Enesetapukirjadevõistlus!!!

[vessarman]

Kõik inimesed muudkui räägivad enesetapust, et enam ei suuda, poiss jättis maha, tahan surra jne. Ma olen neid teemasid nii palju lugenud ja pika lugemise järel tekib tunne, et sõna "enesetapp" polegi enam nii jube ja erakordne (enamusel inimestest on see mõte ju peast läbi käinud).
Aga pange ennast selle inimese olukorda.
Nt (siit tuleb nüüd minu väike elulugu) te olete olnud erakordselt rõõmus ja tore tüdruk, kes arvestas alati teistega ja ei surunud oma tahet kunagi peale. Te olite tagasihoidlik ja teistest lastest kuidagi erinev. Te meeldisite alati täiskasvanutele, sest te olite teistsugune, teis oli mingi eriline säde ja erilisus. Te sõitsite autoga ja vaatasite seda kaunist metsa või tähistaevast ja unistasite, kuidas teie olete eriline ja selle kõigega kuidagi eriliselt seotud. Teile meeldis lapsena suveõhtul vihmaga välja joosta ja läbimärjaks saada (räästa all oli eriti mõnus seista :P ).
Te saite suuremaks ja ei jooksnud enam niipalju õues ringi ega unistanud enam nii palju (hakkasite tajuma reaalsust). Teil oli karm kasvatus, vanematele ei tohtinud kunagi vastu hakata ja neil oli alati õigus (ükskõik mis päriselt oli). Te ei tohtinud kunagi oma arvamust peale suruda ja pidite tegema alati nii, nagu vanemad käsivad. Te olite korralik, tegite alati seda, mis teised ütlesid ja teis ei olnud peaaegu raasugi ülbust ega egoismi (see tulenes kasvatusest). Seetõttu läks teil koolis raskeks, sest te nägite kui ülbed võivad inimesed olla ja kuidas nad oma arvamuse peale suruvad. Te olite hea õpilane, istusite sirge seljaga ja töötasite tunnis vaikselt kaasa.
Kätte jõudis nö pubeka perjood ja te saite aru kui hea ja korralik te koguaeg olite olnud. Te tundsite ennast teiste kõrval imelikuna (mitte enam korralikkuse ja tubliduse pärast uhkena vaid vastupidi). Te tundsite, et olete liiga pedantne ja ebakindel ning proovisite rohkem teiste moodi olla. Ei püüdnud enam nii palju õppida, proovisite rohkem ropendada, püüdsite käituda rohkem nagu pubekas (te oleks selle käitumiseni ise jõudnud, aga olite veel liiga noor ja teised teie ümber ütleme nii, et ei olnud nii korralikud). Teil oli sõpradega raskusi, sest paljud vedasid teid alt ja te ei tahtnudki enam endale südamesõpra. Te leppisite sõpradega, kellega lihtsalt koos olla. nendest hakkasite te võõranduma kuna punti tuli veel selliseid inimesi, kes teile üldse ei meeldinud ja teie kunagine parim sõbranna (võga õel ja kaval :twisted: ) proovis ka teid lahku ajada. Ja see tal õnnestuski, kuna teil oli just enese leidmise perjood ja te olite vaikne ning endassetõmbunud. Teil oli selline perjood, kus teil oli masendus ja kõik tundus nii mõtetu. Kõik halvad asjad lihtsalt kogunesid kokku (halvad suhted, välimus, kooli masendus, väsimus, isiklikud probleemid jne). Te olite saavutanud just uue taseme, kus te ei tundnud ennast enam nii korraliku ja imelikuna ning suutsite isegi koolis käia (ilma hommikul mõtlemata, et võiks haigeks jääda, sest siis ei pea kooli minema). Kuid siis tabas teid järsku suur depressioon ja hulgaliselt enesetapumõtteid. Te ei suutnud enam naerda (väga vastik oli, kui teised kõik teie ümber naersid ja olid nii lõbusad), te olite kurnatud, sõpru polnud ega kedagi, kellele oma muresid kurta (te olite eluaeg harjunud kõik oma pisimured südamesõbrannale rääkima), vanemaid lihtsalt teie elu ei huvitanud, nad (ta, vanemad lahus ja elad ainult emaga) isegi ei rääkinud teiega ega küsinud midagi (nt kuidas sul koolis läks). Emaga ka teil halvad suhted, sest teda ei huvitanud teie ega teie elu ning ta oli ka selline endassetõmbunud ja halb eeskuju (teiearust).
Paljud pisiasjad kokku, mis ei olnud tavalised teismelise mured vaid suured mured, mis olid vaid teil ning kõik asjad kokku tõid teile tohutu suure depressiooni. Te peaks olema praegu noor ja elurõõmus inimene, aga te ei saa aru mis siis nii väga valesti läks (võibolla asi lihtsalt selles, et mured kuhjusid ja neid ei olnud kellelegi rääkida). Väiksene te mõtlesite alati, et kui mina suureks saan, siis ma alles näitan maailmale, kes ma olen. Siis ma käin pidudel ja naudin kõike, mis elul pakkuda on. Aga nüüd ei ole teil ei tulevikku unustuse ega midagi sellist. te ei tea ise ka mida te tahate või kas üldse tahate midagi. Te tahate sellest kõigest lihtsalt välja tulla ja tahate, et see lõppeks (sellest tulevadki enesetapu mõtted).
Praegu olen ma lihtsalt üks inimene, kes teeskleb, et midagi nagu poleksgi viga ja kes käitub, naeratab ja teeb kõiki asju kuidagi kunstlikult. Mul lihtsalt ei ole tundeid ma ei taha enam enesetappu sooritada ma... Ma lihtsalt ei tea mida teha. Ma lihtsalt ei usu, et midagi paremaks läheb või et keegi mind aidata saaks (mul oleks vaja lihtsalt mingit tuge, mis mind jälle elule aitaks). Ma lihtsalt ei mõista, et kuidas sellisest unustajast ja erilisest tüdrukust, kes võis kõike saavutada sai selline.... kuidas ma sain nii madalale laskuda (ma poleks seda endast kunagi arvanud). Ma mõtlesin ka, et kui ma teen enesetapu, siis alles hakkavad kõik mõtlema, kui tore ma olin ja kui vähe nad mulle tähelepanu pöörasid (ma lohutasin vahepeal ennast enesetapu mõtetega). Aga praegu ma mõtlen, et sellest poleks mingit kasu ja siis purunevad ka kõik minu lapsepõlve unistused..
Ma olen olnud juba aasta või rohkemgi iseenda psühholoog ja olen oodanud koguaeg aega, millal ma saan tõelise psühholoogi juurde minna (aga see lükkub koguaeg edasi, sest kunagi pole aega või tuleb alati midagi vahele). Nüüd olen ma juba lootuse kaotanud ja mõtlen, et mis see psühholoog ikka niiväga ära teha saab (ta ju tavaline inimene ja ei mõista mind).
Aga nojah kiri läks vist liiga pikaks niiet ma enam ei kurda. See kiri ei olnud tavalise pubeka järjekordne kiri, vaid inimese, kes oli alati olnud väga mõistev ja hooliv ning ei saanud aru inimestest, kes lihtsalt ei suutnud enam endaga toime tulla, aga see jubedus tabas ka mind ja on mul ajud lihtsalt p***se keeranud.

tehke järgi

[plekkpurk]

Kõik inimesed muudkui räägivad enesetapust, et enam ei suuda, poiss jättis maha, tahan surra jne. Ma olen neid teemasid nii palju lugenud ja pika lugemise järel tekib tunne, et sõna "enesetapp" polegi enam nii jube ja erakordne (enamusel inimestest on see mõte ju peast läbi käinud).
Aga pange ennast selle inimese olukorda.
Nt (siit tuleb nüüd minu väike elulugu) te olete olnud erakordselt rõõmus ja tore tüdruk, kes arvestas alati teistega ja ei surunud oma tahet kunagi peale. Te olite tagasihoidlik ja teistest lastest kuidagi erinev. Te meeldisite alati täiskasvanutele, sest te olite teistsugune, teis oli mingi eriline säde ja erilisus. Te sõitsite autoga ja vaatasite seda kaunist metsa või tähistaevast ja unistasite, kuidas teie olete eriline ja selle kõigega kuidagi eriliselt seotud. Teile meeldis lapsena suveõhtul vihmaga välja joosta ja läbimärjaks saada (räästa all oli eriti mõnus seista :P ).
Te saite suuremaks ja ei jooksnud enam niipalju õues ringi ega unistanud enam nii palju (hakkasite tajuma reaalsust). Teil oli karm kasvatus, vanematele ei tohtinud kunagi vastu hakata ja neil oli alati õigus (ükskõik mis päriselt oli). Te ei tohtinud kunagi oma arvamust peale suruda ja pidite tegema alati nii, nagu vanemad käsivad. Te olite korralik, tegite alati seda, mis teised ütlesid ja teis ei olnud peaaegu raasugi ülbust ega egoismi (see tulenes kasvatusest). Seetõttu läks teil koolis raskeks, sest te nägite kui ülbed võivad inimesed olla ja kuidas nad oma arvamuse peale suruvad. Te olite hea õpilane, istusite sirge seljaga ja töötasite tunnis vaikselt kaasa.
Kätte jõudis nö pubeka perjood ja te saite aru kui hea ja korralik te koguaeg olite olnud. Te tundsite ennast teiste kõrval imelikuna (mitte enam korralikkuse ja tubliduse pärast uhkena vaid vastupidi). Te tundsite, et olete liiga pedantne ja ebakindel ning proovisite rohkem teiste moodi olla. Ei püüdnud enam nii palju õppida, proovisite rohkem ropendada, püüdsite käituda rohkem nagu pubekas (te oleks selle käitumiseni ise jõudnud, aga olite veel liiga noor ja teised teie ümber ütleme nii, et ei olnud nii korralikud). Teil oli sõpradega raskusi, sest paljud vedasid teid alt ja te ei tahtnudki enam endale südamesõpra. Te leppisite sõpradega, kellega lihtsalt koos olla. nendest hakkasite te võõranduma kuna punti tuli veel selliseid inimesi, kes teile üldse ei meeldinud ja teie kunagine parim sõbranna (võga õel ja kaval :twisted: ) proovis ka teid lahku ajada. Ja see tal õnnestuski, kuna teil oli just enese leidmise perjood ja te olite vaikne ning endassetõmbunud. Teil oli selline perjood, kus teil oli masendus ja kõik tundus nii mõtetu. Kõik halvad asjad lihtsalt kogunesid kokku (halvad suhted, välimus, kooli masendus, väsimus, isiklikud probleemid jne). Te olite saavutanud just uue taseme, kus te ei tundnud ennast enam nii korraliku ja imelikuna ning suutsite isegi koolis käia (ilma hommikul mõtlemata, et võiks haigeks jääda, sest siis ei pea kooli minema). Kuid siis tabas teid järsku suur depressioon ja hulgaliselt enesetapumõtteid. Te ei suutnud enam naerda (väga vastik oli, kui teised kõik teie ümber naersid ja olid nii lõbusad), te olite kurnatud, sõpru polnud ega kedagi, kellele oma muresid kurta (te olite eluaeg harjunud kõik oma pisimured südamesõbrannale rääkima), vanemaid lihtsalt teie elu ei huvitanud, nad (ta, vanemad lahus ja elad ainult emaga) isegi ei rääkinud teiega ega küsinud midagi (nt kuidas sul koolis läks). Emaga ka teil halvad suhted, sest teda ei huvitanud teie ega teie elu ning ta oli ka selline endassetõmbunud ja halb eeskuju (teiearust).
Paljud pisiasjad kokku, mis ei olnud tavalised teismelise mured vaid suured mured, mis olid vaid teil ning kõik asjad kokku tõid teile tohutu suure depressiooni. Te peaks olema praegu noor ja elurõõmus inimene, aga te ei saa aru mis siis nii väga valesti läks (võibolla asi lihtsalt selles, et mured kuhjusid ja neid ei olnud kellelegi rääkida). Väiksene te mõtlesite alati, et kui mina suureks saan, siis ma alles näitan maailmale, kes ma olen. Siis ma käin pidudel ja naudin kõike, mis elul pakkuda on. Aga nüüd ei ole teil ei tulevikku unustuse ega midagi sellist. te ei tea ise ka mida te tahate või kas üldse tahate midagi. Te tahate sellest kõigest lihtsalt välja tulla ja tahate, et see lõppeks (sellest tulevadki enesetapu mõtted).
Praegu olen ma lihtsalt üks inimene, kes teeskleb, et midagi nagu poleksgi viga ja kes käitub, naeratab ja teeb kõiki asju kuidagi kunstlikult. Mul lihtsalt ei ole tundeid ma ei taha enam enesetappu sooritada ma... Ma lihtsalt ei tea mida teha. Ma lihtsalt ei usu, et midagi paremaks läheb või et keegi mind aidata saaks (mul oleks vaja lihtsalt mingit tuge, mis mind jälle elule aitaks). Ma lihtsalt ei mõista, et kuidas sellisest unustajast ja erilisest tüdrukust, kes võis kõike saavutada sai selline.... kuidas ma sain nii madalale laskuda (ma poleks seda endast kunagi arvanud). Ma mõtlesin ka, et kui ma teen enesetapu, siis alles hakkavad kõik mõtlema, kui tore ma olin ja kui vähe nad mulle tähelepanu pöörasid (ma lohutasin vahepeal ennast enesetapu mõtetega). Aga praegu ma mõtlen, et sellest poleks mingit kasu ja siis purunevad ka kõik minu lapsepõlve unistused..
Ma olen olnud juba aasta või rohkemgi iseenda psühholoog ja olen oodanud koguaeg aega, millal ma saan tõelise psühholoogi juurde minna (aga see lükkub koguaeg edasi, sest kunagi pole aega või tuleb alati midagi vahele). Nüüd olen ma juba lootuse kaotanud ja mõtlen, et mis see psühholoog ikka niiväga ära teha saab (ta ju tavaline inimene ja ei mõista mind).
Aga nojah kiri läks vist liiga pikaks niiet ma enam ei kurda. See kiri ei olnud tavalise pubeka järjekordne kiri, vaid inimese, kes oli alati olnud väga mõistev ja hooliv ning ei saanud aru inimestest, kes lihtsalt ei suutnud enam endaga toime tulla, aga see jubedus tabas ka mind ja on mul ajud lihtsalt p***se keeranud.

tehke järgi

Ma loodan, et see sulle saatuslikuks ei saa, aga periood on i-ga aga ära arva, et sa oled üksinda sellist teed läbi käinud. häid sõpru on raske leida. ja sõltub palju sellest, kui avatud sa oled. kodus istudes leiab ainult soccernetifoorumis sõpru ja neid, kes kes iga su sõna üritavad anaalseks naljaks teha... õnn kaasa ja ole tubli