Film

[Mõnuagent 007]

Kuna Oscarite nimekiri sai suures osas suletud, sest ma ei viitsi Frozen II vaadata, siis sai üle vaadatud, mis on omast ajast vaatamata jäänud. Portrait Of A Lady On Fire jäi esimesena hiireklõpsu alla ja, noh, kui ma oleks seda filmi eelmisel aastal näinud, oleks mullune filmitabel hoopis teistsugune olnud. 18. sajandi aristokraadineiu juurde tuuakse kunstnik, kes peaks temast enne abiellumist maali tegema, aga niimoodi, et maalitav sellest aru ei saaks. Kõlab igavalt? Mulle ka esialgu tundus, seepärast see pea pool aastat ootaski.
Aa, mõlemad tegelased on naised, üsna kenad naised isegi. Kui kellelegi meeldis Call Me By Your Name, siis tegu on umbes samas toonis filmiga ehk üks väga ilus armastuslugu, kus tegelaste vahel olev pinge kandub ka vaatajale, sest kuna mõlemad on kenad, siis ootad muudkui, et action hakkaks.
Kuna on Prantsumaa film, siis näeb nii tisse kui ka tutte, win!
Kui tõsiselt rääkida, siis täiesti suurepärane film. Aga ikkagi väga Call Me By Your Name'i sarnane, aga mitu sajandit tagasi, ainult naistega.

[Mõnuagent 007]

No mõtlesin, et prantsuse film, vähemalt on paljast ihu, läksin siis Artisesse! Seal oli uus film Kaks elu, mis rääkis üksikust naisest ja üksikust mehest, kes mõlemad on veidi deprekas ja üleüldse. Treiler lubas vannistseene ja muud säärast, aga filmis polnud mitte midagi näha!?
Laotöötajast mees ja teadlasest naine üritasid lihtsalt psühhoteraapiaga kuidagi enda puntras elu käima saada, kus mõlemal on unehäired, midagi depressioonilaadset, keerulised suhted enda vanematega ja kaaslastega. Selline prantslaslikult hea ja lihtne film, kus kõik on eluline, kõik on natuke kinnised, kuid lõpuks läheb ikka kõik nii, nagu filmi algusest saadik arvata oli.
Positiivne oli see, et komöödia osa oli väike ja kordagi päris jandiks ei kiskunud, mida tegelikult pahatihti seal juhtub. Psühhoteraapia osa oli veidi väheusutav, sest sisuliselt saadi kõik olukord lõpuks lahendatud tänu sellele, et leiti üks tõeliselt halb ja alguse tekitanud probleemkoht kummalgi tegelasel ja oligi kõik korraga selge.
Saalis inimesi oli, keskmiselt selline keskea+ naine, keegi ei mölisenud, tore!
Õnneks saan Artises tasuta vaadata, muidu oleks selle peale ikka rämedalt pissed, et paljast ihu pold...

https://www.kino.ee/Event/5201/?dt=17.02.2020

[futbolidipaul]

Käisin oma lapsega vaatamas Maskeeritud spioonid nimelist multikat. Mingeid ootuseid polnud ja kuna reitingud ka hiilgavad polnud, siis mõtlesin rohkem selle peale, kas mu tütrel on tore või mitte. Tuli välja, et oli. Soovitan teistele ka vanematele vaatama minna. Ma ikka päris mitu korda naersin südamest ka. Ma ei ütle, et kõigil sama huumorimeel peaks olema, aga osad naljad olid päris hästi üles ehitatud ka. Lisaks oli multikas ise hoogne ja ka kergelt actionit täis. Jah, see pole ise teab kui sügav, selles mõttes kultuurilist elamust ei tasu oodata, aga mõnusad poolteist tundi saab veedetud küll.
Sisust endast ka natukene. On üks superagent, kes töötab alati üksi ja on peatamatu ja üks poiss, kes tahab maailma paremaks muuta ja on hästi tark leiutaja, aga veidi teistsugune. Sellise kirjelduse peale tundub klišeelik ja nõme, aga see on multikas ning seetõttu ei tundu seda. Ma arvan, et kui Mõnu oma poja sinna viib, siis võiks neile ka meeldida.

[Pints]

Käisin oma lapsega vaatamas Maskeeritud spioonid nimelist multikat. Mingeid ootuseid polnud ja kuna reitingud ka hiilgavad polnud, siis mõtlesin rohkem selle peale, kas mu tütrel on tore või mitte. Tuli välja, et oli. Soovitan teistele ka vanematele vaatama minna. Ma ikka päris mitu korda naersin südamest ka. Ma ei ütle, et kõigil sama huumorimeel peaks olema, aga osad naljad olid päris hästi üles ehitatud ka. Lisaks oli multikas ise hoogne ja ka kergelt actionit täis. Jah, see pole ise teab kui sügav, selles mõttes kultuurilist elamust ei tasu oodata, aga mõnusad poolteist tundi saab veedetud küll.
Sisust endast ka natukene. On üks superagent, kes töötab alati üksi ja on peatamatu ja üks poiss, kes tahab maailma paremaks muuta ja on hästi tark leiutaja, aga veidi teistsugune. Sellise kirjelduse peale tundub klišeelik ja nõme, aga see on multikas ning seetõttu ei tundu seda. Ma arvan, et kui Mõnu oma poja sinna viib, siis võiks neile ka meeldida.

Mini-mõnu ilmselt uuriks enne, kas tisse ka ikka näeb, kasvõi rinna küljes rippuvat titte ja alles siis otsustaks, et kas tasub papaga sinna minna või mitte.

[JuriM]

Sai see Parasiit ka eile õhtul ära vaadatud, oli hea ja sisaldas ootamatusi. Soovitan vaadata kindlasti, aga päris 10/10 ei ütleks, aga no parem kui isegi ootasin.

[Mõnuagent 007]

Mini-mõnu ilmselt uuriks enne, kas tisse ka ikka näeb, kasvõi rinna küljes rippuvat titte ja alles siis otsustaks, et kas tasub papaga sinna minna või mitte.

Mini-Mõnu tuleb Sipsikule ükspäev. Teised lapsed pidada nuttes saalist lahkuma ja olla šokis. Täielik mürgel käib selle filmiga.

[allars]

https://kultuur.err.ee/1036169/arvus...tappis-sipsiku

Tundub asjakohane arvustus, kuigi filmi veel näinud ei ole. Aga mu meelest juba asjaolu, et peanäitlejaks võeti Ott Sepp, näitab, et keegi ei viitsinud väga eriti vaeva näha ja taheti mingi asi suhteliselt ruttu purki saada. Ott Sepp ei ole mingi häälemoonutaja. Kõik ta rollid on suhteliselt sama tämbriga. Ilmselt pole tal võimekust erinevaid hääletoone luua. Ka Sipsikus räägib ta endale tavapärase häälega. Ehk pole väga vahet, kas ta kutsub Michael Knightina KITTi, räpib Savikana kaunist maast või räägib Sipsikuna Anuga. Eestis on küllalt andekaid inimesi, kes oleksid suutnud Sipsikule anda talle omapärase hääle. Nüüd on Sipsikuks tüüp, kes ükskord Valdise päästis.

[Pints]

Mini-Mõnu tuleb Sipsikule ükspäev. Teised lapsed pidada nuttes saalist lahkuma ja olla šokis. Täielik mürgel käib selle filmiga.

Jään huviga sinu kokkuvõtet ootama.

[Peeter I]

Tglt äkki päriselt hea ning kõik niisama solvunud ja õrnad.

EDIT: tegijad kenasti chillid Ringvaates

[Kenny's Heroes]

Oskarite puhul on 'välismaine' film üllatus ükskõik kui hea ta ka pole. Aga sellegipoolest oli Parasiit lihtsalt omaette filmina ka üllatus. Nagu kaks eri filmi ühes ja seeläbi kogeb ühe filmi jooksul erinevaid emotsioone, mis tuleks muidu erineva žanri filmidest. Komöödia (seejuures huumor oli seal super), thriller (kes oleks arvanud et nii pingeliseks läheb), draama. Ja kõige all loomilikult ühiskonnakriitiline sõnum, mis paneb filmi oma originaalsuses võrdlema Get Outiga. Et see jahmatas viimati niivõrd oma leidlikuses. Fantast film, väärt igasugu auhindu.


ääremärkusena sai alustatud Jojo Rabbitit puhtalt tänu tuttavate ja ka haipiva kirjanduse survele, kuigi olin selles ära matsutatud naljahitleri teemas skeptiline. Jaksasime prouaga vaadata max 15min. pask

[Mõnuagent 007]

ääremärkusena sai alustatud Jojo Rabbitit puhtalt tänu tuttavate ja ka haipiva kirjanduse survele, kuigi olin selles ära matsutatud naljahitleri teemas skeptiline. Jaksasime prouaga vaadata max 15min. pask

Fääg, proua ka.

[vaikiv mees]

Oskarite puhul

huvitav, kas A. Liimets refereerib toimunut tõeselt ja suurel osal filmiakadeemiast on vaatamata isegi osa parima filmi nominente?

[Peeter I]

huvitav, kas A. Liimets refereerib toimunut tõeselt ja suurel osal filmiakadeemiast on vaatamata isegi osa parima filmi nominente?

Nooh, seal muidugi teravik suunatud "Väikestele naistele", mille puhul ka naiskriitikute poolt pandud põnts hea, et kõik on kenasti tasakaalus

[mcnamara]

huvitav, kas A. Liimets refereerib toimunut tõeselt ja suurel osal filmiakadeemiast on vaatamata isegi osa parima filmi nominente?

Oscarid on kõigi filmiauhindade lõppakord, seega peaaegu alati saab peaauhinna film, mis on juba ka varasemad peaauhinnad saanud. Mis on totter, aga samas - kuidas saabki võrreldamatuid filme omavahel pingeritta seada? Ollakse pettunud kui juba kõik võitnud film, mis on üldise tõekspidamise järgi nii jube hea, ei saagi parima filmi Oscarit. Grammy'd on selles mõttes arusaadavam auhind, et sealt ei ootagi keegi objektiivset tõde, väga olulised on (peamiste kommertsauhindade puhul) artisti piiarr ning müüginumbrid ja kõik teavad seda.
"Parasiit" ja "Väikesed naised" on lootusetult erinevad filmid. Esimene on orginaallugu, mida lähed puhta lehena vaatama ja saad jahmatatud või üllatatud. Teine on klassikaline lugu, mille süžee kedagi ei üllata. Siin on hoopis teised asjad, mis paeluvad: näitlejameisterlikkus, lavastuse nüansirikkus, kunstnikutöö.

[Kenny's Heroes]

Fääg, proua ka.

ütleme, et mulle ei meeldi Wes Andersoni stiil... see polnud isegi Wes Andersoni film, knowhattamean

[Peeter I]

Tglt äkki päriselt hea ning kõik niisama solvunud ja õrnad.

EDIT: tegijad kenasti chillid Ringvaates

Merle Liivakule nt meeldis "Sipsik", et teema vist lukus.

[Mõnuagent 007]

Sipsik - ma ei saa sellest nutvate laste jamast aru, sest midagi nii õudset seal polnud. Viiene jubin kurtis pigem esimese pooltunni ajal igavuse üle, sest siis oli film tõesti sitaks igav. Siis hakkas midagi juhtuma ja siis saigi film läbi. Ehk täpselt selline film, et vii laps kinno, lase ise silm looja ja pärast oled umbes aastaisa kandidaat. Täiskasvanul pole seal tõesti midagi vaadata, sest nostalgiafaktorit seal väga polegi - mingid viited on, naksitrallide auto, nõukaaegsed kooliriided, aga üldiselt ikka üsna eraldiseisev teos Sipsiku ainetel.
Esialgne shitstorm on muidugi muutunud nüüd meeletuks kiitmiseks, sest filmitööstus hoiab kokku ja lastefilmidel mõjub selline negatiivne foon kõvasti - "ma ei hakka riskima, äkki ongi kole"-mõttemall tekkib ja tulu väheneb.
Tisse ei näinud. Laulud olid okeid, aga neid oli selle filmi kohta ilmselgelt liiga palju.

[Peeter I]

Sipsik

Kogu see nali sai alguse lihtsalt kahest asjast, esmalt fesaripostitus, kus sõnumiks enamvähem lõpuks "notra, see pole nagu Lotte" ning arvustus ERRis "notra, 40a tagasi ma küll sellist asja ei lugenud".

[Mõnuagent 007]

Head sõjafilmid ei pea alati otseselt sõjast olema. Venemaa haridus-, kaitse-, välis- ja kultuuriministeerium koostöös Venemaa ajaloo,Suure Isamaasõja mäletamise ja Ajaloolise mälu seltsiga on toonud ekraanile ilusa filmi Kalašnikov. Kusjuures suurem osa eelmises lauses mainitud organisatsioone on TÕESTI selle filmi rahastamise juures.
Tubli talupoiss Mihhail, kes näeb välja kui noor Ewan McGregor, sõidab kangelaslikult tankiga tankitõrjepessa, kõik teised saavad surma, tal on õlg katki. Seetõttu saadetakse ta puhkusele, kuid isamaa nimel ei lähe ta koju vanematele külla, vaid läheb otse veduritehasesse, et hakata seal tegema vingeid automaate, kuna sakslastel on need paremad. Teebki püssa valmis, on täitsa hea, aga seda kasutusele ei võeta. Seejärel hakkavad suured võistlused, kus on mitmed teisedki konkurendid, Miša teeb hea auitomaadi, kuid seda ei võeta ka kasutusele. Aga tal on head relvad, lihtsalt sõda saab enne tema relva valmis.
Ja nii teeb ta edasi, kuni aastal 1947 saab valmis legendaarne AK-47. Muuhulgas leiab ta vahepeal endale armastuse üksikemas Mašas (tegelt ma ei tea, kas oli Maša, aga miks mitte). Kõik on tore, inimesed küll joovad, aga kõik on viisakad. Päike paistab, ilm on soe, viinapudel võetakse välja, aga see, raisk, kukub ka puruks.
Lõppeb film sellega, et perekonnada Miša läheb üle 8 aasta koju, seda võetakse droonivõttega. Tal on kaasas perekond. Saabub lõpptekst - Mihhail armastas oma pere ja sai palju lapsi, aga kõike seda tegi ta ikkagi, et kaitsta kõige tähtsamat, isamaad.
Ja konets.
Tisse ei näe, ainult veidi tagantpoolt, aga no-nibu
Igav ei hakka, meenutab üsna Cumberbatchi Imitation Game'i ja on ka vähem ilasem, kui keskmine Bruckheimer.

[Mõnuagent 007]

Teine eelmisel nädalal kinodesse saabunud film Brahms: The Boy II võttis rõõmsalt koha sisse selle aasta halvimate filmide seas. Nagu pealkiri sedastab, siis on tegu teise osaga. Esimeses osas tuli kena välimusega lapsehoidja spookysse Inglismaa mõisasse nukku hoidma, kes käitus imelikult, liikus ringi jne. Lõpuks selgus, et majaomanike psühhopaadist poeg peitis end majaseinte sees ja nukk oli tema nö. side pärismaailmaga. Film oli odavalt tehtud (10 miljonit), aga teenis okeilt (68 miljonit) ja ofkoors tehti kohe ka teine osa.
Seekord on peaosas Katie Holmes, kes on pereema, kelle kodu rünnatakse ja nii kolib ta koos perega selle sama mõisa naabrusesse. Muidugi leiab tema poeg selle Jaak Madisoni välimusega nuku, mis ka esimeses osas laamendas ja nii hakkavad odavad jump scare'id ja muu tavapärane pihta. Et asi oleks veel vingem, siis pole enam kedagi seinte sees elamas, pole ka esimese osas ellu jäänud psühhopaadist poega, vaid nukk on lihtsalt kole deemon (like wuut?).
Film pole hirmus, kogu "õudus" on ehmatused stiilis "katie holmes läheb suurte silmade ja õudse muusika saatel pimedasse koridori, siis käib muusikaline plahvatus, Holmes karjatab ja näeb, kuidas tema unine poeg ukse lahti tegi". Film on õnneks väga lühike, tisse ka ei näe.