Eesti koondis

[plastic'99]

jonman25,

4x2 + ndv mäng vs 3x1,5 + ndv vb mäng... juba tuleb vahe sisse.

Kui tead, siis kas on uuritud trennivälise panuse osakaalu nendel feyenoordi ja ajaxi lastel? Jalgpall on niivõrd füüsiline spordiala, et keegi ei eeldagi, et peale 2h trenni minnakse metsajooksu tegema. Küll aga on küllaltki lihtne ja vähese füüsilise kuluga harjutada nt tehnikat. Nagu ma ütlesin, siis pole jalgpallis väga kodus. Aga igasugu passid, kõksimised, pealelöögid jm mis youtubes änks välja näeb... selle mahu erinevuses tuleb ilmselt küll erinevus sisse. Loomulikult see kõik lihtsalt hüpotees.

Aga siin taandubki asi võimaluste puudumisele ning paremate alternatiivide olemasolule.

[atleticomadrid]

See ei toimi, kui kontor on mitmele ettevõttele jagatud nii, et uus mees seisab Su laua kõrval ja teeb sooja, kuni Sa oma tööpäeva lõpetad. Hoovi- või tänavajalgpall on meil ammu välja surnud, tasuta väljakuid on vähe, miniväljakud on kogu aeg kasutuses.

Kusjuures see on koondiseteema juurest vb väga offtopic aga ...
see kõige madalama taseme jalgpallikultuur. Tavalised koolistaadionite aiad kannavad suuri silte " Väljakul omaniku loata viibimine keelatud", on üldse lukus või eriti markantse näitena on väravad üksteise külge tabalukustatud. Kui küsid, saad vastuseks mingit jura a la me siin kasvatame muru või muud üsna veidrat. Vabasid väljakuid on näpuotsaga, kus kurat need mänguarmastajatest marakratidki palli taguma peaks?

[Daz Booob]

Vabasid väljakuid on näpuotsaga, kus kurat need mänguarmastajatest marakratidki palli taguma peaks?

Need, kes tahavad, leiavad lahenduse. Neid on aga vähe. Pigem on vaja saada kottide sügajad tahtjateks. Aga seda läbi indiviidile panustamise on vähe rumal teha - meil püütakse kasvatada indiviide/produkte, kuid mitte üldist taset. Meil luuakse plaane, et "andekas" noor ei läheks kaduma, et mehed oleksid huvitatud neid omaks võtma...see on õige ja vajalik, kuid suurem mure on üldine madal tase. Tõsta keskmist taset ja andeid tekib rohkem ning raskem on ära kukkuda.
Treenerite koolitamisest on vähe kasu, kui nii vanemad, kui ka treenerid, klubid ajavad tulemusi taga ning unustavad ära, et jalgpall on võistkondlik mäng ja sellest tuleks lähtuda, jupatseid kasvatada. Siis tullakse hiljem ka kohalike mänge vaatama, sest on ühtne tunne, mõistmine. Romantiline, eks.

[Jeti88]

Seoses nende nende 3-5 päevaste koolitustega.

Kooli ajal mängisin jalgpalli ca 8 aastat. Mängisime oma vanuste kõrgeimal tasemel, käisime välismaal turniiridel aga ei midagi erilist. Liigas mängisime 4.- 6. kohale, väljakukkumise ohtu polnud aga esimestele ka eriti vastu ei saanud. Treener oli meil paberite järgi suht asjalik, kõrgharidus, omas mingit korraliku UEFA litsentsi ja käis usinalt nendel EJL/UEFA koolitustel. Igakord kui ta sealt tagasi tuli siis oli tema ampluaasse lisandunud mõned uued ja huvitavad harjutused, mida me umbes 2-3 nädalat praktiseerisime. Hiljemalt üks kuu hiljem pöördusime "tavarutiini" tagasi ja nii igakord. Kogu see 8 aastat mängisime ühe ja sama taktikaga kuigi treener pidevalt arendas ennast koolitustel. Midagi sisulist ei muutunud selle aja jooksul. See on kõigest üks näide kümnete ja kümnete treenerite hulgast aga siiski näide elust enesest.

Need lühikoolitused võib tuua põhimõtteliselt iga eluala konteksti. Kui sul on ikka korralik tahtmine ennast arendada ja saada heaks spetsialistiks siis 3-5 päevaga mõistad sa ainult seda kui palju on tegelikult vaja õppida, et jõuda soovitud tasemele. Esimene päev oled veel natuke väsinud, kerge reisiärevus ka sees, sissejuhatus koolitusse ja päeva teises pooles jõutakse asja juurde. Teisel päeval tehakse aktiivselt tööd ja kolmanda päeva lõunast on juba kokkuvõtete aeg ning hiljem ühine õhtusöök vms. Klassika. Ma tõesti ei usu, et nii lühikeste koolituste pealt mingi kvalitatiivne tõus tuleb. See ei ole võimalik.

[plastic'99]

lühikestest koolitustest - need on väga efektiivsed. Sellel on aga üks väga oluline eeldus... Selleks on see, et treeneris peab endas juba reaalselt sisu ja teatud baas eksisteerima. Ega neid ilma asjata täiendkoolitusteks ei nimetata.

Mis puudutab nüüd "vana baasi" juurde tagasi tulemist, siis on sellisel juhul väga suure tõenäosusega olukorraga, kus üritatakse midagi implementeerida ilma suurema pildita. Iga harjutus jm peab olema osa protsessist ja filosoofiast (thats right!). Kui väljamaa koolitusel räägitakse uhkeid harjutusi 3-4-3 süsteemis, aga ise kasutatakse midagi muud, siis ei ole sellest väga tolku (ei oska jalgpallist paremat näidet tuua).

Ja tihtipeale on ka nii, et harjutus lihtsalt ei ole tasemele vastav. Seda on ikka päris tihti, et mingid uued tuuled ja suunad, mis on üliefektiivsed eeldavad mingit teatud baasi, mida meie mängijad kahjuks kunagi ei saavuta. Ja oskus sellest aru saada ei tule enam koolituselt vaid ... persetundest.

[plastic'99]

üleüldiselt laste treenimisest. Jätame need koolitused ja asjad kõrvale.

Alustame sellest, et kui paljudel treeneritel:

väljakul silmad säravad, sest neile meeldib see mida nad teevad?
väljakul silmad säravad, sest eile sai järjekordselt pudeli põhja vaadatud?
väljakul silmad ei sära?

Kui kunagi ise nooremana treeneri elukutset kaalusin, siis vana treener palus endalt küsida just seda küsimust...

[Jeti88]

lühikestest koolitustest - need on väga efektiivsed. Sellel on aga üks väga oluline eeldus... Selleks on see, et treeneris peab endas juba reaalselt sisu ja teatud baas eksisteerima. Ega neid ilma asjata täiendkoolitusteks ei nimetata.

Täiesti nõus. Vahetult pärast postitamist oli ka korra mõte lisada juurde, et ideaalis võiks treenerid kõigepealt läbida kuskil Euroopa treeningbaasis mõnekuulise intensiivkursuse ning siis oleks nendel täiendkoolitustel tõesti abi. Kui treener satub 3-päevase koolituse raames esimest korda kuhugi euroopa jalgpalliriigi treeningbaasi siis esimese staadioniekskursiooniga ta saab nii palju infot, et ülejäänud 2 päeva ta seedib ainult seda kui ägedaid treeningtingimusi ta nägi.

[Angelo Nerazzurro]

Kui sain õigesti aru, kriisi koosoleku kokkuvõtte oli et klubide majanduse olukord on süüdi ja mängijad peavad arendama läbi koduliiga?
Noh, edaspidi fail. Kindlasti ma ei näe see täis professionalne liiga viie aasta pärast nagu Pohlak on varem rääkinud.

[plastic'99]

palju juba sõna võtnud ja võtan veel. Pohlak on nagu reformierakond - viimased 10 aastat kiunutakse stagnatsioonist, kõigil hea möliseda ning näpuga näidata. Kui lõpuks midagi muutub, siis on igal ratsionaalselt mõtleval inimesel aga vesi ahjus...

Mida head on teinud Ratas korvpalliliidus? Enne teda oli seal koguaeg hambus üks teine vend, kes vahepeal oli vist ka hokiliidus? Mida võrreldamatut head on teinud teiste alaliitude juhid? Sittagi.

Ujumisliidus vahetus just juht... enne seda ma ei teadnudki, et seal juht oli.

Suusaliit... LOL

kergejõustikuliit - ok oma töö ära teinud.

Võrkpallis... noh jah, kaldun arvama, et konkreetne juht jalgpallis massiivset arengut kaasa ei tooks

Ainuke alaliit, mis on aastatega teinud tohutu hüppe on tenniseliit, kuid seal ei ole ka asi alaliidus vaid eelkõige ühiskonna jõukuse kasvus, ning see on harrastajate arvuga 1-1le seotud. Rääkimata sellest, et enamus suuremad spordibaasid toovad tulu või on nullis.

nii et Angelo jt, kiip it riil

[Kalp]

Eno-Gerrit Link: Staadionibändi tõusud ja mõõnad
















Kui Eesti jalgpallikoondis 24 aastat tagasi kokku tuli ja hakkas esimesi arglikke katsetusi tegema, oli staadionibänd selgelt nišiansambel, millele elasid kaasa vaid hardcore-fännid ja käputäis melomaane, kelles igasugused uued helid huvi äratavad.





Ehkki suur publikumenu neid alguses ei saatnud, kukkus nii mõnigi pungilik kolme duuri lugu päris rajult ja ägedalt välja, ning neid, kellele meeste repertuaar silma-kõrva jäi, tuli riburada pidi juurde.

Kui bändi telliti dirigeerima islandlane Teitur ja hollandlased Arno ja Jelle, paranes pillimänguoskus silmaga nähtavalt ja kõrvaga kuuldavalt. Siis tuli ka rahva armastus. Mõne aasta kauamängivalt leidis põnevaid palu, mis läksid korda nii tõsistele kriitikutele kui ka traktoristile Kanakülast. Kuulajad hakkasid uusi lugusid ootama samasuguse põnevusega nagu lapsed jõulukingitust. Andunumad poolehoidjad ei pidanud paljuks käia tuhandete kaupa lemmikutega kaasas staadionikontsertidel naabervabariigis Lätis ja isegi pikemal reisil udusel Albionil, kus sai paraadil koos britpop’i megastaaridega nautida kuulsa Wembley’ aurat.

Tõelist tähelendu sai koondis nautida neli–viis aastat tagasi, kui dirigendipulti oli pääsenud meie oma mees Tarmo, kes sinisärkidega koos vallandas samasuguse hitisaju nagu Smilers parimatel päevadel. Lugusid “Kinky Serbia”, “Kurvad põhjaiirlased”, aga ka “Kuradi Fääri saarte lambakasvatajad” mängiti söögi alla ja söögi peale ning neid oskas kaasa ümiseda iga lapski.

Lugusid “Kinky Serbia” ja “Kurvad põhjaiirlased” mängiti söögi alla ja söögi peale.

Ühel hetkel sai Tarmo jaks siiski otsa ja bändi telliti kureerima rootslane Magnus. Süvaanalüütilise koolkonna esindajana üritas Magnus eestlaste repertuaari uusi tuuli tuua ja muusikat natuke matemaatilisemaks ajada. Kui esialgu avaldas seesugune techno isegi muljet, jooksis mõne aja möödudes bändimeestel juhe uuendusliku biidi peale särinal kokku. Fännidelegi hakkas kakofooniliseks muutunud kõla närvidele käima ja nad ei hoidnud oma arvamust vaka all. Käredamad neist nõudsid ajalehtedes ja veebifoorumites dirigendi lahkumist.

Bändi ohjajatel ei jäänudki muud üle kui rootslasega sõbralikult lahku minna ja palgata tema asemele noor ja vihane Martin.

Juba esimese uue ninamehe eestvõttel antud setiga ajas bänd fännid taas pöördesse ja tõstis lootused paljulubava kõlapildiga kõrgele. Järgmisel esinemisel kõlasid võõrapärased sirtakihelid ja viimane laiv, kus Belgia staaride paraad viimase vindini viimistletud EDMiga meie mehed pahviks lõi, on tekitanud poolehoidjates taas segadust.

Loodetavasti aitavad sellesse tohuvabohusse veidi selgust tuua lähiajal toimuvad külalisesinemised Kariibi mere saartel.













FacebookTwitterE-postiga

[Jeti88]

palju juba sõna võtnud ja võtan veel. Pohlak on nagu reformierakond - viimased 10 aastat kiunutakse stagnatsioonist, kõigil hea möliseda ning näpuga näidata. Kui lõpuks midagi muutub, siis on igal ratsionaalselt mõtleval inimesel aga vesi ahjus...

Mida head on teinud Ratas korvpalliliidus? Enne teda oli seal koguaeg hambus üks teine vend, kes vahepeal oli vist ka hokiliidus? Mida võrreldamatut head on teinud teiste alaliitude juhid? Sittagi.

Ujumisliidus vahetus just juht... enne seda ma ei teadnudki, et seal juht oli.

Suusaliit... LOL

kergejõustikuliit - ok oma töö ära teinud.

Võrkpallis... noh jah, kaldun arvama, et konkreetne juht jalgpallis massiivset arengut kaasa ei tooks

Ainuke alaliit, mis on aastatega teinud tohutu hüppe on tenniseliit, kuid seal ei ole ka asi alaliidus vaid eelkõige ühiskonna jõukuse kasvus, ning see on harrastajate arvuga 1-1le seotud. Rääkimata sellest, et enamus suuremad spordibaasid toovad tulu või on nullis.

nii et Angelo jt, kiip it riil

Sellepärast ei tohi juhti vahetada, et äkki tuleb veel hullem? Kui "valitaval" kohal on 10 aastat järjest sama inimene siis vaata kus nurga alt tahad aga see on ebanormaalne (de facto on ta EJLi juhtinud 20+ aastat). Ära võrdle reffiga, võrdle KE-ga. Kommentaarid teiste alaliitude kohta on lihtsalt demagoogia.

[plastic'99]

Jeti, kui ma vastaks oma jutule, siis ma teeks seda nii nagu sina.

Kõik õige. Aga läbi ridade tahtsin ma öelda seda, et iga vahetuse korral võiks olla hea alternatiiv.

Muutus muutuse pärast.. Minu arvates ei ole hea strateegia. Kindlasti on siis ka vastuargumente
Ja häid. Kuid imo need ei ole net positiivsed.

[chac]

Eno-Gerrit Link: Staadionibändi tõusud ja mõõnad

Kui Eesti jalgpallikoondis 24 aastat tagasi kokku tuli ja hakkas esimesi arglikke katsetusi tegema, oli staadionibänd selgelt nišiansambel, millele elasid kaasa vaid hardcore-fännid ja käputäis melomaane, kelles igasugused uued helid huvi äratavad.

Ehkki suur publikumenu neid alguses ei saatnud, kukkus nii mõnigi pungilik kolme duuri lugu päris rajult ja ägedalt välja, ning neid, kellele meeste repertuaar silma-kõrva jäi, tuli riburada pidi juurde.

Kui bändi telliti dirigeerima islandlane Teitur ja hollandlased Arno ja Jelle, paranes pillimänguoskus silmaga nähtavalt ja kõrvaga kuuldavalt. Siis tuli ka rahva armastus. Mõne aasta kauamängivalt leidis põnevaid palu, mis läksid korda nii tõsistele kriitikutele kui ka traktoristile Kanakülast. Kuulajad hakkasid uusi lugusid ootama samasuguse põnevusega nagu lapsed jõulukingitust. Andunumad poolehoidjad ei pidanud paljuks käia tuhandete kaupa lemmikutega kaasas staadionikontsertidel naabervabariigis Lätis ja isegi pikemal reisil udusel Albionil, kus sai paraadil koos britpop’i megastaaridega nautida kuulsa Wembley’ aurat.

Tõelist tähelendu sai koondis nautida neli–viis aastat tagasi, kui dirigendipulti oli pääsenud meie oma mees Tarmo, kes sinisärkidega koos vallandas samasuguse hitisaju nagu Smilers parimatel päevadel. Lugusid “Kinky Serbia”, “Kurvad põhjaiirlased”, aga ka “Kuradi Fääri saarte lambakasvatajad” mängiti söögi alla ja söögi peale ning neid oskas kaasa ümiseda iga lapski.

Lugusid “Kinky Serbia” ja “Kurvad põhjaiirlased” mängiti söögi alla ja söögi peale.

Ühel hetkel sai Tarmo jaks siiski otsa ja bändi telliti kureerima rootslane Magnus. Süvaanalüütilise koolkonna esindajana üritas Magnus eestlaste repertuaari uusi tuuli tuua ja muusikat natuke matemaatilisemaks ajada. Kui esialgu avaldas seesugune techno isegi muljet, jooksis mõne aja möödudes bändimeestel juhe uuendusliku biidi peale särinal kokku. Fännidelegi hakkas kakofooniliseks muutunud kõla närvidele käima ja nad ei hoidnud oma arvamust vaka all. Käredamad neist nõudsid ajalehtedes ja veebifoorumites dirigendi lahkumist.

Bändi ohjajatel ei jäänudki muud üle kui rootslasega sõbralikult lahku minna ja palgata tema asemele noor ja vihane Martin.

Juba esimese uue ninamehe eestvõttel antud setiga ajas bänd fännid taas pöördesse ja tõstis lootused paljulubava kõlapildiga kõrgele. Järgmisel esinemisel kõlasid võõrapärased sirtakihelid ja viimane laiv, kus Belgia staaride paraad viimase vindini viimistletud EDMiga meie mehed pahviks lõi, on tekitanud poolehoidjates taas segadust.

Loodetavasti aitavad sellesse tohuvabohusse veidi selgust tuua lähiajal toimuvad külalisesinemised Kariibi mere saartel

[chac]

Sellepärast ei tohi juhti vahetada, et äkki tuleb veel hullem? Kui "valitaval" kohal on 10 aastat järjest sama inimene siis vaata kus nurga alt tahad aga see on ebanormaalne (de facto on ta EJLi juhtinud 20+ aastat). Ära võrdle reffiga, võrdle KE-ga. Kommentaarid teiste alaliitude kohta on lihtsalt demagoogia.

Jeti, kui ma vastaks oma jutule, siis ma teeks seda nii nagu sina.
Kõik õige. Aga läbi ridade tahtsin ma öelda seda, et iga vahetuse korral võiks olla hea alternatiiv.
Muutus muutuse pärast.. Minu arvates ei ole hea strateegia. Kindlasti on siis ka vastuargumente
Ja häid. Kuid imo need ei ole net positiivsed.

Minuarust on vale taandada seda küsimus ainult ühele personaaliale.

Õigem on küsida, missugune peaks olema tulevane EJL, ehk sõnastada vastused umbes sellistele küsimustele ja jõuda neis vastustes enamvähem konsensusele:

1) MIS on praegu HALVASTI, ja tuleks kindlasti ringi teha,

2) KUIDAS seda ringi teha, (sest mitte iga uuendus ei tee asja paremaks)

3) MIS on praegu HÄSTI ja mida tuleks püüda säilitada.

ja selles tulenevalt hakkata ringi vaatama KES võiks sobida kõige paremini nendest soovidest tuleneva elluviimiseks. Ehk siis personaalia on umbes 4nda etapi küsimus, mis sõltub suuresti punktidest 1) - 3).

[Jeti88]

Minuarust on vale taandada seda küsimus ainult ühele personaaliale.

Õigem on küsida, missugune peaks olema tulevane EJL, ehk sõnastada vastused umbes sellistele küsimustele ja jõuda neis vastustes enamvähem konsensusele:

1) MIS on praegu HALVASTI, ja tuleks kindlasti ringi teha,

2) KUIDAS seda ringi teha, (sest mitte iga uuendus ei tee asja paremaks)

3) MIS on praegu HÄSTI ja mida tuleks püüda säilitada.

ja selles tulenevalt hakkata ringi vaatama kes võiks sobida kõige paremini nendest soovidest tuleneva elluviimiseks.
Ehk siis personaalia on umbes 4nda etapi küsimus, mis sõltub suuresti punktidest 1) - 3).

Personaalia on selles mõttes siiski oluline, et need ongi need inimesed, kes hoiavad 10 küünega kinni mingitest dogmadest. Näiteks liigahooaja pikkus. Alustame lumes, lõpetame vihmases ja pimedas novembris aga juunis mängime poolteist vooru. Kus see loogika on? See on kõigest üks näide, mille üle on siin foorumis lehekülgede viisi arutletud ja mis on igale jalgpallisõbrale täiesti arusaamatu. Praeguste inimestega ilmselgelt mingeid muutusi ei tule. Jätkatakse seda sama teed, nende samade väljakujunenud põhimõtetega aga samal ajal koondis on täielikus madalseisus ja lootus, et me kunagi mingile finaalturniirile jõuaks on vist 15 aasta kõige madalamal tasemel.