Algselt postitas mcnamara


Brasiilia koondis:
VV: Dida (AC Milan), Julio Cesar (Inter Milan), Rogerio Ceni (Sao Paulo)
K: Cafu (AC Milan), Cicinho (Real Madrid), Lucio (Bayern Munich), Juan (Bayer Leverkusen), Roberto Carlos (Real Madrid), Gilberto (Hertha Berlin), Cris (Olympique Lyon), Luisao (Benfica)
PK: Edmilson (Barcelona), Juninho Pernambucano (Olympique Lyon), Emerson (Juventus), Ze Roberto (Bayern Munich), Gilberto Silva (Arsenal), Kaka (AC Milan), Ricardinho (Corinthians)
R: Ronaldo (Real Madrid), Robinho (Real Madrid), Ronaldinho (Barcelona), Adriano (Inter Milan), Fred (Olympique Lyon).

Mitte midagi väga üllatavat seega. Roque Junior jäeti kõrvale.

Brasiilia puhul mittemingisuguseid üllatusi ei nähtud. Mõningate teiste meeskondadega võrreldes ainuke üllatus oligi see, et üllatusi polnud

Mõningad nimed, kellele koondise värav ei avanenud, olid R.Junior, J.Baptista ja Renato. Parreira lemmikut Roque Juniori poleks viitsinud ka vaadata, tema puhul pole veel kordagi tekkinud tunne, et ta oleks Selecáo kollast särki väärt. Renato, keda on kutsutud uueks Dungaks, vajus Sevillas ära pingile, ning seetõttu jäi ka suvine MM unistuseks. Kevadhooajal suurepärase vormi leidnud J.Baptista, kes oli Real Madridi ainukesi õnnestujaid Beckhami lisaks, ei mahtunud meeskonda seetõttu, et tase lihtsalt on nii kõrge. Rääkimata Rivaldost ja Marcelinhost...

Olgugi, et avamängu kooseis on juba teada olnud pikemat aega, võim siinkohal veidi spekuleerida, mida tulevik võib tuua tulles.

Dida peaks olema jälle kindel brasiillaste esinumber väravas, Rogerio Ceni tuleb kõne alla siis, kui Dida peaks vormist väljas olemas, vigastatud vms. Interi Julio Cesar on jätnud endast ebakindla puurivahi mulje, seega langeb minu silmis nokkimisjärjekorras kolmandaks.

Kaitses vanameister Cafu, kes on ühtlasi ka meeskonna kapten, ihkab neljandat järjestikust MM-finaali, mis oleks uskumatu rekord selles valdkonnas. Teine paremäär, kellega Cafu kohast avakoosseises võistleb, on Cicinho. Kuid vaevalt, et Parreira Cafu pingile jätaks, sest sedavõrd heas vormis, jalgpallis kõige näinud ja võitnud... ja eriti sümpaatne, Milani mehike veel on. Keskkaitses jällegi suurepärane ründav kaitsja Lucio on kindel enda kohast, tema kõrvale pakuksin Juani, kes hiilgas Leverkuseni kaitses. Cris sedavastu pole nii head muljet endast, Prantsusmaa liigat domineerivas Lyonis, jätnud. Benfica Luisao vaevalt suvel murule jookseb. Vasakkaitsjaks on Roberto Carlos, kes vaikselt El Realist minekut teeb, tema koha täitab vajadusel Hertha Berlini Gilberto, kes klubimeeskonnas keskväljal mängib. Kuid vasakkaitsja on ta ennegi koondises olnud, aastataguses Confederations Cupis näiteks.

Poolkaitses pivote (kaitsva poolkaitsja) roll langeb Emersonile. Veidi ründavamad variandid Kaka ja Ze Roberto mängivad Emersonist veidi kõrgemal. Edmilson, kes enne eelmise hooja pikka vigastust, mängis koondises kaitseliini ees, samal positsioonil, kus Emerson praegu, suudab mängida ka keskkaitses. Vähemalt keskkaitsjatest Brasiilia puudust ei peaks tundma. Arsenali Gilberto Silva on omakorda kolmas võimalus juba mainitud positsioonile. Lyoni maagiline Juninho Pernambucano peab leppima sellega, et meeskonnas on tema lisaks ka muid playmakereid...ja kõik nad korraga väljakule ei mahu. Ricardinho, kes on Brasiilia Chelasea, Corinthiansi, keskvälja mootor, jääb rohkem statisti rolli. Maailma ülekaalukalt parimale jalgpallurile, Ronaldinhole, Parreira on lubanud vabad käed (loe: jalad....irw) nagu Barcelonaski.

Ründemäng lasub Ronaldo ja Adriano õlgadel. Parimas vormis mehed pole lõppenud hooajal olnud. Ronaldo seetõttu, et oli enamjaolt vigastatud, Adrianol see-eest olid pikad mõõnaperioodid Interis. Kuid kui meeste taga mängivad sellised võlurid nagu Kaka ja Ronaldinho, ei peaks löögile pääsemisega raskusi tekkima Kuid peab ütlema, et meelsamini näeksin ründes Fredi ja Robinhot, juhul kui need suure egoga ründeässad, murul kuivalt siblivad.