõber Erik. Korraga aga otsib Olaf endale naissoost majapidajat, tema juurde saabubki kenam ja noorem abiline. Kõik see tekitab Olafis ja Erikus elevust ning pinget. Mõnumeeter: stseenid olemas, muidugi Helena Bergström juba niisama kaunis siin.

[_AI_]

Netflixi on ilmunud korralik posu eriilmelisi Skandinaavia filme, kõige rohkem tilgub Rootsi omasid, neid tuleb muidugi osata kaevata, sest kõike ei pruugi ka otsingud kohe kätte anda. Aga tooks välja vähemalt kolm filmi.

Anklaget (Accused), Taani (2005). Korjanud ka ühe Euroopa filmiakadeemia auhinna.
14. aastane tütar süüdistab korraga enda isa seksuaalses väärkohtlemises, tüdrukul aga olevat kombeks juba niisama valetada, niimoodi kestab see psühholoogiline põnevus lõpuni välja, vägagi aktuaalne värk. Mõnumeetris isa ja ema armatsemine.

The Art of Negative Thinking (2006). Üks Norra festvalihitte, tragikoomika.
Autoõnnetuses halvatuks jäänud Geir on langenud full auku, ainsaks meeleahutuseks mõnuained, ripiidi peal olev "Apocalypse Now" ning Johnny Cash. Viimse piirini viidud tüdruksõber kutsub kohale päästekommando, mis koosneb sarnases seisundis olevatest tegelastest, nende ülesandeks saab olema positiivsuse süstimine. Geir aga töötab protsessile igatpidi vastu, kõik läheb kiiresti lappesse.
Mõnumeeter: vahekord, mida ei hakka spoilima.

Under Solen (Under the Sun), Nomineeritud Rootsi poolt 1999. aastal oscaritele.
Vahelduseks ilusa visuaaliga romantiline draama. Igavene vanapoiss Olaf peab üksinda talukest, lisaks tal puudub lugemisoskus, kuid elus veab ta siiski välja, tähtsaks abiks tema noore sõber Erik. Korraga aga otsib Olaf endale naissoost majapidajat, tema juurde saabubki kenam ja noorem abiline. Kõik see tekitab Olafis ja Erikus elevust ning pinget. Mõnumeeter: stseenid olemas, muidugi Helena Bergström juba niisama kaunis siin.

Jeesusjalgrattal, ütle siis, kuidas kaevata.

[Mõnuagent 007]

Kuskil ENEs või ENEKEses, mis oli lapsena minu lemmikraamatuteks, oli pildikülg näitlejatega ja selle järgi on mul meeles kolm kõige tähtsamat naisnäitlejat - Elizabeth Taylor, Brigitte Bardot ja Sophie Loren. USA proua Taylor abiellus miljon korda, jõi hirmsasti ja on tänaseks surnud. Bardot näitas neist kõige rohkem mõnumeetrit, aga on nüüd loomade eest võitlev vanaprovva. Loreni kohta ei teadnud ma suurt midagi, kuid tuleb välja, et tema viimane film kandideerib Oscarile. Seda parima laulu eest.

Parim laul on alati kõige arusaamatum kategooria, kus leiab igasugu imelikke filme. Seekord siis itaallaste The Life Ahead on üleval ka Netflixis. Kuna eile mul und ei olnud, siis umbes kell 2 öösel sättisin seda vaatama. Peategelaseks on senegali orb Momo, kes antakse hoida vanamammile, kes kunagi oli prostituut, aga nüüd hoiab praeguste prostituutide lapsi. Selliseid väikeseid Euroopa filme on PÖFFil viimase kümne aasta jooksul palju olnud, kus traumaga veidi pätipoisist pagulaspoiss leiab heasüdamlikud eeskujud, kes suudavad perutava noorsoo väikeste raskustega enda külge õmmeda.

Seekord on ka Momo väikestviisi narkodiiler, aga muidu tubli poiss, kes saab eeskuju Loreni kehastatud eksprostituudist, alžeerlasest putkapidajalt ja suurte tissidega endisest mehest Lolast. Mure on muidugi ka, sest vanamammi hakkab vähe dementseks muutuma ja see pole kunagi hea. Nii see film kulgeb, poiss teeb pahandust ja on kohati tropp, vanainimesed ohkavad vaikselt ja poiss teeb edaspidi vähem pahandust.

Loren on 86aastane, aga film on sisuliselt tema film. Õnneks püsib ta riides, sest Itaalia on ikkagi viisakas maa ja ega ta mingi Prantsuse eit Bardot pole, kellel koguaeg rinnad paljad olid. Laul on filmi lõpus, mis on selline keskmine Eurovisioni laul, kuid samas võitis ka Kuldgloobuse ja suvalist muud juurdegi. Et siis äkki võidab ka oskari.

Mõnumeeter: transmehel olid päris suured bonkerid
Valumeeter: Momo saab veidi teistelt narkomeestelt peksa
Ajumeeter: kõik läheb nii, nagu neis filmides ikka läheb.

[Peeter I]

Jeesusjalgrattal, ütle siis, kuidas kaevata.

Brauseri versioonis tulevad kergemini välja, pillutab rohkem seotud filme jm, hakkad vaatama, siis loogiliselt juba algoritmide põhjal kergemalt ees ka uued lisandused, Rootsi poolt eriti aktiivsed oldud.

EDIT: vaadake siis tasuta kraami kah https://www.festivalscope.com/page/l...-2021-estonia/

[Kasepats-Pidur]

Kuidas Netflixi kategooriate kaupa sortida

[Mõnuagent 007]

EDIT: vaadake siis tasuta kraami kah https://www.festivalscope.com/page/l...-2021-estonia/

See rumeenlaste Colectiv. See on ikka täiesti "vau"-film. Homme kirjutan pikemalt.

[Mõnuagent 007]

Ühesõnaga. Rumeenlaste kandidaat parimale välisfilmile ja ka parimale dokumentaalile Colectiv on osad arvustajad jubedalt pahaseks ajanud, kuna justkui reklaamib end suure Rumeenia tragöödiaga, kuid läheb sellest üsna põgusalt üle. Kuue aasta eest läks ühes suvalises Bukaresti ööklubis lava põlema ja järgnenud tulekahjus suri paarkümmend inimest. Sadakond sattusid põletusarmidega haiglasse, kuid hakkasid seal ka järjest surema. Sealt lähebki lugu lahti ehk kuidagi sattus dokumentalist sellepeale, kuidas ühe ajalehe ajakirjanikud said vihje, et surmade põhjuseks oli ida-euroopalik huiamine - haiglatesse müüs kohalik firma olematu kangusega desovahendeid ehk kui sildi peal pidi toimeainet olema 12 protsenti, siis see lahjendati tuima molliga kümme korda.

Ja see oli muidugi halb, sest bakterid hakkasid möllama, inimesed surema. Rumeenia meditsiinisüsteemi korruptiivsus veereb filmis nagu magnetina toimiv pall. Tervishoiuminister väidab, et kõik on okei. Haiglad undavad, et kõik on okei, aga patsientidel roomavad ringi vaglad. Rahvas on pahane ja ametisse astub uus valitsus. Seekord on tehnokraadid pardal ja uus tervishoiuminister Vlad üritab kuidagi seda paska ära klaarida. Ka sinna on dokumentalistidel ligipääs. See on nagu täiesti WTF, kuidas nii lasti üldse!? Aga see selleks.

Rumeenia poliitikas on see vinge detail, et kui 89. aastal diktaator ÖÖTV otse-eetris maha lasti, siis jäid vanad ametnikud ametisse, nende peale ehitati üles sotsiaaldemokraatide erakond, mis on suure osa ajast ka võimul olnud. Tehnokraadist uus minister põrkub tõelise süvariigi peale, kus altkäemaksu võtavad kõik, haiglaomanikud ehitavad endale Šveitsi erakliinikuid ja supervillasid, sest miks ka mitte. Haiglajuhtideks saavad suvalised kollid ja kui minister midagi selle vastu ette üritab võtta, siis lendavad sotsdemokraadid teda kottima.

See on kõik vaatajale nii frustreeriv, sest paksude mollide korruptsioon on Rumeenias nii valdav, et keegi ei suuda selle vastu isegi võidelda. Valijad valivad muidugi sotsdemid tagasi, sest, noh, nad lubasid tulumaksu sigamadalaks tõmmata ja kõike muud.

Väike probleem on selles, et mingil hetkel tuleb filmi sisse tegelasi, kelle kohta peab esimese hooga mõtlema, et kes see oli, aga ma pole kunagi näinud poliitprotsessidele nii lähedale saamist. Muidugi alustas filmi peategelane minister Vlad pärast suurepärast kogemust tehnokraadina poliitkarjääri ja seda filmigi üritatakse tema propagandateoseks nimetada, aga see on massiivne, vihastav ja väga kainestav film, et mida teeb riigiga, kui ühed ja samad persed liiga kaua toolil istuvad.

Massiivne repsetk filmile!

Mõnumeeter: nääh
Valumeeter: inimesed on põlenud, vaglad jooksevad nende haavades ja paksu molliga haiglajuhid mölisevad kõigiga
Ajumeeter: mind blown.

[Daz Booob]

Godzilla vs. Kong

Seitsme lõiguga öeldes - pask.

[Mõnuagent 007]

Mart Sanderi uues filmis Kennedy intsident näeb tisse! Lisette Pomerants on näitleja.

Nuutu mängib taksojuhti ja triibulise ülikonnaga meest!

[MALAGA]

Seda sai näha juba ca 2 nädalat tagasi tv3-s , Naiste sõda seriaalis , seal läbi kahe osa oli Kennedy teema .Kas nüüd on Go3-s sellest veel eraldi " film " tehtud ?

[Mõnuagent 007]

Et nüüd taas ree peale jõuda, siis pean alustama algusest, et miks ma üldse Mart Sanderi filmi peale sattusin.

Kõik sai alguse neljapäeval, kui olin veel täiesti "19 filmi veel ja siis on kõik Oscari-filmid vaadatud"-entuka peal. Kuna Vimeosse oli välja tulnud prantsuse lühianimatsioon Genius Loci, siis andsin uljalt sellele kütet. Mullu olid lühianimatsioonid väga toredad ja lihtsalt vaadatavad, mis tekitas minus julgust taas ka festivalidel animatsioone jälgida. Seda siis seetõttu, et meie Priit Pärna koolkond on tekitanud tunde, et animatsioon on mingi looja sisekaamos, millest vaataja ei saa mitte munnigi aru. Aga eelmise aasta Oscari kandidaadid olid ju megatoredad. Noh, Genius Loci ei olnud.

Mustanahaline neiu peab sõbranna või õe last hoidma, aga põgeneb läbi akna, hulgub mööda linna (Pariisi?) ringi, muutub koeraks ja siis tuleb koju tagasi ja värgid. Nagu mida hekki!? Vahepeal lendasid mingid kubistlikud värgid ka sisse, tegelased muutusid kolmnurkadeks ja lendasid mosaiigina psühhedeelseks hämuks. 15 minutit tundus nagu korralik täispikk film ja kuskilt ei leidnud väga lugeda ka, et mida vittu nüüd, mehed!? Õnneks pole kihlveokontorites eriline soosik ka.

Aga!!!! Nägi palja tissi ja tussiga naist, mis siis, et joonistatud!

Enihau, siis võtsin edasi One Night In Miami.., mille kohta lugesin mitmest kohast, et see on ilge röövimine, et see parima filmi nominatsiooni ei saanud ja üleüldse. Selle asemel on parim meeskõrvalosa, parim mugandatud stsena, parim laul.

Cassius Clay annab molli mingile jorsile, võidab MM-tiitli ja pärast seda kohtuvad ühes motellitoas Clay, Malcolm X, Sam Cooke (Mr. Soul) ja miskine USA jalkalegend. Ja nad istuvad ja vaidlevad, et kelle vaade mustanahaliste õigustele on see kõige õigem. Ehk taas on võetud aluseks mingi näidend ja toodud see näidend lihtsalt ekraanile. Kohati on dialoogid päris põnevad, aga see on ikkagi faking näidend... Alustasin selle filmiga eile hommikul, lõpetasin täna.

Jah, ma saan aru, et ajastu vaim, mistõttu on inimõiguste teemad väga in. Jah, ma saan aru, et mul siit Eestist on teatud geograafiline ja ka rassiline puue, et ma pole ka siiani enamjaolt nende kohustuslike mustanahaliste Oscarinominatsioonifilmide suurim fänn olnud (Selma jms, mis on siiani justkui kvoodiga antud), aga sel korral on neid mustanahaliste struggle-filme isegi minusuguse kapiliberaali jaoks LIIGA palju.

Kui Judas and the Black Messiah oli nagu ikkagi päris film. Ma Rainey's Black Bottom sõudis ülikõvade näitlejate peal, siis see film on lihtsalt, noh, igav. Kui veel Da 5 Bloods oleks ka püünele saanud, siis oleks ikka ilgelt pekkis olnud. Aga, jah, ma olen vale auditoorium.

Mõnumeeter: vist oli kogu filmis umbes üks naistegelane
Valumeeter: Malcolm Xi maja põles maha.
Ajumeeter: kolme vahepeatusega jõudsin lõpuni

Ja siis kogu selle vaeva pealt paningi Mart Sanderi Kennedy Intsidendi peale! Ma pole litse näinud ja mul on M. Sanderi osas nagunii teatud reservatsioonid ajast, kui sai tema maalijamast kirjutatud. Aga, noh, mitmekülgselt andekas inimene teeb asja, mis talle meeldib. See on ju kiiduväärt. Esmalt tahan jubedalt kiita Mart Sanderi ajastudetaile ja kogu seda träni 30ndatest, mida on kohati isegi nii palju, et äkki on veidi üle pingutatud. Samas enamasti Eesti amatöörfilmidel sellist produktsioonidisaini pole. Või vähemalt pannakse pärast postis peale.

Stsena on iseenesest üsnagi põnevapoolne. Ehk nagu O2 veidi lihtsamale inimesele. Lätist saabub noor Kennedy, kellele pannakse kaks tuusti kaasa, kes temaga eri öödel trukivad. Samal ajal siblib taustal Saksamaa luure, kelle peapaha on tuntud endine foorumlane, kes on kurja näoga, aga samas on marunaljakas, kui muidu puhast Eesti keelt rääkivad tegelased luuravad ja hakkavad kurjalt omavahel saksa keeles asju arutama. Eriti, kui üks saksa keel on väga Mart Sanderi hääle moodi. Noh, veits koomiline.

Teiseks on naised üsna kenad ja Sander mängib sellise erootilise pingega, et kas nüüd näeb juba tisse! Ühe naise puhul nägi, teine hoidis viimseni asju nibude ees (see oli kurb).

Probleemiks on muidugi veidi puine näitlejatöö, millest kannatavad ka veidi liiga pikad dialoogid (Mart Sander üritab olla veidi Tarantino?). Ja muidugi suht tüütuks muutub ka Mart Sanderi enda loodud ja esitatud taustamuusika, mis tungib filmis vahepeal niimoodi esile, et hakkab häirima. Aga, ei, täitsa okei lõpuks, vähemalt nägi tisse, yo!

Mõnumeeter: noh, tissid! Koguni kaks korda!
Valumeeter: nagu ei meenu
Ajumeeter: lihtsam o2

[mcnamara]

Ma ei tea mitmendat korda ma Lost in Translationit vaatan, aga viimaseks see ei jää. Kui on selliseid filme, pole midagi uut tarviski.

[Mõnuagent 007]

The United States vs. Billie Holiday kandideerib parima naispeaosalise Oscarile, aga on muidu üsna segadusttekitav film. Ühest küljest tundub, et tegu võiks olla viimasel ajal populaarseks muutunud biopicide järjekordse peatükiga. See on ikka nii, et leitakse näitlejanna, kes kehastab kedagi väga usutavalt ja kandideerib Oscarile. Muu film pole seal enamjaolt kõige olulisem.

Seejärel tahab film olla kriitika omaaegsele narkopoliitikale, kus narkootikumid olid USAs täiesti okei meelelahutus, kuni hakati selle vastu võitlema ja eelkõige kannatasid sellega probleemsed ühiskonnaklassid. Ehk Billie Holiday pärines prostituudist emaga perekonnast ja igasugu noorpõlvemured, vägistamised ja isa ebaõiglane surm tekitasid temas tühimiku, mida aitasid narkootikumid leevendada. See muutis ta aga uue poliitikaga kohe kriminaaliks.

Seejärel üritab film olla veel inimõiguste teema, kus Billie Holiday esitas laulu "Strange Fruit", mis rääkis lintšimistest ja oli FBIle pinnuks silmas, mistõttu taheti teda lõigus kaks oleva poliitikaga tasalülitada.

Ehk film tahab olla paljut, kuid lõpuks on üks paras segadus. Et võimalikult suurt mõju avaldada, siis on imelikke unenäolisi vägivallastseene, siis tuleb mängu mingi kummaline romantiline liin Holiday ja teda jälgiva FBI agendi vahel. Ehk film kõigub "oh, põnev biopic ja saab palju teada"-faasist "mis kuradi faking asi see on"-vahel. Näitlejanna Andra Day on muidugi tubli ja lõpuks ometi on film, kus näeb pidevalt paljaid tisse. Tõsi, need pole kõige ilusamad, aga ikkagi midagi.

Aga kindlasti pole tegu kõige igavama filmiga senisest valikust, ilmselt küll kõige segasemaga, aga Billie Holidayd kõik tänapäeva noored armastavad ja ma panin ka ööseks ta une saateks mängima.

Mõnumeeter: tisse on palju
Valumeeter: Billiele keeratakse julmalt taha, saab peksa ja üleüldse.
Ajumeeter: ah, oh, mida? Samas enne magamaminekut lugesin kriminaalkaristuste määramise vastaseid artikleid ja uuringuid. Noh, et narkootikumide tarbimise eest vangipanek on vähe liiga hull ja kahjulik ühiskonnale ja shit.