Algselt postitas Mõnuagent 007
Vaata postitust
-
Proovisin täna vaadata. Ütleb, et sold out (wtf?!). Tundub, et süvariik jõudis ette ja korraldas asja ära...olgem kristlased, vabandused on esitatud -
HBO's on ka.
mu meelest läks poole pealt kuidagi laiali.Kommentaar
-
Hoog on veidi vahepeal maha käinud, aga sai vaadatud ka parimale dokumentaalfilmi Oscarile kandideeriv Time, mida saab vaadata Amazon Prime's. Idee on iseenesest intrigeeriv - USA vanglatööstus, kus inimesed saadetakse tuimalt väga-väga pikaks ajaks vangi ja selle ebaõiglus ja kuritegevuse vastane mittetoimimine. Noh, ideena oli hea. Teostusena so-so. Filmi peategelaseks on naine, kes üritas 90ndatel koos abikaasaga pidada riidepoodi, aga kui see väga hästi ei läinud, siis tuli suurepärane mõte minna panka röövima. Noh, nad olid sellised "16aastaselt abiellume ja kütame jutti kuus last"-perekond. Ehk mitte kõige mõistlikumad.
See selleks, pangarööv läks persse, naine läks kolmeks, mees 60ks aastaks vangi. Noh, fakt on, et pangaröövi eest, kus keegi viga ei saanud, 60 aastat anda, noh, eks igaüks hindab enda järgi, et mis kasu sellest ühiskonnale on. Naine hakkas seejärel vedama kampaaniat, et mees välja saaks, et vanglasüsteem on rassistlik, sest lööb noorte perede meespooled igaveseks ajaks vangi ja see omakorda jätab ka nende lapsed raskustesse. Taaskord üsna okei idee, oleneb maailmavaatest. Aga film ise sisaldab ilges koguses omaaegseid koduvideoid, väga venivaid kõnekoosolekuid ja kogu muud jama. Oleks tegu olnud korraliku uurivas ajakirjanduse stiilis looga, kus tuuakse välja faktid, statistika etc, siis oleks ilmselt nauditav teos olnud. Seekord eelistati inimlikku lähenemist ja mul kuidagi ei klikkinud. Samas pooleli ka ei jätnud, seega enamvähem.
Mõnumeeter: nada
Valumeeter: nada
Ajumeeter: igav oli na.Kommentaar
-
-
Keegi teist RedLetterMediat tšekkab? See on miski parim asi Interveebis.Kommentaar
-
Jaa! Tihti hommikuvõiku taustavaatamine. Mike'i perversne huumor on bestAlgselt postitas Yattara Vaata postitust★★★★★★Kommentaar
-
Välisfilmide Oscarile kandideerib ka Quo Vadis, Aida, mis võib esialgu jätta mulje, et tegu on mingi Verdi ooperi ekraniseeringuga, aga tegelikult räägib väga mõjuva loo Srebrenica massimõrvast. Peategelanna Aida on bosnialanna, kes töötab ÜRO rahuvalvajate juures tõlgina. Bosnialased tunglevad laagri ümber, Hollandi rahuvalvajad üritavad kuidagi peakorteritest abi saada, serblased tulevad üsna ülbelt jõuga õigust nõudma.
Film meenutab veidi Sauli poega, kus väga suur osa filmist keerleb hamstrina jooksurattas jooksva Aida ümber, kes üritab kuidagi enda lähedaste elu säästa, sest serblased lubavad küll turvalist väljapääsu, aga kes neid ikka usub. Noh, polegi põhjust, sest mehed lastakse maha, eks.
Väga palju sõjakoledusi ei näidata, mingeid vägistamisi ja laste tapmisi pole. Pigem on serblased esialgu sellised vaimsed kiusuajad, kes ülbitsevad nii poisiohtu hollandlaste kui ka bosnialastega. Hea film, ebamugav ka. Ühest Lääne-Euroopa piinlikuimast kaitsealasest möödalaskmisest.
Tisse ei näe.Kommentaar
-
See on ilmselt selle aasta parim film hetkeseisuga, ootan Mõnu arvustust. Aga vbla mingi minu kiiks, lapsena oli Varjatud Kaamera mu lemmiksaade.Algselt postitas Peeter I Vaata postitustKommentaar
-
Kohati läks labaseks, kohati venis, kohati oli väga naljakas (see laulunumber kaubanduskeskuses meenub esimesena). Impractical Jokers on iseenesest endiselt saatena naljakam, kuigi filmina olid nad eelmise aasta üks halvimaid filme. Selline enamvähem tore meelelahutus kokkuvõttes.Algselt postitas Kasepats-Pidur Vaata postitustKommentaar
-
-
Poliitiliselt sobival ajal on Netflixi üles tulnud lühifilmide Oscarile kandideeriv filmikene Two Distant Strangers, mis räägib /trummipõrin/ valgenahaliste politseinike poolt sooritatud kuritegudest mustanahaliste vastu. Nüüd lendas kõigil väikese Madisoni meeter ilmselt punasesse, kuid...
... filmi idee on päris terane. Noormees ärkab mingi pihvi kõrval üles. On hommik, must noormees on musta pihvi just karmilt bänginud (ma eeldan). Ühesõnaga hakkab djüüd rikkas piirkonnas elava neiu kodust koju minema, et koerale süüa anda. Koera nimi on Derek. Jõuab noormees tänavale, läidab sigareti ja tuleb politseinik, kes tahab ta kotti läbi otsida. Hakkab mingi rüselung, mille lõpus paneb politseinik noormehe kaelale jala, noormees lämbub...
... ja ärkab jälle mingi pihvi kõrval üles. On hommik, must noormees on musta pihvi just karmilt bänginud (ma eeldan). Ühesõnaga hakkab djüüd rikkas piirkonnas elava neiu kodust koju minema, et koerale süüa anda. Koera nimi on Derek. Nüüd saab noormees ka aru, et mingi faking deja vu. Läheb välja, üritab politseinikuga läbi saada, aga, raisk, saab jälle surma...
... ja ärkab jälle mingi pihvi kõrval üles. On hommik, must noormees on musta pihvi just karmilt bänginud (ma eeldan). Ühesõnaga hakkab djüüd rikkas piirkonnas elava neiu kodust koju minema, et koerale süüa anda. Koera nimi on Derek. Nüüd saab noormees ka aru, et mingi faking deja vu. Seekord ta välja ei lähe, teeb neiuga pannkooke, aga korraga jooksevad politseinikud da haussi, kuna uksel on number valepidi vajunud ja noormees lastakse maha...
... ja ärkab jälle mingi pihvi kõrval üles. No nii nad siis time-loopivad ja ükskõik, mida noormees teeb, ikka läheb persse, või, noh, mitte otseselt persse, aga politseinik laseb ta maha.
Lõpplahendus on üsna teravmeelne, ilmselt ajaks väikese Madisoni meetri täiesti umbe, aga, ikkagi, filmi idee on päris terane.
Mõnumeeter: nipanapa tundub, et hakkab näitama, aga ikkagi ei näidata tisse.
Valumeeter: musta meest tapetakse filmis X+ korda.
Ajumeeter: need hommikused neiu ja noormehe dialoogid on vähe cringe.Kommentaar
-
Netflixi on jõudnud ka eriefektide oskarile kandideeriv Love and Monsters, mis on taaskord tõestus, et kui nigel oskariaasta tänavu on. Aga kõigest järjekorras.
Kuskil lähitulevikus läks üks komeet veidi katki ja maailma tabas seejärel toksiline paha, mistõttu on kõik külmaverelised limukad üle-elusuurused ja üsna vägivaldsed. Inimesed elavad maa all, hangivad toitu ja kepivad nagu nugised. Väike jama on peategelasel, kes pidi elus esimest korda kebensit saama, aga siis juhtuski see suur katastroof ja nii on ta enda toonasest tüdrukust sisse võetud, aga tüdruk on ilmselt kuskil mujal elamas.
Noh, pärast kõikide varjupaikade läbi raadiotamist leiab ta neiu ja asub sinnapoole teele, sest kui ikkagi keegi grupikat ei paku, siis on vaja enda eksneiu pärast seitset aastat ootamist üles otsida ja jätkata sealt, kus asi pooleli jäi. Muidugi selleks tuleb läbida elukatest tulvil postapokalüptiline maa.
See ongi nagu filmi sisu - noormees läheb mööda maad, sõbruneb koeraga ja võitleb elukatega. Kohtub veel inimestega, osad head, osad halvad. Sisult selline lihtne teismeliste film, paari liigutava kohaga.
Probleem on selles, et ehkki film pole nagu halb, vaid selline lihtne meelelahutus, siis eriefektid on täiesti keskmisel tasemel korralikud. Aga kuna pole ühtegi blockbusterit kinno saadetud (v.a. Tenet, mis selle Oscari ka ära nopib), siis ilmselt muudel aastatel poleks seda filmi isegi märgatud. Aga, noh, hilisteismelistele tore film, ilmselt ka varateismelistele.
Mõnumeeter: nada
Valumeeter: mõned inimesed manustatakse koledate krabide, sipelgate ja muude olevuste poolt.
Ajumeeter. nada.Kommentaar
-
võibolla ma hingelt siis noor veel, mis muidugi positiivne, aga täitsa tore vaatamine oli ju. Kollid olid hästi tehtud, igav ei olnud kordagi ja pärast oli tunne et võiks ühe korra veel täitsa mingi aegAlgselt postitas Mõnuagent 007 Vaata postitustKommentaar
-
Oscarite jagamiseni on veel paar päeva aega, mistõttu sai nüüd jälle tõsisemalt ette võetud. Üldiselt on kogu BLM ja metoo filmide ülekülluses tekkinud tunne, et välisfilmi oskaritele kandideerivad sel korral paremad filmid, kui sellele pärisoskarile ja seda süvendas ka Hongkongi kandidaat Better Days.
Hongkongis on selle filmi vastu veidi häält tõstetud, sest tegevus toimub Mandri-Hiinas, tegelased on sealsed ja ka tegijad samamoodi. Aga see selleks. Film algab ühe kooliõpilase enesetapuga, mis toimub keset täiesti ebainimlikku drilli ülikooli sisseastumiseksamiteks. Hiina ühiskond ei näi siin kõige meeldivam, sest lapsed ägavad meeletu surve all, mille on neile pannud ühiskond ja ka vanemad, kes omakorda üritavad kuidagi eluga hakkama saada ja näevad enda lapsi umbes kord aastas.
Enesetapu põhjuseks on klassi vingeimate hellikute poolne kiusamine, aga kui ohver end tapab, siis valitakse järgmiseks ohvriks tema parim sõbranna. Sõbranna on selline veidi hädine, kuna tema ema on inimestelt raha välja petnud ja seetõttu peab ta kodus elama kustus tulega, sest muidu lendavad pahased inimesed ukse taha. Pane veel eksamipinge "kui ma seda hästi ei tee, siis ma jäängi siia urkasse" ja kiusamine ka juurde ja ongi perfektne kokteil.
Filmi teiseks peategelaseks on tänavapätt, kellel tekib rõhutud neiuga sõprus. Pätt hakkab neiut kaitsma, see ajab muidugi kiusajad veidi krussi. Tavalise koolikiusamise filmina algav teos tõmbab lõpuks eriti tumedaks looks, kus tulevad mängu mõrv, rõlged ohverdused ja üleüldine äng. Kaks ja pool tundi läks jutina ja üleüldse oli kõva teos. Samas kindlasti kaotab Drukile, seal pole vist enam isegi küsimust. Aga ikkagi hea film.
Mõnumeeter: neiu tõmmatakse telefonikaamerate ees alasti, kuid seda ei näidata
Valumeeter: pekstakse, tapetakse
Ajumeeter: hästi huvitav mõte, mida ma ka siin foorumis olen näinud, et me unustame täiskasvanuks saades ära enda teod ja nooruse. Et kui kõik kiruvad praegusi noori, kes koroona ajal kodus ei istu, siis alati öeldakse, et ma küll noorena selline poleks olnud. Jeah, right. Noh, sama olevat ka kiusamisega, et ega mina ju ei kiusanud kedagi.
Seejärel sai ette võetud selle kampaania põhifavoriit Nomadland, kus lavastajaks on hiinlanna Chloe Zhao. Temaga oli see tore lugu, et kui film auhindu saama hakkas, siis Hiina meedia muudkui pasundas, et hiinlased on da best. Seepeale ütles Zhao "aitäh, aga Hiina ise on üks rõve koht", mille peale enam Hiina meedia sellest filmist ei kõssagi.
Peaosas on Frances McDormand, kes ikka mõne aja tagant oskareid võidab. Ilmselt võib ka seekord miskit tulla.
Kõigi nende "raske filmitöösturi elu", "raske #metoo elu", "raske mustanahaliste elu" filmide kõrval on see film inimestest, kes enamjaolt jäävad filmides nägemata - ehk siis kõik, kes elavad idaranniku ja lääneranniku vahel, aga pole ka Texases. Eelmise masu ajal töötuks jäänud pensionieelikust lesk Frances elas linnas, mis elaski ühest tehasest. Tehas pandi kulude kärpimiseks kinni, kogu linn suri välja.
Kogu elu hoitud kinnisvara ei olnud enam midagi väärt, mees suri ära, lapsi ka pole. Nii ta elab siis koos teiste samasugustega enda kaubiku tagaosas, pargib treiler parkides ja käib tööl seal, kus seda parasjagu on (näiteks Amazoni laos enne jõule, et siis pärast jõule jälle ula peale minna). Frances kohtub justkui suvaliste inimestega, räägib nendega ja liigub edasi. Paljud osatäitjad on ka ise sellised nomaadid ja neid tuleb USA-s üha rohkem peale. Kui mingil hetkel tundus sealse valimisdebati põhiküsimuseks, et kes ja kuhu tualetti või kuidas kedagi pronounida, siis Trump mängis sellise meelepaha peale väga hästi. Need inimesed on lihtsalt unustatud, aga tegelikult on nad ka, noh, inimesed endiselt.
Kriitikud kasutaksid selle filmi kohta sõna lüüriline. Frances paneb jälle hullu. Ja keskosariikide loodus on megailus.
Mõnumeeter: ESIMENE (!!!) peaoskaritele kandideeriv film, kus on näha paljast tissi ja tussi. Tõsi küll, Frances on ju 60+
Valumeeter: inimesed on nii vaesed, et peale auto pole neil midagi
Ajumeeter: filmina lihtne, muidu ilus
Dokumentaalide seas kandideerib Tšiili The Mole Agent, mis viib vaataja kohta, kuhu keegi minna ei taha - vanadekodusse. Esialgu kõlas tutvustus nagu mingi uuriva ajakirjanduse lugu - vanamees palgatakse detektiiviks, et uurida, kas vanadekodus väärkoheldakse vanainimesi.
Nagu ütles filmi lavastaja, siis see plaan tõmmati kohe maha, sest väga väärkohtlemist ei olnud. Oli see-eest väga armsaid ja üksikuid vanainimesi, kelle jaoks oli 80+ detektiivihärra tulek nagu sõõm õhku. Kõik hakkas kihama ja vanadaamid olid eriti äksi täis, sest vanadekodus oli 40 naist, neli meest. See olla Tšiilis haruldane, sest üldiselt on seal nii, et vanadekodudesse saadetakse mehed, aga naised jäetakse ikka pere juurde. Emad ja värgid. Meil olla see vastupidi ehk mehed on juba ammu surnud ja kes see seda vanamutti ikka enda koju tahab. Veidi kurb, kui ausalt öelda.
Kohati on film sitaks naljakas. Näiteks see, kui kolm daami üritavad jääda väga tõsiseks ja tegusaks, kui dokumentaalfilmi mikrofon nende pea kohal ripub. Dokumentalistid väitsid, et nad tegelevad tavalise elust rääkida doki tegemisega. Naised üritavad detektiiviga abielluda, mõni loeb luuletusi, keegi kingib talle magustoite, keegi lubab teda enda emale tutvustada (daam ise on mingi vapsee sada juba). Kõik on soe, natuke kurb ja marutore.
Ehk õppevideo algajale ajakirjanikule, et kui lähed tegema lugu X, aga näed hoopis paremat lugu, siis on õige ümber kalibreerida. Viiest kandidaadist selline tugev keskmik - Octopus Teacher võidab, Kolektiv oli kõva, Crip Camp on sellest veidi igavam ja Time on mingi arusaamatu värk.
Mõnumeeter: õnneks ei
Valumeeter: vanainimesed saavad infarkte ja surevad
Ajumeeter: mm, vist eiKommentaar
-
Muidugi meeldib läänemeedial kokku lugeda auhinnasaajate võrdsuskvoote, aga lõpuks tuleb ikka pealkiri kõige väiksemast telereitingust.Kommentaar
Kommentaar