Algselt postitas atleticomadrid
Vaata postitust
320x50 ülemine bänner
Collapse
Teadaanne
Collapse
No announcement yet.
Atletico de Madrid
Collapse
X
-
Algselt postitas RealFan Vaata postitustMõneti huvitav, et kuigi Barca on domineerinud (pean silmas tulemusi) viimastel aastatel Atletico vastu, siis CLis löödi mõlemal korral välja Barca. Atletico - Real duellide puhul on viimastel aastatel edukam olnud esimene, aga jällegi CLis võitis mõlemad lahingud teine."An errand boy, sent by grocery clerks, to collect a bill"
Kommentaar
-
Eile läbisid meie supermaratoonarid ca 12 kilomeetrit rohkem. Aga tegelt tahtsin lihtsalt öelda, et massive props Lucas Hernandezile. Kogu selle seeria jooksul ei eksinud ta kordagi ühegi elemendiga. See oli raske koht, kus sisse tulla, aga kutt tuli ja mängis kui veteran. Simeone tõi ta eraldi pressikal veel välja ka, kuigi ükski ajakirjanik ei küsinud.
Samuti props Saúlile ja Kokele: täielikud mootorid. Neist esimene areneb jätkuvalt edasi ning ma ütleks, et praegu oleks see omamoodi juba üllatus, kui ta suvel Del Bosque valikust välja peaks jääma. Ja Koke - siin pole sõnu vaja, see mees on tulevane kapten, täielik lust on teda platsil möllamas ja juhiseid andmas vaadata. Kui Torrese võimalus one club maniks saada on möödanik, siis Kokel on kõik võimalused selleks endiselt olemas. Senine saldo: 24 eluaastat, 16 aastat klubis, 7 hooaega põhimeeskonnas, 258 mängu.
Lisaks neile propsi ka Oblakile, Moyale, Juanfranile, Filipele, Gimenezile, Monsalvele, Savicile, Gamezile, Godinile, Gabile, Augustole, Kranevitterile, Correale, Carrascole, Tiago, Thomasele, Oliverile, Griezmannile, Torresele ja Viettole.
Lisaks special mention veel ühele eilsele tegelasele, Ardale. Ei tea, mis tema peas küll ei toimuda võis. Mõneti oli isegi üllatus, et see vilekoor talle nii üksmeelne ja vali oli.
Algselt postitas rixxer Vaata postitustMa jätkaks seda diskussiooni, ses selle essents on huvitav. Paljuski on selline mentaliteet senise edu alus- sisult suur (saavutustel ka juba), mängult ja töökuselt aga väike peeter. Mõneti toidab, aga mõneti tekitab see probleeme- PSV vastu saadi siiski õnnega edasi, ehkki muidugi oldi parem meeskond. Tegelt on minu jaoks küsimus, kas selline võetud hoiak on mingi hetk äkki hoopistükkis arengupidur? Arvestades omanikeringi vahetusi, lisaks tiitlid, mida juba võidetud ja edu Euroopas. eks see hooaeg toob mõned vastused- favoriidi lükkamine konkurentsist on suur asi, aga kui hooaja lõppedes jäädakse ikkagi tiitlita, siis ma ei ütleks, et see filosoofia nüüd ülearu ka edukas on. Üldse mitte paha pärast, mind genuiinselt huvitab see.
Tegelt on siin see koht oluline, mida Torres ja kõik teised koguaeg korrutavad: võidud võitudeks, klubi väärtus seisneb milleski muus. Ning seda tuleb hoida, päris kõvasti hoida kohe. Ma ausalt öeldes hoian hinge kinni, et kunagi ei saabuks seda päeva, kus me satuks oma edust sõltuvusse. Kui Torreselt küsiti kunagi (see oli julgelt mingi 10 aastat tagasi) ühes intervjuus midagi Reali ja Atlético erinevuste kohta, siis ta ütles toona, et Real on oma edu ori. Et kui klubi ei võida, siis on fännid õnnetud ja rahutud.
“Real are rich and powerful and used to winning, so that’s what the fans expect. But that means they are slaves to their success. When they don’t win, they can’t find happiness.”
Ning täpselt seda ei taha ma, et juhtuks. Sestap mulle meeldibki praegune mentaliteet, kus fännid hindavad mehi eelkõige selle järgi, kui palju nad endast platsile jätavad. Sa võid kaotada, aga sa pead endast kõik andma. Kui annad, siis sind hinnatakse. Väga hea näide on näiteks Jackson. Kõik nägid, et tüübil ei suju, aga vähemalt ta pingutas ja üritas endast kõike anda. See on ka see põhjus, miks teda kunagi vahetuste puhul välja ei vilistatud. Üks tema viimastest mängudest enne Hiina minekut oli Celta vastu ja rabeles mis ta rabeles, aga ei õnnestunud - sellegipoolest sai ta Calderoni publikult sooja aplausi.
Edu on oluline, kahtlemata. Eriti veel praegusel juhul, kus klubi sissetulek sellest otseses sõltuvuses on (poolfinaali jõudmine tõi 7 milkut näiteks juurde), kuid see pole samas kõige olulisem. Tähtis on jääda kahe jalaga maa peale ning emotsiooni nautida. Sessuhtes olen ma praegu väga rahul sellega, et peale Meistrite liiga finaali ja La Liga võitu ei toimunud mingit suurt äratõusmist - me võime vabalt paar mängu järjest kaotada, aga see ei tekita kelleski mingit paanikat. Keegi ei vilista, keegi ei nõua omade päid. Kõik annavad endale aru, et see on loomulik.
Ja see ongi maruvahva. Midagi võita on väga tore ja ilmselgelt on see ka eesmärgiks, kuid kui osatakse ka väikeseid õnnestumisi ja neist tulenevat emotsiooni hinnata, siis see on vähemalt sama tore kui mitte toredam. Sama kehtib ka päriselus. Kümmekond aastat oskasid vähesed loota, et me varsti sellistel kõrgustel stabiilselt pallime ning praegu tuleb seda ja sellega seotud väikeseid õnnestumisi lihtsalt nautida.
Ehk siis ma arvan, et praegune mudel ongi ainuõige kasvamiseks. Kesksed märksõnad peavad olema need, mis on meid seni edasi kandnud ehk siis "töö", "munad", "ühtekuuluvustunne", "vankumatu toetus" ja "meeskond". See on kõik see, mida ka Simeone koguaeg rõhutab: tee tööd ja usu. Kui me hakkaks vaid tiitleid ja karikaid lugema ning seaks enne igat hooaega endale kindla eesmärgi, kui palju me neid võitma peaks, siis me satuks kiiresti oma edu orjadeks. See omakorda hakkaks mingil hetkel tahes-tahtmata neid eelnevalt mainitud märksõnu õõnestama ning klubi kaotaks tükikese oma olemusest. Parem on minna edasi partido a partido suhtumisega, kus iga mäng on finaal ja tähtis ning mõned mängud veel eriti tähtsad (nagu näiteks eilne kohtumine Barcelonaga, kus lisaks väljalangemisele oli mängus ka kohalik rivaliteet).
Ma olen täiesti rahul sellega, et me ei võida alati kõiki mänge ja kõiki karikaid, et Celta peksab meid vahete-vahel karikasarjast välja, aga et klubis valitseb vähemalt hea keemia ja feeling. Atleti jälgimine võib vahete-vahel anda midagi südarilaadset (PSV penaltiseeria, eilne mängu lõpp), aga samas annab see ka topelthea emotsiooni, mis väljenduski näiteks eilsetes pidustustes. See kõik tugevdab sidet mängijate ja fännide vahel ning kannab omakorda klubi edasi. Mida tervem on see side ja sisekliima, seda jätkusuutlikum on klubi.
Ning see kõik on klubiga ammustest aegadest kaasas käinud: on suuri õnnestumisi olnud (La Liga võit), on nappe unistuste purunemisi olnud (Meistrite liiga finaali kaotus Realile, 1974. aasta finaal), on suuri krahhe olnud (Segundasse langemine). Aga sellele vaatamata on fännid rasketel aegadel meeskonna kõrvale jäänud - näiteks kui Segundasse langesime, siis oli Atleti endiselt kolmanda suurima publikuarvuga meeskond Hispaanias, eespool vaid kõrgliigas pallivad Real ja Barcelona.
Kunagi tegi Joaquin Sabina klubi 100. sünnipäevaks nö mitteametliku hümni, mille üks osa selle olemuse väga hästi kokku võtab:
What a way to stand
What a way to grow
What a way to feel
What a way to dream
What a way to learn
What a way to suffer
What a way to die
What a way to win
What a way to live
What a way to go up and down to earth, long live my Atleti de Madrid
Algselt postitas rixxer Vaata postitustPunkt või keegi võiks siia tuua selgust- aga kõhutunde pealt ütleks, et Atletile sobivad knock out mängud, kus teine mäng kodus- esimeses mängus on vaja tuua kaitsest lähtuva mänguga tulemus, teises juba Calderoni toega on igal meeskonnal megaraske. Aga võib olla stat siin näitab midagi muud.
Aga paar statistikanopet võib küll kirja panna:
- viimati lõi knock-out faasis Vicente Calderonil Atléticole värava AC Milan, 2014. aastal. Peale seda on Calderonil käinud Real, Barcelona (2x), Chelsea, Leverkusen ja PSV - kõik on kuivale jäänud.
- Üleüldiselt on Atlético viimase 16 Meistrite liiga kodumängu (ehk sellest hetkest, kui Simeone pukki tuli) osas sisselastud väravate saldo selline: 1-0-0-1-0-0-0-0-0-0-0-2-0-0-0-0.
Boonusena selline vahva number, mis otseselt pole küll Meistrite liigaga seotud - Fernando Torres on 2016. aastanumbri sees kõige efektiivsem hispaanlasest ründaja olnud, värav iga 92 minuti kohta:
Coraje, corazón y cojones.
Kommentaar
-
Reali fänni ja Florentino Perezi vahele ei tasu alati võrdusmärki tõmmata. Võib-olla on Reali kui klubi ja tema toetajate puhul tiitlid ja muud asjad tähtsamal kohal kui Atletico või mõne teise klubi jaoks aga ma ei ütleks, et minu jaoks on tiitlid ainukesed asjad, mis loevad. Võib ju näiteks tuua ka viimase El Clasico - mäng, kus tol hetkel polnud mängus oluliselt rohkem kui uhkus - peale mida oli meeskond selgelt (loe: liiga) rahul.
Lõppude lõpuks lendavad kehvade tulemuste korral pead igal pool, vahet pole, kas tegu on Estonian Airi või Real Madridiga. Küsimus on vaid ajas. Kui siinkohal teha võrdlus Realiga, siis ilmselgelt on Perezi süütenöör lühem kui Atletico juhtkonna oma, aga aastast aastasse ei saa ju endast nõrgematele kaotada ka Atletico. Ning ükski õige fänn ei jäta oma klubi isegi siis, kui klubi võimalused ja ambitsioonid mingil põhjusel muutuvad väiksemaks. Siin võib vaielda, kellel on parimad fännid, aga igal pool on omad plastikud ja pisut vähem plastikud. Ka Reali fännid näevad, mis toimub väljakul. Casemiro, Carvajal ja mõned teisedki mehed, kelle nimed protokollis tihti ei kajastu, teenivad ära aplause. Danilo, Bale'i või kelle iganes vilistamist ma heaks ei kiida, aga ka seal taga on pisut enam kui vaid meeskonna kehvad tulemused.
Kokkuvõtlikult ütleks, et musta ja valge vahel on päris mitu erinevat värvivarjundit veel
Kommentaar
-
Algselt postitas RealFan Vaata postitustReali fänni ja Florentino Perezi vahele ei tasu alati võrdusmärki tõmmata. Võib-olla on Reali kui klubi ja tema toetajate puhul tiitlid ja muud asjad tähtsamal kohal kui Atletico või mõne teise klubi jaoks aga ma ei ütleks, et minu jaoks on tiitlid ainukesed asjad, mis loevad. Võib ju näiteks tuua ka viimase El Clasico - mäng, kus tol hetkel polnud mängus oluliselt rohkem kui uhkus - peale mida oli meeskond selgelt (loe: liiga) rahul.
Lõppude lõpuks lendavad kehvade tulemuste korral pead igal pool, vahet pole, kas tegu on Estonian Airi või Real Madridiga. Küsimus on vaid ajas. Kui siinkohal teha võrdlus Realiga, siis ilmselgelt on Perezi süütenöör lühem kui Atletico juhtkonna oma, aga aastast aastasse ei saa ju endast nõrgematele kaotada ka Atletico. Ning ükski õige fänn ei jäta oma klubi isegi siis, kui klubi võimalused ja ambitsioonid mingil põhjusel muutuvad väiksemaks. Siin võib vaielda, kellel on parimad fännid, aga igal pool on omad plastikud ja pisut vähem plastikud. Ka Reali fännid näevad, mis toimub väljakul. Casemiro, Carvajal ja mõned teisedki mehed, kelle nimed protokollis tihti ei kajastu, teenivad ära aplause. Danilo, Bale'i või kelle iganes vilistamist ma heaks ei kiida, aga ka seal taga on pisut enam kui vaid meeskonna kehvad tulemused.
Kokkuvõtlikult ütleks, et musta ja valge vahel on päris mitu erinevat värvivarjundit veel
Et kui hakata endale enne hooaega paika panema, kui mitu tiitlit on vaja riiulile tuua, siis võib kaotuste korral kaardimaja tugevalt rappuma hakata ning ebastabiilsuse kaasa tuua. Mitte üldse halvas mõttes, aga Torres mõtles tol hetkel seda, et Real on olnud selles mõttes oma edu nö ohver. Fännid nõuavad Florentinolt tiitleid, Florentino mängijatelt, treeneritelt. Latid on kõrgele seatud, pinge on peal, karikad/tiitlid on vaja koju tuua ning selle pinge tõttu kipuvad ebaõnnestumiste korral ka viled ja kriitikanooled (mitte ainult fännidelt, vaid ka meedialt) kiiremini tulema. Sessuhtes on näiteks Atléticos ka omad kindlad ja madalamad eesmärgid paigas - igal aastal Meistrite Liigasse kvalifitseeruda - ning kõik mis lisaks tuleb, see on juba boonuseks.
Kui ma Atleti konteksti panin, siis just selle eesmärgiga, et me peame eesmärgiks võtma selle, et me ei tohi kunagi oma (võimaliku) edu ohvriks langeda ning peame leidma mingi alternatiivse võimaluse, kuidas nii karikaid võita, kuid samal ajal ka ühtekuuluvustunde ja stabiilsuse kõigil tasanditel säilitada. Meil on veel kindlasti palju tööd teha.Coraje, corazón y cojones.
Kommentaar
-
Algselt postitas RealFan Vaata postitustLõppude lõpuks lendavad kehvade tulemuste korral pead igal pool, vahet pole, kas tegu on Estonian Airi või Real Madridiga.
VÄGA vähe tõenäoline et real'iga midagi sinnapoolegi juhtuks.Seisan üksi mere ääres
jalas kollased sandaalid
valged, merevahust sääred
hüüan: "Elagu skandaalid!"
Kommentaar
-
Algselt postitas chac Vaata postitustpäris lollakas võrdlus. estonian air ja pead lendavad? 100 milli põletatud, pankroti peale visati veel 40 milli ja samad näod juhivad edasi...
VÄGA vähe tõenäoline et real'iga midagi sinnapoolegi juhtuks.
Kommentaar
-
2014 - Bayern kohtub poolfinaalis Hispaania klubiga (Real), saab kotti, Real võidab CL
2015 - Bayern kohtub poolfinaalis Hispaania klubiga (Barcelona), saab kotti, Barcelona võidab CL
2016 - Bayern kohtub poolfinaalis Hispaania Klubiga (Atletico), .... , .... võidab CL
Üldiselt ma arvan, et Atletico sai täpselt õige vastase endale.
Kommentaar
-
Algselt postitas JuriM Vaata postitustTundub jah, las see Pepi Bayern keerutab seda palli seal keskel oma 6 keskvälja maestroga.Maailmameistrid!!
Kommentaar
-
Algselt postitas Ibanez Vaata postitustKullake, vahe Barcaga on see, et Bayern lööb ka võõrsil väravad ära.
Kommentaar
-
Algselt postitas Ibanez Vaata postitustKullake, vahe Barcaga on see, et Bayern lööb ka võõrsil väravad ära.
Kommentaar
Bottom 300x250
Collapse
Kommentaar