Elasin infosulus ja vaatasin alles täna mängu, teadmata tulemust, järele. Ütleme nii, et sõnadega on raske seda thrillerit kirjeldada. Seda pidi ikka oma silmaga nägema!
Koha esimestel minutil imeti okkvärav endale, mis tähendas, et sel hetkel oli juba kolme vaja, aga 9. minutiks saadi neist juba kaks tagasi, kui esmalt koperdas Mitroglou temale omaselt vastase kaitsja abiga palli Leipzigi võrku ja minutid hiljem tegi Sarr kontrast juba 2-1, kui Sanson suutis esmalt kaks korda vastaste väravavahile pihta lüüa, kuid seejärel Sarri löögile Gulacsi enam reageerida ei jõudnud. Vahepeal käis pall veel Gulacsi valvatavas väravas ära Payeti kauglöögist, mis siiski kahjuks jäi lugemata, kuna eelnenud olukorras suutis Mitroglou vastaste kaitsja pikali maadelda. 38. minutil siiski kolmandanu jõuti, kui taas oli aktsioonis Payet, kelle karistuslöök leidis kastis üsna vabaks unustatud Thauvini, kes rahulikult palli jalaga võrku toimetas. Nii ka avapoolaeg lõppes.
Teine poolaeg algas pisut sarnaselt teisele, ehk külaliste ootamatu väravaga, mis taas oleks sel hetkel Leipzigi edasi viinud, kui Keita ja Augustin kombineerisid kenasti meite karistusalas ja endine Pariisi mees Augustin sai palli üsna segamatult Pelele püüdmatult väravavõrku keerutada. Augustin muidugi cnutilikult hõõrus seda ka endise PSG mehena kodufännidele nina alla, tähisades väravat näpp suu ees Velodrome`i publikule vaikimise märgiks, kuid õnneks viimane sõna jäi siiski Marseille` meestele ja Augustin oli see, kes pidi silmad vett täis kodupoole lonkima. 60. minutil sai lõpuks üleplatsimees Payet ka oma teenitud värava kirja, kui "tantsis" osavalt paarist Leipzigi kaitsjast mööda vastaste karistusalla ja lõi palli külmavereliselt värava ristnurka, tehes seisuks 4-2. Päris lõpuminutitel jäädi seisust tulenevalt oodatult surve alla ja päris viimasel minutil, kui Leipzig teenis nurgalöögi, kupatati ka vastaste väravavaht Gulacsi OM-i karistusalla, kuid nurgalöök mängiti nii ebaõnnestunult lahti, et Mitroglou võitis palli kodustele, kes toimetas selle Lopezile (või oli see Sanson?), kes omakorda leidis väsimatu Sakai, kes sai pea poolelt väljakult palli rahulikult tühja võrku lükata ja kindlustada sellega ka Marseille esimese Euroopa sarjade poolfinaali koha pärast 2004. aastat, kui lõpuks ka EL-i eelkäia UEFA karika finaali jõuti, kus küll kahjuks tuli Valencia nappi paremust tunnistada.
Sel korral tuleb finaali pääsemiseks siis veel RB Leipzigi farmklubi RB Salzburg alistada, kellega mäletatavasti kohtuti ka alagrupiturniiril ja siis jäi saldo nende vastu negatiivseks, ehk võõrsil saadi minimaalse tulemusega tappa ja kodus lepiti väravateta viiki. Kuigi emb-kumb Atletico või Arsenal oleks olnud paberil valusam vastane, siis meeskond, kes siin järjest lülitas konkurentsist Real Sociedadi, Dortmundi ja viimati raskest seisust Lazio, ja kellele OM ise on sel hooajal juba korra kaotanud, ei ole kindlasti kerge vastane. Esimene kohtumine peetakse siis Velodrome'il 26. aprillil ja teine nädal hiljem Austrias. Ise oleks sel korral isegi vastupidist varianti eelistanud, sest nagu Austerlased eile Lazio vastu näitasid, siis võitluslikusest ja usust neil kodus puudi ei jää, kui 2-4 kaotusseisust end välja võideldi. Marseille mehed muidugi tõestasid seda eile ka ise, et neilgi ei jäe. Igal juhul on põnevat heitlust oodata. Finaali jõudmine oleks üliäge ja veelgi ägedam ja magusam oleks see ainukene klubi karikakapist puudu olev karikas just Lyoni kodustaadionil taskusse panna. Unistada vahel võib aga favoriidi koorem, selle paari võitjast olenemata, langeb ikkagi teise poolfinaali paari parimale.
Eilse juurde tagasi tulles, siis kiitusid muidugi kõigile, kaasa arvatud tõesti 12ndale mehele - kodupublikule, keda erinevate andmete kohaselt oli staadionil ligi 62,000, ja kes kogu mängu vältel väsimatult kaasa elasid, olenemata tulemuses, aga eraldi tooks välja lisaks Payetile välja, noored Max Lopezi, Kamara ja veel ka Mitroglou ning väsimatu samurai Hiroki Sakai, kelle värav lõpus oli absoluutne kirss tordil. Lopez ja keskkaitses Kamara mängisid nagu kulda. Augustin sai küll ühe värava kirja, aga see oli pigem Keita üliosava tegutsemise tõttu, kuid enamus mängust oli endine PSG kasvandik - nagu moodne on öelda - Kamara taskus. Mitroglou oli... noh... Mitroglou. Enamus löögid lõi väravavahile lihtsalt pihta või vabalt positsioonilt mööda ning ühe Payeti kena värava käkkis ka veaga vastasmängija vastu ära, aga samas ei saa mööda vaadata sellest, et mees algatas nii Sarri kui ka Sakai väravatega lõppenud kontrad, koperdas ühe palli vastaste kaitsja abiga Leipzigi väravasse ja töötas kogu mängu väsimatult. Kreeklane on enamus hooaja kõvasti kriitikat saanud (ka minu poolt siin teemas) ja tihtipeale ka õigustatult, aga eile oli ta küll üldiselt ikkagi tubli ja võitles mitme mehe eest. Nii jätkata. Ainukene tõrvatilk meepotti oli teise värava löönud Bouna Sarri õlavigastus. Käsi läks ikkagi õlaliigesest välja. Tänase päeva jooksul peaks rohkem selguma, aga Troyes' vastu nädalavahetusel teda ilmselt näha ei saa.
Aga lõpetame ikka positiivsega
PS. UEFA peaks tegelikult ka OM-i mingi toreda vimpli või tänukirjaga vorpima, et Leipzigi tee kinni pandi. Kuidas oleks UEFA selle olukorra lahendanud, kui kaks Red Bulli omanduses olevat klubi oleks poolfinaalis kokku läinud, või veel hullem finaalis.
Koha esimestel minutil imeti okkvärav endale, mis tähendas, et sel hetkel oli juba kolme vaja, aga 9. minutiks saadi neist juba kaks tagasi, kui esmalt koperdas Mitroglou temale omaselt vastase kaitsja abiga palli Leipzigi võrku ja minutid hiljem tegi Sarr kontrast juba 2-1, kui Sanson suutis esmalt kaks korda vastaste väravavahile pihta lüüa, kuid seejärel Sarri löögile Gulacsi enam reageerida ei jõudnud. Vahepeal käis pall veel Gulacsi valvatavas väravas ära Payeti kauglöögist, mis siiski kahjuks jäi lugemata, kuna eelnenud olukorras suutis Mitroglou vastaste kaitsja pikali maadelda. 38. minutil siiski kolmandanu jõuti, kui taas oli aktsioonis Payet, kelle karistuslöök leidis kastis üsna vabaks unustatud Thauvini, kes rahulikult palli jalaga võrku toimetas. Nii ka avapoolaeg lõppes.
Teine poolaeg algas pisut sarnaselt teisele, ehk külaliste ootamatu väravaga, mis taas oleks sel hetkel Leipzigi edasi viinud, kui Keita ja Augustin kombineerisid kenasti meite karistusalas ja endine Pariisi mees Augustin sai palli üsna segamatult Pelele püüdmatult väravavõrku keerutada. Augustin muidugi cnutilikult hõõrus seda ka endise PSG mehena kodufännidele nina alla, tähisades väravat näpp suu ees Velodrome`i publikule vaikimise märgiks, kuid õnneks viimane sõna jäi siiski Marseille` meestele ja Augustin oli see, kes pidi silmad vett täis kodupoole lonkima. 60. minutil sai lõpuks üleplatsimees Payet ka oma teenitud värava kirja, kui "tantsis" osavalt paarist Leipzigi kaitsjast mööda vastaste karistusalla ja lõi palli külmavereliselt värava ristnurka, tehes seisuks 4-2. Päris lõpuminutitel jäädi seisust tulenevalt oodatult surve alla ja päris viimasel minutil, kui Leipzig teenis nurgalöögi, kupatati ka vastaste väravavaht Gulacsi OM-i karistusalla, kuid nurgalöök mängiti nii ebaõnnestunult lahti, et Mitroglou võitis palli kodustele, kes toimetas selle Lopezile (või oli see Sanson?), kes omakorda leidis väsimatu Sakai, kes sai pea poolelt väljakult palli rahulikult tühja võrku lükata ja kindlustada sellega ka Marseille esimese Euroopa sarjade poolfinaali koha pärast 2004. aastat, kui lõpuks ka EL-i eelkäia UEFA karika finaali jõuti, kus küll kahjuks tuli Valencia nappi paremust tunnistada.
Sel korral tuleb finaali pääsemiseks siis veel RB Leipzigi farmklubi RB Salzburg alistada, kellega mäletatavasti kohtuti ka alagrupiturniiril ja siis jäi saldo nende vastu negatiivseks, ehk võõrsil saadi minimaalse tulemusega tappa ja kodus lepiti väravateta viiki. Kuigi emb-kumb Atletico või Arsenal oleks olnud paberil valusam vastane, siis meeskond, kes siin järjest lülitas konkurentsist Real Sociedadi, Dortmundi ja viimati raskest seisust Lazio, ja kellele OM ise on sel hooajal juba korra kaotanud, ei ole kindlasti kerge vastane. Esimene kohtumine peetakse siis Velodrome'il 26. aprillil ja teine nädal hiljem Austrias. Ise oleks sel korral isegi vastupidist varianti eelistanud, sest nagu Austerlased eile Lazio vastu näitasid, siis võitluslikusest ja usust neil kodus puudi ei jää, kui 2-4 kaotusseisust end välja võideldi. Marseille mehed muidugi tõestasid seda eile ka ise, et neilgi ei jäe. Igal juhul on põnevat heitlust oodata. Finaali jõudmine oleks üliäge ja veelgi ägedam ja magusam oleks see ainukene klubi karikakapist puudu olev karikas just Lyoni kodustaadionil taskusse panna. Unistada vahel võib aga favoriidi koorem, selle paari võitjast olenemata, langeb ikkagi teise poolfinaali paari parimale.
Eilse juurde tagasi tulles, siis kiitusid muidugi kõigile, kaasa arvatud tõesti 12ndale mehele - kodupublikule, keda erinevate andmete kohaselt oli staadionil ligi 62,000, ja kes kogu mängu vältel väsimatult kaasa elasid, olenemata tulemuses, aga eraldi tooks välja lisaks Payetile välja, noored Max Lopezi, Kamara ja veel ka Mitroglou ning väsimatu samurai Hiroki Sakai, kelle värav lõpus oli absoluutne kirss tordil. Lopez ja keskkaitses Kamara mängisid nagu kulda. Augustin sai küll ühe värava kirja, aga see oli pigem Keita üliosava tegutsemise tõttu, kuid enamus mängust oli endine PSG kasvandik - nagu moodne on öelda - Kamara taskus. Mitroglou oli... noh... Mitroglou. Enamus löögid lõi väravavahile lihtsalt pihta või vabalt positsioonilt mööda ning ühe Payeti kena värava käkkis ka veaga vastasmängija vastu ära, aga samas ei saa mööda vaadata sellest, et mees algatas nii Sarri kui ka Sakai väravatega lõppenud kontrad, koperdas ühe palli vastaste kaitsja abiga Leipzigi väravasse ja töötas kogu mängu väsimatult. Kreeklane on enamus hooaja kõvasti kriitikat saanud (ka minu poolt siin teemas) ja tihtipeale ka õigustatult, aga eile oli ta küll üldiselt ikkagi tubli ja võitles mitme mehe eest. Nii jätkata. Ainukene tõrvatilk meepotti oli teise värava löönud Bouna Sarri õlavigastus. Käsi läks ikkagi õlaliigesest välja. Tänase päeva jooksul peaks rohkem selguma, aga Troyes' vastu nädalavahetusel teda ilmselt näha ei saa.
Aga lõpetame ikka positiivsega
PS. UEFA peaks tegelikult ka OM-i mingi toreda vimpli või tänukirjaga vorpima, et Leipzigi tee kinni pandi. Kuidas oleks UEFA selle olukorra lahendanud, kui kaks Red Bulli omanduses olevat klubi oleks poolfinaalis kokku läinud, või veel hullem finaalis.
). Suur vahe tuleb sisse tänu Marseille euroedule, nad on kahe eduka mängu kaugusel finaalist ning kindlasti on fookus seal. Äkki käkitakse liiga ära.
Kommentaar