320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

R.i.p

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    #46
    Algselt postitas urmar Vaata postitust
    Toivo Tukk või Juhan Seema on ka surnud.
    Et kumb siis nagu ?

    Otsusta ära.
    Inimesed, olge valvsad! Ma armastan teid ikka veel! Minu armastus – see on jube ja õudne, seepärast te peategi olema valvsad.

    Kommentaar


      #47
      Tuki varjunimi oli Seema.

      Kommentaar


        #48
        Algselt postitas Rein Vaata postitust
        Et kumb siis nagu ?

        Otsusta ära.
        no on erudiit.

        Kommentaar


          #49
          Hmm vonnegut, seema... fakit, ma annan respekti kahvli narkomaanile... olgu muld sulle kerge...
          "The great fallacy is that the game is first and last about winning. It’s nothing of the kind. The game is about glory. It’s about doing things in style, with a flourish, about going out and beating the other lot, not waiting for them to die of boredom". - Danny Blanchflower, legend

          Kommentaar


            #50
            Klass@Virgina Tech R.I.P.
            jokers to the right
            clowns to the left of me

            Kommentaar


              #51
              R.I.P Boriss Jeltsin.
              Inimesed, olge valvsad! Ma armastan teid ikka veel! Minu armastus – see on jube ja õudne, seepärast te peategi olema valvsad.

              Kommentaar


                #52
                R.I.P. Eesti sõber olid.

                Kommentaar


                  #53
                  borja ja tema ametkond olid esimesed kes tunnistasid nsv kuritegusid eesti vastu ja et nsv okupeeris eesti, r.i.p borja

                  Kommentaar


                    #54
                    juba nõukogude ajal toimusid tervisespordiüritused JoSu - jookse surnuks

                    Kommentaar


                      #55
                      Jeltsinil oli võrkpalli meistersportlane nimetus.

                      Kommentaar


                        #56
                        Juba tema nimes on midagi müstilist. Pelk mälestus koolipõlvest - aeglaselt venivad minutid, eesti kirjanduse tund, õhuke lugemik laual lahti ja noor, kaunis, ajatu nägu selle lehekülgedelt kumamas. Nägu, millega kuidagiviisi ei sobi kõrvalolev kirjandusteaduslikult kiretu tekst. Nii jääbki meelde. Nägu eraldi, tekst eraldi. Naine, luuletaja, legend. Vaarandi on kindlalt suurte eesti naisluuletajate esiseitsmikus, nagu sellest on mõjusalt kirjutanud Viivi Luik. Ent siin, just kaheksakümneseks saanud Debora Vaarandi kodus kõrgete puude varjus kõlaksid igasugused suured sõnad kuidagi kohatult. Selle asemel räägime läbisegi muust. Elust, inimestest, kirjandusest. Luulest muidugi ka, kuidas selle juurde tullakse. Kirjanikuks saamise valem "Kuidas saadakse kirjanikuks?" on kõige tüüpilisim küsimus, mida kirjutava inimese käest ikka ja alati küsitakse. Vaarandit ennast huvitab küsimuse üldisem plaan. "Jah, kuidas ja miks - selle üle olen ka mina pead murdnud. Valemit pole. Udune on see kõik. Minu esimene juhuslikult trükivalgust näinud luuletuski oli pealkirjaga "Udus"... Kuulasin hiljuti raadios üht vana salvestust, kus alles lapseohtu Rein Raud ja Doris Kareva kõnelesid oma tee algusest. Nad õppinud lugema kaheaastaselt ja teadnud alati, et tahavad saada kirjanikuks. Pole ime, üks kirjaniku, teine muusiku perest... Kirjandusliku ande allikas ja olemus on aga nii mitmeplaaniline, salapärane. Kas on see kirglik soov ennast sõnade abil väljendada, luues otsekui uut maailma?" Igatahes oli Saaremaa külakolkas kahekümnendate aastate alguses kirjanikukutse midagi väga ähmast. Kas teda just hobusevargaks peeti või untsantsakaks, aga väheke imelikuks ja kerglaseks küll. Ajakirjanik oli märksa tuttavam nähtus. Tüdruk õppis lugema lahkusulistest vanaisa ja vanaema piibli järele. Muud kirjavara leidus majas vähe, kuid raamatute nõidusliku maailma avastas temagi. Madonna Emajõe Ateenas Pikemalt peatume noore, argliku ja kaasaegsete mäletamist mööda madonnat meenutava Debora ülikooli-aastatel. Abielul kirjanik Aadu Hindiga, kes tollal pidas õpetaja ametit. Nende ainukese lapse sünnil ja surmal. "Olen alati endale lapsi tahtnud," tunnistab Debora ootamatu siirusega. "Paraku läks elu niimoodi, et mul neid ikkagi pole. Inimese sünni kogemus on naise elus väga oluline. Olen saatusele tänulik, et ta minul sellest osa saada laskis." Debora ja Aadu Hindi poeg jäi aastaselt angiini, siis kõrvapõletikku ja ... Kahekümne kolme aastasele noorele naisele oli see hoop väga ränk. Kirjanik Aadu Hindi vastu ei ole tänane aeg just eriti armuline? "Ma arvan, et aeg annab siin arutust. Hint võttis oma kirjanikutööd väga tõsiselt, maadles oma teostes raskete ja tähtsate probleemidega. Menutoov ajaviitelisus oli talle võõras. Ka oma koolitööd, õpetajakutset, võttis ta väga südamesse. Maailmaparandaja. Ja seda, et ta kommunist oli - no see polnud omal ajal küll mingisugune patt, nagu praegu arvatakse!" muigab Debora. "See oli tema valik, looming on omaette asi. Hint oli vastuoluline inimene, seda küll. Temas oli peidus mitu erinevat natuuri." Mõned aastad tagasi ilmunud Elo Tuglase päevik annab "Tuulise ranna" autorist õige kummalise pildi. Tema esimene naine ja ametiõde kinnitab, et Hindil oli tõepoolest kombeks kaasata teisi inimesi oma ettevõtmistesse, soov, et võimalikult paljud tema murede ja hädadega tegeleksid. "Tema headele sõpradele Tuglastele võis see kindlasti väsitav olla ja tunduda natuke koomiline," arvab ta. Väikese luua võidukäik Mälestuste jõgi tulvab meist üle. Vaarandi jutustab musta laega saali legendaarsetest kirjandusõhtutest ja nende korraldajaist, innukast Embi Antsonist. Suitsu-õhtust, raamatuletist ja sellest, kuidas kirjanikud Underi surmast kuuldes käisid tema sünnimaja juurde lilli panemas. Sellest, kui tihedalt kirjanikkond tookord omavahel suhtles. Sellestki, kui imelik on praeguse Soome Instituudi kohal kujutleda kunagisi Kirjanike Liidu ruume, meenutada suitsust koridori, juhatuse tuba... "Kui mööda uhiuusi trepikive astudes sinna esimest korda läksin, käis korraks peast läbi, et isegi meie jalajälgi pole siin enam. Ega meist endistki midagi järele jää." "On ju olemas raamatud" - üritan vaielda. "Noh, raamatud on raamatud," arvab Vaarandi. "Need muidugi. Aga korraks näis plats lage. Väike luud käis ikka üle kah." Kibedus tema sõnade tagant ei paista. Pigem äratundmise tõde, oskust paratamatusega leppida. Sõbrad, perekonnad ja põlvkonnad "Sõbrad, kolleegid on mulle paljuski olnud perekonna eest," ütleb Vaarandi mõtlikult. "Väga lähedased olid mulle Kersti Merilaas ja August Sang. Mõtlen tihti nende peale. Tahaks nendega nüüdseid maailma asju arutada. Olime üsna samaealised, ka kasvutingimustelt sarnased; saime sõpradeks juba Tartu päevil ja mõistsime üksteist seletamata. Mul on ka nooremaid ja üsna noori sõpru kirjanike hulgas. Aga vana kulda ei asenda miski." üks Debora Vaarandi ammustest sõpradest on praegu Eesti Vabariigi president. "Lennart Meri tunnen ma tema raadio-päevadest peale, oleme aastakümnete jooksul pikki jutte maha rääkinud. Ta on erakordselt paeluv vestluskaaslane, oskab kõige keerulisemad asjad kujundlikult selgeks teha. Tema kõnelusi, seisukohavõtte ja tegemisi meenutades tundub mulle, et ta on kogu oma elu teel olnud sinna, kus ta praegu on." Meriga on Debora Karjalas filmivõtetel käinud, Petrozavodskis lennukile hiljaks jäädes autot hääletanud ja Muhumaa rannavetes kala püüdnud. Ka viimastel aegadel lendu lastud legend, nagu oleks Vaarandi esimesena öelnud Lennartile, et ta on Viiralti "Kaameli" nägu, olevat üldjoontes õige. "Näete, kui ettevaatlik peab olema sõnaga!" nimetab Debora, "Kunagi väikeses seltskonnas aasimisi öeldut ei pannud asjaosaline siis pahaks ega pane ka nüüd. Pealegi on Viiralti kaamel ilus kunstiline portree..." Ma olin sotsiaalne kirjanik Aga siiski, mida tunneb luuletaja, kuuldes kusagilt "Saaremaa valssi", mille sõnad on ammu saanud rahvalauluks? ""Saaremaa valss" on ikkagi eelkõige Valgre oma," sõnab Vaarandi. "õnnelik juhus minu jaoks, ma pole laulusõnu peaaegu üldse kirjutanud. See nõuabki omaette andi." Ehk lööb siinkohal välja Vaarandi enesekriitilisem pool? "Ei ütleks, et ma oma loomingust nii hirmus vaimustuses olen," tõdeb ta. "Mõnest asjast on hea meel. Aga üldiselt oleks võinud vähem kirjutada. Või rohkem - et oleks suurem valikuvõimalus. Kui oled nii pikka aega kirjandust jälginud, saab selgeks, kui vähe jääb kirjaniku loomingust püsima. Kummaline asi, mind on ikka peetud sotsiaalseks kirjanikuks. Aga mulle paistab, et kui mul on mõni asi õnnestunud, siis subjektiivsed, kus lähtun ainult enda isikust, püüan tabada mingit kordumatut hetke. Aira Kaal on öelnud, et "Debora armastab intiimsust" ja küllap see on tõsi. Kõige lähedasemad on mulle elus olnud mu ema, isa, vend, omaksed, sõbrad. Minu vanemad olid tavalised inimesed, tähtsad ainult minu jaoks ja mina nende jaoks. Mõnes luuletuses olen suutnud seda läheduse tunnet niiviisi väljendada, et olen ise rahul." Muutumise tõde Kordan käibetõde Ajast, mis kõik paika võiks panna. "Lõpuni ei tee ta seda kunagi," leiab minu vestluskaaslane. "Aeg muutub. Meie muutume. Kui tagasi vaatad, kaotavad paljud asjad oma kunagise kaalu. Ja inimese elu on nii petlik. Võiks ju Gustav Suitsu kombel öelda: kõik on kokku unenägu. See, et vanad inimesed tihti niiviisi tunnevad, on tõsi - elatud elu tundub uskumatult lühike. Kuidas üks elu saab nii lühike olla?" Naine, kes istub minu vastas tugitoolis, on vastanud eksamil Gustav Suitsule "Noore Wertheri kannatusi" ja öelnud Paul Pinnale teatris teksti ette. Ta on elanud üle sõja ja kolm korda abiellunud, Sirpi ja Vasarat toimetanud ning Eesti ENSV rahvakirjanikuks nimetatud. Selle sajandi suurimaid poetesse Anna Ahmatova on tema looduslüürikat tõlkimisväärseks pidanud. Tema ise on tõlkinud Brechti, Trakli, Leinot, Ahmatovat... "Ja see tunne ongi ainuke, mis järele jääb?" "Jah," ütleb Debora Vaarandi. R.I.P.
                        viide: EPL

                        Kommentaar


                          #57
                          see on mingi avaldamata räppballaad? väga hea töö

                          Kommentaar


                            #58
                            WTF? Dan Põldroos...
                            "The great fallacy is that the game is first and last about winning. It’s nothing of the kind. The game is about glory. It’s about doing things in style, with a flourish, about going out and beating the other lot, not waiting for them to die of boredom". - Danny Blanchflower, legend

                            Kommentaar


                              #59


                              Väga nukker.

                              Kommentaar


                                #60
                                Väga šokeeriv uudis..
                                Algselt postitas budulojus
                                kle kui üks vend on pätt ei tähenda et ka teine on.võrdle kasvõi vendasi Uuspõlde

                                Kommentaar

                                Working...
                                X