Jalgpalliviktoriin

[Mõnuagent 007]

Kas Streltsovi puhul polnud siiski selge, et sai vägistamise eest sroki?

Mis olla ka põhjustatud sellest, et ta siblis miskise poliitbüroo klemmi tütrega, kes siis Hrustsovi ka ära meelestas.

[Mõnuagent 007]

Stalini pojal oli ka miskine klubi kunagi ja ta ka nihverdas seal jubedalt, aga ta polnud vist mingi kuuendiku maailma peale suur tegija.

[vincent]

Moskva on õige suund. Viimases vastuses pakutud nimi on samuti ajalises plaanis õige suund, võrreldes näiteks Hruštšoviga. Aga pole ei vana Joosep ise ega ka tema poeg. Täpsustuseks veel, et kahe mehe tüli või vaenu alge oli väidetavalt puhtalt jalgpalliline ehk "sinu meeskond" vs "minu meeskond".

[Mõnuagent 007]

Moskva on õige suund. Viimases vastuses pakutud nimi on samuti ajalises plaanis õige suund, võrreldes näiteks Hruštšoviga. Aga pole ei vana Joosep ise ega ka tema poeg. Täpsustuseks veel, et kahe mehe tüli või vaenu alge oli väidetavalt puhtalt jalgpalliline ehk "sinu meeskond" vs "minu meeskond".

Beria.

[Gallacher]

Beria.

No ma mäletan, et Breznev oli olnud vist Dünamo või Spartaki hokisatsi fänn ja enamus teisi Poliitbüroo liikmeid CSKA omad. Äkki see taandus ka vutile.
Pakuks, et Beria versus Leonid.

[Mõnuagent 007]

Beria, Starostin, Spartak-Dinamo.

[vincent]

Beria on õige. Leonidi ma samas suureks spordimeheks ei tituleeriks Nii et see pool ehk Beria vastane on veel puudu, nagu ka see, mis selle mänguga siis ikkagi oli. Aga sealt nüüd vast annab edasi minna, kui üks nimi käes.

e: jah, Beria ja Starostin. aga vasta siis juba seegi ära, mis mäng ja miks pärast finaali peeti. Saab täispunktid ära anda.

e2: või tra, tegelt kommenteeri mängu, mida sa lämised siin foorumis

[Mõnuagent 007]

Nimesid on rääkimise ajal okei sisse lüüa, pikka lauset väga keeruline. Starostini lugu oli vist mingis Stalini biograafias või äkki Figesi Sosistajates jutuks. Seda siis Vassili Stalini ja Beria tüli ühe elemendina.
Mängust siis, et Dinamo kaotas poolfinaalis, aga pärast finaali hakati korraga rääkima Spartaki kahtlasest väravast poolfinaalis ja nõuti uuesti mängu. Sealt siis ka korduskohtumine, mille jälle Spartak võitis.
Kolm aastat hiljem saadeti Starostin Siberisse.

[Gallacher]

Nimesid on rääkimise ajal okei sisse lüüa, pikka lauset väga keeruline. Starostini lugu oli vist mingis Stalini biograafias või äkki Figesi Sosistajates jutuks. Seda siis Vassili Stalini ja Beria tüli ühe elemendina.
Mängust siis, et Dinamo kaotas poolfinaalis, aga pärast finaali hakati korraga rääkima Spartaki kahtlasest väravast poolfinaalis ja nõuti uuesti mängu. Sealt siis ka korduskohtumine, mille jälle Spartak võitis.
Kolm aastat hiljem saadeti Starostin Siberisse.

Hmm, siis pole ju Vincenti vihje õige, et Stalin ja ta poeg ei puutunud üldse asja. "Aga pole ei vana Joosep ise ega ka tema poeg. "

[vincent]

Küsisin siiski konkreetselt selle spordilegendi ehk Starostini nime. Beria oli lihtsalt pahane, kuna tema armastatud Tbilisi Dinamo kaotas. Ja kunagi 1920ndatel olid nad Starostiniga platsil vastamisi sattunud, Beria meeskond sai kõvasti tappa ja okas jäi hinge. Aga üldplaanis, jah, õige vastus. Ega tänapäeval ei kujutaks väga ette, et poolfinaal mängitaks kellegi käsu peale uuesti 18 päeva pärast finaali, aga noh, tänapäeval ei ole sellist re˛iimi ka. Vist. Vähemalt mitte nii lähedal meile. Vist...

Starostin muidu tuli Siberist kenasti eluga tagasi, oli vahepeal NLiidu koondise peatreenergi ja siis ligi 40 aastat Spartaki president, elas ligi 94-aastaseks ja tema nimi on siiani au sees. Samas kui Beria... teadagi.

[Gallacher]

Küsisin siiski konkreetselt selle spordilegendi ehk Starostini nime. Beria oli lihtsalt pahane, kuna tema armastatud Tbilisi Dinamo kaotas. Ja kunagi 1920ndatel olid nad Starostiniga platsil vastamisi sattunud, Beria meeskond sai kõvasti tappa ja okas jäi hinge. Aga üldplaanis, jah, õige vastus. Ega tänapäeval ei kujutaks väga ette, et poolfinaal mängitaks kellegi käsu peale uuesti 18 päeva pärast finaali, aga noh, tänapäeval ei ole sellist režiimi ka. Vist. Vähemalt mitte nii lähedal meile. Vist...

Starostin muidu tuli Siberist kenasti eluga tagasi, oli vahepeal NLiidu koondise peatreenergi ja siis ligi 40 aastat Spartaki president, elas ligi 94-aastaseks ja tema nimi on siiani au sees. Samas kui Beria... teadagi.

Arusaadav, ära pahaks pane, et Jossi ja ta poega mainisin sest Vassili Staliniga seostus automaatselt õhujõudude meeskond VVS ja sealt hakkasid mõtted edasi hargnema sest neid ta vist kuidagi soosis jne jne. Oli lihtsalt peas, et mingi selline seos oli.

[Mõnuagent 007]

Kas see mitte Moskva Dinamo pole? See oli ikka Beria all kui miilitsaklubi.

Stalin võttis pärast jah Starostini enda lennutiimi ja tekkis räme kaklus Beriaga.

[Gallacher]

Eelnevast inspireerituna küsimus ka.
30tel aastatel vändati N.Liidus heroiline film jalgpallist, kuna leiti, et jalka kui kollektiivne spordiala on vajalik Nõukogude inimese kõlbelikul väljakujumisel. Väidetavalt andis jalkateemalise filmi tegemiskes käsiu stalin ise. Film saab alguse sellest, et üks noormees äratab oma jalkaga õrnalt seostatava virtuoosliku tegemistega tähelepanu, värvatakse profiks ja mängib lõpuks saatanliku välisvõistkonna vastu, seejärel aga mõistab, et profisport pole proletaarlasele kohane ja tuleb tagasi juurte juurde.
Mis film? Iseenesest oma jaburuses väga naljakas teos, youtubes täitsa olemas.

[Marek_T]

Eelnevast inspireerituna küsimus ka.
30tel aastatel vändati N.Liidus heroiline film jalgpallist, kuna leiti, et jalka kui kollektiivne spordiala on vajalik Nõukogude inimese kõlbelikul väljakujumisel. Väidetavalt andis jalkateemalise filmi tegemiskes käsiu stalin ise. Film saab alguse sellest, et üks noormees äratab oma jalkaga õrnalt seostatava virtuoosliku tegemistega tähelepanu, värvatakse profiks ja mängib lõpuks saatanliku välisvõistkonna vastu, seejärel aga mõistab, et profisport pole proletaarlasele kohane ja tuleb tagasi juurte juurde.
Mis film? Iseenesest oma jaburuses väga naljakas teos, youtubes täitsa olemas.

See on see 1936. aasta "Vratar"?

[Gallacher]

See on see 1936. aasta "Vratar"?

Nii oli.


https://www.youtube.com/watch?v=m0HB9flzN4A

Vaapo Vaher on selle kohta kirjutanud toreda loo ka:
Jalgpall veeres võiduka väledusega terves hulgas nõukogude mängufilmides. Esimest korda 1936. aastal Semjon Timošenko vändatud surematus spordikomöödias “Väravavaht”.

Too aasta polnud spordifilminduses eriline üksnes Venes, mäletatavasti peeti siis ka Berliini olümpiamänge ja selle sündmuse jäädvustas tselluloidile fenomenaalne Leni Riefenstahl. Füürer oli ihanud filmilt valge rassi ülistust, ent tulemuseks oli midagi veel ülemat.

“Väravavahi” taga on aimatud aga Stalini käppa. Nimelt oli Jossif enda jaoks just avastanud jalgpalli. Ta oli ammu kaalutlenud, milline peaks olema kommunismi pürgiva riigi juhtiv spordiala. See, mis kütkestaks vastupandamatult avaraid masse ja mille abil annaks veelgi kergitada kollektivistlikku paatost. Jalgpall näis selleks sobivat, et aga värgis veenduda, lasi Stalin Punasele platsile kombineerida ajutise jalgpalliväljaku, nõnda, et Juht koos kamariljaga said tribüünina kasutada harjumuspärast Lenini hauakambri katust. Demonstratsioonmäng (mis, muide, ka dokumentaalkaadreis säilinud) pani Stalini rõkkama ja asi oli otsustatud. Kinobossidele anti märku, et tarvis oleks üht optimistlikku, jalgpalliõhinast küllastunud kinotükki.

Stsenaariumi aluseks võeti Lev Kassili bestseller “Vabariigi väravavaht”, mille peategelase prototüübiks oli Kiievi Dünamo legendaarne puurivalvur Anton Idzkovski. See mees kutsuti ka kogu meeskonnaga filmi osalema. Süžee oli lamedavõitu: Volga-äärses väikesadamas töötab arbuusilaadijana noormees, kes on oma töös erakordselt osav. Kõik arbuusid, mis naised kambaga kaldalt loobivad, püüab nooruk akrobaatiliselt kinni. Seda tsirkust juhtub jälgima kamp läbisõitvaid Moskva tehase jalgpallureid. Muidugi kutsuvad nad poisi otsemaid pealinna, oma meeskonda väravavahiks. Poiss sõidabki, teda saadab äkiline edu, mis lööb provintsinoorukile upsakalt latva ja ta satub karjääri libedale teele. Nooruk hülgab oma lihtsad tehasekaaslased ja tükib proffide sekka. Raha pole aga sotsühiskonnas väärtus, pigem sööt madalahingelistele, seda taipab peagi ka filmikangelane. Ta naaseb töölisklassi ja armsama manu ning aitab jalgpalliväljakul purustada Moskvasse sõitnud vaenuliku välismaise meeskonna Mustad Pühvlid. Seda viimast teeb ta muinasjutulise meisterlikkusega. Väravavahina tõrjub ta kõik vastase salakavalad pealelöögid, püüab ka penalti, lõpuks aga tormab postide vahelt väljakuavarusse, läbib imetlusväärse triblinguga kogu platsi, möödudes kümmekonnast abitust vastasest, ja lööb enam-vähem mängu viimasel sekundil otsustava kolli.

Pateetilis-lüürilise foonina kaikus läbi filmi Dunajevski meloodia, millele oli sõnad kirjutanud komsomolilaulik Lebedev-Kumatš ja mis kuulutas nõukogulikku militaarset väravavahieetikat: “Hei, väravavaht, valmistu võitluseks, oled ju tunnimees, kujutle, et su selja tagant jookseb riigipiir…” jne. Laul oli tollase riiklikult aktuaalse kaitsetemaatika parafraas, kogu film aga kodanliku individualismi kriitika ja hõiskav hosianna kollektiivsustundele. Otsustavalt oluline oli ka nõukogulik Tuhkatriinu motiiv, mis kandis kogu toonast komöödiate tulva ja pidi osutama, et sotsialistlikul imekodumaal on kõik kaunis võimalik, igast köögitüdrukust võib saada minister, igast arbuusiloopijast väravavaht.

Peategelast mängis blond ilueedi Grigori Plužnik, keda jalkalegend Idzkovski paar kuud õpetas elementaarselt palli järele hüppama ja esteetiliselt maanduma. Idzkovski ise mängis Mustade Pühvlite pahelist puurivahti. Jalgpallikuulsustest lõi kaasa veel Ivan Kuzmenko, kes hiljem natside kätte langenuna pidi osalema Kiievi Dünamo traagilises matšis Saksa armee koondise vastu. Fritsud said häbistavalt lakki ja Kuzmenko koos mitme kaaslasega lasti maha.

Ent repressioone tõi Kiievi Dünamole kaasa ka “Väravavahis” osalemine. Nimelt ei lasknud võtetega seotus jalgpallureid sõita ametlikule võistlusele Jegorovskisse ja üleliiduline spordikomitee andis välja käskkirja, milles “proletaarse printsipiaalsusega” pandi Dünamole kirja loobumiskaotus.

Stalini plaan õnnestus, filmi menu oli absoluutne. Koos peategelastega sai armastatuks ka filmi koomiline paar, paksuke ja kiilas insener Karassik (Anatoli Gorjunov) ja laborant Gruša (Tatjana Guretskaja). Nende filmis pillatud pilarepliike kordas elavalt järele kogu rahvas, alates teravmeelitsevaist üliõpilastest ja lõpetades õllesaali jotadega. Jalkast sai populaarseim mäng, ehkki väljaspool kinolina pole venkudel siiani ühtki maailmavõitu.