Film

[Mõnuagent 007]

Käisin puhkusel olles korra kinos ka. Budva linnas asuvas kinos oli piletihinnaks 2,9 eurot ja kavas lisaks serbohorvaadi pornole ka inglisekeelset arusaadavat kinoloomingut. Nii sai hoogsalt mindud kinosaali, kus polnud ühtegi teist inimest. Ses osas veidi Eesti tunne. Probleem tekkis muidugi ootamatust kohast - Vaikne kohake 2 sisaldas viipekeelt, mille ainsaks tõlkeks oli muidugi serbohorvaadi tiitrid.

Film läheb edasi täpselt samast kohast, kus esimene pooleli jäi. Ema koos kolme lapsega astub kodust välja, üle õla pumppüss ja kurttummal tütrel kuuldeaparaadist ehitatud koletiste vastane riist. Mingit "pool aastat hiljem" ja mingit mütoloogia loomist seekord lihtsalt pole, vaid tegeletakse edasi ellujäämisega. Ses osas aus film, ei mingit Ridley Scotti stiilis paska. Mängu tuleb ka lisakarakter Cillian Murphy esituses, kohati tehakse lolle liigutusi ja minnakse "niisama veidi lähen uurima"-rumalaks. Murphy ja tumma tüdruku mürgel saarel on selline kergelt Alieni lõpulahingu epic, kuid endiselt Ridley Scottist parem.

Kõige toredam on, et film on lühike, tempokas ja igasugu ebavajalikke vilesid-kellasid pole. Loodetavasti tuleb kolmas osa ka!

Mõnumeeter: päev pärast seda liikusin Montenegro rannikul edasi, kus nägi paljaid tisse!
Valumeeter: inimesi läks katki
Ajumeeter: õnneks polnud serbohorvaadi subtiitrid vene keelest nii erinevad!

[Mõnuagent 007]

Käisin kodanikukohust täitmas ja vaatasin ära Eesti uue filmi Eesti matus. Saal oli rahvast üsna täis, sest Eesti filmitööstus on viimasel aru saanud turundusloogikast ja teeb filme, mida eestlased ikka vaatama lähevad - ehk siis neid, mida varem juba teatakse.

Varasemate arvustuste järgi jäi mulje, et tegu on täieliku ajaraisuga, kuid nii hull asi päris polnud. Mõned naljad olid toredad, mõned vähemtoredad ja kõige rohkem sobib asja iseloomustamiseks väljend "rahvalik jant". Tõsi, sellega olen küll nõus, et nali "eestlased undavad koguaeg enda raskest ajaloost, hoardivad asju ja töötavad end surnuks" on aastaks 2021 täielikult vananenud. Tujurikkuja tegi "olla eestlane on halb" laulu, lisaks on suur osa selle ajastu vaimu kandjaid tänaseks siit ilmast lahkunud. Pigem on tänapäeval selline pilamise sihtmärk inimesed, kes üritavad olla võimalikult euroopalikud ja näidata end erilise kosmopoliidina. Montenegros suhtlesin korraks mingi 60le ligineva abielupaariga, kes muudkui rääkisid, kus nad kõik käinud on, aga pärast tahtsid minuga kaasa tulla, kuna selgus, et nad polnud kunagi käinud kuurortitest väljas ja kuskil kolamas ilma korraldaja tehtud bussijuhita.

Hästi kummaline tegelane oli puhast eesti keelt rääkiv mustanahaline neiu, kes pidi olema siis väljastvaataja, kes ei saa aru, mis värki need eestlased ajavad. Ehk siis, kui oled Eestis kasvanud, aga mustanahaline, siis tuleb sulle kunagi vanade eestlaste töökultus üllatusena? Noh, pigem on tänapäeval ju naerualune see segment, kes ostab kartulit Selverist ja kiidetud see tüüp, kes ise karulaugupestot teeb ja kuskil maakodus ökokartulit toodab. Siin oli vastupidi.

Mingi nalja peale ma siiralt naersin, korra nägi ka Sandra Ashilevi nibu ümbrisrõnga äärt. Muus osas oli parajalt halba näitlemist, siis väga palju üleekspluateeritud näitlejaid (Jan Uuspõld mängis jälle Jan Uuspõldu, Hilje Murel mängis jälle onu Heino naist jne). Rahvale tundus meeldivat, mingit kunstilist väärtust pole, aga selline lihtne rahvalik ja söödav kraam. Mis seal ikka.

[krissucool]

Tõsi, sellega olen küll nõus, et nali "eestlased undavad koguaeg enda raskest ajaloost, hoardivad asju ja töötavad end surnuks" on aastaks 2021 täielikult vananenud. Tujurikkuja tegi "olla eestlane on halb" laulu, lisaks on suur osa selle ajastu vaimu kandjaid tänaseks siit ilmast lahkunud.

Kurat ma ka seda kriitikat kuulnud aga vat ei saa sellest aru. Käisin tüdruksõbraga vaatamas ja just need olukorrad olid kõige naljakamad, sest toovad äratundmisrõõmu.

Mõlemal vanavanemad sellised ja saalist kostnud naeru järgi ka päris paljudel teistel. Et äratundmisrõõm oli päris hea.

Parim oli see kui 2 päeva hiljem neiu vanaisa 85ndale sünnipäevale sai mindud ja kuuldud Onu Heino (I kid you not, literally teda kutsuti onu Heinoks) kõnet. Kõne keskendus viimase 85 aasta Eesti kannatustele, surmadele ja kui raske ja tööd täis ikka elu on olnud.

Samal ajal meie ja veel mõned noorema generatsiooni inimesed kes laua ümber olid ja Eesti Matust käinud vaatamas üritasid sirget nägu hoida sest no nii kuradima tuttav oli.

[Mõnuagent 007]

Kurat ma ka seda kriitikat kuulnud aga vat ei saa sellest aru. Käisin tüdruksõbraga vaatamas ja just need olukorrad olid kõige naljakamad, sest toovad äratundmisrõõmu.

Mõlemal vanavanemad sellised ja saalist kostnud naeru järgi ka päris paljudel teistel. Et äratundmisrõõm oli päris hea.

Parim oli see kui 2 päeva hiljem neiu vanaisa 85ndale sünnipäevale sai mindud ja kuuldud Onu Heino (I kid you not, literally teda kutsuti onu Heinoks) kõnet. Kõne keskendus viimase 85 aasta Eesti kannatustele, surmadele ja kui raske ja tööd täis ikka elu on olnud.

Samal ajal meie ja veel mõned noorema generatsiooni inimesed kes laua ümber olid ja Eesti Matust käinud vaatamas üritasid sirget nägu hoida sest no nii kuradima tuttav oli.

Ma mõtlesin, et selle üle nalja teha on juba väga 2010. Et see pole uus ja värske. Aga mul pole ka muidugi üle 58-aastaseid sugulasi, kelle juures juubelil käia.

[krissucool]

Ma mõtlesin, et selle üle nalja teha on juba väga 2010. Et see pole uus ja värske. Aga mul pole ka muidugi üle 58-aastaseid sugulasi, kelle juures juubelil käia.

See vb fair jah, ma 2010 olin ilmselt liiga juurvili veel et tähele panna selliseid nalju.

Aga minu ja minu enamus tutvusringkonnas kutsub see esile nii palju äratundmisrõõmu, sest enamusel on selliseid emad, isad või vanavanemad. Seega see filmikriitikute kriitika tunduski naljakas, et kas nemad või mina elame kuskil teises maailmas.

Sesmõttes ma ka ei ütle et ma nüüd meeletult kõht kõveras naersin, aga äratundmisrõõmu suhtes oli igati tore.

[cabron]

Mingi nalja peale ma siiralt naersin, korra nägi ka Sandra Ashilevi nibu ümbrisrõnga äärt.

areooli mõtled?

[Mõnuagent 007]

areooli mõtled?

Ma ei tunne astronoomiat nii hästi.

[Mõnuagent 007]

Kuna Pohlak lubas mu puhkusele, siis olen enne jalkamänge paar päeva kinos käinud. Tõsi küll, kuna jalka algab juba nii vara, siis olen vaadanud kahte lastefilmi. Jänes Peeter 2 ja Kruudid 2.

Mõlema esimest osa olen ma näinud lapse kõrvalt ja jätsid üsna positiivse mulje ehk sisu on talutav ja keegi ei laula. Lisaks oli Peetri filmis väga ilus naisterahvas naispeaosa mängimas. Peetrist jäi isegi selline veidi lihtsama Paddingtoni vaib ja Paddington on endiselt parim lastefilm ever. Ühesõnaga siis kaks teist osa ja otseses võrdluses jäi veidi parem mulje isegi Kruudidest.

Miks? Noh, mõlemad filmid langevad sagedase teise osa ja ka sarjade puhul hilisemate hooaegade probleemi otsa, kus fännidele meeldivaks muutumiseks muudetakse tegelasi üheplaanilisemaks ja mängitakse ainult nende kõige iseloomulikumale omadusele. Peeter muutus seetõttu veelgi tüütumaks, tema vastu võitlev mees veelgi hüsteerilisemaks, Kruudide peategelased pandi veelgi rohkem üle võlli.

Mõlemas filmis olid meestegelaselt eranditult hooletud ja lollid. See on vist iga naistele või lastele suunatud filmi puhul viimasel ajal tavaks - mehed on sisuliselt Al Bundy ja Homer Simpsoni segud, aga veidi vähem robustsed. Peategelased on nüüd ka mitmes suures animatsioonis olnud naissoost ja räägivad, kuidas liighooliv isa üritab enda võsukest omale hoida, aga see tahab kuskile juba keppima minna.

Peetris naersin korra, Kruudides ei meenu kordagi. Samas Peetri ajal jäin korra magama, Kruudide ajal ei jäänud. Peetri ajal oli saalis ka paar täiskasvanut, aga Kruudide ajal olin saalis ainus täiskasvanu. See oli veidi kummaline, aga õnneks keegi politseid ei kutsunud.

Aga, jah, Kruudid oli hoogsam, värvilisem ja vähem tüütu.

[Kribenski]

Mingi nalja peale ma siiralt naersin, korra nägi ka Sandra Ashilevi nibu ümbrisrõnga äärt.

Mis ma olen ainuke, kes nägi ta tissi ka filmis?

[Mõnuagent 007]

Kinodes on mingil põhjusel film, mis on samal ajal üleval ka Netflixis. Venelased said ilmselt HBO peale pahaseks ja tegid ise enda filmi Tšernobõl. Filmi suurim pluss on kõigi minuealiste lemmiknäitleja Oksana Akinshinat, kes mängib üksikemast medõde, kellele hakkab ligi ajama tulipäine tuletõrjur. Algab ilgem flirt, aga mees on veidi liiga joodik ja puha. Oksana on pahane, aga siis lendab tuumaelektrijaam õhku ja looderdav tuletõrjur näeb, kuidas tööl olevad kaaslased kõik oksendavad ja punaseks lähevad.

Venelaste masterplaan on lihtne - mitte mingit poliitilist jura, asjad lihtsalt juhtuvad kui loodusõnnetus, veidi on huiatud ehitusel, aga kõige suuremaks sangariks on üksik pohhuistist mees, kes seejärel leiab end kangelaslikult olukorda päästes. Tegelikult kasutab seda ka Hollywood ja ses osas pole valemis midagi uut. Filmi põhiliseks tegevusliiniks on katastroofi järel veereservuaaride tühjendamine, mida oli vaja, et kogu Euroopa elamiskõlbmatuks ei muutuks. Seda tehti muidugi enda elu ohverdades ja nõnda saab siis peategelasest üks neist kangelastest ja Akinshina jääb ikka üksikuks. Tissi ka ei näe.

https://www.imdb.com/title/tt10648714/

Mingi päev sõitsin aga Mustamäele, et vaadata filmi Boss Level. Lubati, et on nagu John Wick vs. Lõputu küünlapäev. Ajasõlme filme on viimasel ajal sitaks tehtud ja nii olid ootused kõrged. Saalis olid ainult meesvaatajad, peaosas Oliver Giroudi näoga Grillo, Kaja Kallase näoga Naomi Watts ja jõuluvana näoga Mel Gibson.

Kohe alguses hakatakse peategelast igast suunast tulistama, tal on omad kindlad liikumised ja vahel ikka läheb viltu ja ta saab surma. Tegu on muidugi vinge erisõdalasega, tema naine on tark teadlane, kelle ülemus on kuri Mel Gibson. Noh, nii ta siis üritab ajasõlme lahendada ja aru saada, et mida vittu toimub.

Ajaloopi filmide puhul on kõige keerulisem, et vältida tüütavat kordust. Seekord läheb kohati veidi tüütuks, mõned võitlusstseenid on lahedad ja üldiselt ei saanud väga pikalt lõppu oodata, sest film jõudis ka lõpuni. Mees sai enda varasematest probleemidest lahti, leidis elu mõtte, tappis kõik pahad, leppis naisega ära ja päästis kogu maailma. Vaatasin, et täna seda filmi enam kinodes pole

https://www.imdb.com/title/tt7638348/?ref_=nv_sr_srsg_0

[cabron]

Vahepeal Grillo ja Watts jahusid laboris vähemalt pool tundi, siis kippus kyll silm looja minema. Aga muidu ok väike filmike.

Grillo on pikalt kōrvalosades olnud, aga peaosad sobivad talle ka hästi. Kui tahad, et su naine läheks synnipäevahommikul kiima, siis saab yhelt saidilt tellida sota eest Grillo videotervituse.

[gizmoduck]

Mingi päev sõitsin aga Mustamäele, et vaadata filmi Boss Level.

selle aasta parim film for sure. Kogu film oli nagu kunagised NESi mängud kus ühte levelit mitu korda läbi pidi tegema kuni meeles kuna mis koha peal mida tegema peab, et nostalgia oli kõva.

[Daz Booob]

Ai sa raisk, see on vägev (või nagu filmis tõlgitud-kirjutatud - žokeerivalt lahe) kraam - Mina, Leonardo.

[Mõnuagent 007]

Sel ajal, kui progressiivne foorumisugu tegeles edasi aruteluga, et kes ja kuidas perssepanekut propageerib, läksin vaba päeva lõpetuseks kinno. Kuna kinodesse tuli sellesuvine blockbuster F9, siis ega kinos suurt midagi polnudki.

Kiiretest ja vihastest mäletasin umbes nii palju, et kunagi näidati 24. veebruaril ühel erakanalil päev otsa neid osasid. Järgmisel päeval ütles tuntnud ajalehe peatoimetaja ja ka teleski jalkast rääkimas käinud foorumlane miskise sellise lause: "Mingid idioodid vaatasid ilmselt eile presidendikõne asemel nagunii kiireid ja vihaseid." Ma siis juhtisin tähelepanu, et nende hulka kuulusin ka mina.

Samas ma ilmselt tarbisin nende kõrvale veini, kuna ma täpselt ei mäleta, mis seal sisu oli. Peale selle, et Vin Diesel oli vist hea, mingid teised tegelased olid ka. Sõideti tankidega, siis jälitati lennukeid ja tehti igasugu pulli, millel puudus igasugune loogika. Aga samas oli üsna lõbus.

Noh, uus film on umbes samasugune, kus seekord on põhiliseks tegevuseks Vin Dieseli ja John Cena kehastatavate vendade taustalugu. Üks vend on nagu hea ja teine on halb, mõlemad sõidavad sitaks kiiresti ja tegelevad mingi spioonivärgiga. Dieselil on kambas head ja rassiliselt mitmekesised sidekickid. Cenal on põhjamaine lõug ja tema kambas on valged kandid ja mingi diktaatori rikas poeg Otto. Lisaks on neil käes ka Charlize Theroni kehastatav naine, kes on väga paha, aga olla tapnud ka Dieseli lapse ema.

Noh, mingi selline suhtedraama käis filmi kõrval, kus põhirõhk oli autode koledal lõhkumisel ja seekord oli Laagna kanali asemel Tbilisi. Üks auto saadeti rakettidega kosmosesse, mingid jorsid sõitsid üle laguneva köissilla, siis kihutati mööda erinevaid linnu ja üleüldse.

Film kestis tugevalt üle kahe tunni, aga oli üsna lõbus samas. Paar korda oli tõesti tunne, et kas saab veel totramaks minna, aga ilmselt läheb, sest osasid tuleb veel. Muuhulgas käis saalis iga tunni järelt järelvalvaja, et inimesed ei filmiks. Seega ärge kinos filmige.

Kõik meetrid olid puudulikud.

[Nasfal]

F9 on täpselt nagu varasemad. Selline mõnus, kus võtad külma joogi, snäkki istud mõnusalt maha ja võid aju välja lülitada ning vaatad kaks tundi andmist. Film on jäänud täpselt oma standarite juurde ja eks sellepärast seda niipalju vaadataksegi.

Palavate ilmadega väsinuna ilmselgelt mingeid Prantsuse feminismi nõgeste tehtud soperdisi kriitikute bonerdamiseks normaalsete inimeste aju keeldub vaatamast.