Noh, nii lihtsustatud see seis ka pole. Aga üldiselt võiks minna sinna, kus sa tunned, et sul on huvi. Mul oli põhikoolis klassivend, kellel olid klassi ühed parimad hinded, aga ta läks tehnikumi puutööd õppima. Kõigil oli "mida vittu?", aga ta ütles rahulikult, et teda reaalselt huvitab see ja on alati huvitanud. Seega see on enamvähem hea idee.
Mingi kogus inimesi ei tea väga üldse, et mis nende elust tulla võiks. Samasse valdkonda läheb ka Mõnu, kes võitis küll maakonnas olümpiaade ja korra oli riigis matemaatikas mingi viies, mistõttu läks "fakkjee"-emotsiooniga suurde linna eliitkooli reaalklassi, kus küttis kaheksa tundi nädalas matemaatikat, kuus füüsikat ja üleüldse. Lõpuks läks üleüldse ajalugu õppima, kuna see tundus kõige huvitavam. Ehk kui pole päris selget plaani, aga enamvähem on pea otsas, siis lenda nii kõrgelt kui võimalik. Miks? Kohe jõuan.
Kui sul on enamvähem pead ja õppimine päris jubedalt raske pole, siis oleks mõttekam minna gümnaasiumisse ja seal saada võimalikult hea haridus, kuna normaalne inimene ei peagi veel 9. klassi lõpus teadma, mis temast saab. Aga parem oleks, kui saaksid igakülgselt tugeva hariduse, et kui sul tõesti tärkab näiteks 11. klassis veendumus, et see on, näe, päris lahe asi ja nii, siis on sul normaalne põhi all. Kui seda endiselt pole ja tekkib tõesti huvi näiteks üldehituse vms peale, siis saad ka pärast gümnaasiumi minna ametit õppima. Kui aga lähed kohe ametit õppima, siis võid mingi muu osa endast arendamata jätta.
Jah, meil on ülefetišeeritud kõrgharidus ja ülikool, kuid see kehtib eelkõige siis, kui sul tõesti absoluutselt mingisugust akadeemilist huvi pole. Üldiselt ei jookse haridus kelleltki mööda külgi maha. Samamoodi ei jookse amet mööda külgi maha. Ehk kui inimest reaalselt huvitab midagi, siis seda võiks ka teha ja proovida. Alati võib ümber spetsialiseeruda. Praegu on ka mingi kolmekuused maalrikursused, kus saad hakata lihtsamaid vannitoaremonte lükkama, kui siin puhtalt raha peale vaatama hakata.
Ja mul ei seisa ka kellu ja kruvikeerija käes, kuid, noh, mis seal ikka. Vähemalt on mingi stabiilne sissetulek ka endal olemas, et ei pea seepärast muretsema, kui jälle ehituskriis tekib ja siis kuskil Soomes kuue teise tüübiga samas toas elama. Kümme aastat tagasi kahjuks selline seis oli, kus ka väga head töömehed jäid Eestis töötuks.
Aa, miks lennata nii kõrgelt kui võimalik? Noh, Mõnu on tegelikult üsna luuser, kes ei suuda kunagi elus teha midagi, mis lõpuks surivoodil vaadates põhjust öelda annaks, et "muutsin maailma", aga lihtsalt enda eluga hakkamasaamisel on suhtkoht kasulik, kui su klassi- ja koolivendade seas on mingeid üliolulisi asju tegevaid inimesi süle ja seljaga. Ehk ühiskonnas on sotsiaalsed sidemed veidi olulised ja see tuleb alati kasuks. Seepärast soovitaks ilmselt enda pojal ka mingisse korporatsiooni minna, sest ehkki need on juba eos sellised kergelt geivaibiga värgid, siis sidemete loomine pole kunagi paha.
Mingi kogus inimesi ei tea väga üldse, et mis nende elust tulla võiks. Samasse valdkonda läheb ka Mõnu, kes võitis küll maakonnas olümpiaade ja korra oli riigis matemaatikas mingi viies, mistõttu läks "fakkjee"-emotsiooniga suurde linna eliitkooli reaalklassi, kus küttis kaheksa tundi nädalas matemaatikat, kuus füüsikat ja üleüldse. Lõpuks läks üleüldse ajalugu õppima, kuna see tundus kõige huvitavam. Ehk kui pole päris selget plaani, aga enamvähem on pea otsas, siis lenda nii kõrgelt kui võimalik. Miks? Kohe jõuan.
Kui sul on enamvähem pead ja õppimine päris jubedalt raske pole, siis oleks mõttekam minna gümnaasiumisse ja seal saada võimalikult hea haridus, kuna normaalne inimene ei peagi veel 9. klassi lõpus teadma, mis temast saab. Aga parem oleks, kui saaksid igakülgselt tugeva hariduse, et kui sul tõesti tärkab näiteks 11. klassis veendumus, et see on, näe, päris lahe asi ja nii, siis on sul normaalne põhi all. Kui seda endiselt pole ja tekkib tõesti huvi näiteks üldehituse vms peale, siis saad ka pärast gümnaasiumi minna ametit õppima. Kui aga lähed kohe ametit õppima, siis võid mingi muu osa endast arendamata jätta.
Jah, meil on ülefetišeeritud kõrgharidus ja ülikool, kuid see kehtib eelkõige siis, kui sul tõesti absoluutselt mingisugust akadeemilist huvi pole. Üldiselt ei jookse haridus kelleltki mööda külgi maha. Samamoodi ei jookse amet mööda külgi maha. Ehk kui inimest reaalselt huvitab midagi, siis seda võiks ka teha ja proovida. Alati võib ümber spetsialiseeruda. Praegu on ka mingi kolmekuused maalrikursused, kus saad hakata lihtsamaid vannitoaremonte lükkama, kui siin puhtalt raha peale vaatama hakata.
Ja mul ei seisa ka kellu ja kruvikeerija käes, kuid, noh, mis seal ikka. Vähemalt on mingi stabiilne sissetulek ka endal olemas, et ei pea seepärast muretsema, kui jälle ehituskriis tekib ja siis kuskil Soomes kuue teise tüübiga samas toas elama. Kümme aastat tagasi kahjuks selline seis oli, kus ka väga head töömehed jäid Eestis töötuks.
Aa, miks lennata nii kõrgelt kui võimalik? Noh, Mõnu on tegelikult üsna luuser, kes ei suuda kunagi elus teha midagi, mis lõpuks surivoodil vaadates põhjust öelda annaks, et "muutsin maailma", aga lihtsalt enda eluga hakkamasaamisel on suhtkoht kasulik, kui su klassi- ja koolivendade seas on mingeid üliolulisi asju tegevaid inimesi süle ja seljaga. Ehk ühiskonnas on sotsiaalsed sidemed veidi olulised ja see tuleb alati kasuks. Seepärast soovitaks ilmselt enda pojal ka mingisse korporatsiooni minna, sest ehkki need on juba eos sellised kergelt geivaibiga värgid, siis sidemete loomine pole kunagi paha.
usun et eks ta ka seotud mingite tutvustusega ja ka õpitava ainega, mul mitu samal kursal olevat sõbrannat läksid ka koos samasse.
Kommentaar