Ükskõik, kuidas see hooaeg ka ei lõpeks, selle võidu (25. september 2010, Bayern - Mainz 1:2) kirjutavad mainzlased endale ajalooraamatusse kuldsete tähtedega. Kui mitte täna, siis millal nüüd avada ka meie tagasihoidlikus foorumis väike tribuutteema.
Triumfi järel on kerge sattuda eufooriasse, kuid tuleb au anda klubile, kes on viimase kümne aastaga teinud läbi säärase metamorfoosi. Enne seda, umbes aegadel, kui Marek Lemsalu tänini ainsa eestlasena Saksa profiliigades kaasa tegi, oli Mainz olnud aastaid 2. BuLi hall hiireke, tammudes paigal ja kiigates pigem murelikult allapoole. 2001. aastal pandi pukki oma staa˛ikas kaitsja Jürgen Klopp ja meeskonda saatis hoobilt edu. Mainz pääses põhjamudast ja temast kujunes tõsine pretendent BuLi kohale, ehkki vabariiklikku tähelepanu tõid esialgu kahel järjestikusel hooajal lausa uskumatul kombel viimastel minutitel maha mängitud pilet marjamaale. Lõpuks siiski saadi needusest jagu ja 2004-07 suutsid puna-valges kõigi ennustuste kiuste kõrgseltskonnas püsida.
Pärasti Dortmundi siirdunud "Kloppo" ajastu lõppu 2008. aastal ennustati Mainzile taas pikka iga 2. BuLis, kuid iidamast-aadamast Saksa vutiga seotud norralane Jųrn Andersen tüüris meeskonna taas liiga võrra ülespoole ja kirsina koogitükil ka DFB-karikas poolfinaali. Seda hämmastavam oli tema vallandamine umbes nädal enne uue hooaja algust, kuid pärast selgus, et treeneri ja meeskonna suhted olid lootusetult sassi läinud. Norraka asemele toodi praeguse eduloo peaarhitekt, Mainzi noortetreener Thomas Tuchel. Siinkohal on hämmastavaid sarnasusi samal ajal tähelendu alustanud nimekaimu Thomas Mülleri. Mõlemad on oma tsunftis piimahabemed (tõsi, Tuchel on olnud treener üle kümne aasta), mõlemad mängisid kaks hooaega tagasi madalamal tasemel (Tuchel tuli Mainzi U18-ga üllatustlikult Saksa meistriks) ja olid laiemale vutipublikule tundmatud, mõlemad visati 2009. aasta sügisel külma vette ja ujusid sealt ordenitega välja. Mainzi uue kangelasei esimese hooaja üheksas oli parem kui legend Klopp oli eales saavutanud.
Triumfi järel on kerge sattuda eufooriasse, kuid tuleb au anda klubile, kes on viimase kümne aastaga teinud läbi säärase metamorfoosi. Enne seda, umbes aegadel, kui Marek Lemsalu tänini ainsa eestlasena Saksa profiliigades kaasa tegi, oli Mainz olnud aastaid 2. BuLi hall hiireke, tammudes paigal ja kiigates pigem murelikult allapoole. 2001. aastal pandi pukki oma staa˛ikas kaitsja Jürgen Klopp ja meeskonda saatis hoobilt edu. Mainz pääses põhjamudast ja temast kujunes tõsine pretendent BuLi kohale, ehkki vabariiklikku tähelepanu tõid esialgu kahel järjestikusel hooajal lausa uskumatul kombel viimastel minutitel maha mängitud pilet marjamaale. Lõpuks siiski saadi needusest jagu ja 2004-07 suutsid puna-valges kõigi ennustuste kiuste kõrgseltskonnas püsida.
Pärasti Dortmundi siirdunud "Kloppo" ajastu lõppu 2008. aastal ennustati Mainzile taas pikka iga 2. BuLis, kuid iidamast-aadamast Saksa vutiga seotud norralane Jųrn Andersen tüüris meeskonna taas liiga võrra ülespoole ja kirsina koogitükil ka DFB-karikas poolfinaali. Seda hämmastavam oli tema vallandamine umbes nädal enne uue hooaja algust, kuid pärast selgus, et treeneri ja meeskonna suhted olid lootusetult sassi läinud. Norraka asemele toodi praeguse eduloo peaarhitekt, Mainzi noortetreener Thomas Tuchel. Siinkohal on hämmastavaid sarnasusi samal ajal tähelendu alustanud nimekaimu Thomas Mülleri. Mõlemad on oma tsunftis piimahabemed (tõsi, Tuchel on olnud treener üle kümne aasta), mõlemad mängisid kaks hooaega tagasi madalamal tasemel (Tuchel tuli Mainzi U18-ga üllatustlikult Saksa meistriks) ja olid laiemale vutipublikule tundmatud, mõlemad visati 2009. aasta sügisel külma vette ja ujusid sealt ordenitega välja. Mainzi uue kangelasei esimese hooaja üheksas oli parem kui legend Klopp oli eales saavutanud.
Kommentaar