Kunagi mitmeid aastaid tagasi kui esimest aastat jalkatrennis käisin õnnestus meil ühel kujul väravast väljalööki tehes palli nii õnnetult tabada et see lendas ülepea tagasi väravasse. Uskumatu aga tegelane kuidagi libastus nii õnnetult ja enam teda trennis ei nähtudki.

Oli 1 noorteturniir kusagil (vist Tõrvas) mängisime kellegagi (oli vist Pärnu), olin väravas, ühel hetkel lõi vastane tugevalt peale, hüppasin, pall läks napilt mööda, aga neil käsipalliväravatel on tagapool ka mingi raudpost mis võrku nagu kinni hoiab ja siis põrkas vastu toda, sealt tagasi mulle vastu pead ja siis väravasse, kohtunik nokkis kuskil keskjoone juures nina ja kurb tõsiasi oli, et kaotasime ühes sellega mängu 3-2.

Aastaid tagasi õnnestus mul noortemeeskonna väravavahina sisse lasta pall, mille vastane lõi kui oli palli audist päästma läinud. Olin liiga esimeses postis ja tagurdades ja palli silmadega jälgides oskasin sellel ikka tagumise posti ligidale lasta kukkuda.
Samast ajastust on meeles 1 olukord kui vastastel oli nurgalöök ja peale seda oli ilge pusimine meie värava all ja keegi kaitsjatest suutis lõpuks hakata puhtaks lööma, aga nii usin nagu ma olen, rabelesin ka lahtise palli järele ja suutsin palli löögile ette jääda, muidugi põrkas see oma väravasse.

Oli kord kui väravas olles tuli vastase ründaja 1-1, jooksin talle vastu, ajasin siis käed ja jalad hästi laiali et värav ilusti ära katta, aga junn lajatas laksu täpselt sinna kuhu ei tohtinuks, hea seegi et ta kaitse suutis jätkuolukorra puhtaks lüüa.