Prantsusmaa alla kuuluval Korsika saarel on erinevatel andmetel kohaselt 30-40 erinevat jalgpalliklubi, millest neli on professionaalsed klubid: pealinnaklubid AC Ajaccio (2) ja GFC Ajaccio (1) ning saare suuruselt teise linna Bastia klubid SC Bastia (1) ja CA Bastia (3).
Pool-ja täis-amatöörklubid, kes mängivad Prantsusmaa Top 5 liigatasemel on: FCA Calvi (6) Borgo FC (5), USC Corte (6), ÉF Bastia (6), AS Furiani-Agliani (6) ja FB Île-Rousse (6).
Ülejäänud Korsika saare klubid mängivad Prantsusmaa regionaalliigades (6. liigatase ja sealt allapole), kus mängivad ka eelpool nimetatud klubide reservmeeskonnad.
Korsiklastel on sarnaselt näiteks baskidele ja katalaanidele ka oma jalgpallikoondis, mida küll FIFA ega UEFA ei tunnusta. Tuntumatest kunagistest koondislastest tasub mainimist kindlasti Ludovic Giuly, Sebastian Squillaci ja Johan Cavalli.
Gazélec FC Ajaccio
2015-16 hooajal esmakordselt klubi ajaloo jooksul Prantsusmaa kõrgliigasse tõusnud Gazélec Football Club Ajaccio või lihtsalt GFC Ajaccio nägi praegusel kujul silmavalgust 1960. aastal, kui kaks Korsika saare pealinnaklubi FC Ajaccio (asutatud 1910) ja Gazélec Ajaccio (asutatud 1956) liitusid. Klubi asutamisaastaks peetakse siiski 1910. aastat, kui FC Ajaccio loodi. Aastatel 1969-1996 tegutses Gazélec Ajaccio amatöörklubina ning tuli selle perioodi jooksul neljakordseks Prantsusmaa amatöörmeistriks. Profiklubi staatuse saamiseks liituti 1996. aastal veel ühe Korsika pealinnaklubi Olympique Ajaccioga, mistõttu kandis klubi 2012. aastani pikka ja lohisevat nime Gazélec Football Club Olympique Ajaccio (lühemalt GFCO Ajaccio). Siinkohal tuleb veel ära mainida, et 70-ndate algul tegi tollal finantsraskustes olnud AC Ajaccio Gazélec Ajacciole ettepaneku klubid üheks suureks Ajaccio linna klubiks liita aga kuna GFCA soovis amatöörklubina jätkata, siis nii sellest liitumisest asja ei saanudki.
1999. hooaja järel ristusid AC Ajaccio ja Gazélec Ajaccio teed taas veidral kombel, kui GFCA lõpetas Prantsusmaa tugevuselt kolmanda liiga teise kohaga, mis teoorias oleks pidanud neile järgmiseks hooajaks koha esiliigasse ehk Division 2`sse tagama (2002. aastast Ligue 2) aga kuna 90ndate lõpus oli Prantsusmaal ütlemata tobe reegel, mis ei lubanud kahel ühe linna profiklubil, kus elas alla 100,000 elaniku, ühes ja samas liigas pallida (reegel, mis nüüdseks juba ammu ajalugu), ja kuna AC Ajaccio juba mängis esiliigas, olles aasta varem sinna tõusnud, tuli Gazélec-il veel üle kümne aasta oodata, et lõpuks esiliigasse jõuda. 2012. aastal see ka lõpuks saavutati, kui Championnat National ehk Prantsusmaa tugevuselt kolmas liiga kolmanda kohaga lõpetati. Kusjuures samal aastal jõudis Gazélec Ajaccio kõikide üllatuseks ka Prantsusmaa karikasarja poolfinaali, kus tuli vastu võtta suureskooriline kaotus hilisemalt võitjalt Lyoni meeskonnalt.
Kuigi esimene hooaeg Ligue 2`s (2012-13) kujunes GFC Ajaccio jaoks lühikeseks, sest sama hooaja järel kukuti tagasi Championnat Nationali, tuldi sealt kohe aastaga taas üles ning Ligue 2` 2014-15 hooaeg lõpetati juba üle ootuste kõrge teise kohaga, mis tagas klubile 2015-16. hooajaks esmakordselt koha Prantsusmaa kõrgeimas seltskonnas.
Staadion:
Gazélec Ajaccio mängib oma kodumänge hetkel 5,000 silmapaari mahutaval Stade Ange Casanova staadionil, mis 2015. aasta suvel ehitati suuremaks, et vastata kõrgliiga normidele, olles varem vaid 2,500 silmapaari mahutanud. 2016-17. hooajaks on klubil plaan staadioni mahutavust veel kasvatada 8,000-kohaliseks.
Stade Ange Casanova avati 1961. aastal ja kandis esmalt nime Stade Mezzavia, kuid nimetati 1994. aastal ümber klubi endise direktori Ange Casanova mälestuseks. Enne 1961. aastat mängis Gazélec oma kodumänge Stade Miniconi nimelisel staadionil.
AC Ajaccio
Korsika saare pealinna klubidest on ajalooliselt seni suurem ja edukam klubi olnud Athletic Club Ajaccio ehk lühidalt AC Ajaccio, kes küll paaril viimasel aastal on kõrgliigasse tõusnud Gazélec Ajaccio varju jäänud. AC Ajaccio loodi 1910. aastal - viis aastat hiljem, kui Korsika saare teise suure linna esiklubi ja ACA suur rivaala SC Bastia asutati. Peamine motivaator pealinlastele oma esiklubi luua oligi SC Bastia olemasolu ja soov neile konkurentsi pakkuda. Kuigi professionaalse klubi staatuseni jõudis AC Ajaccio alles 1965. aastal, tõusti juba kaks aastat hiljem esimese Korsika saare klubina Prantsusmaa kõrgliigasse, kus püsiti kuus aastat jutti. Järgmist kõrgliiga perioodi tuli oodata aga ligi kolm kümnendit ning vahepeal käidi finantsraskuste tõttu koguni 6. liigataseme ära.
AC Ajaccio uus tulemine, mida korsiklased ise kutsuvad "Da l'infernu ā u paradisu"-ks (põrgust paradiisi), sai alguse 1992. aasta kevadel, kui klubi juhtkonna etteotsa asus kolmik Michel Moretti, Alain Orsoni ja Antoine Antona, kes tollal hõikasid avalikult välja ambitsioonika plaani klubi Prantsusmaa 6. liigast kümne aastaga kõrgliigasse tõsta. Mõeldud-tehtud! Viie aastaga tõusti amatöörtasemelt kolmandale liigatasemele - Championnat Nationali - ehk mängiti profitasemel. 1998. aastaks palliti juba Prantsusmaa esiliigas, olles hooaeg varem 2. liiga meistriks kroonitud, ning 2002. aasta kevadel troonis AC Ajaccio ka Ligue 2` liigabali tipus, mis tähendas, et 2002-03. hooajaks tõusti juba kõrgliigasse - täpselt kümme aastat pärast uue juhtkonna välja hõigatud hullu plaani ja kolmkümmend aastat pärast AC Ajaccio viimast hooaega Prantsusmaa kõrgliigas.
Viimase neljateist aasta jooksul pole AC Ajaccio madalamale esiliigast langenud, kus ka hetkel pallitakse, kuigi 2014-15. hooajal oldi lähedal esiliigast langemisele, millest pääseti lõpuks vaid ühe punktiga. Seni viimaseks jäänud kõrgliiga hooaeg jääb ACA jaoks 2013-14. hooaega, kui klubis mängisid teiste seas Memo Ochoa, Adrian Mutu ja Benoit Pedretti.
Staadion:
Ajaccio mängib oma kodumänge Stade Franįois Coty nimelisel staadionil, mis avati 1968. aastal, ja mis mahutab hetkeseisuga kümme ja pooltuhat silmapaari. Algselt kandis Ajaccio staadion nime Parc des Sports de l'ACA, kuid nimetati 2002. aastal pärast renoveerimist kunagise Ajaccios sündinud ärimehe Franįois Coty auks ümber Stade Franįois Coty`ks.
Pool-ja täis-amatöörklubid, kes mängivad Prantsusmaa Top 5 liigatasemel on: FCA Calvi (6) Borgo FC (5), USC Corte (6), ÉF Bastia (6), AS Furiani-Agliani (6) ja FB Île-Rousse (6).
Ülejäänud Korsika saare klubid mängivad Prantsusmaa regionaalliigades (6. liigatase ja sealt allapole), kus mängivad ka eelpool nimetatud klubide reservmeeskonnad.
Korsiklastel on sarnaselt näiteks baskidele ja katalaanidele ka oma jalgpallikoondis, mida küll FIFA ega UEFA ei tunnusta. Tuntumatest kunagistest koondislastest tasub mainimist kindlasti Ludovic Giuly, Sebastian Squillaci ja Johan Cavalli.
Gazélec FC Ajaccio
2015-16 hooajal esmakordselt klubi ajaloo jooksul Prantsusmaa kõrgliigasse tõusnud Gazélec Football Club Ajaccio või lihtsalt GFC Ajaccio nägi praegusel kujul silmavalgust 1960. aastal, kui kaks Korsika saare pealinnaklubi FC Ajaccio (asutatud 1910) ja Gazélec Ajaccio (asutatud 1956) liitusid. Klubi asutamisaastaks peetakse siiski 1910. aastat, kui FC Ajaccio loodi. Aastatel 1969-1996 tegutses Gazélec Ajaccio amatöörklubina ning tuli selle perioodi jooksul neljakordseks Prantsusmaa amatöörmeistriks. Profiklubi staatuse saamiseks liituti 1996. aastal veel ühe Korsika pealinnaklubi Olympique Ajaccioga, mistõttu kandis klubi 2012. aastani pikka ja lohisevat nime Gazélec Football Club Olympique Ajaccio (lühemalt GFCO Ajaccio). Siinkohal tuleb veel ära mainida, et 70-ndate algul tegi tollal finantsraskustes olnud AC Ajaccio Gazélec Ajacciole ettepaneku klubid üheks suureks Ajaccio linna klubiks liita aga kuna GFCA soovis amatöörklubina jätkata, siis nii sellest liitumisest asja ei saanudki.
1999. hooaja järel ristusid AC Ajaccio ja Gazélec Ajaccio teed taas veidral kombel, kui GFCA lõpetas Prantsusmaa tugevuselt kolmanda liiga teise kohaga, mis teoorias oleks pidanud neile järgmiseks hooajaks koha esiliigasse ehk Division 2`sse tagama (2002. aastast Ligue 2) aga kuna 90ndate lõpus oli Prantsusmaal ütlemata tobe reegel, mis ei lubanud kahel ühe linna profiklubil, kus elas alla 100,000 elaniku, ühes ja samas liigas pallida (reegel, mis nüüdseks juba ammu ajalugu), ja kuna AC Ajaccio juba mängis esiliigas, olles aasta varem sinna tõusnud, tuli Gazélec-il veel üle kümne aasta oodata, et lõpuks esiliigasse jõuda. 2012. aastal see ka lõpuks saavutati, kui Championnat National ehk Prantsusmaa tugevuselt kolmas liiga kolmanda kohaga lõpetati. Kusjuures samal aastal jõudis Gazélec Ajaccio kõikide üllatuseks ka Prantsusmaa karikasarja poolfinaali, kus tuli vastu võtta suureskooriline kaotus hilisemalt võitjalt Lyoni meeskonnalt.
Kuigi esimene hooaeg Ligue 2`s (2012-13) kujunes GFC Ajaccio jaoks lühikeseks, sest sama hooaja järel kukuti tagasi Championnat Nationali, tuldi sealt kohe aastaga taas üles ning Ligue 2` 2014-15 hooaeg lõpetati juba üle ootuste kõrge teise kohaga, mis tagas klubile 2015-16. hooajaks esmakordselt koha Prantsusmaa kõrgeimas seltskonnas.
Staadion:
Gazélec Ajaccio mängib oma kodumänge hetkel 5,000 silmapaari mahutaval Stade Ange Casanova staadionil, mis 2015. aasta suvel ehitati suuremaks, et vastata kõrgliiga normidele, olles varem vaid 2,500 silmapaari mahutanud. 2016-17. hooajaks on klubil plaan staadioni mahutavust veel kasvatada 8,000-kohaliseks.
Stade Ange Casanova avati 1961. aastal ja kandis esmalt nime Stade Mezzavia, kuid nimetati 1994. aastal ümber klubi endise direktori Ange Casanova mälestuseks. Enne 1961. aastat mängis Gazélec oma kodumänge Stade Miniconi nimelisel staadionil.
AC Ajaccio
Korsika saare pealinna klubidest on ajalooliselt seni suurem ja edukam klubi olnud Athletic Club Ajaccio ehk lühidalt AC Ajaccio, kes küll paaril viimasel aastal on kõrgliigasse tõusnud Gazélec Ajaccio varju jäänud. AC Ajaccio loodi 1910. aastal - viis aastat hiljem, kui Korsika saare teise suure linna esiklubi ja ACA suur rivaala SC Bastia asutati. Peamine motivaator pealinlastele oma esiklubi luua oligi SC Bastia olemasolu ja soov neile konkurentsi pakkuda. Kuigi professionaalse klubi staatuseni jõudis AC Ajaccio alles 1965. aastal, tõusti juba kaks aastat hiljem esimese Korsika saare klubina Prantsusmaa kõrgliigasse, kus püsiti kuus aastat jutti. Järgmist kõrgliiga perioodi tuli oodata aga ligi kolm kümnendit ning vahepeal käidi finantsraskuste tõttu koguni 6. liigataseme ära.
AC Ajaccio uus tulemine, mida korsiklased ise kutsuvad "Da l'infernu ā u paradisu"-ks (põrgust paradiisi), sai alguse 1992. aasta kevadel, kui klubi juhtkonna etteotsa asus kolmik Michel Moretti, Alain Orsoni ja Antoine Antona, kes tollal hõikasid avalikult välja ambitsioonika plaani klubi Prantsusmaa 6. liigast kümne aastaga kõrgliigasse tõsta. Mõeldud-tehtud! Viie aastaga tõusti amatöörtasemelt kolmandale liigatasemele - Championnat Nationali - ehk mängiti profitasemel. 1998. aastaks palliti juba Prantsusmaa esiliigas, olles hooaeg varem 2. liiga meistriks kroonitud, ning 2002. aasta kevadel troonis AC Ajaccio ka Ligue 2` liigabali tipus, mis tähendas, et 2002-03. hooajaks tõusti juba kõrgliigasse - täpselt kümme aastat pärast uue juhtkonna välja hõigatud hullu plaani ja kolmkümmend aastat pärast AC Ajaccio viimast hooaega Prantsusmaa kõrgliigas.
Viimase neljateist aasta jooksul pole AC Ajaccio madalamale esiliigast langenud, kus ka hetkel pallitakse, kuigi 2014-15. hooajal oldi lähedal esiliigast langemisele, millest pääseti lõpuks vaid ühe punktiga. Seni viimaseks jäänud kõrgliiga hooaeg jääb ACA jaoks 2013-14. hooaega, kui klubis mängisid teiste seas Memo Ochoa, Adrian Mutu ja Benoit Pedretti.
Staadion:
Ajaccio mängib oma kodumänge Stade Franįois Coty nimelisel staadionil, mis avati 1968. aastal, ja mis mahutab hetkeseisuga kümme ja pooltuhat silmapaari. Algselt kandis Ajaccio staadion nime Parc des Sports de l'ACA, kuid nimetati 2002. aastal pärast renoveerimist kunagise Ajaccios sündinud ärimehe Franįois Coty auks ümber Stade Franįois Coty`ks.
Kommentaar