Leidsin selleteemalise käsitluse netist. Teen copy/paste siia kuna antud teemat on õrnalt siin ka käsitlust leidnud. Siinkohal väärib märkimist, et ma ei propageeri mitte kui midagi vaid eeldan avatud arutelu (pole ammu nn \"tõsist\" teemat siin olnud) 
Peale Mein Kampfi on väike kokkuvõte ka sõjavangidest NLiidus.
Kõiki \"hitleri\" (kasutaja delfi blogis) poste näete te siin: http://blog.delfi.ee/blog/501
----------------
Mein Kampf osaline tõlge eesti keeles
[Rahva üle valitsemisest ja propagandast]
Rahvamass armastab rohkem võimutsejat, mitte aga seda, kes temalt midagi palub. Rahvas on rohkem rahul õpetusega, mis ei salli enda kõrval mingit muud õpetust, mitte aga igasugu liberaalsusi võimaldava õpetusega. Enamikul juhtudel rahvamass ei tea, mida teha vabadusega ning tunneb end koguni mahajäetuna. Sotsiaaldemoraatia poolsele häbitule vaimsele terrorile rahvamass ei reageeri – nagu ka inimõiguste ja vabaduste jalge alla tallamisele. Rahvas näeb vaid halastamatut jõudu ning selle elajalikult jõhkrat väljendust, mille ees ta lõppude lõpuks alistub.
Kui sotsiaaldemokraatiale vastandada tõepärasem teooria, mida viiakse ellu sama jõu ja elajaliku jõhkrusega, siis selline teooria võidab – olgu või raske võitluse tulemusel. lk 39
Relva jõuga on võimalik saavutada võit mingite vaadete või ideede üle (sõltumata sellest, kas need on tõesed või mitte) ainult sel juhul, kui kasutatav relv on inimeste käes, kes esindavad samuti atraktiivset ideed ning tervet maailmavaadet.
Paljas jõu kasutamine, mille taga ei seisa mingi suur idee, ei vii kunagi teise idee hävimiseni ning ei takista selle levimist. Sellest reeglist on vaid üks erand: kui füüsiliselt hävitatakse kõik antud idee kandjad, kõik need, kes võiksid jätkata traditsiooni. lk 142
Kõik katsed hävitada üks või teine õpetus palja jõuga, ilma ideelise aluseta, on lõppenud edutult ning tihti viinud soovitule vastupidiste tulemusteni. lk 143
Kogu kunst seisneb selles, et panna rahvas uskuma: mingi fakt leidis tõesti aset, miski on tõesti vältimatu, mingi järeldus on tõesti õige jne. Just seda lihtsat asja peab oskama teha parimal viisil. Propaganda peab rõhuma rohkem tunnetele ning kõigest vähesel määral nn mõistusele. /---/ Igasugune propaganda peab olema rahvamassile arusaadav. Propaganda tase peab vastama mõjutatava hulga kõige mahajäänumate inimeste võimetele. Mida suuremale hulgale inimestele propaganda on mõeldud, seda primitiivsem peab olema selle tase. Kui aga jutt on propagandast sõja ajal, millesse on kaasatud kogu rahvas, siis on selge, et propaganda peab olema maksimaalselt lihtne.
Mida vähem on meie propagandas nn teaduslikku ballasti, mida rohkem ta pöördub ainuüksi rahvamassi tunnetele, seda suurem on edu.
Rahva arusaamisvõime on kitsastes raamides ning hajameelsus suur. Ainuüksi seetõttu juba peab propaganda – kui soovitakse saavutada edu – piirduma üksikute punktidega ning esitama nad lühidalt, selgelt, kergelt meelde jäävate loosungite kujul, korrates kõike senikaua kuni ei ole enam mingit kahtlust, et ka kõige mahajäänum kuulaja on omandanud selle, mida tahtsime. Niipea kui loobume sellest põhimõttest ning püüame muuta propaganda mitmekülgseks, hakkab tema mõju hajuma, sest rahvamass pole võimeline kõike omandama ega meelde jätma. lk 150-151
Rahvamassi tunded on väga lihtsakoelised ja ühetüübilised. Siin ei ole kohta peeneks eristamiseks. Rahvas ütleb kas jah või ei, ta kas armastab või vihkab. Tõde või vale! Õige või ebaõige! Rahvamass arutleb sirgjooneliselt. Siin ei ole poolikust. lk 153
Ainult see organisatsioon saab mõjukaks ning suudab tõesti ellu viia suure idee, mis suhtub kõigisse teistesse liikumistesse ja veendumustesse sallimatuse ja religioosse fanatismiga, olles veendunud vaid oma vaadete õigsuses.
Nt kristluse jõud seisnes oma õpetuse fanaatilises kaitsmises, mitte aga teistsusuguste vaadetega leppimises. lk 293-294
[Rassi tähtsusest]
Tugevam peab valitsema nõrgema üle, kuid mitte paarituma tollega, mille läbi ta kaotaks osa oma elujõust. Ainult nõrgad võivad selles leida midagi hirmsat. Sellepärast nad ongi nõrgad ja piiratud inimesed. /---/ Iialgi ei kohta me rebast, kellel oleksid humaansed kavatsused hane suhtes, nii nagu ka kassi, kes sõbrustaks hiirtega. /---/ Isaste võitlus emaste pärast annab võimaluse paljuneda ainult kõige tugevamale. Võitlus suurendab antud liigi tervist ja elujõudu. Võitlus on arengufaktor.
Kui see ei oleks nii, siis lakkaks igasugune progressiivne areng üldse. Sellisel juhul toimuks vastupidine. Arvuliselt on nõrgemaid alati rohkem kui tugevaid. Kui paljunemisvõimalused oleksid võrdsed, siis mõne aja jooksul paljuneksid nõrgad sedavõrd, et tugevad kaoksid nende sekka ära. lk 239
Ajalugu tõestab, et iga aarialaste segunemine madalamate rahvastega viis selleni, et aarialased minetasid oma kultuurikandja rolli. /---/ Niisiis võib öelda, et iga rasside segunemise tulemuseks on kõrgema rassi taseme langus ning füüsiline ja vaimne regress, millega saab alguse väljasuremine. Taolisele protsessile kaasaaitamine tähendaks patustamist Kõigekõrgema Looja tahte vastu. lk 240
Meie riigis saab rassi küsimus ühiskonna põhiküsimuseks. Meie riik hakkab korrapäraselt hoolitsema rassi puhtuse eest. Ta kuulutab lapse rahva kõige suuremaks väärtuseks. Ta korraldab nii, et järeltulijad oleksid vaid kõige tervematel inimestel. Häbi väärib see, kui haiged vanemad toovad ilmale lapsi. Au väärivad need, kes loobuvad järelkasvust, kuna ei ole piisavalt terved. Teisest küljest väärib hukkamõistu, kui ei soovita lapsi, kuigi ollakse terved, sest riik vajab tervet järelkasvu. Riik esineb tuhandeaastase tuleviku kaitsja rollis ning kodanike soovid peavad olema allutatud riigi tahtele. Riik annab rahvale võimaluse kasutada kõiki tõesti suuri leiutisi ning meditsiini. Riik kuulutab järelkasvu saamise õigusest ilmajäetuks kõik need, kes on haiged või kellel on halb pärilikkus. Teisest küljest jällegi hoolitseb riik selle eest, et terved naised sünnitaksid lapsi, et nad ei seaks endale piiranguid majanduslikel kaalutlustel. Meie riik teeb lõpu praegusele kuritegelikule ükskõiksusele paljulapseliste perede suhtes. Meie riik, vastupidi, võtab endale selliste perede kaitsmise auväärse kohustuse. Meie riik hakkab hoolitsema lapse eest veel enam kui täiskasvanu eest. lk 338
Kindlasti jõuame sellise ajastuni, kus inimesed ei näe oma kõrgeimat ülesannet enam koerade, hobuste või kasside tõu parandamises, vaid selles, et luua kõrgeim inimrass. lk 339
Kuna me kuulutame leppimatu sõja marksistlikule inimeste võrdsuse põhimõttele ja hindame inimest eelkõige tema rassikuuluvuse järgi, siis tuleb meil teha sellest omad järeldused. Kuna me lähtume sellest, et otsustavat rolli mängib rass, s.t vere puhtus, siis me peame seda kriteeriumi rakendama iga inimese puhul. Nii nagu me terveid rahvaid liigitame selle järgi, millisesse rassi nad kuuluvad, nii tuleb jagada ka rahvast moodustavad inimesed. /---/ Esimene järeldus, mis siit tuleneb, on see, et iga rahva seas tuleb kindlaks teha rassi mõttes kõige väärtuslikumad elemendid, st füüsiliselt kõige tervemad ning seega kõige sobivamad paljunemiseks. /---/
Teine eristus on keerulisem. Tuleb kindlaks teha inimeste vaimsed võimed. Meie rahvusest tuleb välja valida kõige helgemad pead. Me peame garanteerima neile kõige suurema mõju meie riigis; mitte ainult sellepärast, et nii nõuab õiglus, vaid riigi huvides. lk 370-371
[Kasvatusest ja haridusest]
Meie riik vajab mitte füüsiliselt nõrkasid inimesi (olgu nad kasvõi igakülgselt haritud), vaid füüsiliselt terveid inimesi, kellel on tugev iseloom, kes on kindlameelsed ja energilised – olgugi et nende haridus pole nii laialdane. Kui rahva moodustaksid ainult teadlased ja kui need oleksid veel füüsiliselt mandunud, tahtejõuetud ning kummardaksid patsifismi jumalat, siis taolise rahva kohta võiks juba ette öelda: see rahvas ei valluta taevast, ta ei suuda garanteerida endale isegi maa peal väärilist elu. Raskes võitluses, kus otsustatakse inimeste ja rahvaste saatus, jääb kaotajaks mitte see, kellel on vähem teadmisi, vaid see, kes on nõrgem ja kes ei oska teha praktilisi järeldusi sellest (olgugi) vähesest, mida ta teab. Lõppude lõpuks on ka siin tarvis silmas pidada teatud proportsioone: füüsilise tervise ja teadmiste vahel peab valitsema harmoonia. Närtsinud keha ei muutu meeldivaks – olgu seal või kõige poeetilisem vaim. Inimesed ei arendaks kunagi oma vaimseid võimeid, kui see muudaks neid nõrgaks ja tahtejõuetuks. Kreeka iluideaal sellepärast ongi surematu, et selles ühitus füüsiline ilu hinge suursugususega ja vaimu avarusega. lk 342
Meie riigis peab kool palju enam tähelepanu pöörama kehalisele kasvatusele. Noori ajusid ei ole vaja koormata sellise ballastiga, nagu seda tehakse praegu. Kogemus näitab, et nn kooliteadmiste tohutust hulgast omandatakse vaid väike osa ning seegi on tavaliselt mitte kõige olulisem osa. Praeguste õppeasutuste kasvandikel ei ole mingit võimalust eraldada tähtsat vähetähtsast ning lõppude lõpuks jäävad neile meelde vaid teisejärgulised detailid. Kui praegustes õppekavades on kehalist kasvatust vaid kaks tundi nädalas – tehes ta koguni vabatahtlikuks – siis see on mingi arusaamatus. Meie peame asja korraldama nii, et iga noor inimene pühendaks iga päev vähemalt ühe tunni hommikul ning ühe tunni õhtul kõikvõimalike spordiliikidele ja kehaliste harjutustele. lk 342-343
Riietus peab teenima noorsoo kasvatamise üldeesmärki. See noormees, kes suvel kõnnib ringi nagu kubujuss, ei täida oma füüsilise karastamise kohustust. Me peame kasvatama noores inimeses teatud enesearmastust ja ütleme kohe otse, kartmata nimetada asju nende õigete nimedega, teatud edevust. Tarvis on vaid, et see poleks edevus, mille tõttu inimene ostab endale ilusad riided mida teised osta ei saa; see peab olema edevus omada ilusat keha, mis on kõigile soovi korral jõukohane. /---/ Rahvus on huvitatud sellest, et abielluksid ilusate kehadega inimesed, sest ainult nii saab tagada tõesti ilusa järelkasvu. lk 345
Meie armee on patriootilise kasvatuse kõrgeim kool, seal ei õpetata sõdureid ainult marssima. Noorsõdur õpib sõjaväes kasutama talle ette nähtud relva. Samal ajal valmistab armee teda ette ka tulevaseks eluks. Peamine, mida armee noorele sõdurile annab, on see, mida peeti kõige tähtsamaks juba vanas armees: selles koolis saavad noormeestest tõelised mehed. Selles koolis õpib meie noorsugu mitte ainult kuulekust ja distsipliini, vaid ka käskimist. Armees õpib noor sakslane vaikima mitte ainult siis, kui teda laidetakse õiglaselt, vaid ka siis, kui ta peab kuulma ebaõiglasi etteheiteid.
Armees peab kasvama noormehe enesekindlus, meeskonnavaim, süvenema usk oma rahvuse võitmatusse.
Armeeteenistuse lõppedes antakse noorele sakslasele kaks dokumenti: esiteks, kodanikudiplom, mis annab õiguse ühiskondlikuks tegevuseks, ning, teiseks, tõend füüsilise tervise kohta, mis annab õiguse abielluda.
Analoogiliselt poiste kasvatusega tuleb korraldada ka tüdrukute kasvatus. Ka siin peab raskuskese olema eelkõige füüsilisel arendamisel ning alles siis moraalsel kasvatamisel. Puhtal kujul kooliharidus seisab kolmandal koha. Naissoo kasvatamise peamiseks ülesandeks on valmistada ette tõelisi emasid. lk 346-347
Tähtsuselt alles teine on iseloomu kasvatamine. Inimese peamised iseloomujooned on sünnipärased. Egoistina sündinu ka jääb egoistiks. Idealistina sündinu samasuguseks idealistiks jääbki. Kuid tuleb arvestada sellega, et on millioneid inimesi, kelle iseloomujooned ei ole nii selgepiirilised. Sünnipärane kurjategija muidugi jääbki kurjategijaks. Samas aga võivad paljudest kuritegelike kalduvustega inimestest tänu õigele kasvatusele saada ausad inimesed ning väärtuslikud ühiskonna liikmed. Sarnaselt aga võivad paljud kõikuva iseloomuga inimesed halva kasvatuse tõttu lõplikult halvale teele sattuda. lk 347
Ustavus, truudus, valmidus eneseohverduseks, oskus vaikida – need on voorused, mida vajab suurrahvas. Selliste omaduste süstemaatiline kasvatamine koolis on tunduvalt tähtsam kui paljugi sellest, mis praegu täidab õppeprogramme. Sama tähtis on võõrutada lapsi pisarsilmsetest kaebustest, pidevast virisemisest jms. Meie kool peab kasvatama lastes mõtteviisi, et vajadusel on tarvis osata vaikides taluda kannatusi. lk 348
Mis puutub aga puhtal kujul kooliharidust, mida praegu nii tähtsaks peetakse, siis meie riik teeb siin teatud muudatused. Need muudatused seisnevad kolmes punktis.
Esiteks, noore inimese aju ei tohi koormata asjadega, millest 95% on talle kasutud ning mis seetõttu ununevad kiiresti. Ülesanne seisneb selles, et anda igale õpilasele kasvõi väike, kuid kõige tähtsam hulk teadmisi, mida ta tulevases elus tõesti vajab ning mida ta saab rakendada ühiskonnale kasulikul viisil. Seda me aga ei saa teha, kui me lihtsalt koormaksime noort inimest tohutu hulga materjaliga, millest kõige olulisemat osa ta ei ole võimeline meelde jätma. Täiesti arusaamatu on, miks on millionid inimesed kulutanud aastaid kahe või kolme võõrkeele õppimisele. Tegelikult ju kasutab vaid väga väike osa inimestest keelelisi oskusi elus. Valdav enamus aga lihtsalt unustab õpitu. Sajast tuhandest õpilasest, kes on õppinud, ütleme, prantsuse keelt, leiavad vaid kaks tuhat sellele oskusele mingit rakendust. Ülejäänud 98 tuhat aga ei vaja seda oskust kunagi. Mida see tähendab? Ainult seda, et kahe tuhande inimese pärast, kellele need teadmised on vajalikud, vaevavad 98 tuhat ennast ilmaasjata ning raiskavad kallist aega. /---/ Need, kellele on vajalik võõrkeelte õppimine, õpiksid neid omal valikul. lk 352-353
Teiseks teeb meie riik järgmise muudatuse. Meie ajal on täies jõus materialism ning üha rohkem tähelepanu pööratakse täppisteadustele – matemaatikale, füüsikale, keemiale jne. Muidugi, ajastul, mil valitseb tehnika, ei saa ilma nendeta läbi. Kuid oleks väga ohtlik, kui üldharidus piirdukski vaid nende ainetega. Rahvuse kasvatamine ei tohi tugineda materialismile; rahvuse kasvatamine peab lähtuma idealismist. Üldharidus meie riigis peab olema eelkõige humanitaarne ning andma vaid aluse edasiseks erihariduseks. Toimides teisiti me jääksime ilma neist väärtustest, mis rahvuse üldisi huvisid silmas pidades on palju olulisemad kui ükskõik millised tehnilised või erialased teadmised. Ajaloo vallas ei tohi me mingil juhul loobuda antiikmaailma tundmaõppimisest. /---/ Erialased teadmised sattuvad meie ajal üha enam ja enam mammona orjusesse ning just seetõttu on meil vastukaaluna tarvis säilitada üldhariduse idealistlikud alused. Me peame kõikjal tõestama, et tööstuse ja tehnika, kaubanduse ja käsitöö õitseng saab kesta vaid seni, kuni ühiskond tervikuna on kantud idealismi vaimust. Sellise õitsengu tegelikuks eelduseks saab olla mitte materialistlik egoism, vaid idealistlik altruism, inimeste valmidus ohverdada oma isiklikud huvid ühiskonna nimel. lk 354
Kolmandaks, meie riik kasutab ka teadust rahvusliku uhkuse arengu huvides. Just sellest vaatenurgast õpetatakse mitte ainult üldajalugu, vaid ka kogu kultuuri ajalugu. Meie leiutajat me ei austa mitte lihtsalt kui leiutajat, vaid kui sakslast, meie rahva poega. Me õpetame austama igas suurkujus ka suure rahva poega. lk 356
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::: :::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
SÕJAVANGID N.LIIDUS
postitas hitler - R, 2006-01-27 12:11
Filterlaagrid. Sakslaste taandumine Eestist 1944. aasta septembris ja Saksamaa kapituleerumine ning sõja lõpp 1945. aasta mais põhjustasid tuhandetele eesti sõjameestele, sealhulgas ka eesti lennuväepoistele ränki katsumusi, mis hiljem said määravaks nende edasise elusaatuse kujunemisel. Ees ootasid Venemaa sõjavangi- ja filterlaagrid. Paljudel aga vanglad ja karistuse kandmine sunnitöölaagrites. Õnn sai osaks vaid neile, kellel avanes võimalus end Saksamaal lääneliitlaste kätte vangi anda. Kuid ka see võimalus oli seotud ohuga, saada lääneliitlaste poolt N. Liidule välja antud. Ja nii ka sündis. Pärast sõda nõudis Stalin lääneliitlastelt, et need annaksid välja ka kõik need N. Liidu poolt okupeeritud maade kodanikud, kes ei taha oma kodumaale tagasi pöörduda. Ja demokraatlik Lääs andis välja 1,5 miljonit inimest. Mitte ei andnud, vaid sundis jõuga... Briti sõdurid andsid kõik, kes ei tahtnud N. Liidu surmalaagritesse minna Stalinile hävitamiseks välja jõuga. Alles nüüd, aastakümneid hiljem on see teatavaks saanud. Eriti raskeks kujunes saatus neil eesti sõjameestel, kes sattusid tšehhi punaste kätte. Tšehhid tapsid üle 500 eestlase. Saksamaal, Kuramaa \"kotis\" ja mujal väljaspool Eestit peale sõja lõppu Punaarmee kätte sattunud sõjamehed anti üle kurikuulsale Punaarmee vastuluure organisatsioonile SMERTŠ. Et välja selgitada iga nõukogude korra vastu astunu sõjamehe \"süü\" suurus, pidid need esmalt läbima ülekuulamiste kadalipu, kus ülekuulajaiks olid punaarmee vastuluure SMERTŠ töötajad. Peale sõja lõppu Punaarmee kätte vangi langenud balti rahvustest sõjamehi ei käsitletud mitte sõjavangidena, vaid kui repatrieerunuid, kes olid nõukogude kodanikena Saksa relvajõududest N. Liitu repatreerunud (!). Peale SMERTŠi poolt ülekuulamisi anti need \"repatreerunud\" üle NKVD-le, kes need siis Siberisse mõnda NKVD-le allunud laagrisse saatis. Seal algas ülekuulamiste teine voor, kusjuures NKVD tegi antud isiku kohta järelpärimisi ka tema endisest elukohast, et välja selgitada, kas seal ei ole antud isiku kohta kompromiteerivaid materjale. Nii toimus see kõigi Kuramaa \"kotis\" Punaarmee kätte jäänud eestlaste, lätlaste ja leedulastega.
Rahvusvaheline Genfi IV konventsioon keelab okupeeritud maa kodanike arreteerimise, jälitamise või karistamise selle eest, mida nad olid teinud, kirjutanud või öelnud enne maa okupeerimist. Samuti keelab see konventsioon süüdistatavat või süüdimõistetut okupeeritud maalt välja viia. Sõjavange ei seo neid kinnipidava riigiga mitte ükski kohustus ega truudusevanne.
Peale sõja lõppu loodi N. Liidus sõjavangide ja interneeritute kinnipidamiseks 267 laagrit 2112 osakonnaga ja 392 tööpataljoni. Kuna sõjavangide laagrid ei kuulunud GULAG-i koosseisu, ei saadetud sinna sakslaste poolel võidelnud ja interneeritud nõukogude kodanikke. Viimased saadeti kõik NKVD-le allunud GULAG-i. Eesti sõjamehi võis kohata nii üksikult kui ka väiksemates ja suuremates gruppides peaaegu kõigis neis vangilaagrites üle terve N. Liidu. Põhiliselt saadeti Balti rahvastest sõjavange neisse Venemaa piirkondadesse, kus nõuti ränkrasket füüsilist tööd või kus töötingimused olid tervistkahjustavad. Samal ajal olid eestlastest (aga ka läti ja leedu) sõjavangid oma osavate töökäte ja laialdaste teadmiste poolest nõutud tööorjad nii kaevandustes, ehitustel, tehastes kui ka metsatööl ja mujal. Kuhu üks või teine vang konkreetselt sattus, olenes täielikult juhusest ja sageli ka sellest, kus ja millistel asjaoludel ta vangi sattus.
N. Liidu karistuspoliitika nägi ette vähemusrahvustest sõjavangide saatmise võimalikult kaugele oma alalisest elukohast ja rahvusterritooriumist. See kehtis ka kõigi Saksa poolel võidelnud eestlaste, lätlaste ja leedulaste kohta, kuna teenimist Saksa sõjaväes võrdsustati \"kodumaa\" reetmisega. Relvaga \"töörahva võimu\" vastu võidelnud \"fašiste\" karistati karmilt ja sageli pidid selle eest karistust kandma ka nende perekonnaliikmed.
Nagu nüüd avanenud arhiividokumentidest nähtub, oli pärast sõda Eestis asunud vangilaagrites eestlastest sõjavange väga vähe. Nii näiteks oli Narva vangilaagris nr. 206 seisuga 1. juuli 1945 kokku 4759 vangi. Nende hulgas oli aga ainult kolm leedulast, kaks lätlast ja ainult üks eestlane.
Ühes Eesti suurimas - Ahtme sõjavangide laagris nr. 135 - oli seisuga 31. juuli 1945 kokku 6251 sõjavangi. Nende hulgas 4013 sakslast, 987 poolakat, 283 austerlast, 277 tšehhi, 251 prantslast ja 149 ungarlast. Väiksemal arvul oli selles laagris veel rumeenlasi, jugoslaavlasi, hispaanlasi, taanlasi, inglasi ja teisi rahvusi. Kuid samal ajal oli seal vaid kolm leedulast, üks lätlane ja mitte ühtegi eestlast.Vangiešelonid Siberisse.Üheks rängemaks ja raskemaks etapiks kõigi nõukogude vangide, sealhulgas ka sõjavangide elus oli nende transportimine kaugetesse Siberi, Kesk-, või Lõuna-Venemaa vangilaagritesse. Vange veeti viimase võimaluseni täis topitud trellitatud ja umbsetes loomavagunites või pimedates laevatrümmides, kus kuumadel suvepäevadel ei jätkunud õhku, rääkimata juba pidevalt piinavast janust ja äärmiselt viletsast toidust.
Trellitatud loomavagunitesse, kuhu oli sisse ehitatud kolmekordsed narid, topiti reeglina 50-60 vangi, kus igale jagus naril vaid 40-50 sm lamamisruumi. Tavaliselt paigutati koos poliitiliste- ja sõjavangidega samasse loomavagunisse ka grupp platnoisid (kriminaalkurjategijaid), kes seal võimu enda kätte võtsid, röövides teistelt vangidelt jõuga ära nii toidu kui ka nende paremad riided. Viimased andsid röövijad tavaliselt konvoi soldatitele, kelle soosimisel platnoid vagunites tegutsesid.
Kuna rongiešelonid vangidega liikusid raudteedel väga aeglaselt, tehes jaamades sageli pikki peatusi, kulus nende sihtpunkti jõudmiseks sageli nädalaid või isegi kuid. Vangiešelonides valitsenud ebainim- likele tingimustele ei pidanud vastu nõrga tervisega ja haiged mehed, kellest paljud surid juba enne sihtpunkti jõudmist. On täheldatud, et vastupidamisvõime oli väiksem just hästi toidetud ja suurtel ning tugevatel meestel, kelle organism ei leppinud viletsa vangitoiduga. Põhja-Siberi talvetingimustes külmusid vangid kütmata vagunites sageli ära või haigestusid viletsa riietuse tõttu raketesse haigustesse.
Esines ka teisi vangide jaoks traagilisi situatsioone. Nii on mitmed eestlastest sõjavangid, nende hulgas ka lennuväepoisid, jutustanud, kuidas nende jaamas seisnud vangiešeloni pihta avasid sõjaväerongilt käsirelvadest tule punaväelased. Sellistel juhtudel päästis vange vaid raudteelaste poolt rongi kiire väljaviimine jaamast.
Üsna tavaline oli, et vene linnade elanikud jaamades seisvaid, sõjavangidega täidetud vaguneid kividega loopisid. Nõukogude inimestele olid ka röövmõrtsukad ja vargad naši (omad), sõjavangid aga \"prokljätõje fašistõ\" (neetud fašistid). Laagrites võimutsesid blatnoid. (Platnoi - tõlkimatu väljend, mis tähistas kriminaalkurjategija seisust laagris.) Neile, sotsiaalse redeli kõige madalamal pulgal olevaile inimjätistele, oli laagris antud täielik voli. Kõik need, kellele ei meeldinud nõukogude võim, olid nende meelest fašistid. Fašist aga polnud laagris inimene. Küll oli seda aga blatnoi, sest ta oli oma. Kriminaalvangid, ehk nn. bõtoviki, kes istusid laagrites tapmiste, röövimiste ja teiste inimsusevastaste kuritegude eest, olid nõukogude korrale \"omad poisid\". Oktoobrirevolutsiooni ajal olid neil olnud suured teened nõukogude korra kehtestamisel. Kogu süsteem oli rajatud sellele, et poliitilised ja sõjavangid oleksid pidevalt kriminaalkurjategijate silma all. Need võisid teisi vange röövida ja mõnitada ning isegi tapmise puhul pitsitas laagri juhtkond silma kinni. Vene rahvasse oli pidevalt sisendatud, et kõik need, kes on võidelnud Punaarmee vastu, on fašistid, keda on vaja hävitada. Selline teadmine oli jõudnud isegi kaugel Põhja-Siberis ning kaug-idas asunud vangilaagritesse ja sellest lähtuvalt käitusid nii konvoisoldatid kui ka kriminaalvangid.
Nõukogude vangilaagrid.Valge mere ääres asunud Molotovski (nüüd Severodvinsk) laagris olid konvoisoldatiteks noored vene tüdrukud, kes olid oma jõhkruse kui vangide rafineeritud mõnitamise poolest ees isegi oma meeskolleegidest. Meesvangid, nende hulgas ka meie, noored lennuväepoisid, olime nende jaoks \"tundetud loomad\", keda võis ropult sõimata, mõnitada ja peksta, või mida iganes. Jõhkralt käitusid sõjavangidega ka Norilski laagrite konvoisoldatid, kes kohtlesid vange äärmiselt toorelt ja peksid neid igal võimalikul juhul. Konvoisoldatitest võtsid eeskuju ka laagri \"platnoid\". Samasugune olukord valitses tegelikult kõigis tollastes Venemaa sunnitöölaagrites.
Töö- ja filterlaagrites olnud sõjavange, kes olid sinna viidud ilma kohtuotsuseta, olid lindpriid ja neid koheldi kui orje. Sõjavange kasutati põhiliselt tervistkahjustavatel ja rasketes kliimatingimustes tehtavatel välitöödel. Tööpäeva pikkuseks Põhja-Siberi laagrites oli tavaliselt 10 -12 tundi. Kuna sõja järel oli kogu Venemaal puudus toiduainetest, mistõttu laagrites anti vangidele süüa vaid kaks korda päevas - hommikul ja õhtul, kusjuures toitu oli vähe ja see oli äärmiselt vilets. Nii toideti Molotovski laagris sõjavange nõgestest keedetud rokaga, kus tuhande mehe kohta oli ette nähtud 7 kg tursakala. Leiba, mis oli känkjas ja veega pooleks, anti 300 gr päevas. Oli üsna tavaline, et vangikolonnis liikudes või töökohal mehed nõrkuse tõttu minestunult maha langesid...Ka olid vangide olmetingimused äärmiselt viletsad. Barikis, kus vangid vaid ööbisid, kulges kogu elu narilaudadel. Ühe vangi kasutada oli narilaudu vaid umbes 60 sm laiuselt. Magada tuli paljastel laudadel, kuna madratseid ja magamisriideid polnud ette nähtud. Nende aset täitsid igapäevased, tööl kantavad seljariided, mis olid määrdunud ja välitöödelt tulles sageli läbimärjad. Eriti halb oli olukord seljariietega suurt kasvu meestel, kuna nende jaoks polnud vajaliku suurusega riided, mitõttu nad olid sunnitud ise toidu vastu vahetatud vanadest riidetükkidest oma riideid suuremaks tegema. Samal ajal aga võeti iga nädal laagribarakkides toimunud läbiotsimistel ära igasugused terariistad ning isegi õmblusnõelad...
Kaugel polaarvöötme taga valitses talvel tugev pakane, kus külmakraadid ulatusid kuni 50 - 55 [Norilskis isegi 63 - 65] miinuskraadini. Tavaliselt oli kogu laagri territooriumil vaid üks lahtine välikäimla, mis laagri äärmistest barakkidest asus kuni 300-400 meetri kaugusel. Seetõttu pidid kõhuhaigusesse haigestunud või seederikkega vangid öö jooksul palju kordi oma küljealuseks olnud üliriided selga panema, et läbi siberpakase käimlasse minna. Põhja-Siberisse ja polaarjoone taha viidud vangidele sai sageli saatuslikuks liigne vee ja soola tarbimine. Pideva näljatunde all kannatavad vangid lisasid juba niigi lahjale supiveele juurde vett, et niiviisi oma tühja kõhtu \"petta\". Saadud leivaviilu sisse tikiti soolateri, et kõhus \"tugevamat tunnet\" saada. See aga suurendas omakorda veevajadust ja tulemuseks oli üleüldine paistetus, mis lõppes paremal juhul invaliidistumisega, sageli aga surmaga. Norilski laagrites, kus siinkirjutaja viibis, esines 1945.-1946. aastal väga palju lahtist tuberkuloosi, millest laagri tingimustes polnud paranemist loota. Teadmata põhjusel haigestusid seal tuberkuloosi väga paljud Kuramaa kotist toodud läti sõjamehed. Lõuna-Venemaa laagrites esines sageli düsenteeriat, mis viis hauda palju vange, nende hulgas ka mitu eesti lennuväepoissi. Üsna sageli põdesid vangid vitamiinipuuduse tõttu skorbuuti ja jäid kanapimedaks.
Kuramaa \"kotis\" Punaarmee kätte vangi sattunud eesti lennuväepoisid saadeti põhiliselt Kesk-Venemaa, Vorkuta, Norilski, Leningradi oblasti ja Taga-Kaukaasia vangilaagritesse, kust neid 1946./47. aastal vabastama hakati ja Eestis asunud NKVD tööpataljonidesse teenima suunati. Laagrist vabanedes õnnestus paljudel siiski vältida tööpataljonidesse saatmist ja pääsesid kohe koju. Kuid enamus kojujõudnuist ja ka need, kes olid juba 1944. aasta septembris, Sakslaste suure taandumise ajal oma väeosast lahkunud ja koju läinud, arreteeriti hiljem ja mõisteti aastateks sunnitöölaagritesse.
Tuleb märkida, et sõjavangidena mööda Venemaa laagreid laiali pillutatud eesti lennuväepoisid viidi sinna väikeste gruppidena, tavaliselt 2 kuni 6 poissi grupis, kus nad segati teistest rahvustest vangidega. Seetõttu pole teada, kuipalju eesti lennuväepoisse sõjavangidena Venemaale viidi, aga ka seda, kui palju neist NKVD vangilaagrites hukkus.NKVD vangilaagrid 1946. a. Venemaal. Punktid kaardil tähistavad laagrite kogumit (konglomeraati). Näiteks oli Norilski Gulagis, mis kaartil on tähitatud kahe punktiga, tegelikult üle 30ne sunnitöölaagri, kus igaühes neist oli 4 kuni 7 tuhat vangi. [kliki pildil]
N. Liidu sõjavangide olukorda, kohtlemist ja elutingimusi arvestades, esines vangilaagrites, kus neid kinni peeti, eranditult kõigi Genfi konventsiooni sätete jämedat rikkumist. Kuid vaatamata sellele, et N. Liit polnud siis veel 1929. aasta sõjavangide konventsioonile alla kirjutanud (tegi seda 1949. aastal), pidi ta kuigivõrd järele andma sõja järel tugevnenud rahvusvaheliste organisatsioonide survele, mis nõudsid N. Liidult kõigi sõjavangide inimlikku kohtlemist. Teatavasti ei tunnistanud Lääneriigid Baltimaade sunniviisilist ühendamist N. Liiduga ja seepärast huvitasid rahvusvahelist kontrolli teostavaid organisatsioone eriti Balti riikidest pärit sõjavangide elutingimused ja nende olukord Nõukogude vangilaagrites. Kuna aga N. Liidus oli sõjavangide (ka teiste vangide) näol tegemist üliodava tööjõuga, mida kasutati paljude strateegiliste objektide rajamisel, siis põhjustanuks sõjavangide kiire vabastamine vaakumi odava ja mis kõige tähtsam - kvalifitseeritud tööjõu saamisel. Oli ju sõjavangide hulgas kõige erinevamate erialade esindajaid, kellest Venemaal oli suur puudus.
Sellise tööjõu säilitamiseks tegid NKVD vastavad \"organid\", kelle kompetentsi kuulus N. Liidus rajatavatele strateegilistele objektidele odava tööjõu muretsemine\", 1946. aasta kevadel ootamatu \"ratsukäigu\", vabastades laagritest 1922.-1927. aastakäigu balti rahvusest sõjavangid, mobiliseerides need sellest hetkest NKVD-le alluvatesse tööpataljonidesse. Vastavasisuline Siseasjade Rahvakomissariaadi käskkiri nr. 00336 anti Moskvas välja 19. aprillil 1946. Otsekohe alustati üle Venemaa asunud vangilaagritest nende aastakäikude eestlaste, lätlaste ja leedulaste tagasitoomist kodumaale. Loomulikult ei teadnud sõjavangid ise nende \"mobiliseerimisest\" tööpataljonidesse midagi ja nende üleandmine toimus laagrirežiimi tingimustes.
Tegelikult oli ka muutus vaid vormiline, kuna sisuliselt jätkus selle odava tööjõu sunniviisiline ja tasuta kasutamine mitmesugustel rasketel ja tervistkahjustatavatel töödel strateegilistel ehitistel ja objektidel, kuigi nüüd juba tihti punaväelase vormi riietatuna. Paremaks läks baltlastest sõjavangide olukord aga selles osas, et nüüd oldi oma kodumaa pinnal ning taastusid kontaktid kodudega.Kas unustatud põlvkond?.Nõukogude sõjavangis olnud eestlaste kohta on seni leitud vähe dokumentaalseid andmeid. Põhiline teave pärineb vangide endi avaldatud mälestustest ja kirjutistest. Kus ja kuipalju eestlastest sõjavange üldse peale sõja lõppu nõukogude vangi(filter)laagrites oli, seda on uurinud ajaloolane Erich Kaup, kelle andmetel viidi 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta jooksul Siberisse ja Kaug-Itta umbes 3000-3500, Komi ANSV-sse umbes 2000-2500, Karjala-Soome umbes 2000-2500 ja mujale N. Liidu vangilaagritesse 2000-3000 eesti sõjameest, Eestis oli umbes 1000-2000 meest.
Kuid E. Kaup’i arvates on need arvud siiski liiga tagasihoidlikud, kuid säilinud materjalidest pole paraku võimalik täpsemat pilti saada.
Venemaa lõpututel väljadel ja Siberi kaugetel lagendikel on palju vangilaagrites hukkunud eesti sõjameeste nimetuid haudu, millel ei ole ei hauatähist ega kalmukohta, kuhu saaks asetada lilleõie. Möödunud nõukogude aastatel tohtis Eestimaa vabaduse nimel hukkunud eesti sõjameest ja rindekaaslasat vaid mõttes meenutada. Ometi usuti kogu südamest, et kunagi saabub aeg, mil üle kogu meie väikese kodumaa süüdatakse küünlad ja langetatakse pead nende mälestuseks, keda pole enam meie hulgas, et kunagi kirjutatakse kuldsete tähtedega Eestimaa ajaloo lehekülgedele nende nimed, kes ränkrasketel sõjapäevadel üritasid elu hinnaga kaitsta oma kodumaad sissetungijate eest.
Teise maailmasõja sündmused on taandunud kaugele minevikku. Toonaseid raskeid sõjapäevi ning langenud lahingukaaslasi meenutavad oma suvistel kokkutulekutel, kuhu vaid haruharva ka mõni meie juhtpoliitik satub, nüüd vaid nende hallipäised sõjakaaslased. Meenutavad need, kes kodumaale raskel hetkel kutset ootamata relva järele haarasid ja oma sünnimaad taasokupeerimisega ähvardava vaenlase vastu läksid.
Nüüd, mil Eesti on taas vaba ja iseseisev, püüavad Eestile vaenulikud jõud puhuda lõkkele laimukampaaniat, süüdistades oma kodumaa vabastamise nimel võidelnud sõjamehi fašistidele kaasaaitamises ja kuritegelikku SS-organisatsiooni kuulumises. Neile sekundeerib jõudu mööda ka meie ajakirjandus. Nii ränka süüdistust ei tihanud eesti sõjamehele välja mõelda isegi KGB, karistades paljusid nende hulgast § 58-1 alusel, see tähendab \"nõukogude isamaa\" reetmise eest ehk teisisõnu - oma tõelise isamaa vabastamise nimel peetud võitluse eest.
On kurb fakt, et neid paljukannatanud mehi, kes eesti rahvale kriitilisel hetkel astusid relvaga käes vastu idast lähenevale taasokupeerimise ohule ja kellest hiljem paljud olid meie maa \"vabastajate\" vastu võitlemise pärast nõukogude režiimi poolt represseeritud, nüüd Eestile vaenulike ringkondade survel ja lääne demokraatia mõistmatuse pärast süüdistatakse selles, milles nad kunagi süüdi pole olnud.
Rohkem kui 50 aastat tegid nõukogude okupandid Eesti vabaduse nimel võidelnud sõjameestest sõjakuritegude ohvrid. Siit järeldus: tänased katsed endisi vabadusvõitlejaid fašistideks tembeldada on omaaegsete N. Liidu funktsionääride abitu katse end vassimiste abil eesti rahvale tehtud ülekohtu süüst puhtaks pesta.
Eesti sõjameeste süüdistamine fašismis on proovikiviks ka meie tänase poliitilise juhtkonna õigusalaste teadmiste ja isamaalisuse selgitamisel. Aeg näitab, kas nad lähevad provokatsioonide liimile, või jätkub neil julgust ja tahet avaldada Eesti taasokupeerinud punavägede vastu võidelnud eesti sõjameestele austust ja lugupidamist ning tänada neid mehi oma kodanikukohuse täitmise ning Eesti riigi ja rahva heaks toodud ohvrite eest.
:::::::::::::::::::::
Peale Mein Kampfi on väike kokkuvõte ka sõjavangidest NLiidus.Kõiki \"hitleri\" (kasutaja delfi blogis) poste näete te siin: http://blog.delfi.ee/blog/501
----------------
Mein Kampf osaline tõlge eesti keeles
[Rahva üle valitsemisest ja propagandast]
Rahvamass armastab rohkem võimutsejat, mitte aga seda, kes temalt midagi palub. Rahvas on rohkem rahul õpetusega, mis ei salli enda kõrval mingit muud õpetust, mitte aga igasugu liberaalsusi võimaldava õpetusega. Enamikul juhtudel rahvamass ei tea, mida teha vabadusega ning tunneb end koguni mahajäetuna. Sotsiaaldemoraatia poolsele häbitule vaimsele terrorile rahvamass ei reageeri – nagu ka inimõiguste ja vabaduste jalge alla tallamisele. Rahvas näeb vaid halastamatut jõudu ning selle elajalikult jõhkrat väljendust, mille ees ta lõppude lõpuks alistub.
Kui sotsiaaldemokraatiale vastandada tõepärasem teooria, mida viiakse ellu sama jõu ja elajaliku jõhkrusega, siis selline teooria võidab – olgu või raske võitluse tulemusel. lk 39
Relva jõuga on võimalik saavutada võit mingite vaadete või ideede üle (sõltumata sellest, kas need on tõesed või mitte) ainult sel juhul, kui kasutatav relv on inimeste käes, kes esindavad samuti atraktiivset ideed ning tervet maailmavaadet.
Paljas jõu kasutamine, mille taga ei seisa mingi suur idee, ei vii kunagi teise idee hävimiseni ning ei takista selle levimist. Sellest reeglist on vaid üks erand: kui füüsiliselt hävitatakse kõik antud idee kandjad, kõik need, kes võiksid jätkata traditsiooni. lk 142
Kõik katsed hävitada üks või teine õpetus palja jõuga, ilma ideelise aluseta, on lõppenud edutult ning tihti viinud soovitule vastupidiste tulemusteni. lk 143
Kogu kunst seisneb selles, et panna rahvas uskuma: mingi fakt leidis tõesti aset, miski on tõesti vältimatu, mingi järeldus on tõesti õige jne. Just seda lihtsat asja peab oskama teha parimal viisil. Propaganda peab rõhuma rohkem tunnetele ning kõigest vähesel määral nn mõistusele. /---/ Igasugune propaganda peab olema rahvamassile arusaadav. Propaganda tase peab vastama mõjutatava hulga kõige mahajäänumate inimeste võimetele. Mida suuremale hulgale inimestele propaganda on mõeldud, seda primitiivsem peab olema selle tase. Kui aga jutt on propagandast sõja ajal, millesse on kaasatud kogu rahvas, siis on selge, et propaganda peab olema maksimaalselt lihtne.
Mida vähem on meie propagandas nn teaduslikku ballasti, mida rohkem ta pöördub ainuüksi rahvamassi tunnetele, seda suurem on edu.
Rahva arusaamisvõime on kitsastes raamides ning hajameelsus suur. Ainuüksi seetõttu juba peab propaganda – kui soovitakse saavutada edu – piirduma üksikute punktidega ning esitama nad lühidalt, selgelt, kergelt meelde jäävate loosungite kujul, korrates kõike senikaua kuni ei ole enam mingit kahtlust, et ka kõige mahajäänum kuulaja on omandanud selle, mida tahtsime. Niipea kui loobume sellest põhimõttest ning püüame muuta propaganda mitmekülgseks, hakkab tema mõju hajuma, sest rahvamass pole võimeline kõike omandama ega meelde jätma. lk 150-151
Rahvamassi tunded on väga lihtsakoelised ja ühetüübilised. Siin ei ole kohta peeneks eristamiseks. Rahvas ütleb kas jah või ei, ta kas armastab või vihkab. Tõde või vale! Õige või ebaõige! Rahvamass arutleb sirgjooneliselt. Siin ei ole poolikust. lk 153
Ainult see organisatsioon saab mõjukaks ning suudab tõesti ellu viia suure idee, mis suhtub kõigisse teistesse liikumistesse ja veendumustesse sallimatuse ja religioosse fanatismiga, olles veendunud vaid oma vaadete õigsuses.
Nt kristluse jõud seisnes oma õpetuse fanaatilises kaitsmises, mitte aga teistsusuguste vaadetega leppimises. lk 293-294
[Rassi tähtsusest]
Tugevam peab valitsema nõrgema üle, kuid mitte paarituma tollega, mille läbi ta kaotaks osa oma elujõust. Ainult nõrgad võivad selles leida midagi hirmsat. Sellepärast nad ongi nõrgad ja piiratud inimesed. /---/ Iialgi ei kohta me rebast, kellel oleksid humaansed kavatsused hane suhtes, nii nagu ka kassi, kes sõbrustaks hiirtega. /---/ Isaste võitlus emaste pärast annab võimaluse paljuneda ainult kõige tugevamale. Võitlus suurendab antud liigi tervist ja elujõudu. Võitlus on arengufaktor.
Kui see ei oleks nii, siis lakkaks igasugune progressiivne areng üldse. Sellisel juhul toimuks vastupidine. Arvuliselt on nõrgemaid alati rohkem kui tugevaid. Kui paljunemisvõimalused oleksid võrdsed, siis mõne aja jooksul paljuneksid nõrgad sedavõrd, et tugevad kaoksid nende sekka ära. lk 239
Ajalugu tõestab, et iga aarialaste segunemine madalamate rahvastega viis selleni, et aarialased minetasid oma kultuurikandja rolli. /---/ Niisiis võib öelda, et iga rasside segunemise tulemuseks on kõrgema rassi taseme langus ning füüsiline ja vaimne regress, millega saab alguse väljasuremine. Taolisele protsessile kaasaaitamine tähendaks patustamist Kõigekõrgema Looja tahte vastu. lk 240
Meie riigis saab rassi küsimus ühiskonna põhiküsimuseks. Meie riik hakkab korrapäraselt hoolitsema rassi puhtuse eest. Ta kuulutab lapse rahva kõige suuremaks väärtuseks. Ta korraldab nii, et järeltulijad oleksid vaid kõige tervematel inimestel. Häbi väärib see, kui haiged vanemad toovad ilmale lapsi. Au väärivad need, kes loobuvad järelkasvust, kuna ei ole piisavalt terved. Teisest küljest väärib hukkamõistu, kui ei soovita lapsi, kuigi ollakse terved, sest riik vajab tervet järelkasvu. Riik esineb tuhandeaastase tuleviku kaitsja rollis ning kodanike soovid peavad olema allutatud riigi tahtele. Riik annab rahvale võimaluse kasutada kõiki tõesti suuri leiutisi ning meditsiini. Riik kuulutab järelkasvu saamise õigusest ilmajäetuks kõik need, kes on haiged või kellel on halb pärilikkus. Teisest küljest jällegi hoolitseb riik selle eest, et terved naised sünnitaksid lapsi, et nad ei seaks endale piiranguid majanduslikel kaalutlustel. Meie riik teeb lõpu praegusele kuritegelikule ükskõiksusele paljulapseliste perede suhtes. Meie riik, vastupidi, võtab endale selliste perede kaitsmise auväärse kohustuse. Meie riik hakkab hoolitsema lapse eest veel enam kui täiskasvanu eest. lk 338
Kindlasti jõuame sellise ajastuni, kus inimesed ei näe oma kõrgeimat ülesannet enam koerade, hobuste või kasside tõu parandamises, vaid selles, et luua kõrgeim inimrass. lk 339
Kuna me kuulutame leppimatu sõja marksistlikule inimeste võrdsuse põhimõttele ja hindame inimest eelkõige tema rassikuuluvuse järgi, siis tuleb meil teha sellest omad järeldused. Kuna me lähtume sellest, et otsustavat rolli mängib rass, s.t vere puhtus, siis me peame seda kriteeriumi rakendama iga inimese puhul. Nii nagu me terveid rahvaid liigitame selle järgi, millisesse rassi nad kuuluvad, nii tuleb jagada ka rahvast moodustavad inimesed. /---/ Esimene järeldus, mis siit tuleneb, on see, et iga rahva seas tuleb kindlaks teha rassi mõttes kõige väärtuslikumad elemendid, st füüsiliselt kõige tervemad ning seega kõige sobivamad paljunemiseks. /---/
Teine eristus on keerulisem. Tuleb kindlaks teha inimeste vaimsed võimed. Meie rahvusest tuleb välja valida kõige helgemad pead. Me peame garanteerima neile kõige suurema mõju meie riigis; mitte ainult sellepärast, et nii nõuab õiglus, vaid riigi huvides. lk 370-371
[Kasvatusest ja haridusest]
Meie riik vajab mitte füüsiliselt nõrkasid inimesi (olgu nad kasvõi igakülgselt haritud), vaid füüsiliselt terveid inimesi, kellel on tugev iseloom, kes on kindlameelsed ja energilised – olgugi et nende haridus pole nii laialdane. Kui rahva moodustaksid ainult teadlased ja kui need oleksid veel füüsiliselt mandunud, tahtejõuetud ning kummardaksid patsifismi jumalat, siis taolise rahva kohta võiks juba ette öelda: see rahvas ei valluta taevast, ta ei suuda garanteerida endale isegi maa peal väärilist elu. Raskes võitluses, kus otsustatakse inimeste ja rahvaste saatus, jääb kaotajaks mitte see, kellel on vähem teadmisi, vaid see, kes on nõrgem ja kes ei oska teha praktilisi järeldusi sellest (olgugi) vähesest, mida ta teab. Lõppude lõpuks on ka siin tarvis silmas pidada teatud proportsioone: füüsilise tervise ja teadmiste vahel peab valitsema harmoonia. Närtsinud keha ei muutu meeldivaks – olgu seal või kõige poeetilisem vaim. Inimesed ei arendaks kunagi oma vaimseid võimeid, kui see muudaks neid nõrgaks ja tahtejõuetuks. Kreeka iluideaal sellepärast ongi surematu, et selles ühitus füüsiline ilu hinge suursugususega ja vaimu avarusega. lk 342
Meie riigis peab kool palju enam tähelepanu pöörama kehalisele kasvatusele. Noori ajusid ei ole vaja koormata sellise ballastiga, nagu seda tehakse praegu. Kogemus näitab, et nn kooliteadmiste tohutust hulgast omandatakse vaid väike osa ning seegi on tavaliselt mitte kõige olulisem osa. Praeguste õppeasutuste kasvandikel ei ole mingit võimalust eraldada tähtsat vähetähtsast ning lõppude lõpuks jäävad neile meelde vaid teisejärgulised detailid. Kui praegustes õppekavades on kehalist kasvatust vaid kaks tundi nädalas – tehes ta koguni vabatahtlikuks – siis see on mingi arusaamatus. Meie peame asja korraldama nii, et iga noor inimene pühendaks iga päev vähemalt ühe tunni hommikul ning ühe tunni õhtul kõikvõimalike spordiliikidele ja kehaliste harjutustele. lk 342-343
Riietus peab teenima noorsoo kasvatamise üldeesmärki. See noormees, kes suvel kõnnib ringi nagu kubujuss, ei täida oma füüsilise karastamise kohustust. Me peame kasvatama noores inimeses teatud enesearmastust ja ütleme kohe otse, kartmata nimetada asju nende õigete nimedega, teatud edevust. Tarvis on vaid, et see poleks edevus, mille tõttu inimene ostab endale ilusad riided mida teised osta ei saa; see peab olema edevus omada ilusat keha, mis on kõigile soovi korral jõukohane. /---/ Rahvus on huvitatud sellest, et abielluksid ilusate kehadega inimesed, sest ainult nii saab tagada tõesti ilusa järelkasvu. lk 345
Meie armee on patriootilise kasvatuse kõrgeim kool, seal ei õpetata sõdureid ainult marssima. Noorsõdur õpib sõjaväes kasutama talle ette nähtud relva. Samal ajal valmistab armee teda ette ka tulevaseks eluks. Peamine, mida armee noorele sõdurile annab, on see, mida peeti kõige tähtsamaks juba vanas armees: selles koolis saavad noormeestest tõelised mehed. Selles koolis õpib meie noorsugu mitte ainult kuulekust ja distsipliini, vaid ka käskimist. Armees õpib noor sakslane vaikima mitte ainult siis, kui teda laidetakse õiglaselt, vaid ka siis, kui ta peab kuulma ebaõiglasi etteheiteid.
Armees peab kasvama noormehe enesekindlus, meeskonnavaim, süvenema usk oma rahvuse võitmatusse.
Armeeteenistuse lõppedes antakse noorele sakslasele kaks dokumenti: esiteks, kodanikudiplom, mis annab õiguse ühiskondlikuks tegevuseks, ning, teiseks, tõend füüsilise tervise kohta, mis annab õiguse abielluda.
Analoogiliselt poiste kasvatusega tuleb korraldada ka tüdrukute kasvatus. Ka siin peab raskuskese olema eelkõige füüsilisel arendamisel ning alles siis moraalsel kasvatamisel. Puhtal kujul kooliharidus seisab kolmandal koha. Naissoo kasvatamise peamiseks ülesandeks on valmistada ette tõelisi emasid. lk 346-347
Tähtsuselt alles teine on iseloomu kasvatamine. Inimese peamised iseloomujooned on sünnipärased. Egoistina sündinu ka jääb egoistiks. Idealistina sündinu samasuguseks idealistiks jääbki. Kuid tuleb arvestada sellega, et on millioneid inimesi, kelle iseloomujooned ei ole nii selgepiirilised. Sünnipärane kurjategija muidugi jääbki kurjategijaks. Samas aga võivad paljudest kuritegelike kalduvustega inimestest tänu õigele kasvatusele saada ausad inimesed ning väärtuslikud ühiskonna liikmed. Sarnaselt aga võivad paljud kõikuva iseloomuga inimesed halva kasvatuse tõttu lõplikult halvale teele sattuda. lk 347
Ustavus, truudus, valmidus eneseohverduseks, oskus vaikida – need on voorused, mida vajab suurrahvas. Selliste omaduste süstemaatiline kasvatamine koolis on tunduvalt tähtsam kui paljugi sellest, mis praegu täidab õppeprogramme. Sama tähtis on võõrutada lapsi pisarsilmsetest kaebustest, pidevast virisemisest jms. Meie kool peab kasvatama lastes mõtteviisi, et vajadusel on tarvis osata vaikides taluda kannatusi. lk 348
Mis puutub aga puhtal kujul kooliharidust, mida praegu nii tähtsaks peetakse, siis meie riik teeb siin teatud muudatused. Need muudatused seisnevad kolmes punktis.
Esiteks, noore inimese aju ei tohi koormata asjadega, millest 95% on talle kasutud ning mis seetõttu ununevad kiiresti. Ülesanne seisneb selles, et anda igale õpilasele kasvõi väike, kuid kõige tähtsam hulk teadmisi, mida ta tulevases elus tõesti vajab ning mida ta saab rakendada ühiskonnale kasulikul viisil. Seda me aga ei saa teha, kui me lihtsalt koormaksime noort inimest tohutu hulga materjaliga, millest kõige olulisemat osa ta ei ole võimeline meelde jätma. Täiesti arusaamatu on, miks on millionid inimesed kulutanud aastaid kahe või kolme võõrkeele õppimisele. Tegelikult ju kasutab vaid väga väike osa inimestest keelelisi oskusi elus. Valdav enamus aga lihtsalt unustab õpitu. Sajast tuhandest õpilasest, kes on õppinud, ütleme, prantsuse keelt, leiavad vaid kaks tuhat sellele oskusele mingit rakendust. Ülejäänud 98 tuhat aga ei vaja seda oskust kunagi. Mida see tähendab? Ainult seda, et kahe tuhande inimese pärast, kellele need teadmised on vajalikud, vaevavad 98 tuhat ennast ilmaasjata ning raiskavad kallist aega. /---/ Need, kellele on vajalik võõrkeelte õppimine, õpiksid neid omal valikul. lk 352-353
Teiseks teeb meie riik järgmise muudatuse. Meie ajal on täies jõus materialism ning üha rohkem tähelepanu pööratakse täppisteadustele – matemaatikale, füüsikale, keemiale jne. Muidugi, ajastul, mil valitseb tehnika, ei saa ilma nendeta läbi. Kuid oleks väga ohtlik, kui üldharidus piirdukski vaid nende ainetega. Rahvuse kasvatamine ei tohi tugineda materialismile; rahvuse kasvatamine peab lähtuma idealismist. Üldharidus meie riigis peab olema eelkõige humanitaarne ning andma vaid aluse edasiseks erihariduseks. Toimides teisiti me jääksime ilma neist väärtustest, mis rahvuse üldisi huvisid silmas pidades on palju olulisemad kui ükskõik millised tehnilised või erialased teadmised. Ajaloo vallas ei tohi me mingil juhul loobuda antiikmaailma tundmaõppimisest. /---/ Erialased teadmised sattuvad meie ajal üha enam ja enam mammona orjusesse ning just seetõttu on meil vastukaaluna tarvis säilitada üldhariduse idealistlikud alused. Me peame kõikjal tõestama, et tööstuse ja tehnika, kaubanduse ja käsitöö õitseng saab kesta vaid seni, kuni ühiskond tervikuna on kantud idealismi vaimust. Sellise õitsengu tegelikuks eelduseks saab olla mitte materialistlik egoism, vaid idealistlik altruism, inimeste valmidus ohverdada oma isiklikud huvid ühiskonna nimel. lk 354
Kolmandaks, meie riik kasutab ka teadust rahvusliku uhkuse arengu huvides. Just sellest vaatenurgast õpetatakse mitte ainult üldajalugu, vaid ka kogu kultuuri ajalugu. Meie leiutajat me ei austa mitte lihtsalt kui leiutajat, vaid kui sakslast, meie rahva poega. Me õpetame austama igas suurkujus ka suure rahva poega. lk 356
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::: :::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
SÕJAVANGID N.LIIDUS
postitas hitler - R, 2006-01-27 12:11
Filterlaagrid. Sakslaste taandumine Eestist 1944. aasta septembris ja Saksamaa kapituleerumine ning sõja lõpp 1945. aasta mais põhjustasid tuhandetele eesti sõjameestele, sealhulgas ka eesti lennuväepoistele ränki katsumusi, mis hiljem said määravaks nende edasise elusaatuse kujunemisel. Ees ootasid Venemaa sõjavangi- ja filterlaagrid. Paljudel aga vanglad ja karistuse kandmine sunnitöölaagrites. Õnn sai osaks vaid neile, kellel avanes võimalus end Saksamaal lääneliitlaste kätte vangi anda. Kuid ka see võimalus oli seotud ohuga, saada lääneliitlaste poolt N. Liidule välja antud. Ja nii ka sündis. Pärast sõda nõudis Stalin lääneliitlastelt, et need annaksid välja ka kõik need N. Liidu poolt okupeeritud maade kodanikud, kes ei taha oma kodumaale tagasi pöörduda. Ja demokraatlik Lääs andis välja 1,5 miljonit inimest. Mitte ei andnud, vaid sundis jõuga... Briti sõdurid andsid kõik, kes ei tahtnud N. Liidu surmalaagritesse minna Stalinile hävitamiseks välja jõuga. Alles nüüd, aastakümneid hiljem on see teatavaks saanud. Eriti raskeks kujunes saatus neil eesti sõjameestel, kes sattusid tšehhi punaste kätte. Tšehhid tapsid üle 500 eestlase. Saksamaal, Kuramaa \"kotis\" ja mujal väljaspool Eestit peale sõja lõppu Punaarmee kätte sattunud sõjamehed anti üle kurikuulsale Punaarmee vastuluure organisatsioonile SMERTŠ. Et välja selgitada iga nõukogude korra vastu astunu sõjamehe \"süü\" suurus, pidid need esmalt läbima ülekuulamiste kadalipu, kus ülekuulajaiks olid punaarmee vastuluure SMERTŠ töötajad. Peale sõja lõppu Punaarmee kätte vangi langenud balti rahvustest sõjamehi ei käsitletud mitte sõjavangidena, vaid kui repatrieerunuid, kes olid nõukogude kodanikena Saksa relvajõududest N. Liitu repatreerunud (!). Peale SMERTŠi poolt ülekuulamisi anti need \"repatreerunud\" üle NKVD-le, kes need siis Siberisse mõnda NKVD-le allunud laagrisse saatis. Seal algas ülekuulamiste teine voor, kusjuures NKVD tegi antud isiku kohta järelpärimisi ka tema endisest elukohast, et välja selgitada, kas seal ei ole antud isiku kohta kompromiteerivaid materjale. Nii toimus see kõigi Kuramaa \"kotis\" Punaarmee kätte jäänud eestlaste, lätlaste ja leedulastega.
Rahvusvaheline Genfi IV konventsioon keelab okupeeritud maa kodanike arreteerimise, jälitamise või karistamise selle eest, mida nad olid teinud, kirjutanud või öelnud enne maa okupeerimist. Samuti keelab see konventsioon süüdistatavat või süüdimõistetut okupeeritud maalt välja viia. Sõjavange ei seo neid kinnipidava riigiga mitte ükski kohustus ega truudusevanne.
Peale sõja lõppu loodi N. Liidus sõjavangide ja interneeritute kinnipidamiseks 267 laagrit 2112 osakonnaga ja 392 tööpataljoni. Kuna sõjavangide laagrid ei kuulunud GULAG-i koosseisu, ei saadetud sinna sakslaste poolel võidelnud ja interneeritud nõukogude kodanikke. Viimased saadeti kõik NKVD-le allunud GULAG-i. Eesti sõjamehi võis kohata nii üksikult kui ka väiksemates ja suuremates gruppides peaaegu kõigis neis vangilaagrites üle terve N. Liidu. Põhiliselt saadeti Balti rahvastest sõjavange neisse Venemaa piirkondadesse, kus nõuti ränkrasket füüsilist tööd või kus töötingimused olid tervistkahjustavad. Samal ajal olid eestlastest (aga ka läti ja leedu) sõjavangid oma osavate töökäte ja laialdaste teadmiste poolest nõutud tööorjad nii kaevandustes, ehitustel, tehastes kui ka metsatööl ja mujal. Kuhu üks või teine vang konkreetselt sattus, olenes täielikult juhusest ja sageli ka sellest, kus ja millistel asjaoludel ta vangi sattus.
N. Liidu karistuspoliitika nägi ette vähemusrahvustest sõjavangide saatmise võimalikult kaugele oma alalisest elukohast ja rahvusterritooriumist. See kehtis ka kõigi Saksa poolel võidelnud eestlaste, lätlaste ja leedulaste kohta, kuna teenimist Saksa sõjaväes võrdsustati \"kodumaa\" reetmisega. Relvaga \"töörahva võimu\" vastu võidelnud \"fašiste\" karistati karmilt ja sageli pidid selle eest karistust kandma ka nende perekonnaliikmed.
Nagu nüüd avanenud arhiividokumentidest nähtub, oli pärast sõda Eestis asunud vangilaagrites eestlastest sõjavange väga vähe. Nii näiteks oli Narva vangilaagris nr. 206 seisuga 1. juuli 1945 kokku 4759 vangi. Nende hulgas oli aga ainult kolm leedulast, kaks lätlast ja ainult üks eestlane.
Ühes Eesti suurimas - Ahtme sõjavangide laagris nr. 135 - oli seisuga 31. juuli 1945 kokku 6251 sõjavangi. Nende hulgas 4013 sakslast, 987 poolakat, 283 austerlast, 277 tšehhi, 251 prantslast ja 149 ungarlast. Väiksemal arvul oli selles laagris veel rumeenlasi, jugoslaavlasi, hispaanlasi, taanlasi, inglasi ja teisi rahvusi. Kuid samal ajal oli seal vaid kolm leedulast, üks lätlane ja mitte ühtegi eestlast.Vangiešelonid Siberisse.Üheks rängemaks ja raskemaks etapiks kõigi nõukogude vangide, sealhulgas ka sõjavangide elus oli nende transportimine kaugetesse Siberi, Kesk-, või Lõuna-Venemaa vangilaagritesse. Vange veeti viimase võimaluseni täis topitud trellitatud ja umbsetes loomavagunites või pimedates laevatrümmides, kus kuumadel suvepäevadel ei jätkunud õhku, rääkimata juba pidevalt piinavast janust ja äärmiselt viletsast toidust.
Trellitatud loomavagunitesse, kuhu oli sisse ehitatud kolmekordsed narid, topiti reeglina 50-60 vangi, kus igale jagus naril vaid 40-50 sm lamamisruumi. Tavaliselt paigutati koos poliitiliste- ja sõjavangidega samasse loomavagunisse ka grupp platnoisid (kriminaalkurjategijaid), kes seal võimu enda kätte võtsid, röövides teistelt vangidelt jõuga ära nii toidu kui ka nende paremad riided. Viimased andsid röövijad tavaliselt konvoi soldatitele, kelle soosimisel platnoid vagunites tegutsesid.
Kuna rongiešelonid vangidega liikusid raudteedel väga aeglaselt, tehes jaamades sageli pikki peatusi, kulus nende sihtpunkti jõudmiseks sageli nädalaid või isegi kuid. Vangiešelonides valitsenud ebainim- likele tingimustele ei pidanud vastu nõrga tervisega ja haiged mehed, kellest paljud surid juba enne sihtpunkti jõudmist. On täheldatud, et vastupidamisvõime oli väiksem just hästi toidetud ja suurtel ning tugevatel meestel, kelle organism ei leppinud viletsa vangitoiduga. Põhja-Siberi talvetingimustes külmusid vangid kütmata vagunites sageli ära või haigestusid viletsa riietuse tõttu raketesse haigustesse.
Esines ka teisi vangide jaoks traagilisi situatsioone. Nii on mitmed eestlastest sõjavangid, nende hulgas ka lennuväepoisid, jutustanud, kuidas nende jaamas seisnud vangiešeloni pihta avasid sõjaväerongilt käsirelvadest tule punaväelased. Sellistel juhtudel päästis vange vaid raudteelaste poolt rongi kiire väljaviimine jaamast.
Üsna tavaline oli, et vene linnade elanikud jaamades seisvaid, sõjavangidega täidetud vaguneid kividega loopisid. Nõukogude inimestele olid ka röövmõrtsukad ja vargad naši (omad), sõjavangid aga \"prokljätõje fašistõ\" (neetud fašistid). Laagrites võimutsesid blatnoid. (Platnoi - tõlkimatu väljend, mis tähistas kriminaalkurjategija seisust laagris.) Neile, sotsiaalse redeli kõige madalamal pulgal olevaile inimjätistele, oli laagris antud täielik voli. Kõik need, kellele ei meeldinud nõukogude võim, olid nende meelest fašistid. Fašist aga polnud laagris inimene. Küll oli seda aga blatnoi, sest ta oli oma. Kriminaalvangid, ehk nn. bõtoviki, kes istusid laagrites tapmiste, röövimiste ja teiste inimsusevastaste kuritegude eest, olid nõukogude korrale \"omad poisid\". Oktoobrirevolutsiooni ajal olid neil olnud suured teened nõukogude korra kehtestamisel. Kogu süsteem oli rajatud sellele, et poliitilised ja sõjavangid oleksid pidevalt kriminaalkurjategijate silma all. Need võisid teisi vange röövida ja mõnitada ning isegi tapmise puhul pitsitas laagri juhtkond silma kinni. Vene rahvasse oli pidevalt sisendatud, et kõik need, kes on võidelnud Punaarmee vastu, on fašistid, keda on vaja hävitada. Selline teadmine oli jõudnud isegi kaugel Põhja-Siberis ning kaug-idas asunud vangilaagritesse ja sellest lähtuvalt käitusid nii konvoisoldatid kui ka kriminaalvangid.
Nõukogude vangilaagrid.Valge mere ääres asunud Molotovski (nüüd Severodvinsk) laagris olid konvoisoldatiteks noored vene tüdrukud, kes olid oma jõhkruse kui vangide rafineeritud mõnitamise poolest ees isegi oma meeskolleegidest. Meesvangid, nende hulgas ka meie, noored lennuväepoisid, olime nende jaoks \"tundetud loomad\", keda võis ropult sõimata, mõnitada ja peksta, või mida iganes. Jõhkralt käitusid sõjavangidega ka Norilski laagrite konvoisoldatid, kes kohtlesid vange äärmiselt toorelt ja peksid neid igal võimalikul juhul. Konvoisoldatitest võtsid eeskuju ka laagri \"platnoid\". Samasugune olukord valitses tegelikult kõigis tollastes Venemaa sunnitöölaagrites.
Töö- ja filterlaagrites olnud sõjavange, kes olid sinna viidud ilma kohtuotsuseta, olid lindpriid ja neid koheldi kui orje. Sõjavange kasutati põhiliselt tervistkahjustavatel ja rasketes kliimatingimustes tehtavatel välitöödel. Tööpäeva pikkuseks Põhja-Siberi laagrites oli tavaliselt 10 -12 tundi. Kuna sõja järel oli kogu Venemaal puudus toiduainetest, mistõttu laagrites anti vangidele süüa vaid kaks korda päevas - hommikul ja õhtul, kusjuures toitu oli vähe ja see oli äärmiselt vilets. Nii toideti Molotovski laagris sõjavange nõgestest keedetud rokaga, kus tuhande mehe kohta oli ette nähtud 7 kg tursakala. Leiba, mis oli känkjas ja veega pooleks, anti 300 gr päevas. Oli üsna tavaline, et vangikolonnis liikudes või töökohal mehed nõrkuse tõttu minestunult maha langesid...Ka olid vangide olmetingimused äärmiselt viletsad. Barikis, kus vangid vaid ööbisid, kulges kogu elu narilaudadel. Ühe vangi kasutada oli narilaudu vaid umbes 60 sm laiuselt. Magada tuli paljastel laudadel, kuna madratseid ja magamisriideid polnud ette nähtud. Nende aset täitsid igapäevased, tööl kantavad seljariided, mis olid määrdunud ja välitöödelt tulles sageli läbimärjad. Eriti halb oli olukord seljariietega suurt kasvu meestel, kuna nende jaoks polnud vajaliku suurusega riided, mitõttu nad olid sunnitud ise toidu vastu vahetatud vanadest riidetükkidest oma riideid suuremaks tegema. Samal ajal aga võeti iga nädal laagribarakkides toimunud läbiotsimistel ära igasugused terariistad ning isegi õmblusnõelad...
Kaugel polaarvöötme taga valitses talvel tugev pakane, kus külmakraadid ulatusid kuni 50 - 55 [Norilskis isegi 63 - 65] miinuskraadini. Tavaliselt oli kogu laagri territooriumil vaid üks lahtine välikäimla, mis laagri äärmistest barakkidest asus kuni 300-400 meetri kaugusel. Seetõttu pidid kõhuhaigusesse haigestunud või seederikkega vangid öö jooksul palju kordi oma küljealuseks olnud üliriided selga panema, et läbi siberpakase käimlasse minna. Põhja-Siberisse ja polaarjoone taha viidud vangidele sai sageli saatuslikuks liigne vee ja soola tarbimine. Pideva näljatunde all kannatavad vangid lisasid juba niigi lahjale supiveele juurde vett, et niiviisi oma tühja kõhtu \"petta\". Saadud leivaviilu sisse tikiti soolateri, et kõhus \"tugevamat tunnet\" saada. See aga suurendas omakorda veevajadust ja tulemuseks oli üleüldine paistetus, mis lõppes paremal juhul invaliidistumisega, sageli aga surmaga. Norilski laagrites, kus siinkirjutaja viibis, esines 1945.-1946. aastal väga palju lahtist tuberkuloosi, millest laagri tingimustes polnud paranemist loota. Teadmata põhjusel haigestusid seal tuberkuloosi väga paljud Kuramaa kotist toodud läti sõjamehed. Lõuna-Venemaa laagrites esines sageli düsenteeriat, mis viis hauda palju vange, nende hulgas ka mitu eesti lennuväepoissi. Üsna sageli põdesid vangid vitamiinipuuduse tõttu skorbuuti ja jäid kanapimedaks.
Kuramaa \"kotis\" Punaarmee kätte vangi sattunud eesti lennuväepoisid saadeti põhiliselt Kesk-Venemaa, Vorkuta, Norilski, Leningradi oblasti ja Taga-Kaukaasia vangilaagritesse, kust neid 1946./47. aastal vabastama hakati ja Eestis asunud NKVD tööpataljonidesse teenima suunati. Laagrist vabanedes õnnestus paljudel siiski vältida tööpataljonidesse saatmist ja pääsesid kohe koju. Kuid enamus kojujõudnuist ja ka need, kes olid juba 1944. aasta septembris, Sakslaste suure taandumise ajal oma väeosast lahkunud ja koju läinud, arreteeriti hiljem ja mõisteti aastateks sunnitöölaagritesse.
Tuleb märkida, et sõjavangidena mööda Venemaa laagreid laiali pillutatud eesti lennuväepoisid viidi sinna väikeste gruppidena, tavaliselt 2 kuni 6 poissi grupis, kus nad segati teistest rahvustest vangidega. Seetõttu pole teada, kuipalju eesti lennuväepoisse sõjavangidena Venemaale viidi, aga ka seda, kui palju neist NKVD vangilaagrites hukkus.NKVD vangilaagrid 1946. a. Venemaal. Punktid kaardil tähistavad laagrite kogumit (konglomeraati). Näiteks oli Norilski Gulagis, mis kaartil on tähitatud kahe punktiga, tegelikult üle 30ne sunnitöölaagri, kus igaühes neist oli 4 kuni 7 tuhat vangi. [kliki pildil]
N. Liidu sõjavangide olukorda, kohtlemist ja elutingimusi arvestades, esines vangilaagrites, kus neid kinni peeti, eranditult kõigi Genfi konventsiooni sätete jämedat rikkumist. Kuid vaatamata sellele, et N. Liit polnud siis veel 1929. aasta sõjavangide konventsioonile alla kirjutanud (tegi seda 1949. aastal), pidi ta kuigivõrd järele andma sõja järel tugevnenud rahvusvaheliste organisatsioonide survele, mis nõudsid N. Liidult kõigi sõjavangide inimlikku kohtlemist. Teatavasti ei tunnistanud Lääneriigid Baltimaade sunniviisilist ühendamist N. Liiduga ja seepärast huvitasid rahvusvahelist kontrolli teostavaid organisatsioone eriti Balti riikidest pärit sõjavangide elutingimused ja nende olukord Nõukogude vangilaagrites. Kuna aga N. Liidus oli sõjavangide (ka teiste vangide) näol tegemist üliodava tööjõuga, mida kasutati paljude strateegiliste objektide rajamisel, siis põhjustanuks sõjavangide kiire vabastamine vaakumi odava ja mis kõige tähtsam - kvalifitseeritud tööjõu saamisel. Oli ju sõjavangide hulgas kõige erinevamate erialade esindajaid, kellest Venemaal oli suur puudus.
Sellise tööjõu säilitamiseks tegid NKVD vastavad \"organid\", kelle kompetentsi kuulus N. Liidus rajatavatele strateegilistele objektidele odava tööjõu muretsemine\", 1946. aasta kevadel ootamatu \"ratsukäigu\", vabastades laagritest 1922.-1927. aastakäigu balti rahvusest sõjavangid, mobiliseerides need sellest hetkest NKVD-le alluvatesse tööpataljonidesse. Vastavasisuline Siseasjade Rahvakomissariaadi käskkiri nr. 00336 anti Moskvas välja 19. aprillil 1946. Otsekohe alustati üle Venemaa asunud vangilaagritest nende aastakäikude eestlaste, lätlaste ja leedulaste tagasitoomist kodumaale. Loomulikult ei teadnud sõjavangid ise nende \"mobiliseerimisest\" tööpataljonidesse midagi ja nende üleandmine toimus laagrirežiimi tingimustes.
Tegelikult oli ka muutus vaid vormiline, kuna sisuliselt jätkus selle odava tööjõu sunniviisiline ja tasuta kasutamine mitmesugustel rasketel ja tervistkahjustatavatel töödel strateegilistel ehitistel ja objektidel, kuigi nüüd juba tihti punaväelase vormi riietatuna. Paremaks läks baltlastest sõjavangide olukord aga selles osas, et nüüd oldi oma kodumaa pinnal ning taastusid kontaktid kodudega.Kas unustatud põlvkond?.Nõukogude sõjavangis olnud eestlaste kohta on seni leitud vähe dokumentaalseid andmeid. Põhiline teave pärineb vangide endi avaldatud mälestustest ja kirjutistest. Kus ja kuipalju eestlastest sõjavange üldse peale sõja lõppu nõukogude vangi(filter)laagrites oli, seda on uurinud ajaloolane Erich Kaup, kelle andmetel viidi 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta jooksul Siberisse ja Kaug-Itta umbes 3000-3500, Komi ANSV-sse umbes 2000-2500, Karjala-Soome umbes 2000-2500 ja mujale N. Liidu vangilaagritesse 2000-3000 eesti sõjameest, Eestis oli umbes 1000-2000 meest.
Kuid E. Kaup’i arvates on need arvud siiski liiga tagasihoidlikud, kuid säilinud materjalidest pole paraku võimalik täpsemat pilti saada.
Venemaa lõpututel väljadel ja Siberi kaugetel lagendikel on palju vangilaagrites hukkunud eesti sõjameeste nimetuid haudu, millel ei ole ei hauatähist ega kalmukohta, kuhu saaks asetada lilleõie. Möödunud nõukogude aastatel tohtis Eestimaa vabaduse nimel hukkunud eesti sõjameest ja rindekaaslasat vaid mõttes meenutada. Ometi usuti kogu südamest, et kunagi saabub aeg, mil üle kogu meie väikese kodumaa süüdatakse küünlad ja langetatakse pead nende mälestuseks, keda pole enam meie hulgas, et kunagi kirjutatakse kuldsete tähtedega Eestimaa ajaloo lehekülgedele nende nimed, kes ränkrasketel sõjapäevadel üritasid elu hinnaga kaitsta oma kodumaad sissetungijate eest.
Teise maailmasõja sündmused on taandunud kaugele minevikku. Toonaseid raskeid sõjapäevi ning langenud lahingukaaslasi meenutavad oma suvistel kokkutulekutel, kuhu vaid haruharva ka mõni meie juhtpoliitik satub, nüüd vaid nende hallipäised sõjakaaslased. Meenutavad need, kes kodumaale raskel hetkel kutset ootamata relva järele haarasid ja oma sünnimaad taasokupeerimisega ähvardava vaenlase vastu läksid.
Nüüd, mil Eesti on taas vaba ja iseseisev, püüavad Eestile vaenulikud jõud puhuda lõkkele laimukampaaniat, süüdistades oma kodumaa vabastamise nimel võidelnud sõjamehi fašistidele kaasaaitamises ja kuritegelikku SS-organisatsiooni kuulumises. Neile sekundeerib jõudu mööda ka meie ajakirjandus. Nii ränka süüdistust ei tihanud eesti sõjamehele välja mõelda isegi KGB, karistades paljusid nende hulgast § 58-1 alusel, see tähendab \"nõukogude isamaa\" reetmise eest ehk teisisõnu - oma tõelise isamaa vabastamise nimel peetud võitluse eest.
On kurb fakt, et neid paljukannatanud mehi, kes eesti rahvale kriitilisel hetkel astusid relvaga käes vastu idast lähenevale taasokupeerimise ohule ja kellest hiljem paljud olid meie maa \"vabastajate\" vastu võitlemise pärast nõukogude režiimi poolt represseeritud, nüüd Eestile vaenulike ringkondade survel ja lääne demokraatia mõistmatuse pärast süüdistatakse selles, milles nad kunagi süüdi pole olnud.
Rohkem kui 50 aastat tegid nõukogude okupandid Eesti vabaduse nimel võidelnud sõjameestest sõjakuritegude ohvrid. Siit järeldus: tänased katsed endisi vabadusvõitlejaid fašistideks tembeldada on omaaegsete N. Liidu funktsionääride abitu katse end vassimiste abil eesti rahvale tehtud ülekohtu süüst puhtaks pesta.
Eesti sõjameeste süüdistamine fašismis on proovikiviks ka meie tänase poliitilise juhtkonna õigusalaste teadmiste ja isamaalisuse selgitamisel. Aeg näitab, kas nad lähevad provokatsioonide liimile, või jätkub neil julgust ja tahet avaldada Eesti taasokupeerinud punavägede vastu võidelnud eesti sõjameestele austust ja lugupidamist ning tänada neid mehi oma kodanikukohuse täitmise ning Eesti riigi ja rahva heaks toodud ohvrite eest.
:::::::::::::::::::::
Kommentaar