Polegi ammu oma lemmikteemasse kirjutanud. Õieti pole praegugi põhjust. Aga noh, kino siin hommikupoole sai.
Eile ma ju muidugi käisin jälle pisinatuke porojommitamas ja täna vastu hommikut vaatasin rummiuimase peaga õudusunenägu sellest, kuidas eksnaine on tagasi ja murrab korteriuksest sisse (ära pahanda, D, see jutt on lihtsalt dramaatilise efekti lisamiseks). Aga siis! Ärkasin pooleldi üles ja ikka keegi möllab ukse taga. Klõbistab millegagi lukuaugus ja kobistab jäsemeid vastu ust. Ra, misasja, mõtlesin, kergelt ärritudes. Kuradi naabrid, joovad end lolliks ja kodu üles ei leia. (Ma olen ise kah paar korda korruse sassi ajanud ja käinud samamoodi võõrast lukku sudimas.) Ajasin enda vaevaga üles ja läksin vaatasin uksesilmast. Miski võõras päss, ja ludistab lukuaugus edasi nagu õige mees kunagi. Täitsa napakaks läinud need murdvargad!
Kuule, ma tulen kohe välja ja annan sulle kere peale, karjusin talle läbi ukse. Midagi paremat ei tulnud lihtsalt pähe. Päss ehmatas ilmselgelt ära ja küsis siis selges soome keeles: 'Päiväää, onks se silmanlääkärin asunto?' Millekski selliseks ei olnud ma ilmselgelt valmis ja seni kuni ma üritasin põhjanaabrite keeles vastata, et viimane kord, kui kontrollisin, ei olnud siin ühtki silmaarsti, võttis päss oma tšumadani (ilmselt täis erinevat murdvaraste atribuutikat, mõtlesin) ja lasi vuttvutt trepist alla. Sa vahi, ilmselt kodus turg täis, käivad üle lahe eestis gastrollimas, mõtlesin šokeeritult.
Vaatasin igaks juhuks aknast välja, et kas tüüp ikka tänavale jõudis ja et kuhu läheb. Aga ei tulnud majast tänavale keegi. Selge, lõi minus välja naabrivalvur, ilmselt valis mõne teise korteri ja hakkas sinna sisse murdma. Nii seda asja jätta ei saa. Lõppeks olen ma suur tugev poiss, jaksan veeretada kahejapoolekiloseid hantleid ja hüppasin keskkoolis kaugust viis viiskendviis.
Otsisin midagi selga ja täis otsustavust, läksin pahalast jälitama. Oligi teine korrus allpool passima jäänud, mind kuuldes hakkas kiirelt trepist alla sibama. No mu sajameetri aeg oli ka alla kahekümne, nii et kolmandal sain ta kätte ja küsisin tagantjärele mõeldes üsna ebaviisakalt, et mida ta vitunägu siin õige toimetab. Lilli tuli kastma, arvas ta ise. Tema sõber, silmalääkäri, on reisul ja palus tal läbi astuda! Otsis tõestuseks tšumadanist märkmikugi välja ja näitas, tõepoolest, suurepärases kalligraafilises kirjas oli sinna maalitud minu aadress, selle väikese vahega, et majanumbri järel oli suur rasvane A. Juhtisin sellele pisiasjale tähelepanu ja saatsin ta järgmisesse asuntosse sisse murdma. Lahkusime sõpradena.
Loodetavasti saavad ikka lilled kastetud ja ei sure pikaldast surma, nagu minu asparaagusega juhtus.
Eile ma ju muidugi käisin jälle pisinatuke porojommitamas ja täna vastu hommikut vaatasin rummiuimase peaga õudusunenägu sellest, kuidas eksnaine on tagasi ja murrab korteriuksest sisse (ära pahanda, D, see jutt on lihtsalt dramaatilise efekti lisamiseks). Aga siis! Ärkasin pooleldi üles ja ikka keegi möllab ukse taga. Klõbistab millegagi lukuaugus ja kobistab jäsemeid vastu ust. Ra, misasja, mõtlesin, kergelt ärritudes. Kuradi naabrid, joovad end lolliks ja kodu üles ei leia. (Ma olen ise kah paar korda korruse sassi ajanud ja käinud samamoodi võõrast lukku sudimas.) Ajasin enda vaevaga üles ja läksin vaatasin uksesilmast. Miski võõras päss, ja ludistab lukuaugus edasi nagu õige mees kunagi. Täitsa napakaks läinud need murdvargad!
Kuule, ma tulen kohe välja ja annan sulle kere peale, karjusin talle läbi ukse. Midagi paremat ei tulnud lihtsalt pähe. Päss ehmatas ilmselgelt ära ja küsis siis selges soome keeles: 'Päiväää, onks se silmanlääkärin asunto?' Millekski selliseks ei olnud ma ilmselgelt valmis ja seni kuni ma üritasin põhjanaabrite keeles vastata, et viimane kord, kui kontrollisin, ei olnud siin ühtki silmaarsti, võttis päss oma tšumadani (ilmselt täis erinevat murdvaraste atribuutikat, mõtlesin) ja lasi vuttvutt trepist alla. Sa vahi, ilmselt kodus turg täis, käivad üle lahe eestis gastrollimas, mõtlesin šokeeritult.
Vaatasin igaks juhuks aknast välja, et kas tüüp ikka tänavale jõudis ja et kuhu läheb. Aga ei tulnud majast tänavale keegi. Selge, lõi minus välja naabrivalvur, ilmselt valis mõne teise korteri ja hakkas sinna sisse murdma. Nii seda asja jätta ei saa. Lõppeks olen ma suur tugev poiss, jaksan veeretada kahejapoolekiloseid hantleid ja hüppasin keskkoolis kaugust viis viiskendviis.
Otsisin midagi selga ja täis otsustavust, läksin pahalast jälitama. Oligi teine korrus allpool passima jäänud, mind kuuldes hakkas kiirelt trepist alla sibama. No mu sajameetri aeg oli ka alla kahekümne, nii et kolmandal sain ta kätte ja küsisin tagantjärele mõeldes üsna ebaviisakalt, et mida ta vitunägu siin õige toimetab. Lilli tuli kastma, arvas ta ise. Tema sõber, silmalääkäri, on reisul ja palus tal läbi astuda! Otsis tõestuseks tšumadanist märkmikugi välja ja näitas, tõepoolest, suurepärases kalligraafilises kirjas oli sinna maalitud minu aadress, selle väikese vahega, et majanumbri järel oli suur rasvane A. Juhtisin sellele pisiasjale tähelepanu ja saatsin ta järgmisesse asuntosse sisse murdma. Lahkusime sõpradena.
Loodetavasti saavad ikka lilled kastetud ja ei sure pikaldast surma, nagu minu asparaagusega juhtus.
Kommentaar