Mingil imelikul põhjusel lebab mu laual terve virn raamatuid korvpallist, mida ma üritan siis otsast alates lugema hakata.
Esimene ja kõige paksem on siis
, mille sain Eikalt ja mingi segaduse tõttu suutsin ka ise osta. Kuna seda raamatut ilmselt teavad kõik, siis pole midagi muud öelda, et kui kätte võtad, siis läheb ka väga kiiresti. Vahepeal saab naerda, vahepeal viskab tüübi lahmimine üle, aga lõpuks on ikka päris nummikas.
Teine on
Mis on ka tänaseks läbi loetud, mis tähendab, et ma olen ta täna liigutanud teise rühma, kus on raamatud, mida ma olen läbi lugenud ja seal on need raamatud, mis on läbi loetud. Üldiselt selline raamat, nagu mu eelmine lause, see ka on. Kohati on väga naljakaid kirjeldusi kuidas Madonna tahab rasedaks jääda või kuidas on jubevinge valgeid naisi põrutada, aga samas saab ühte ja sama juttu loetud nii korduvalt, et parem kirjutaja oleks selle saanud panna ka ühele A5 postkaardile ja saata emale.
Hetkel on käsil
, kus järjehoidja on kusagil veerandi peal. Ei saagi täpselt aru, et kas Jordan oli siis nii dick, nagu selles raamatus väidetakse või pigem on see väljamõeldis, nagu väitsid Jordani mõned meeskonnakaaslased. Kuna olen natuke spordiajakirjanduse ja üldise ajakirjandusega kokku puutunud, siis selline tekst kipub olema pigem tõsi.
Järge ootavad aga:
Esimene ja kõige paksem on siis
, mille sain Eikalt ja mingi segaduse tõttu suutsin ka ise osta. Kuna seda raamatut ilmselt teavad kõik, siis pole midagi muud öelda, et kui kätte võtad, siis läheb ka väga kiiresti. Vahepeal saab naerda, vahepeal viskab tüübi lahmimine üle, aga lõpuks on ikka päris nummikas.Teine on
Mis on ka tänaseks läbi loetud, mis tähendab, et ma olen ta täna liigutanud teise rühma, kus on raamatud, mida ma olen läbi lugenud ja seal on need raamatud, mis on läbi loetud. Üldiselt selline raamat, nagu mu eelmine lause, see ka on. Kohati on väga naljakaid kirjeldusi kuidas Madonna tahab rasedaks jääda või kuidas on jubevinge valgeid naisi põrutada, aga samas saab ühte ja sama juttu loetud nii korduvalt, et parem kirjutaja oleks selle saanud panna ka ühele A5 postkaardile ja saata emale.Hetkel on käsil
, kus järjehoidja on kusagil veerandi peal. Ei saagi täpselt aru, et kas Jordan oli siis nii dick, nagu selles raamatus väidetakse või pigem on see väljamõeldis, nagu väitsid Jordani mõned meeskonnakaaslased. Kuna olen natuke spordiajakirjanduse ja üldise ajakirjandusega kokku puutunud, siis selline tekst kipub olema pigem tõsi.Järge ootavad aga:
See, kuidas Kermit Washington Rudy Tomjanovichi peaaegu ära tappis, seda teavad vist kõik, kes kunagi vaadanud spordimaailma suurimaid kakluseid ja kõike sarnast. Mis on raamatule ette heidetud, et korratakse raamatus korduvalt teatuid elemente, on seal ka näha, kuid see on võrdlemisi väike kõrvalhäda. Muidu on käidud mõlema mehe käekäik juba lapsepõlvest saati läbi ja jõutud ka juba soliidsesse ikka ja sealsetesse probleemidesse. Kus näiteks Tomjanovich joob meeletult või kus näiteks Washington süüdistab kõiges valesti minemises teisi, sest valgele mehele oleks selline löök andeks antud. Raamatus leiab ka ühe sitaks naljaka episoodi mängijast, kes oli 60-ndatel Pistonsis, aga läks seejärel tagasi tänavakuritegevusele üle. Nimelt üritas mees röövida poodi, aga kui naabruskonna poes küsis poemüüja temalt (no ta oli 210 pikk kuju, mask peas), et kas see oled sina? Siis mees vastas: "Ei, see pole mina."
Derek Fisheri raamatust olen juba rääkinud. KOhati ikka totaalset lapsust täis, aga üldplaanis selline keskmine raamat. Mõned episoodid, nagu kesise andega töörügajaks tõusmine ja seejuures mängijate kõneisikuks tõusmine, on ka huvitavad.
Jackson kirjutab sellest, et kuidas tuli Malone ja Payton ja tahtsid saada tiitlit. Kuidas Kobet süüdistati vägistamises ja kuidas see niigi egotsentrikule mõjus. Kõige mõjuvam võrdlus on Shaq ja Kobe vahel, et kui Shaqile mdiagi öelda, siis ta vaidleb vastu ja on vihane, aga lõpuks teeb, nagu treener ütleb. Kobe see-eest ütleb "Jaa-jah" ja teeb ikka kõike omamoodi. Payton aga vingub niisama ja Malone'l ei pea keha vastu. Suurepärane raamat.
Teine Jacksoni raamat räägib tema treenerifilosoofiast ja hooajast Bullsiga. Tegu siis kolmanda tiitlihooajaga ja selle meeskonna hädadega. Põhiline on muidugi Jordan ja temaga seotud, aga olulise osa saavad ka Pippen või siis Horace Grant ja muud tegelased. Tegu taas väga hea raamatuga ja ehkki Jackson kasutab variautoreid, on tema raamatud tõeliselt head lugeda.
Ma natuke kartsin seda raamatut lugema hakates, sest tegu on 400 leheküljega tihetrükis materjaliga 79. aasta Portland Trail Blazersi hooajast. Ent olukord oli hoopis teine, kus hooajast endast räägitakse umbes kolmandiku jagu, kuid see-eest käiakse läbi osaliste elulood, maetühingute teke, väga põnev osa on näiteks televisioonisõjast NBA-s või kasvõi sellest, et kuidas raha tulek hävitas omanike, mängijate ja ka treenerite senised rollid. Samuti väga hea raamat ja kohati väga vaimukas raamat.
Kommentaar