Peale mängu lähed koju. Teel olles veel mõtled, et 0-3, kõige hullem polegi. Ketrad teiste suurtega tulemused peas läbi. EST-ING 0-3, EST-SPAIN 0-3. Okei, ju see taseme vahe siis selline on. Mõtled uuesti ja tuleb meelde. Tegelikult Saksa oli parajalt pooliku koosseisuga. Mõtled korra veel ja sel hetkel hakkab reaalsus toorejõuga jalaga kuklasse peksma. Tra, nad mängisid terve mängu mehega vähemuses.
Seis on ikka ülimalt kelts. Mängijate valik oli kah huvitav. Aga veel huvitavam on kohati meie rünnaku taktika. Ründaja, kes iganes seal ees parasjagu on, jookseb suhteliset suvaliset kuskile tsooni. Lootes, et kukub äkki juhuslikult pall täpselt tema ette. Mis on pandud kuskilt kaitsest ka suht ehku peale. Tore, et suudeti seekord äärelt teha mõned teravad, rebitud pallid värava ette. Mitte selliseid tavapäraseid plönne. Mis ka esimene poolaeg ja mõni üksik hetk ka teisel kerge elevuse tekitas. Ilmselt see näitab ilmekalt ära meie praeguse seisu. Kui rõõmu tuleb tunda sellest, et me suudame vahest ka värava ette panna palle mis on juba nagu päris. Muus osas ei oskagi nagu midagi öelda. Ilmset kõik on peale eelnevaid mänge juba ära öeldud.
Esimene poolaeg oli tegelikult päris okei. Kui oma suhteliset head võimalused nii lihtsalt ära käkid, siis polegi midagi teha. Aga ma küll uskusin mingile imele ennem mängu ja eriti täismaja võlule ja eriti eriti peale esimese poolaja sündmusi. Oleks võinud selle palsami hingele ju määrida fännidele, mängijatele ja staffile. Peale sellist väga ebaõnnestunud valiktsüklit. Fook, kui Leicester võitis Premmi, miks me ei võiks kodus korra Saksasi kergelt tümitada.
Feeling oli päris hea tribkal täna, vähemasti mulle jäi mulje kui viimast aega vaadata. Ma ei tea kuidas küljelt või telekast tundus. Aga vittu mehed, mulle tundus küll, et me laulsime vähemalt Saksa fännid üle!!! Üks asi siiski. 0-3 Saksa vastu taga, 85. minutil. Ma luban, et üksõik kui kallis see Eesti meile on, siis ta võitu meile ei kingi. Selle satsiga mitte. Või olid seal aroonia põõsad millest ma läbi ei näinud ? Mulle jäi endale selgusetuks veits.
Tuleb see värske veri ära oodata ja küll kunagi tuleb ära. ( suurturniiri alagrupist edasi siis )
“ Üks kord me võidame niikuinii”
Seis on ikka ülimalt kelts. Mängijate valik oli kah huvitav. Aga veel huvitavam on kohati meie rünnaku taktika. Ründaja, kes iganes seal ees parasjagu on, jookseb suhteliset suvaliset kuskile tsooni. Lootes, et kukub äkki juhuslikult pall täpselt tema ette. Mis on pandud kuskilt kaitsest ka suht ehku peale. Tore, et suudeti seekord äärelt teha mõned teravad, rebitud pallid värava ette. Mitte selliseid tavapäraseid plönne. Mis ka esimene poolaeg ja mõni üksik hetk ka teisel kerge elevuse tekitas. Ilmselt see näitab ilmekalt ära meie praeguse seisu. Kui rõõmu tuleb tunda sellest, et me suudame vahest ka värava ette panna palle mis on juba nagu päris. Muus osas ei oskagi nagu midagi öelda. Ilmset kõik on peale eelnevaid mänge juba ära öeldud.
Esimene poolaeg oli tegelikult päris okei. Kui oma suhteliset head võimalused nii lihtsalt ära käkid, siis polegi midagi teha. Aga ma küll uskusin mingile imele ennem mängu ja eriti täismaja võlule ja eriti eriti peale esimese poolaja sündmusi. Oleks võinud selle palsami hingele ju määrida fännidele, mängijatele ja staffile. Peale sellist väga ebaõnnestunud valiktsüklit. Fook, kui Leicester võitis Premmi, miks me ei võiks kodus korra Saksasi kergelt tümitada.
Feeling oli päris hea tribkal täna, vähemasti mulle jäi mulje kui viimast aega vaadata. Ma ei tea kuidas küljelt või telekast tundus. Aga vittu mehed, mulle tundus küll, et me laulsime vähemalt Saksa fännid üle!!! Üks asi siiski. 0-3 Saksa vastu taga, 85. minutil. Ma luban, et üksõik kui kallis see Eesti meile on, siis ta võitu meile ei kingi. Selle satsiga mitte. Või olid seal aroonia põõsad millest ma läbi ei näinud ? Mulle jäi endale selgusetuks veits.
Tuleb see värske veri ära oodata ja küll kunagi tuleb ära. ( suurturniiri alagrupist edasi siis )
“ Üks kord me võidame niikuinii”
Kommentaar