Film

[baller]

mul ka, krt. Billionsis on superpluss veel see, et kedagi ei lööda maha ning on battle of wits

Kui seda kiilakat eite poleks Billionsis, oleks see palju parem.

[plastic'99]

Kui seda kiilakat eite poleks Billionsis, oleks see palju parem.

viimane hooaeg-kaks on jah selle nahka läinud, et mingi ilgem emotsemine on pihta hakanud. Kirjutajad vahetusid ning nüüd see sjw-de ja mingide sexuaalvähemuste promo sisse imbunud.

[Mõnuagent 007]

Tom Hanksi mullune vestern News Of The World on ka kenasti Netflixis olemas ja kandideerib neljale tehnilisele oskarile (parim heliriba, parim operaatoritöö, parim produktsioonidisain ja parim muusika). Need on sellised oskarid, mille puhul teed "mhmh, jaajaa", aga täpselt ikka aru ei saa, et mille eest neid antakse.

Tom Hanks mängib vanameest, kes loeb suvalistes Texase linnades ajalehtedest uudiseid. Tuleb välja, et tal on ka kuulajaid. Ühest linnast teise liikudes leiab ta puu otsas rippuva surnud neegri ja peitu pugenud blondi plika. Kuna plika räägib ainult mingit indiaanidialekti, siis ei osata lapsega muud peale hakata, kui soovitatakse Hanksil viia ta tema kaugemate sugulaste manu.

Nii nad siis kulgevad mööda preeriat, mis pole muidugi lihtne liikumine, sest teed on sitad, vankril kukub rattaid alt ja igasugu Getuliod huvituvad noorest neiust.

Mingi hetk hakkab neiu ka inimkeeli rääkima ehk saksa keelt, kuid ainult mõni väljend (nende seas pole Heil Hitlerit). Filmis tegelikult nagu suurt midagi ei toimugi, kaks üksikut hinge kulgevad ja on natuke nukrad, vahepeal müdistavad pahadega, et siis edasi kulgeda.

Niimoodi kaks tundi, aga samas igav ka nagu pole. Lihtne film.

Mõnumeeter: nääh
Valumeeter: plika seotakse posti külge, koledad mehed tahavad tulistada
Ajumeeter: väga miskit keerukat polnud

Promising Young Woman kandideerib vapsee reale oskaritele - parim film, parim lavastaja, parim stsenaarium, parim naisnäitleja ja parim montaaž. Filmi põhipoint võib muidugi meie foorumi põhivennad tigedaks ajada, sest peategelanna mängib baarides purupurjus naist, kes ootab armsaid ja murelikke meesisikuid, kes talle appi tuleks ja siis teda bängida üritaks. Noh, et siis veidi kätte maksta.

Seda seepärast, et kunagi vägistasid meditsiinikooli härrad tema sõbranna ja kuna kõik süüdistasid neiut liigselt purjus olemises, siis jäi asi sinnapaika ja sõbranna tegi eneka.

Mehed on filmis kõik eranditult meeldivad, kuid kui ikka võimalus on, siis on naine panemiseks. Noh, mitte selle naisega. Esialgu ma filmist suurt midagi ei oodanud, kuna kõlab sellise feministliku revenge pornina, kuid tegelikult oli nutikalt üles seatud põnevik, kus lõpus tehti väga ootamatu pööre, mis ajas tõelised feministid täiesti pöördesse (neile siis ei meeldinud).

Siiamaani parima filmi oskaritele kandideerivatest filmidest kõige tavatingimustes nauditav film.

Mõnumeeter: mis kuradi vägistamisporn see on, kus midagi ei näe!?
Valumeeter: noh, ma spoiliks...
Ajumeeter: lõpus oli ajastus veidike ebausutav, muus osas hea ja lihtne film.

[Daz Booob]

Promising Young Woman

Hea film, mis ennekõike räägib sellest, et minevikuta pole tulevikku ning kuidas meie üldine käitumine on kodust tulevaga seotud.

[_AI_]

Hea film, mis ennekõike räägib sellest, et minevikuta pole tulevikku ning kuidas meie üldine käitumine on kodust tulevaga seotud.

Nõrk film, ei saanudki aru, mis see žanr pidi olema, arusaamatu romantiline vahepala, lahendus oli miile ette näha ja lõppeks muidugi moraalitsev puänt. Ainuke hea asi oli Mulligan, isegi vaesel ajal paneb imestama, et see auhindadele kandideerib. Ajaraisk ka veel.

[Mõnuagent 007]

Nõrk film, ei saanudki aru, mis see žanr pidi olema, arusaamatu romantiline vahepala, lahendus oli miile ette näha ja lõppeks muidugi moraalitsev puänt. Ainuke hea asi oli Mulligan, isegi vaesel ajal paneb imestama, et see auhindadele kandideerib. Ajaraisk ka veel.

Romantilise vahepala point oli see, et väga nice djuudidel on ka kaukas asju, mida nad ise ei tunnetagi. See lõpp metsamajas oli oodatav? Ok...

[Mõnuagent 007]

Veel Netflixis olevaid Oscarikandidaate. Parima naispeaosatäitja oskarile kandideerib Pieces Of A Woman, mille tuumaks on üks 20 minutit kestev ühe kaameraga ülesvõetud sünnitusstseen, kus põhirolli kannab Vanessa Kirby (sest ka naisoskarikandidaat) ja teda assisteerib Shia LeBuff. See oli vist veel see aeg, kus LeBuff võis filmides osaleda. Ühesõnaga otsustab hästi elav paar (USAs ikka on filmides rasked seisud suurtes majades elavatel inimestel) kodusünnituse kasuks, kuid laps saab kohe pärast sünnitust südari ja sureb ära.

Seejärel hakkavad kõik tülitsema - naisel on veidi kõrini, et kõik teda muudkui haletsevad; naise ema on pahane, et tal ei lasta haletseda; LeBuff on pahane, et enam keppi ei saa ja naise nõbu annab LeBuffile keppi. Ehk siis perekond laguneb, kõik on kurvad ja kõigele lisaks tahetakse ka viimasel hetkel appi saabunud ämmaemand kohtusse kaevata.

Nagu juba öeldud, siis filmi tuum ongi üks väga hästi üles võetud sünnitusstseen ja sealt edasi on keskmine PÖFFi-film. Rohkem vaadata ei viitsiks.

Mõnumeeter: naine lippab 20 minutit püksata ringi, aga midagi näha pole!? Küll näeb LeBuffi tilli ja tagumikku.
Valumeeter: naine lippab 20 minutit püksata ringi ja sünnitab.
Ajumeeter: naine lippab 20 minutit püksata ringi ja LeBuff on muna.

Kiire ja lühike dokumentaal A Love Song for Latasha on väga kummaline nominatsioon. Sel ajal, kui igast aknast lendab sisse true crime sarju ja dokumentaale, siis üks napilt üle veerand tunni kestev USA dokumentaal, kus peategelaseks 1992. aastal poodi limpsi ostma läinud noor neegrineiu, kes seal hullunud Korea müüjanna poolt lampi maha lasti. Sellest tuli korralik mõju ka sama aasta suurtele mäsudele LA-s, kus mustad peksid segi terve hunniku korealaste poode.

Toonased sõbrad meenutavad, et kui tore oli Latasha, juurde on lisatud animatsioone ja siis lõpuks loetakse luuletus, mille Latasha kirjutas. Ja ongi kõik. Nagu dafuq!?

Aga siis tuli veel üks kosmosefilm, mis mulle alati meeldib. Noh, ses osas, et mulle meeldis Ad Astra enda kurbuses ja ilus, kuid nüüd mõtles George Clooney, et peaks uuesti kosmosefilmi tegema ja sai parimate eriefektide nominatsiooni filmiga Midnight Sky. Maal on elu tuumapommidega persse keeratud, maha jääb üks surev Clooney, kes leiab väikese tüdruku. Clooney on vinge teadlane, kes leidis Jupiterilt uue kuu, mis kõlbaks vist elama ja sealt tuleb tagasi missioon, mis ei saa aru, miks nad ei saa Maaga ühendust.

No siis Clooney tahab nendega ühendust saada, rassiliselt väga mitmekesine meeskond üritab samal ajal laeva koos hoida. Noh, Clooney kukub jäätuvasse Artika vette, aga kõnnib edasi. Ise on suremas haige, aga külm teda ilmselt ei võta. Samal ajal põrkab kosmoselaev pidevalt mingi kolaga kokku. Justkui koguaeg on alarmid tööl, aga samas on film sitaks aeglane.

Eriefektid on ka sellised, et Ad Astra, Gravity ja kõik muu varajasem sööks neid hommikusöögiks. Kuidagi läks film maksma 100 milli, kassatulud olid olematud ja vähemalt saadi lohutusauhind ühe nominatsiooniga. Kui seda poleks antud, siis ma poleks ilmselt filmini jõudnudki. Suhtkoht kehv päev ühesõnaga.

Mõnumeeter: üks naine on rase
Valumeeter: üks naine saab kosmoses mingi asjaga pihta ja sureb ära. Clooney laseb ühe inimese maha.
Ajumeeter: filmis lonkab loogikat kohati nii palju, et isegi mind hakkas häirima.

[Mõnuagent 007]

Filmist Sound Of Metal ootasin ma mingil põhjusel veidi teistsugust filmi. Riz Ahmedi kehastatud peategelane on metal-trummar, kes hakkab enda kuulmist kaotama ja ma kuidagi arvasin, et enne kuulmise kaotust on selline raju bändielu ja siis järkjärgult probleemid, aga kuulmine kadus mehel sisuliselt viie minutiga ja seejärel lendas Ahmed kohe endistele sõltlastele mõeldud kurtide tallu, kus üritas endaga kuidagi hakkama saada. Ehk selline vähe möllu, palju vaevlemist teema pigem.

Ahmed on muidugi hea, kandideerib ka parima meespeaosa oskarile. Lisaks temale kandideerib film ise parimale filmile, siis veel stsenaariumile, parimale meeskõrvalosatäitja, parima heli ja parima montaaži oskarile. Selle heli oskari võib ilmselt juba filmile ära kirjutada, sest heliga kurtidele, kuuljatele ja vahepealsetele mängitakse pidevalt.

Rahutu meelega Ahmed ei taha algul enda kuulmiskaotusega leppida, siis hakkab vaikselt enda elu taas nautima ja eks see selline "lepi enda saatusega ja saa igal hetkel hakkama"-filmikene ongi. Parima filmi nominatsioonide seast peetakse seda peaaegu kõige ebatõenäolisemaks võitjaks ja eks peab ka sellega nõustuma, et ehkki film on igati aus ja hea festivalikas, siis paremal aastal ta seda nominatsiooni saanud poleks. Tõsi, Ahmed ise ja heli oleks kindlalt ka mujal saanud.

Mõnumeeter: kummalisel kombel pole seni vist üheski kandidaatfilmis tisse olnud. Nagu mida vittu see woke-kultuur filmidega teeb?
Valumeeter: Ahmedi opereeritakse.
Ajumeeter: kurat, ei tahaks mõelda, kui endal kuulmine ära läheb.

[Kenny's Heroes]

Selle süžee tuletab meelde komöödiat It's All Gone Pete Tong. See polnud muidugi just 'hea film' aga naerukohtasid jagus kõvasti. Siis träshy ibiza DJ skeene staar-DJ'st, kel liigse müra ja koka tarbimisega kuulmine kaob. Ja siis ta proovib veel rohkem kokat teha jne.

[cabron]

Selle süžee tuletab meelde komöödiat It's All Gone Pete Tong. See polnud muidugi just 'hea film' aga naerukohtasid jagus kõvasti. Siis träshy ibiza DJ skeene staar-DJ'st, kel liigse müra ja koka tarbimisega kuulmine kaob. Ja siis ta proovib veel rohkem kokat teha jne.

Sama kuti Struttergear infomercialid on ka väga super kraam

[Mõnuagent 007]

Eile õhtul vaatasin lõpuks ära pool aastat kõvakettal oodanud komöödiafilmi Borat: Siin On Pikk Nimi Kasahstanist, Mis Kellelegi Meelde Ei Jää. Või tegelikult korra ma proovisin, aga siis jäi üsna ruttu see pooleli, sest oli üsna igav.

Ühesõnaga tubli ajakirjanik Borat saadetakse taaskord US&A-sse, talle pannakse kaasa noor neiu, keda kehastab tundmatu Bulgaaria näitlejanna, kes kandideerib ka Oscarile. Mul oli tõsine eelarvamus, et Borati aeg on läbi, sest US&A rumaluste üle naermine on nii 2006 ja nii umbes ka läks.

Probleem oli juba selles, et tahtmatu cringe-huumor on juba Impractical Jokersis nauditavam, lisaks on siia pandud rohkem mingit karakteriarengut ehk reaalseid naljakaid situatsioone oli vähem.

Reaalselt väga naljakaid inimeste kiusamisi oligi vähe - kõige paremini õnnestus QAnoni vandenõunike trollimine, aga muud asjad olid so-so.

Film tundus natuke liiga pikk, kohati ajas naerma ka, lõpp oli ka tore. Muus osas endiselt suhtkoht meeh.

Mõnumeeter: nägi justkui pubic-hairi. Või midagi.
Valumeeter: ei meenu väga, aa, üks ahv söödi ära. Kasahstani suurim pornostaar.
Ajumeeter: prankid olid hästi planeeritud, seda küll.

Kuna keerati kella, siis istusin poole ööni üleval ja võtsin järgmisena ette tervele posule oskaritele kandideeriv Judas and The Black Messiah. Nimekirjas siis parim film, kaks meeskõrvalosatäitjat (Daniel Kaluuya Get Outist ja Lakeith Stanfield Get Outist).

Veidi sarnase teemaga oli ka Chicago kohtuistung number 7, kus oli episoodiliselt tegev ka selle filmi peakangelane Fred Hampton, kes oli Chicagos 60ndatel Mustade Pantrite juht. Hampton on sotsialistist idealist, kes sattus veidi sitta seisu, sest toona ei huvitanud FBId ja Chicago politseinikke suurt seadused, vaid võeti vastu meetmeid, mida praeguseni klatitakse.

FBI sai kätte õnnetu autovarga, kes saadeti undercover Hamptoni lähikonda. Niisama vahelevõtmine ei sobinud, lõpuks otsustati Hamptoniga fataalselt asjad korda ajada.

Film oli hästi tehtud, mõlemad peaosalised toredad ja kõrvalosas seikles ka Jesse Plemons. Sellega seoses tekkib mul endiselt küsimus, et kuidas I'm Thinking Of Ending Things ühtegi nominatsiooni ei saanud. Nagu mida vittu?

Põnev vaatamine, üks seniste oskarikandidaatide nauditavamaid.

Mõnumeeter: endiselt ei näe kuskil tisse, raisk.
Valumeeter: musti lastakse maha, politseinike lastakse maha.
Ajumeeter: oh, küll see US&A oli omal ajal üks tore ja mitterassistlik demokraatia kants.

Lõpetuseks üks Oscari suursoosikuid Minari. Parim film, parim lavastaja, parim stsena, parim meesnäitleja, parim naiskõrvalosa ja parim heliriba.

Tõeline Tõde ja Õigus USA-s, kus eestlaste asemel korealased. Tore ja armas peredraama, kuidas korea immigrandid üritavad leida enda õnne põllupidamisel, aga ikka läheb kõik pekki. Mees möllab põllal, naine undab kodus ja vanaema on kõige normaalsem tegelane.

Film on vaevadest, samas soe, lõpp on isegi üllatavalt positiivne. Suurem osa filmist on koreakeelne, mis on tore, kuna siis olid supakad all. Muidu pandi engrishit sellise aktsendiga, et suurt midagi aru ei saanud. Kõrvalosa nominatsiooni saanud vanamammi oli eriti kõva.

Mõnumeeter: no mida fakki toimub!?
Valumeeter: vanaema saab südari, poisile kukub sahtel jala peale.
Ajumeeter: ilus ja lihtne

[plastic'99]

ffs mis toimub, kõik mingid emofilmid? vaatasin siin varasemaid aastaid, nt
2013 - Dallars Buyers Club, Captain Philips, Gravity, Wolf of Wall Street...
2014 - Whiplash, Theory of Everything, Imitation Game, Grand Budapest Hotel, American sniper, Birdman...
2015 - spotlight, the big short, bridge of spies, Mad Max Fury Road, The Martian, Revenant...

heal päeval võib viitsimise korral kõiki vaadata

nüüd mingi totaalne kelbas. andke lihtraffale nüüd miskit vaadata, kus mõnumeeter huugax ja saaks pulli noh. või siis mingi alfa - a'murica, fuck yeah!

totaalne ikaldus ikka.

[Kebab]

Siin on juba kiidetud, aga tahaks omaks poolt ka kiita Mõnuagenti filmiarvustuste eest. Mõnus lugemine.

[Kenny's Heroes]

Sama kuti Struttergear infomercialid on ka väga super kraam

Strutterbubble on asi mida olen pikki aastaid tahtnud. Vajanud. Nüüdsel ajal oleks sel veel üks kasu juures.

[Peeter I]

filmidest

Netflixsis "Bad trip", Eric Andre ja Co toovad hea tuju kätte.